watch the mellon collies blossom
----z-elektripaberesmaspäev, Oktoober 10, 2005
end.txt
ta suitsetas oma autos sigarette ja nipsutas punase fooritule ees akna vahelt tuhka välja ja see kadus koos mööduva liikluse ja mööduva mootorsooja õhuga kusagile kaugele ära ja ta ei saanud jätta mõtlemata, et homme on jälle tööpäev ja ta ei saanud jätta mõtlemata, et sarnaselt sigaretile põleb ka tema kuiva krõbina saatel järkhaaval luudeni, kuni temast pole järel muud, kui maailm, mis on ainult mõne tonni lagunematu sodi võrra rikkam, kui enne teda.
-x-x-x-
ta oli kolmteist ja ta mängis seitsmendat tundi järjest oma lemmiktelekamängu, kus värvid olid palju paremad kui päris elus. ja horisondi poole maanduv sügisepäike jättis ta veel kaheks tunniks kuldkollasesse võidesse. muu ei lugenud.
-x-x-x-
ta oli kirjanik ja talle ei sobinud riided.
---
ma ei taha valetada ja ma ei taha teeselda.
---
-x-x-x-
ta oli seitseteist ja vahel ta vaatas metsaäärsel koduteel taevasse ja vahel ta püüdis näpuga triipe üle helge sinise tõmmata. "sealt lendaksid sõjalennukid."
trajektoorid.
ta ootas maailma lõppu, aga tegelikult ootas ta vaid iseenda lõppu ja ta tahtis kõiki teisi endaga kaasa viia.
tal oli pruun mantel ja ta sobis sügislehtede vahele küll.
-x-x-x-
ta oli sirgete blondide juustega tüdruk, ta oli ilus.
ta käis klubis ja ta meeldis poistele.
teda kasutati palju ära, aga ta ei tundnud midagi - see polnud tema jaoks probleem. ta tundis mängureegleid ja hiljem sai temast hea ema ja pärast surma ta reinkarneerus ja ei mäletanud oma eelmisest minast mitte midagi.
-x-x-x-
ta oli kadunud.
-x-x-x-
-x-x-x-
-x-x-x-
-x-x-x-
ta oli kolmteist ja ta mängis seitsmendat tundi järjest oma lemmiktelekamängu, kus värvid olid palju paremad kui päris elus. ja horisondi poole maanduv sügisepäike jättis ta veel kaheks tunniks kuldkollasesse võidesse. muu ei lugenud.
-x-x-x-
ta oli kirjanik ja talle ei sobinud riided.
---
ma ei taha valetada ja ma ei taha teeselda.
---
-x-x-x-
ta oli seitseteist ja vahel ta vaatas metsaäärsel koduteel taevasse ja vahel ta püüdis näpuga triipe üle helge sinise tõmmata. "sealt lendaksid sõjalennukid."
trajektoorid.
ta ootas maailma lõppu, aga tegelikult ootas ta vaid iseenda lõppu ja ta tahtis kõiki teisi endaga kaasa viia.
tal oli pruun mantel ja ta sobis sügislehtede vahele küll.
-x-x-x-
ta oli sirgete blondide juustega tüdruk, ta oli ilus.
ta käis klubis ja ta meeldis poistele.
teda kasutati palju ära, aga ta ei tundnud midagi - see polnud tema jaoks probleem. ta tundis mängureegleid ja hiljem sai temast hea ema ja pärast surma ta reinkarneerus ja ei mäletanud oma eelmisest minast mitte midagi.
-x-x-x-
ta oli kadunud.
-x-x-x-
-x-x-x-
-x-x-x-
posted by tndplk # 12:11 PM 
reede, Oktoober 07, 2005
antennæ
.tähelepanu: see sissekanne toimub sosinal.
.
Go to sleep
we're so tired now
all together in a snakepit of souls
New days
throw your chains away
try to hang your hopes on the wind
Little one
just a little way
today all we need is waiting
Night rise
like the evening prize
in a turnstile backwards we fly
Cold bones
tied together by
black ropes we pulled from a swing
Little one
just a little way
today all our dreams are waking
Can't stand on crooked legs
I'm cross-eyed to the wall
In these harbor lights
Satellites explode
Drown drown
sailors run aground
in a sea-change nothing is safe
Strange waves
push us every way
In a stolen boat we'll float away
Little one
just a little way
today all we need is waiting
Little one
just a little way
today all our dreams are waking
Little one, hold on
hold on
All our dreams are waking
Beck [laul] Little One [album] Sea Change [aasta] 2002
Enne laulu "Little One" esitamist 17. augustil aastal 2002 ütles Beck, et ta on selle kallal 7 aastat pusinud.
-x-x-x-
ma püüan ettevaatlikult seesinase elektripaberi staatilissärisevvalgel pinnal liikuda. vargsi. möödund korral otsustasin irduda möbiuse lehest, aga tal on väga tugev ja väga salakaval gravitatsioon. see valge pind siin on kerge murenema, et ma otse möbiuse kaheksale tagasi langeda saaks.
4. oktoober 2005 oli selline:
nagu poisid vihma käes. Sergo oli Kärn. & Veiko oli Vill. & Markus oli Jan Arter. & Tõnn oli Brutus. & Ursula oli Misel. & Lauri oli Doktor Gepard. & Mari-Liis oli Naine #1. & Inga oli Naine #2. & Britta luges märkmeid.
Bret Easton Ellis on mitu korda rääkinud oma äsja ilmunud 6. romaani Lunar Park'i kohta, et tegelikult oli see kõik selleks, et konflikt tema surnud isaga laheneks. juba American Psycho, BEE kolmas romaan, oli osalt vastureaktsioon tema isale. pärast Lunar Park'i valmis kirjutamist oli mingi raskus kergitatud. tuul kandis isa tuha mere kohale ja sealt edasi, ära.
mis minuga nüüd teisiti on? - nüüd, kus näidend on valmis ja trükitud ja noorte näitlejate käte lähedal.
ma tunnen endiselt kirge ja mingid elukeskkonna struktuurid ja toonid oleks nagu selgepiirilisemaks ning vähem varjatuks läinud. mingi selgem eluõnne tajumine on. mingi selgem surma tajumine on. ma ei saa seda kõike nimetada leppimiseks või rahunemiseks. see on rohkem nagu noogutus kõiksuse ees.
"Open your eyes, boy. Your eyes. Open your eyes and no more turn aside and brood." [Penny Dreadful]
Mustamäe Polikliiniku valvelauatädi on nüüd nõus mind igal puhkepäeval majja laskma. oli täna öelnud, et kohe kui on vaja tulgu aga. ma käisin seal printimas ja augustamas ja kaanendamas tol näidendivõistluse tähtajapäeval. ja sellele eelnenud päeval. ühe paki paberit ostsin poest ise, ülejäänu andis vanaema polikliiniku varudest. tagantjärele mõeldes tundub humoorikalt kohane, et ma need käsikirjad just polikliinikus välja printisin.
vanaisa uurib homme, kas ta saab mu laptopi adapteri juhtmeotsiku probleemiga parandaja jutule minna. mu laptop kustus veidi enne näitemängu teksti lõppfaasi voolupuudusest varjusurma, mistõttu viimased sõnad ja viimased tunnid said käsikirja pandud suure arvuti taga.
vanemad tahavad draamateatrisse kuulama tulla ka. vanaema aimas täna, et ma natuke tõrgun ja küsis, et kas ma ei taha, et nad tuleksid. ma tahan küll, aga ma arvan, et neile ei meeldi. ma arvan, et nad arvavad, et teatris ei räägita nii vastikutest asjadest.
aga kõik, mida ma otsin, on ilu.
mul pole küll ühtegi tätoveeringut, aga trükitint voolab mul veres.
ma olen ühe klõpsatuse kaugusel selle sissekande kustutamisest.
ma jõuan siit pimedatesse kohtadesse.
.
Go to sleep
we're so tired now
all together in a snakepit of souls
New days
throw your chains away
try to hang your hopes on the wind
Little one
just a little way
today all we need is waiting
Night rise
like the evening prize
in a turnstile backwards we fly
Cold bones
tied together by
black ropes we pulled from a swing
Little one
just a little way
today all our dreams are waking
Can't stand on crooked legs
I'm cross-eyed to the wall
In these harbor lights
Satellites explode
Drown drown
sailors run aground
in a sea-change nothing is safe
Strange waves
push us every way
In a stolen boat we'll float away
Little one
just a little way
today all we need is waiting
Little one
just a little way
today all our dreams are waking
Little one, hold on
hold on
All our dreams are waking
Beck [laul] Little One [album] Sea Change [aasta] 2002
Enne laulu "Little One" esitamist 17. augustil aastal 2002 ütles Beck, et ta on selle kallal 7 aastat pusinud.
-x-x-x-
ma püüan ettevaatlikult seesinase elektripaberi staatilissärisevvalgel pinnal liikuda. vargsi. möödund korral otsustasin irduda möbiuse lehest, aga tal on väga tugev ja väga salakaval gravitatsioon. see valge pind siin on kerge murenema, et ma otse möbiuse kaheksale tagasi langeda saaks.
4. oktoober 2005 oli selline:
nagu poisid vihma käes. Sergo oli Kärn. & Veiko oli Vill. & Markus oli Jan Arter. & Tõnn oli Brutus. & Ursula oli Misel. & Lauri oli Doktor Gepard. & Mari-Liis oli Naine #1. & Inga oli Naine #2. & Britta luges märkmeid.
Bret Easton Ellis on mitu korda rääkinud oma äsja ilmunud 6. romaani Lunar Park'i kohta, et tegelikult oli see kõik selleks, et konflikt tema surnud isaga laheneks. juba American Psycho, BEE kolmas romaan, oli osalt vastureaktsioon tema isale. pärast Lunar Park'i valmis kirjutamist oli mingi raskus kergitatud. tuul kandis isa tuha mere kohale ja sealt edasi, ära.
mis minuga nüüd teisiti on? - nüüd, kus näidend on valmis ja trükitud ja noorte näitlejate käte lähedal.
ma tunnen endiselt kirge ja mingid elukeskkonna struktuurid ja toonid oleks nagu selgepiirilisemaks ning vähem varjatuks läinud. mingi selgem eluõnne tajumine on. mingi selgem surma tajumine on. ma ei saa seda kõike nimetada leppimiseks või rahunemiseks. see on rohkem nagu noogutus kõiksuse ees.
"Open your eyes, boy. Your eyes. Open your eyes and no more turn aside and brood." [Penny Dreadful]
Mustamäe Polikliiniku valvelauatädi on nüüd nõus mind igal puhkepäeval majja laskma. oli täna öelnud, et kohe kui on vaja tulgu aga. ma käisin seal printimas ja augustamas ja kaanendamas tol näidendivõistluse tähtajapäeval. ja sellele eelnenud päeval. ühe paki paberit ostsin poest ise, ülejäänu andis vanaema polikliiniku varudest. tagantjärele mõeldes tundub humoorikalt kohane, et ma need käsikirjad just polikliinikus välja printisin.
vanaisa uurib homme, kas ta saab mu laptopi adapteri juhtmeotsiku probleemiga parandaja jutule minna. mu laptop kustus veidi enne näitemängu teksti lõppfaasi voolupuudusest varjusurma, mistõttu viimased sõnad ja viimased tunnid said käsikirja pandud suure arvuti taga.
vanemad tahavad draamateatrisse kuulama tulla ka. vanaema aimas täna, et ma natuke tõrgun ja küsis, et kas ma ei taha, et nad tuleksid. ma tahan küll, aga ma arvan, et neile ei meeldi. ma arvan, et nad arvavad, et teatris ei räägita nii vastikutest asjadest.
aga kõik, mida ma otsin, on ilu.
mul pole küll ühtegi tätoveeringut, aga trükitint voolab mul veres.
ma olen ühe klõpsatuse kaugusel selle sissekande kustutamisest.
ma jõuan siit pimedatesse kohtadesse.
teisipäev, September 27, 2005
exiting the moebius strip
pühapäev, September 25, 2005
ringides
väga purjus väga lärmakas lõbus mees küsis mult bussis umbes pool tundi tagasi, et:
"jala ei käi ja seksi ei saa?"
,.,.,.
ma olen teadlik, et mu tekstid on hakanud korduma, nagu ripiidi peal playlist su media playeris või winampis või mis iganes programmi sa muusika elustamiseks kasutad.
sõnad on teised, meeleolud on samad. pool-lustakad pool-arusaamatud elamused No teatrist, lühikesed pool-etteheitvad mõrkjaks nõrkenud poeemid ja lühilood, kirjeldused pea- ja rindkeresisestest pingetest, keskkonnavahetused ja rõõmsamana tagasi tulemised, äravajumised ja kirehood, mis on suunatud ähmaselt avaldatud, poolenisti mittemääratletud isikute pihta.
mulle meeldib see vaikus, mis daki html päevikus valitseb. see on nii kõnekas. daki vaikus ei ole vaikus enne tormi, vaid daki vaikus ongi torm.
kahju, et ma ratas olen. värvisin kõik kodarad omaette värvi, aga see ei takistanud värvidel korduma hakkamist kui veerema hakkasin.
ma hakkan nüüd elektroonilist muusikat kuulama.
"jala ei käi ja seksi ei saa?"
,.,.,.
ma olen teadlik, et mu tekstid on hakanud korduma, nagu ripiidi peal playlist su media playeris või winampis või mis iganes programmi sa muusika elustamiseks kasutad.
sõnad on teised, meeleolud on samad. pool-lustakad pool-arusaamatud elamused No teatrist, lühikesed pool-etteheitvad mõrkjaks nõrkenud poeemid ja lühilood, kirjeldused pea- ja rindkeresisestest pingetest, keskkonnavahetused ja rõõmsamana tagasi tulemised, äravajumised ja kirehood, mis on suunatud ähmaselt avaldatud, poolenisti mittemääratletud isikute pihta.
mulle meeldib see vaikus, mis daki html päevikus valitseb. see on nii kõnekas. daki vaikus ei ole vaikus enne tormi, vaid daki vaikus ongi torm.
kahju, et ma ratas olen. värvisin kõik kodarad omaette värvi, aga see ei takistanud värvidel korduma hakkamist kui veerema hakkasin.
ma hakkan nüüd elektroonilist muusikat kuulama.
reede, September 23, 2005
pärast esimest kirsiaias olemist
niisiis. ma olin kirsiaias ja seal oli eriti hull. selles mõttes, et tõesti oli. ma mõtlesin, et kui peast hulluna kunagi teatrietendust vaatama minna, siis võibki kõik säärasena tunduda. ja mitte ainult teatrietendus - kogu maa ja ilm tegelikult. miks mitte.
ma ütlen teile: see tükk oli tõeline väljakutse tähelepanukeskusele, kus iganes see ajus asub.
kirsiaias tuleb mitu korda käia. üks lavakooli poiss Meelis ju oli täna teist korda, kuigi täna oli esietendus.
kuna mobiiltelefonide ja sülearvutite kasutamine etenduse ajal oli rangelt lubatud, läks mul õnneks saada 2 telefonikõnet. üks oli emalt ja üks oli ühelt hullult naiselt, kes käskis mul muuhulgas ka saalist välja minna, aga ma ei soostunud seda tegema. ta tahtis mu kursavenna numbrit saada. võib-olla poleks pidanud andma.
mis aga lptp'i puutub, siis mu sülearvuti voolujuhe on katki ja ma poleks seda üleüldse vist teatrisse kaasa võtnudki kui juhtmega olekski kõik okei olnud. äärmisel juhul (ja see vilksatas aias olles peast läbi ka) oleks ma enda arvutisse kirjutanud sõnad: ma pean kirjutama, ma pean kirjutama, ma pean kirjutama.
mulle hakkasid saalis toimuva tõttu pähe tärkama (mitte torkama) suured hüüdsõnad, nagu "sensatsiooniline!" ja "tõeline häppening!" jne.
ühele vanahärrale läks natuke vahukoort näitleja rinna pealt juustesse. pintsakuselja peale veidi ka. see oli natuke naljakas.
ma ei tea... No(95) see oli ju hullumeelsus.
seda tuleb veel kogeda.
ma küll läksin üksi, aga väikselt (mitte vaikselt) lootsin ikka, et keegi sõber seal samas kohas on.
ja oli. Mait oli.
Kristjan Sarv puutus ta õlga vahepeal. lükkas poisi ukse eest ära. hiljem tegi seal ukse taga kõva kolinat ja ehmatas kõiki, kes mu kõrval seisid/istusid. ja siis tuli jälle välja ka, ise täiesti purjus.
ma ütlen teile: see tükk oli tõeline väljakutse tähelepanukeskusele, kus iganes see ajus asub.
kirsiaias tuleb mitu korda käia. üks lavakooli poiss Meelis ju oli täna teist korda, kuigi täna oli esietendus.
kuna mobiiltelefonide ja sülearvutite kasutamine etenduse ajal oli rangelt lubatud, läks mul õnneks saada 2 telefonikõnet. üks oli emalt ja üks oli ühelt hullult naiselt, kes käskis mul muuhulgas ka saalist välja minna, aga ma ei soostunud seda tegema. ta tahtis mu kursavenna numbrit saada. võib-olla poleks pidanud andma.
mis aga lptp'i puutub, siis mu sülearvuti voolujuhe on katki ja ma poleks seda üleüldse vist teatrisse kaasa võtnudki kui juhtmega olekski kõik okei olnud. äärmisel juhul (ja see vilksatas aias olles peast läbi ka) oleks ma enda arvutisse kirjutanud sõnad: ma pean kirjutama, ma pean kirjutama, ma pean kirjutama.
mulle hakkasid saalis toimuva tõttu pähe tärkama (mitte torkama) suured hüüdsõnad, nagu "sensatsiooniline!" ja "tõeline häppening!" jne.
ühele vanahärrale läks natuke vahukoort näitleja rinna pealt juustesse. pintsakuselja peale veidi ka. see oli natuke naljakas.
ma ei tea... No(95) see oli ju hullumeelsus.
seda tuleb veel kogeda.
ma küll läksin üksi, aga väikselt (mitte vaikselt) lootsin ikka, et keegi sõber seal samas kohas on.
ja oli. Mait oli.
Kristjan Sarv puutus ta õlga vahepeal. lükkas poisi ukse eest ära. hiljem tegi seal ukse taga kõva kolinat ja ehmatas kõiki, kes mu kõrval seisid/istusid. ja siis tuli jälle välja ka, ise täiesti purjus.
kas tundub veider, kui sellist lugu lugedaoadegul ugul tsilles iuk ,rediev budnut sak
igapäeva armud/armid
"Kokkuvõtteks: ei ole vaja tahta olla eriline vaid tuleb elada lihtsat elu lihtsate igapäevaste rõõmudega ja kõigepealt muidugi abiellu ja soeta endale lapsed."
- anonymous
ja kes teab - ehk leian tee pealt kellegi, kes muga abielluda tahaks.
- anonymous
.
ma lähen püüan kirsiaeda sisse pääseda.ja kes teab - ehk leian tee pealt kellegi, kes muga abielluda tahaks.
.
I've lost myself inside your light,
and burning doesn't seem to scare me anymore,
here everything is carbon white,
and ash.
The fire behind your eyes is burning me alive,
no reason left to fight,
the light inside you shining,
shining carbon white.
and burning doesn't seem to scare me anymore,
here everything is carbon white,
and ash.
The fire behind your eyes is burning me alive,
no reason left to fight,
the light inside you shining,
shining carbon white.
- Daria Parker, romaanist "Low Red Moon" (C. R. Kiernan)
--------------------------------------------------
Regina Spektor [album] Soviet Kitsch
--------------------------------------------------
Regina Spektor [album] Soviet Kitsch
--------------------------------------------------
neljapäev, September 22, 2005
ühiskond on -see- ja iga inimene vajab -seda- ja -toda-
see kerge paanikafaas, mis mulle peale tuleb kui ma süvenen ühiskondlikesse arvamustesse ja üldistustesse - noh, see on jälle peal.
mistõttu ma hoian pisut eemale "suure tõe suurest suust".
käesoleva faasi alge on Ramloffi blogis, eestkätt kommentaarides.
jätk on Punase Hanrahani omas.
ma tahaks kohati samuti vastu haukuda, aga kohati ei jaksa - sosinad mulla all.
see ongi vist tolerantsete paradoksaalne seis, millest Hanrahan rääkis. "Sallivuse tõttu võimaldavad sallijad võimule pääseda sallimatuil, kes hävitavad kogu sallivust toetava süsteemi koos sallijatega."
pagana üldistused, ikkagi... nad on nii ohtlikud ja eksitavad. paranoiapinnas.
igaüks on ju siiski see, kellena ta iseennast tunneb ja kujutab. väline külg on fassaad - osa inimesest, kindlasti, aga mitte sisu.
praegu meenus üks lugu "Existerionist" (Veiko Belials & Marek Simpson), kus üks mees kukkus kosmosest õnnetuse läbi võõrale planeedile ja kohalikud parameedikud püüdsid tema elu päästa, surudes talle näole hapnikumaski. aga mees suri ära, sest ta oli hoopis teiselt planeedilt pärit ja see hapnik oli tema jaoks mürk. Ramloffi blogis toimub praegu midagi sarnast.
praegune seisund on sama, mis tekib siis kui paari päeva vältel portaalides kommentaatorite sõnu endale silmadesse läkastama lubada.
ma lähen nüüd koristan veiniloiku ja klaasikilde. purjus kontorirotid maandasid pingeid. väga nunnu neist.
mistõttu ma hoian pisut eemale "suure tõe suurest suust".
käesoleva faasi alge on Ramloffi blogis, eestkätt kommentaarides.
jätk on Punase Hanrahani omas.
ma tahaks kohati samuti vastu haukuda, aga kohati ei jaksa - sosinad mulla all.
see ongi vist tolerantsete paradoksaalne seis, millest Hanrahan rääkis. "Sallivuse tõttu võimaldavad sallijad võimule pääseda sallimatuil, kes hävitavad kogu sallivust toetava süsteemi koos sallijatega."
pagana üldistused, ikkagi... nad on nii ohtlikud ja eksitavad. paranoiapinnas.
igaüks on ju siiski see, kellena ta iseennast tunneb ja kujutab. väline külg on fassaad - osa inimesest, kindlasti, aga mitte sisu.
praegu meenus üks lugu "Existerionist" (Veiko Belials & Marek Simpson), kus üks mees kukkus kosmosest õnnetuse läbi võõrale planeedile ja kohalikud parameedikud püüdsid tema elu päästa, surudes talle näole hapnikumaski. aga mees suri ära, sest ta oli hoopis teiselt planeedilt pärit ja see hapnik oli tema jaoks mürk. Ramloffi blogis toimub praegu midagi sarnast.
praegune seisund on sama, mis tekib siis kui paari päeva vältel portaalides kommentaatorite sõnu endale silmadesse läkastama lubada.
ma lähen nüüd koristan veiniloiku ja klaasikilde. purjus kontorirotid maandasid pingeid. väga nunnu neist.
kolmapäev, September 21, 2005
bluegirl
arvutisinine tuba ja ripsmetušš kahe joonena alla-su-põske voolamas kui ma su'st kinni hoian/
ainult meie kaks ja need helid/
mis kõlaritest välja suitsevad, nagu kehatud taimed, nagu uneparfümeeria/
sama värvi, nagu meie peidetud teadvused/ nagu sina ja mina seestpoolt/
aga kuradi pärast -- imelik:
miks on see nii/
et iga kord kui sa hakkad perfektseid lauseid moodustama/
näen sind sulamas ja moondumas/
nagu vaha.
-------------------------------
Tool [album] Undertow
-------------------------------
ainult meie kaks ja need helid/
mis kõlaritest välja suitsevad, nagu kehatud taimed, nagu uneparfümeeria/
sama värvi, nagu meie peidetud teadvused/ nagu sina ja mina seestpoolt/
aga kuradi pärast -- imelik:
miks on see nii/
et iga kord kui sa hakkad perfektseid lauseid moodustama/
näen sind sulamas ja moondumas/
nagu vaha.
-------------------------------
Tool [album] Undertow
-------------------------------
teisipäev, September 20, 2005
penid valukiirusel
ma näen meid tõbiste koertena mööda kuivand liivavälja jooksmas, nahk räsitud halli kasuka all äädiklikult auramas, lihased soojad pigem tormamisest kui päikselõkkest kõrgel turja kohal. sõõrmed ja kurk tolmu täis ja me köhime kähinal, peatumata. mõned meist takerduvad, jäävad koiottidele närida, aga mõned jooksevad edasi, tampides iseennast nelja kuiva talla alla, otsides horisondi tagant ööd. et saaks seal pikali heita. et saaks uinuda. et ei peaks jooksma.
.
ma lähen nüüd sõpruse ööseansile. "sin city".
võib juhtuda, et ma vajun keset filmi suletud silmade taha pehme pingi sisse.
.
ma lähen nüüd sõpruse ööseansile. "sin city".
võib juhtuda, et ma vajun keset filmi suletud silmade taha pehme pingi sisse.
kellaüherida
igaöine varjude vahel väänlemine nagu must erootika loe oma ribiluud kokku ja jaga pulkadena laiali las nad löövad kergemat rütmi teevad trummist südameid se'st laulust ainuüksi on saanud pisut liig
pühapäev, September 18, 2005
eneseiroonilised armastajad
kui me suvel haapsalus etendusi andsime, siis vahepeal sai festivali raames ka kohaliku harrastusteatri "eksperimentaalhamletit" kogemas käidud.
seal oli selline kõnelõik (parafraseerin):
"Eneseiroonilise armastaja armastusavaldused on nii iroonilised, et mitte keegi ei suuda neid tõe pähe võtta. Kõige iroonilisem --, et need vastavad tõele."
ma olen praegu ühest Sonic Youth'i laulust läbi imbunud.
/"I Love You Golden Blue"/
Sonic Youth on minuteada üks küünilisemaid ja kibesarkastilisemaid bände üldse. mistõttu ongi selles ühtäkki midagi ootamatult armsat ja puudutavat kui nendesugused muusikud lausuvad kolm sõna "(1)i (2)love (3)you".
/I don't glitter like the stars above I don't glow like neon alone Don't blush it's just the wind outside Don't rush to be by my side/
sellest kumab läbi mingi alistatus, kui küünikud armastama hakkavad.
mingi jõuetus ja lõplik ülestunnistus: jah, ma igatsen sind (kes iganes sa kuradi pärast ka poleks).
seal oli selline kõnelõik (parafraseerin):
"Eneseiroonilise armastaja armastusavaldused on nii iroonilised, et mitte keegi ei suuda neid tõe pähe võtta. Kõige iroonilisem --, et need vastavad tõele."
ma olen praegu ühest Sonic Youth'i laulust läbi imbunud.
/"I Love You Golden Blue"/
Sonic Youth on minuteada üks küünilisemaid ja kibesarkastilisemaid bände üldse. mistõttu ongi selles ühtäkki midagi ootamatult armsat ja puudutavat kui nendesugused muusikud lausuvad kolm sõna "(1)i (2)love (3)you".
/I don't glitter like the stars above I don't glow like neon alone Don't blush it's just the wind outside Don't rush to be by my side/
sellest kumab läbi mingi alistatus, kui küünikud armastama hakkavad.
mingi jõuetus ja lõplik ülestunnistus: jah, ma igatsen sind (kes iganes sa kuradi pärast ka poleks).
laupäev, September 17, 2005
/soovesi lirtsub külmades mullides läbi sambla ja varvaste/
iga kord kui olevik muutub tuntavamaks ja füüsilisemaks kui varem, hakkan ma arvama, et nüüd on käes see hetk, kus ma jälle moondun ja kasvan. et nüüd on raskem kui kunagi varem ja nüüd on jalataldade all pöördepunkt, mis ei lase enam samadele radadele tagasi minna.
seda sissekannet on raske ellu kutsuda. punnitama peab, kuidagi. aga maia ja daki on natuke mures, nii et ma võiksin ju oma seisundit selgitada.
olgu. muutuste aeg.
üks muutus on see, et ma ei saa enam vastata küsimusele "kuidas sul läheb?" mul oli keskkooliajal juba kehv sellele mõistlikult vastata. nüüd ma ei taha enam üritadagi. ma rääkisin eile sellest "k.s.l.-küsimusest" neoonmustaga. ta arvas, et see on üks halvemaid küsimusi maailmas ja ma nõustusin.
mis veel muutunud on?
ma olen enda olemise tingimusi ja eeldusi ja tagajärgesid ikka kogu oma "mõtliku eluaja" vältel mõistnud, aga ma ei jõua enam nii palju naeratada; jagada varesele valu, harakale haigust.
nad kipuvad hääbuma, kustuma mu silmanägemisest, need kaks head lindu.
ja kõik see seisund, kõik see lasub aina suurema jäägitusega minu hingesoppidesse.
ma ei räägi siin vastutuse võtmisest, mis minu eas juba eeldatav on.
ma räägin valutavast mustast (või ehk öötaeva tumetumesinisest) tühjusest, võrratust siserõhust, mis olemisega nüüdsel aal kaasneb.
ma tegin ennast progressiivse rockiga tuttavaks ja paistab, et sõprus ei ole enam kaugel.
King Crimson'i esimene album kõlas maagiliselt. esmakordsel kuulamisel oli uinunud pea padja pääl ja kui viimane lugu hakkas kõlama, tuli teadvus tagasi ühes tundega, nagu pisike luuk oleks mõistuse kohal kolbas avanenud ja uus valge valgus paistis sisse.
selle kõrvalt, aga, on Tool'i muusika see, mis mul soontes vere nii tumedaks teeb ning püsida aitab. käest kinni hoiab - ütlen siis nii. Tool on, muide, samuti progressive rock'i päikesesüsteemi kuuluv planeet, aga ma kahtlen, et teised progerock bändid nii piiripealsed ja teraskestsed on. seega enne King Crimsonit ma tõesti "päris" proget kuulata ei osanud. see selleks.
ma elan soos.
olemise dekadentlik õhk on kõdunevsooja magusa lõhnaga ja pind on jalge all pehme - vaip põimund taimedest mis päikse käes ei kasva.
ma elan pigem Caitlín R. Kiernan'i õudusromaani tekstisümbolites. pigem unenägudes. ma pelgan magama jäämist, sest mul pole kedagi, kelle jaoks magama jääda - keegi ei tea raputada, kui ma haihtuma hakkan. pikali ma ootan ebamugavuse ja kerge hirmuga seda hetke, mil teadvus ära kaob - seda järsku ja tabamatut üleminekut ära siit. ma ootan seda umbes nii, nagu sõber ootab ja mõistatab pimedas keldris hiilides, millal ja millise nurga tagant teine sõber välja kargab, et ehmatada. seega ma ehmatan end unenägudesse noil päevil. aga unenägudes on juba hea. märksa märksa parem.
sellest kõigest on pisut mõttetu ja pisut ülekohtune teistele rääkida, sest see paneb kuulaja abitusse olekusse.
mida muud saab anda depressioonist määritud inimesele kui paar mõistvat noogutust, mõni rõõsaroosa "kõiksaabkorda" ehk "pai" ning järeltakka ehk üks mõrkjas pessimistlik-irooniline elutõde?
ma tean, et ma tunnen end matslikult pärast selle sissekande lõpetamist. täiesti piinlikkust-tekitav avameelsus nii mulle kui sulle.
ma ootan "Kirsiaeada", ma ootan "Othellot".
ma jälgin seest ja kõrvalt, mis ma enesega edasi teen.
Sass (keda ma üleeile üle pikkade aegade jällenägin) rääkis ka, et ta võiks ju samas minna mingisse keldrisse, kirjutada kõik oma raamatud valmis ja ennast maha lasta, aga midagi on veel vaja teha.
ma tean, et ma pean kolm romaani kindlasti valmis kirjutama. need kolm on ehk kõige kindlamad sisemised pidemed, mis mul on. üks näidend kipub samuti pea sees stseeni tegema, viimati.
aga sellest kõigest edasi - ma ei tea.
või kes üldse teab.
võib-olla olen toibumas. see, et ma sellest kirjutan on ometi mingi näitaja.
aga mulle ei meeldi sellest kirjutada, sellegipoolest.
so shut the fuck up, whino-rhino.
seda sissekannet on raske ellu kutsuda. punnitama peab, kuidagi. aga maia ja daki on natuke mures, nii et ma võiksin ju oma seisundit selgitada.
olgu. muutuste aeg.
üks muutus on see, et ma ei saa enam vastata küsimusele "kuidas sul läheb?" mul oli keskkooliajal juba kehv sellele mõistlikult vastata. nüüd ma ei taha enam üritadagi. ma rääkisin eile sellest "k.s.l.-küsimusest" neoonmustaga. ta arvas, et see on üks halvemaid küsimusi maailmas ja ma nõustusin.
mis veel muutunud on?
ma olen enda olemise tingimusi ja eeldusi ja tagajärgesid ikka kogu oma "mõtliku eluaja" vältel mõistnud, aga ma ei jõua enam nii palju naeratada; jagada varesele valu, harakale haigust.
nad kipuvad hääbuma, kustuma mu silmanägemisest, need kaks head lindu.
ja kõik see seisund, kõik see lasub aina suurema jäägitusega minu hingesoppidesse.
ma ei räägi siin vastutuse võtmisest, mis minu eas juba eeldatav on.
ma räägin valutavast mustast (või ehk öötaeva tumetumesinisest) tühjusest, võrratust siserõhust, mis olemisega nüüdsel aal kaasneb.
ma tegin ennast progressiivse rockiga tuttavaks ja paistab, et sõprus ei ole enam kaugel.
King Crimson'i esimene album kõlas maagiliselt. esmakordsel kuulamisel oli uinunud pea padja pääl ja kui viimane lugu hakkas kõlama, tuli teadvus tagasi ühes tundega, nagu pisike luuk oleks mõistuse kohal kolbas avanenud ja uus valge valgus paistis sisse.
selle kõrvalt, aga, on Tool'i muusika see, mis mul soontes vere nii tumedaks teeb ning püsida aitab. käest kinni hoiab - ütlen siis nii. Tool on, muide, samuti progressive rock'i päikesesüsteemi kuuluv planeet, aga ma kahtlen, et teised progerock bändid nii piiripealsed ja teraskestsed on. seega enne King Crimsonit ma tõesti "päris" proget kuulata ei osanud. see selleks.
ma elan soos.
olemise dekadentlik õhk on kõdunevsooja magusa lõhnaga ja pind on jalge all pehme - vaip põimund taimedest mis päikse käes ei kasva.
ma elan pigem Caitlín R. Kiernan'i õudusromaani tekstisümbolites. pigem unenägudes. ma pelgan magama jäämist, sest mul pole kedagi, kelle jaoks magama jääda - keegi ei tea raputada, kui ma haihtuma hakkan. pikali ma ootan ebamugavuse ja kerge hirmuga seda hetke, mil teadvus ära kaob - seda järsku ja tabamatut üleminekut ära siit. ma ootan seda umbes nii, nagu sõber ootab ja mõistatab pimedas keldris hiilides, millal ja millise nurga tagant teine sõber välja kargab, et ehmatada. seega ma ehmatan end unenägudesse noil päevil. aga unenägudes on juba hea. märksa märksa parem.
sellest kõigest on pisut mõttetu ja pisut ülekohtune teistele rääkida, sest see paneb kuulaja abitusse olekusse.
mida muud saab anda depressioonist määritud inimesele kui paar mõistvat noogutust, mõni rõõsaroosa "kõiksaabkorda" ehk "pai" ning järeltakka ehk üks mõrkjas pessimistlik-irooniline elutõde?
ma tean, et ma tunnen end matslikult pärast selle sissekande lõpetamist. täiesti piinlikkust-tekitav avameelsus nii mulle kui sulle.
ma ootan "Kirsiaeada", ma ootan "Othellot".
ma jälgin seest ja kõrvalt, mis ma enesega edasi teen.
Sass (keda ma üleeile üle pikkade aegade jällenägin) rääkis ka, et ta võiks ju samas minna mingisse keldrisse, kirjutada kõik oma raamatud valmis ja ennast maha lasta, aga midagi on veel vaja teha.
ma tean, et ma pean kolm romaani kindlasti valmis kirjutama. need kolm on ehk kõige kindlamad sisemised pidemed, mis mul on. üks näidend kipub samuti pea sees stseeni tegema, viimati.
aga sellest kõigest edasi - ma ei tea.
või kes üldse teab.
võib-olla olen toibumas. see, et ma sellest kirjutan on ometi mingi näitaja.
aga mulle ei meeldi sellest kirjutada, sellegipoolest.
so shut the fuck up, whino-rhino.
esmaspäev, September 12, 2005
intervjuu
mis teed?
istun.
mida sa teha tahad?
kirjutada.
mida homne päev toob?
aeg on suhteline. võib-olla homme enam ei ärka.
kui nüüd tuleks maailmalõpp - mida sa teeksid?
avaldaksin oma tunded kõigile inimestele, kellesse ma armunud olen.
miks sa seda kohe praegu ei tee? ilma apokalüpsiseähvarduseta?
saving it all for the apocalypse, i guess.
mis maailmalõpu eel toimub?
piiritu avameelsus, orgiad, kriiskav hüsteeria ja hullumeelsus.
on see hea või halb?
ei kumbki. see oleks lihtsalt reaktsioon.
mida elus teada on vaja?
selle kõige mõtet, põhjust.
kui sulle antakse müstilise kogemuse läbi mõte ja põhjus teada, kas siis oleks kõik korras?
siis oleks märksa parem, jah. hirme oleks vähem.
aga kui mõte oleks pahatahtlik/sadistlik?
siis oleks hirme märksa rohkem.
aga kui see mõte söödetaks sulle ette ainult selleks, et sa inisemise lõpetaks?
siis see teeks kõik mõttetumaks.
sinu praegune seisund?
järk-järgult haihtumas.
mis muusikat sa praegu kuulad?
Sigur Rós'i kontsertülekannet Strathmore'st.
ütle midagi veel.
ei taha kedagi hirmutada. (ennast kaasa-arvatud.)
istun.
mida sa teha tahad?
kirjutada.
mida homne päev toob?
aeg on suhteline. võib-olla homme enam ei ärka.
kui nüüd tuleks maailmalõpp - mida sa teeksid?
avaldaksin oma tunded kõigile inimestele, kellesse ma armunud olen.
miks sa seda kohe praegu ei tee? ilma apokalüpsiseähvarduseta?
saving it all for the apocalypse, i guess.
mis maailmalõpu eel toimub?
piiritu avameelsus, orgiad, kriiskav hüsteeria ja hullumeelsus.
on see hea või halb?
ei kumbki. see oleks lihtsalt reaktsioon.
mida elus teada on vaja?
selle kõige mõtet, põhjust.
kui sulle antakse müstilise kogemuse läbi mõte ja põhjus teada, kas siis oleks kõik korras?
siis oleks märksa parem, jah. hirme oleks vähem.
aga kui mõte oleks pahatahtlik/sadistlik?
siis oleks hirme märksa rohkem.
aga kui see mõte söödetaks sulle ette ainult selleks, et sa inisemise lõpetaks?
siis see teeks kõik mõttetumaks.
sinu praegune seisund?
järk-järgult haihtumas.
mis muusikat sa praegu kuulad?
Sigur Rós'i kontsertülekannet Strathmore'st.
ütle midagi veel.
ei taha kedagi hirmutada. (ennast kaasa-arvatud.)
laupäev, September 10, 2005
lood
Generation X-s küsib üks kõrvaltegelane Elvissa ühelt teiselt kõrvaltegelaselt Tobiaselt järgmist: "...after you're dead and buried and floating around whatever place we go to, what's going to be your best memory of Earth? ...What one moment for you defines what it's like to be alive on this planet. What's your takeaway?"
.
sellele mõeldes tuli mulle hoopistükkis meelde, millal ma esimest korda teadlikult mingit lugu jutustasin.
see oli ~seitsmenda klassi paiku ja see oli saaga ühest mehest, kellel on harpuun. ma vestsin tema improviseeritud absurdseid kangelaslugusid oma parimatele klassivendadele kooli koridoris, trollis teel kehka tundi ühes mustamäe koolis... kohtades, kus lugu mulle või teistele meenus.
ma mäletan nii ehedalt seda korda kui me olime poistega minu pool suvilas ja oli öö ja me olime kolme-neljakesi (mina, Kristo, Tõnis, Ragnar) ühte voodisse ennast pressinud ja lugu jõudis oma kõrghetkeni: seal oli mingi koht, kus harpuuniga mees oli jõudnud Antarktikasse. ma seletasin hoogsalt kustundkaminapimedas soojas toas, kuidas jää hakkas mõranema ja mingi veidra nimega karvanässakas-kõrvaltegelane ootamatult mehe juurde naases ja hakkasin järsku situatsiooni sündmusi kiirelt ainult eriefekthäälitsuste ja üksikute vahesõnadega kirjeldama ja järsku hakkas Kristo mu kõrval unekäreda häälega pool-lakkamatult naerma.
me olime jõmpsikad sel ajal. me olime lahedad. me joonistasime paberitele graffiti-kavandeid ja kõik, mis oli cool ootas meid pärandusena ukse taga.
sel suvilaööl rääkisin ma harpuunilugu võib-olla viimast korda. see ei olnud moment, mille järgi ma elu planeedil Maa mäletama hakkan.
ma mäletan meid, kes me olime öösiti tänavatel jõlkudes ärevust täis, sest meil oli paar purki aerosoolvärve ja ööseks võis Jüri pööningutuppa jääda.
kolmeteistkümnesed olime. seni minu kõige lahedam iga.
ja ma mäletan seda hetke kolmeteistkümnesena, kui ma suveõhtu hakul Elva politseijaoskonna lähedal üle tee bensiinijaama poole minnes taipasin, et mul on kontroll enda isiksuse ja soovide üle.
selline tunne, nagu ma oleksin telekas ja mind lülitati ühtäkki sisse. ma ei olnud siis enam sama poiss, kes ma kaheteistkümnesena olnud olin. ma muutusin selleks versiooniks iseendast, kes ma (täienduste ja/või eraldustega) praeguseni olen.
ja ka see pole minu elu defineeriv moment.
ent kolmeteistkümne aastane mina oli igal juhul kindlakujulisem ja optimistlikult erksam, kui kahekümneühe aastane mina.
i was cool, back then.
ma ei idealiseeri, vaid mäletan naeratusega.
ma ärkan niikuinii unenägudest ja uneta nägudest uue inimesena uues maailmas.
ma pole niikuinii see inimene, keda ma peeglist näen.
.
(ma olen haige.)
.
sellele mõeldes tuli mulle hoopistükkis meelde, millal ma esimest korda teadlikult mingit lugu jutustasin.
see oli ~seitsmenda klassi paiku ja see oli saaga ühest mehest, kellel on harpuun. ma vestsin tema improviseeritud absurdseid kangelaslugusid oma parimatele klassivendadele kooli koridoris, trollis teel kehka tundi ühes mustamäe koolis... kohtades, kus lugu mulle või teistele meenus.
ma mäletan nii ehedalt seda korda kui me olime poistega minu pool suvilas ja oli öö ja me olime kolme-neljakesi (mina, Kristo, Tõnis, Ragnar) ühte voodisse ennast pressinud ja lugu jõudis oma kõrghetkeni: seal oli mingi koht, kus harpuuniga mees oli jõudnud Antarktikasse. ma seletasin hoogsalt kustundkaminapimedas soojas toas, kuidas jää hakkas mõranema ja mingi veidra nimega karvanässakas-kõrvaltegelane ootamatult mehe juurde naases ja hakkasin järsku situatsiooni sündmusi kiirelt ainult eriefekthäälitsuste ja üksikute vahesõnadega kirjeldama ja järsku hakkas Kristo mu kõrval unekäreda häälega pool-lakkamatult naerma.
me olime jõmpsikad sel ajal. me olime lahedad. me joonistasime paberitele graffiti-kavandeid ja kõik, mis oli cool ootas meid pärandusena ukse taga.
sel suvilaööl rääkisin ma harpuunilugu võib-olla viimast korda. see ei olnud moment, mille järgi ma elu planeedil Maa mäletama hakkan.
ma mäletan meid, kes me olime öösiti tänavatel jõlkudes ärevust täis, sest meil oli paar purki aerosoolvärve ja ööseks võis Jüri pööningutuppa jääda.
kolmeteistkümnesed olime. seni minu kõige lahedam iga.
ja ma mäletan seda hetke kolmeteistkümnesena, kui ma suveõhtu hakul Elva politseijaoskonna lähedal üle tee bensiinijaama poole minnes taipasin, et mul on kontroll enda isiksuse ja soovide üle.
selline tunne, nagu ma oleksin telekas ja mind lülitati ühtäkki sisse. ma ei olnud siis enam sama poiss, kes ma kaheteistkümnesena olnud olin. ma muutusin selleks versiooniks iseendast, kes ma (täienduste ja/või eraldustega) praeguseni olen.
ja ka see pole minu elu defineeriv moment.
ent kolmeteistkümne aastane mina oli igal juhul kindlakujulisem ja optimistlikult erksam, kui kahekümneühe aastane mina.
i was cool, back then.
ma ei idealiseeri, vaid mäletan naeratusega.
ma ärkan niikuinii unenägudest ja uneta nägudest uue inimesena uues maailmas.
ma pole niikuinii see inimene, keda ma peeglist näen.
.
(ma olen haige.)
reede, September 09, 2005
a dreary minus
ma pidasin gooti harakaga vestlusi.
aga midagi juhtus: meie mõlema rakulõpmed puutusid nõnda kauaks kokku, et kasvasid ühte.
nüüd on ta mina. ma ei saa teda isegi küljest ära lõigata - ma lõikaksin iseennast.
honey, i love your sweet nothings, but i love it even better when you don't exist.
.
ma tahan lihtsalt teatrisse minna.
-------------------------------
Tool [album] Lateralus
-------------------------------
aga midagi juhtus: meie mõlema rakulõpmed puutusid nõnda kauaks kokku, et kasvasid ühte.
nüüd on ta mina. ma ei saa teda isegi küljest ära lõigata - ma lõikaksin iseennast.
honey, i love your sweet nothings, but i love it even better when you don't exist.
.
ma tahan lihtsalt teatrisse minna.
-------------------------------
Tool [album] Lateralus
-------------------------------
kolmapäev, September 07, 2005
mellncllie flower
kunagine kauaaegne klassivend, kes nüüd tartus filosoofiat õpib, ütles ühel öösel söögiplatsi taga, et ta ei usu enam, et ta olemas on. ma ei saanud teda lõpuni tõsiselt võtta. nüüd kuidagi saan.
üldse pole vahet, kas tegelikkus on miraaž või mitte. see eksisteerib ka ilma nimetuseta edasi.
inimeste sisemaailmad on samuti samal määral reaalsed kui see aegruum, mida me omavahel ärkvel olles jagame. ja mina olen sama reaalne, kui ma ennast välja mõtelda jaksan.
ma pole liiga kaua enam kirjutanud - pilt hakkab eest ära kaduma.
ma loodan, et ma hulluks ei lähe, aga peas napib ruumi.
lina peal on enne uinumist tunne, et mind on liiga palju, et ennast välja kannatada.
ma ei kannata ennast päris üksi eriti hästi välja.
"i can't sleep without your breathing
and i can't breathe each time you're leaving"
üldse pole vahet, kas tegelikkus on miraaž või mitte. see eksisteerib ka ilma nimetuseta edasi.
inimeste sisemaailmad on samuti samal määral reaalsed kui see aegruum, mida me omavahel ärkvel olles jagame. ja mina olen sama reaalne, kui ma ennast välja mõtelda jaksan.
ma pole liiga kaua enam kirjutanud - pilt hakkab eest ära kaduma.
ma loodan, et ma hulluks ei lähe, aga peas napib ruumi.
lina peal on enne uinumist tunne, et mind on liiga palju, et ennast välja kannatada.
ma ei kannata ennast päris üksi eriti hästi välja.
"i can't sleep without your breathing
and i can't breathe each time you're leaving"
where -- oh where the fuck are you?
esmaspäev, September 05, 2005
põrin
lähed reede öösel tartusse ja elad pühapäeva õhtuni koos indierockbändiga, teed neile videot koos jaaguga ning ööbid bändi sõbra korterisse rajatud psühholoogikabinetis lahtikäival diivanil. mida sa tunda jõuad?
abitust, ahistatust, suurt naljatunnet, väsimust, viha, mõnusat väljateenitud rammestust, viha, imetlust muusika vastu, eneseuhkust, enesekindlust, solvatust, paranoiat...
me tegime jaaguga vooremaal pia frausi muusikavideot. jalad on viljapõllukõrte lõigatud servadest poisilikuks kratsitud.
.
maia, mirell ja mari viisid mind vahepeal Illegaardi. nüüd ma saan öelda, et ma olen Illekas käind. nad on nii noored, need kolm tüdrukut. see, kuidas neil uus elu uues linnas ja uues koolis peale on hakanud ja see, kuidas nad sellest elevil ja segaduses on - see teeb nad nii noorteks jälle. pärast keskkooli ülikooli astuv inimene muutubki nooremaks kui ta keskkooli lõpus oli. mulle tundub nii. ja minuga oli ka nii.
mari, kes õpib arstiks, peab endale isikliku skalpelli ostma. kas ei ole armas?
maial on hea ühtehoidev kirjanduskursus ja filosoofiatüdruk-mirellile annab loenguid Ringo Ringvee. mees, keda ta varasemas elus hoopis teises kontekstis ja hoopis teises seisundis nägi. hoopis teised ajad.
aga aegadest rääkides, ma sain teel tallinnasse autos vist aru, mida ma tartu juures ei taju: aega. see ongi puudu. ruum on, aga aega ei ole. ja sellepärast ma tunnengi ennast seal linnas, nagu kosmonaut.
tartul on selline õrnkollakas essents. ma lähen seda täieni täis, kui ma sealmaal olen. ja sellega kaasneb pool-unine tühjakõhutunne.
ja selline tunne, et mingi sõiduk juba peaaegu ootab mind äraviimiseks.
ma ju tahtsin väiksena tartusse ülikooli minna, sest see oli ainus koht, mis minu jaoks kõrgharidusega seondus. muid ülikoole polnud.
keskkoolijärgsel suvel elasime kristoga ühe nädala emajõe uue jalakäijate silla kõrval kõrges kortermajas ja käisime iga päev kunstikoolis katsetel. maalisime, lõikasime ja kleepisime. kirjutasime essee. sõime säästumarketi makarone ja piffe - need maitsesid väga hästi.
see oli üldse kristo vanema venna korter ja tema oli siis juba asjalik. õppis siis juba majandust. aga meie kaks ei käinud tööl ega koolis - vaakummoment, kus polnud riigi seisukohast vahet, kas me eksisteerisime või mitte.
kunstikooli me sisse ei saanud. me helistasime veel sinna ühele tädile ja küsisime oma natüürmorte endale, aga tädi ütles, et kooli tavade kohaselt hävitatakse need ära.
nii et need hävitati ära.
ja mina ja kristo õpime nüüd hoopis teistmoodi asju.
aga imelik - me elasime pia frausiga täpselt kristo venna kõrvalmajas.
.
ülehomme olen jälle tartus, sest seal on "malev".
ja sellepärast, et seal on daki-maia-kodu, kuhu ma ebaloogiliselt lihtsalt ei jõudnud.
anna andeks, daki. vähemalt ma nägin sind - ja su soni.
see sobis sulle linnapreililikult hästi.
abitust, ahistatust, suurt naljatunnet, väsimust, viha, mõnusat väljateenitud rammestust, viha, imetlust muusika vastu, eneseuhkust, enesekindlust, solvatust, paranoiat...
me tegime jaaguga vooremaal pia frausi muusikavideot. jalad on viljapõllukõrte lõigatud servadest poisilikuks kratsitud.
.
maia, mirell ja mari viisid mind vahepeal Illegaardi. nüüd ma saan öelda, et ma olen Illekas käind. nad on nii noored, need kolm tüdrukut. see, kuidas neil uus elu uues linnas ja uues koolis peale on hakanud ja see, kuidas nad sellest elevil ja segaduses on - see teeb nad nii noorteks jälle. pärast keskkooli ülikooli astuv inimene muutubki nooremaks kui ta keskkooli lõpus oli. mulle tundub nii. ja minuga oli ka nii.
mari, kes õpib arstiks, peab endale isikliku skalpelli ostma. kas ei ole armas?
maial on hea ühtehoidev kirjanduskursus ja filosoofiatüdruk-mirellile annab loenguid Ringo Ringvee. mees, keda ta varasemas elus hoopis teises kontekstis ja hoopis teises seisundis nägi. hoopis teised ajad.
aga aegadest rääkides, ma sain teel tallinnasse autos vist aru, mida ma tartu juures ei taju: aega. see ongi puudu. ruum on, aga aega ei ole. ja sellepärast ma tunnengi ennast seal linnas, nagu kosmonaut.
tartul on selline õrnkollakas essents. ma lähen seda täieni täis, kui ma sealmaal olen. ja sellega kaasneb pool-unine tühjakõhutunne.
ja selline tunne, et mingi sõiduk juba peaaegu ootab mind äraviimiseks.
ma ju tahtsin väiksena tartusse ülikooli minna, sest see oli ainus koht, mis minu jaoks kõrgharidusega seondus. muid ülikoole polnud.
keskkoolijärgsel suvel elasime kristoga ühe nädala emajõe uue jalakäijate silla kõrval kõrges kortermajas ja käisime iga päev kunstikoolis katsetel. maalisime, lõikasime ja kleepisime. kirjutasime essee. sõime säästumarketi makarone ja piffe - need maitsesid väga hästi.
see oli üldse kristo vanema venna korter ja tema oli siis juba asjalik. õppis siis juba majandust. aga meie kaks ei käinud tööl ega koolis - vaakummoment, kus polnud riigi seisukohast vahet, kas me eksisteerisime või mitte.
kunstikooli me sisse ei saanud. me helistasime veel sinna ühele tädile ja küsisime oma natüürmorte endale, aga tädi ütles, et kooli tavade kohaselt hävitatakse need ära.
nii et need hävitati ära.
ja mina ja kristo õpime nüüd hoopis teistmoodi asju.
aga imelik - me elasime pia frausiga täpselt kristo venna kõrvalmajas.
.
ülehomme olen jälle tartus, sest seal on "malev".
ja sellepärast, et seal on daki-maia-kodu, kuhu ma ebaloogiliselt lihtsalt ei jõudnud.
anna andeks, daki. vähemalt ma nägin sind - ja su soni.
see sobis sulle linnapreililikult hästi.
kolmapäev, August 31, 2005
mormoon
...
ja läksin peale eelnenud kahe sissekande valmis kirjutamist bussi peale Generation X-i lugema ja linna poole sõitma ja minu kõrvale istub ülikonnas ja lakiga korrektsetesse vagudesse kammitud juustega noormees Elder Leveer (elik Vanem Leveer), suus aktsendipaksune eesti keel ja sünnipärane ameerika inglise keel ning käte vahel tumesinine raamat pealkirjaga "Mormoni raamat - teine testament Jeesusest Kristusest".
ta alustab vestlust pisiasjadest, nagu: "mida sa loed" ja "kust sa pärit oled" ja "kui vana sa oled".
ning ma saan teada, et tema on Ameerikast ühest a-tähega osariigist, mis mul meelest lipsas ja et ta tuli Eestisse kaheks aastaks ja et eesti keel on väga raske. ta näeb välja, nagu 27, aga selgub, et ta on 20. "i'm only a kid," ütleb ta.
ma saan teada, et ta läheb varsti USAsse tagasi ja et ta läheb seal siis ilmselt ülikooli. abielluda küll veel ei taha.
ja siis ta hakkab mulle rääkima mormoonipiiblist. nüüd on mul Generation X juba kotti pistetud ja kõrvad lahti tehtud. ta räägib mulle sellest, kuidas prohvet Joseph Smith 200 aastat tagasi metsas palvetades ilmutuse sai ja Jeesuse uued sõnad egiptuse keelest inglise keelde tõlkis. (ma kuulsin, et ta ütles translated from Egytian... kuulsin ma õigesti?)
ta ütleb, et mormoonid on normaalsed tavalised inimesed ja soovitab mul mormoonipiiblist ühte kindlat peatükki lugeda, mis teda ennast väga aitas. aga selleks hetkeks on buss juba Hotell Tallinki poole lõpppeatusesse pööramas. (<- 3 p-ga sõna) me läheme maha ja Elder Leveer küsib mult telefoninumbrit. ma ütlen talle, et ma ei taha eriti anda, et see on imelik. me just kohtusime. Elder Leveer ütleb, et see on arusaadav aga et ma astuksin siis nende Pelgulinna keskusest läbi. et ma võin seal näiteks inglise keelt õppida, kuigi ma pidavat seda täiesti ilma aktsendita rääkima. keskusest saab ka vastuseid küsimustele, mis tekkida võivad. ma ütlen, et olgu, anna mulle keskuse kaart. ja tema ütleb, et annan ainult juhul kui sa lubad, et sa selle peatüki läbi loed. ma arvan, et ma pean selle bussipeatuses läbi lugema, aga ei. ta annab raamatu mulle. "it's for free." ma olen tänulik - mul on nüüd mormoonipiibel. "very cool. thank you." (-mina) Elder Leveer loodab mind veel nende Pelgulinna keskuses näha ja küsib, et kus ma muidu elan. viimaks ütleb viks noormees, et ta ei kuluta rohkem mu aega. me läheme sõbralikult lahku ja ma jooksen vibreerivas hämmingus Viru Keskusesse. õnneks on Pahla Laseringis ja ma saan talle kohe loo ära rääkida. Pahla ütleb, et spooky. teda hirmutab sektivärk. me räägime ka muust, näiteks Seitsmest samuraist ja pulmakleidist, aga mul on tunne, nagu ma hoiaksin temast mõtteliselt kinni, et tasakaalu säilitada. ah et selline asi juhtub mõni tund pärast seda kui ma kodus Jumalast ja religioossusest mõtisklen. kuidas ma saan seda mitte võtta märgina? õigus: juhtunut juhusena võttes. ma ei ole kunagi ennast mõtteliselt mormoonide sekka taibanud arvata ega taipa praegugi. eelarvamuse pärast. mormoonid on ju need süsimustade riietega inimesed, kes elavad lukustatud pisikülades, kõnelevad ainult palvetades ja arvavad, et elektripirn on kurjast (nagu ühes Dexter's Laboratory osas, kus Dexter kartulimugulast elektripatarei tegi).
näis, kuidas ma seda seedin.
aga mul on nüüd mormoonipiibel.
ja läksin peale eelnenud kahe sissekande valmis kirjutamist bussi peale Generation X-i lugema ja linna poole sõitma ja minu kõrvale istub ülikonnas ja lakiga korrektsetesse vagudesse kammitud juustega noormees Elder Leveer (elik Vanem Leveer), suus aktsendipaksune eesti keel ja sünnipärane ameerika inglise keel ning käte vahel tumesinine raamat pealkirjaga "Mormoni raamat - teine testament Jeesusest Kristusest".
ta alustab vestlust pisiasjadest, nagu: "mida sa loed" ja "kust sa pärit oled" ja "kui vana sa oled".
ning ma saan teada, et tema on Ameerikast ühest a-tähega osariigist, mis mul meelest lipsas ja et ta tuli Eestisse kaheks aastaks ja et eesti keel on väga raske. ta näeb välja, nagu 27, aga selgub, et ta on 20. "i'm only a kid," ütleb ta.
ma saan teada, et ta läheb varsti USAsse tagasi ja et ta läheb seal siis ilmselt ülikooli. abielluda küll veel ei taha.
ja siis ta hakkab mulle rääkima mormoonipiiblist. nüüd on mul Generation X juba kotti pistetud ja kõrvad lahti tehtud. ta räägib mulle sellest, kuidas prohvet Joseph Smith 200 aastat tagasi metsas palvetades ilmutuse sai ja Jeesuse uued sõnad egiptuse keelest inglise keelde tõlkis. (ma kuulsin, et ta ütles translated from Egytian... kuulsin ma õigesti?)
ta ütleb, et mormoonid on normaalsed tavalised inimesed ja soovitab mul mormoonipiiblist ühte kindlat peatükki lugeda, mis teda ennast väga aitas. aga selleks hetkeks on buss juba Hotell Tallinki poole lõpppeatusesse pööramas. (<- 3 p-ga sõna) me läheme maha ja Elder Leveer küsib mult telefoninumbrit. ma ütlen talle, et ma ei taha eriti anda, et see on imelik. me just kohtusime. Elder Leveer ütleb, et see on arusaadav aga et ma astuksin siis nende Pelgulinna keskusest läbi. et ma võin seal näiteks inglise keelt õppida, kuigi ma pidavat seda täiesti ilma aktsendita rääkima. keskusest saab ka vastuseid küsimustele, mis tekkida võivad. ma ütlen, et olgu, anna mulle keskuse kaart. ja tema ütleb, et annan ainult juhul kui sa lubad, et sa selle peatüki läbi loed. ma arvan, et ma pean selle bussipeatuses läbi lugema, aga ei. ta annab raamatu mulle. "it's for free." ma olen tänulik - mul on nüüd mormoonipiibel. "very cool. thank you." (-mina) Elder Leveer loodab mind veel nende Pelgulinna keskuses näha ja küsib, et kus ma muidu elan. viimaks ütleb viks noormees, et ta ei kuluta rohkem mu aega. me läheme sõbralikult lahku ja ma jooksen vibreerivas hämmingus Viru Keskusesse. õnneks on Pahla Laseringis ja ma saan talle kohe loo ära rääkida. Pahla ütleb, et spooky. teda hirmutab sektivärk. me räägime ka muust, näiteks Seitsmest samuraist ja pulmakleidist, aga mul on tunne, nagu ma hoiaksin temast mõtteliselt kinni, et tasakaalu säilitada. ah et selline asi juhtub mõni tund pärast seda kui ma kodus Jumalast ja religioossusest mõtisklen. kuidas ma saan seda mitte võtta märgina? õigus: juhtunut juhusena võttes. ma ei ole kunagi ennast mõtteliselt mormoonide sekka taibanud arvata ega taipa praegugi. eelarvamuse pärast. mormoonid on ju need süsimustade riietega inimesed, kes elavad lukustatud pisikülades, kõnelevad ainult palvetades ja arvavad, et elektripirn on kurjast (nagu ühes Dexter's Laboratory osas, kus Dexter kartulimugulast elektripatarei tegi).
näis, kuidas ma seda seedin.
aga mul on nüüd mormoonipiibel.
teisipäev, August 30, 2005
ämblik
sünnipäevahommikul veel. enne kodu-uksest välja minemist esikus.
panin ketse jalga kui vaiba peal kõndis paksu, karvasakilise kerega ämblik ninapidi kapi all vedelevatest tossudest üle, teel kapialusesse avarasse pimedusse.
tõmbasin tossud kapi alt välja, hüüatasin, et esikus on suur ämblik.
ta oli üks nendest kaheksajalgsetest, kellel on jalaliigesed näha. tumeroheline. tagumiku küljes oli must jublakas, võrguniidi jaoks vast.
ämblik hakkas mööda seinatapeeti üles ronima ja ema tuli esikusse, et paanikast osa saada.
mina: "too mulle köögist klaas."
- "appi!"
"too mulle ruttu klaas."
- "appi, ma ei kujuta ette. ma ei joo sellest klaasist enam kunagi." (ema läheb kööki, kolistab kapiuste ja klaaside ja tassidega.)
"kähku."
ämblik ronib ülespoole.
"too mulle ruttu klaas!"
- "ma ei tea, millist võtta."
"too klaas!"
(ema toob sinise klaasi. ma panen klaasi ämblikule kupliks peale.)
"too mingi paber."
(ema toob suure kareda volditud salvrätiku. lükkan selle klaasi ja seina vahele.)
ema: - "appi, ta on sul käe peal!"
(ma viskan spasmilise kiirusega klaasi ja paberi vastu põrandat ja pühin ja raputan käsi.)
"kus ta on?"
- "näe, siinsamas. ronib."
(onu - ema vend - tuleb esikusse.)
mina: "ära teda ära tapa."
(onu võtab ämbliku peopessa ja viib rõdule. ta paneb ämbliku rõdul seina peale. ämblik kõnnib minema.)
ema: "see on õnneämblik."
.
karta seda, kes õnne toob. imelik.
panin ketse jalga kui vaiba peal kõndis paksu, karvasakilise kerega ämblik ninapidi kapi all vedelevatest tossudest üle, teel kapialusesse avarasse pimedusse.
tõmbasin tossud kapi alt välja, hüüatasin, et esikus on suur ämblik.
ta oli üks nendest kaheksajalgsetest, kellel on jalaliigesed näha. tumeroheline. tagumiku küljes oli must jublakas, võrguniidi jaoks vast.
ämblik hakkas mööda seinatapeeti üles ronima ja ema tuli esikusse, et paanikast osa saada.
mina: "too mulle köögist klaas."
- "appi!"
"too mulle ruttu klaas."
- "appi, ma ei kujuta ette. ma ei joo sellest klaasist enam kunagi." (ema läheb kööki, kolistab kapiuste ja klaaside ja tassidega.)
"kähku."
ämblik ronib ülespoole.
"too mulle ruttu klaas!"
- "ma ei tea, millist võtta."
"too klaas!"
(ema toob sinise klaasi. ma panen klaasi ämblikule kupliks peale.)
"too mingi paber."
(ema toob suure kareda volditud salvrätiku. lükkan selle klaasi ja seina vahele.)
ema: - "appi, ta on sul käe peal!"
(ma viskan spasmilise kiirusega klaasi ja paberi vastu põrandat ja pühin ja raputan käsi.)
"kus ta on?"
- "näe, siinsamas. ronib."
(onu - ema vend - tuleb esikusse.)
mina: "ära teda ära tapa."
(onu võtab ämbliku peopessa ja viib rõdule. ta paneb ämbliku rõdul seina peale. ämblik kõnnib minema.)
ema: "see on õnneämblik."
.
karta seda, kes õnne toob. imelik.
21-aastase poisi mõtted
Mid-twenties Breakdown: A period of mental collapse occurring in one's twenties, often caused by an inability to function outside of school or structured environments coupled with a realization of one's essential aloneness in the world. Often marks induction into the ritual of pharmaceutical usage.
- Generation X by Douglas Coupland
.
mängin alati kõige traagilisemal noodil, eks ole.
tegelikult on Generation X satiiriline raamat. pärast ahastust tuleb (parimal juhul) järgmine faas, mis toob kaasa lakkamatult kõdistava naeruhoo, kuni pisarateni välja. meil oli suurem osa keskkooliajast nii. meil on suurem osa elust nii. (ma peaaegu julgen öelda, et) meil kõigil. sul, mul, tal, teil, meil, neil.
a realization of one's essential aloneness in the world. õnn, kui selle üle naermiseks südant jätkub.
ma kujutan ette, kuidas Jumal ütleb teisel pool tunnelit pisut häiritult ja samadele küsimustele vastamisest väsinult: "yeah, well... that was the point."
mul jääb siiamaani hääl kinni kui ma pean kellelegi ütlema, kas ma usun Jumalasse või mitte. ma tean, et mulle meeldib Jumalast mõelda, leida seletusi ja definitsioone.
Eia, kellega ma Hispaanias käisin, rääkis mulle Sanlucar de Barrameda toidupoe ees natuke Piiblist ja sellest, kuidas ta näeb peaaegu kõikides hilisemates lugudes (tänase päeva lugudeni välja) algeid ja tuletisi Piiblist. ühest küljest, kui on olemas raamat, mis sisaldab Jumala enda sõnu, siis ei saa imestada selle põhjapanevuse üle. teisalt tuleb mulle trotsisõlm sisse kui ma sedasi mõtlen.
see seondub Palahniuki äreva ootusega, et millal kirjutatakse järgmine Piibel. millal kirjutatakse taas midagi nii võimast ja eitamatut, et kõik järgnev sellele põhinema hakkaks.
(kui Jumal uuesti rääkima hakkab?)
ei, ma ei tea. aga ma tean, et Palahniuk usub Jumalasse küll. seega pole tema Piiblikukutussoovid ilmselt seotud ateistliku religioonilõhkumiskirega.
Vana-Kreeka mütoloogias on samuti kõik põhilood kirja pandud. kusjuures nende lugude juures tunnen ma end palju vabamalt, vähem pinges olevalt. ma näen neis palju rohkem erksaid, kirglikke ja tugevaid värve. mulle meeldib idee, et Jumalaid on mitu. et nad on erineva loomuga. et nad saadavad koos Olymposel päevi mööda. et nad on üks hullumeelne ja värvikirev seltskond.
Vana-Kreeka mütoloogia on jätnud mulle healoomulise mulje, erinevalt Piiblimütoloogiast (kui nii üldse tohib öelda - Piiblimütoloogia). ma võtan neid Vana-Kreeka lugusid pigem muinasjuttudena kui "usud/ei usu//lähed Paradiisi/lähed Põrgu"-ähvardustena.
see pühalik rahu ja hingus, mida ma kirikutes tunnen, on ilus, aga sellega käib alati kaasas tunne, nagu mu pea kohal ripuks ähvardus. rahmeldava ja tänamatu lapse tunne tuleb.
ja - naljakas - mul on 2 sõpra, kellel kirikus alati halb hakkab ja ma olen sellepärast vahepeal mõtisklenud, et kas see tähendab seda, et nad on Saatanast. vastik mõte, mida peas seest leida. head ilusad inimesed mõlemad ja ma ei võta seda mõtet tõsiselt, aga see käis igatahes peast läbi.
nii et mul ei ole religiooni, aga mul on religioossed kompleksid.
ja muinasjutte ma naudin.
ja ähvardusi ma ei naudi.
minu kohta käib ju ka see Orkuti usundilahtrivalik: "Spiritual but not religious."
milline mugav valik. ühest küljest saab väljendada oma avatust vaimulikele ideedele ja teisest küljest saab jääda oma avalduses piisavalt hägusõnaliseks, et ühtki konkreetset Jumalat eitusjutuga välja vihastada.
ma ei tea, kas ma usun Jumalasse, aga ma kardan Jumalat küll.
yeah, well... mayhaps this is also the point.
-x-x-x-
mul oli ilus sünnipäev.
alguses oli koolis aktus, kus me igal korrusel sisehoovi avanevate akende peal uutele tudengitele "tere!" hüüdsime ja laval tralli tegime. ja kuna kõik olid aktuse lainesagedusele meelestatud, ei meenunud mitte ühelegi kursaõele-vennale, et mul sünnipäev oli.
aga see tuli kogemata välja kui ma kursavend Mihuga Otsa kooli juures seisin ja sõber (& internatsionaalne supermodell) Kristján oma koolimajast välja hiilis ja mulle selga hüppas. Mihu ei uskunud alguses. helistas kursaõele Maarjale, et üle küsida ja Maarja ei teadnud ka, kas Jimil on tegelikult sünnipäev või mitte (ma seisin endiselt Mihu kõrval kui ta selle kõne tegi).
aga edasi läks ainult helgeks.
Mihu ostis purgikese siidrit (solidaarsusest pidi midagi alkohoolset võtma; Mihu oli selle punkti juures väga kindel) ja ühe peetripizza ja siis me läksime kahekesi tema poole ühikasse sööma.
see oli tegelikult nii väike asi, aga väga liigutav. mul ei olnud midagi paremat talle öelda kui siiras aitäh.
väiksed asjad on tegelikult suured asjad. ja vastupidi.
see oli ainult pizza; me sõime lihtsalt pizzat ja rääkisime juttu. aga heldimus tuli.
need, kellele kuulub mu süda, teadsid mind kõikidel õigetel hetkedel üles leida. ma teadsin jälle armastust küll.
õhtul oli kooli keldris aasta alguse pidu ja mina olin dj. ma olin ammu tahtnud koolipeol puldis seista. alguses oli isegi närv sees. lood lõppesid liiga kiiresti. aga hiljem oli puhas lõbu ja rõõm kui kristo ülemise korruse helistuudiost alla tuli (ta salvestas oma kooliõe lauluhäält) ja minu kõrval õlu jooma hakkas. sirvis plaate ja ütles: "pane järgmisena see." ja siis kui lugu peale läks, me vehkisime kätega ja naersime, sest meil on ühised klassikud ühtemoodi takthaaval peas ja me teame, millal mingis loos kindlasti kätega vehkida tuleb. ja kui naljakas siis on.
kallid käisid õnnitlemas. kursaõde Kissa rabas mind kompromissitu suudlusega. (Kissa on Mihu pruut... või on suvega midagi muutunud?)
öösel viis kursavend Mihkel mind motorolleriga koju. ta lasi mul kodu lähedal metsavahelisel teel juhtida ka. elevile ajas.
21-aastane poiss olen.
kergem oli ka, kui metsa ääres maha tulin ja Mihkel, sobiv muusika kõrvaklappidega pähe mängima pandud, omaenda kodu poole edasi sõitis.
see raskus, mille Nele "sünnieelseks depressiooniks" nimetas, oli kadunud.
ja täna, koolist koju jõudes, tuli mulle jälle meelde see Taavi Eelmaa lause, mida Rednar Annus meie tüki matusepeo avakõnes jõuliselt üle kordas: "Hoia kümne küünega kinni sellest, mis sind puudutab." (Taavi kirjutas selle kunagi Rednarile kaardi taha.)
kuivõrd palju saab üldse elus saavutada enne kui ennast kordama hakatakse ja kõik näeb jälle välja, nagu igav ringjoon? ja ärge pange mulle pahaks kui ma küsin jälle üle pika aja, et mis on elu mõte?
aga paistab, aga paistab.
et seni, kuni on, millest & kellest sedasi kinni hoida...
et seni pole see realization of one's essential aloneness in the world piisavalt oluline, et liikumatuks ängistada.
-x-x-x-
teie õnnesoovid tõid naeratuse palgele.
aitäh.
- Generation X by Douglas Coupland
.
mängin alati kõige traagilisemal noodil, eks ole.
tegelikult on Generation X satiiriline raamat. pärast ahastust tuleb (parimal juhul) järgmine faas, mis toob kaasa lakkamatult kõdistava naeruhoo, kuni pisarateni välja. meil oli suurem osa keskkooliajast nii. meil on suurem osa elust nii. (ma peaaegu julgen öelda, et) meil kõigil. sul, mul, tal, teil, meil, neil.
a realization of one's essential aloneness in the world. õnn, kui selle üle naermiseks südant jätkub.
ma kujutan ette, kuidas Jumal ütleb teisel pool tunnelit pisut häiritult ja samadele küsimustele vastamisest väsinult: "yeah, well... that was the point."
mul jääb siiamaani hääl kinni kui ma pean kellelegi ütlema, kas ma usun Jumalasse või mitte. ma tean, et mulle meeldib Jumalast mõelda, leida seletusi ja definitsioone.
Eia, kellega ma Hispaanias käisin, rääkis mulle Sanlucar de Barrameda toidupoe ees natuke Piiblist ja sellest, kuidas ta näeb peaaegu kõikides hilisemates lugudes (tänase päeva lugudeni välja) algeid ja tuletisi Piiblist. ühest küljest, kui on olemas raamat, mis sisaldab Jumala enda sõnu, siis ei saa imestada selle põhjapanevuse üle. teisalt tuleb mulle trotsisõlm sisse kui ma sedasi mõtlen.
see seondub Palahniuki äreva ootusega, et millal kirjutatakse järgmine Piibel. millal kirjutatakse taas midagi nii võimast ja eitamatut, et kõik järgnev sellele põhinema hakkaks.
(kui Jumal uuesti rääkima hakkab?)
ei, ma ei tea. aga ma tean, et Palahniuk usub Jumalasse küll. seega pole tema Piiblikukutussoovid ilmselt seotud ateistliku religioonilõhkumiskirega.
Vana-Kreeka mütoloogias on samuti kõik põhilood kirja pandud. kusjuures nende lugude juures tunnen ma end palju vabamalt, vähem pinges olevalt. ma näen neis palju rohkem erksaid, kirglikke ja tugevaid värve. mulle meeldib idee, et Jumalaid on mitu. et nad on erineva loomuga. et nad saadavad koos Olymposel päevi mööda. et nad on üks hullumeelne ja värvikirev seltskond.
Vana-Kreeka mütoloogia on jätnud mulle healoomulise mulje, erinevalt Piiblimütoloogiast (kui nii üldse tohib öelda - Piiblimütoloogia). ma võtan neid Vana-Kreeka lugusid pigem muinasjuttudena kui "usud/ei usu//lähed Paradiisi/lähed Põrgu"-ähvardustena.
see pühalik rahu ja hingus, mida ma kirikutes tunnen, on ilus, aga sellega käib alati kaasas tunne, nagu mu pea kohal ripuks ähvardus. rahmeldava ja tänamatu lapse tunne tuleb.
ja - naljakas - mul on 2 sõpra, kellel kirikus alati halb hakkab ja ma olen sellepärast vahepeal mõtisklenud, et kas see tähendab seda, et nad on Saatanast. vastik mõte, mida peas seest leida. head ilusad inimesed mõlemad ja ma ei võta seda mõtet tõsiselt, aga see käis igatahes peast läbi.
nii et mul ei ole religiooni, aga mul on religioossed kompleksid.
ja muinasjutte ma naudin.
ja ähvardusi ma ei naudi.
minu kohta käib ju ka see Orkuti usundilahtrivalik: "Spiritual but not religious."
milline mugav valik. ühest küljest saab väljendada oma avatust vaimulikele ideedele ja teisest küljest saab jääda oma avalduses piisavalt hägusõnaliseks, et ühtki konkreetset Jumalat eitusjutuga välja vihastada.
ma ei tea, kas ma usun Jumalasse, aga ma kardan Jumalat küll.
yeah, well... mayhaps this is also the point.
-x-x-x-
mul oli ilus sünnipäev.
alguses oli koolis aktus, kus me igal korrusel sisehoovi avanevate akende peal uutele tudengitele "tere!" hüüdsime ja laval tralli tegime. ja kuna kõik olid aktuse lainesagedusele meelestatud, ei meenunud mitte ühelegi kursaõele-vennale, et mul sünnipäev oli.
aga see tuli kogemata välja kui ma kursavend Mihuga Otsa kooli juures seisin ja sõber (& internatsionaalne supermodell) Kristján oma koolimajast välja hiilis ja mulle selga hüppas. Mihu ei uskunud alguses. helistas kursaõele Maarjale, et üle küsida ja Maarja ei teadnud ka, kas Jimil on tegelikult sünnipäev või mitte (ma seisin endiselt Mihu kõrval kui ta selle kõne tegi).
aga edasi läks ainult helgeks.
Mihu ostis purgikese siidrit (solidaarsusest pidi midagi alkohoolset võtma; Mihu oli selle punkti juures väga kindel) ja ühe peetripizza ja siis me läksime kahekesi tema poole ühikasse sööma.
see oli tegelikult nii väike asi, aga väga liigutav. mul ei olnud midagi paremat talle öelda kui siiras aitäh.
väiksed asjad on tegelikult suured asjad. ja vastupidi.
see oli ainult pizza; me sõime lihtsalt pizzat ja rääkisime juttu. aga heldimus tuli.
need, kellele kuulub mu süda, teadsid mind kõikidel õigetel hetkedel üles leida. ma teadsin jälle armastust küll.
õhtul oli kooli keldris aasta alguse pidu ja mina olin dj. ma olin ammu tahtnud koolipeol puldis seista. alguses oli isegi närv sees. lood lõppesid liiga kiiresti. aga hiljem oli puhas lõbu ja rõõm kui kristo ülemise korruse helistuudiost alla tuli (ta salvestas oma kooliõe lauluhäält) ja minu kõrval õlu jooma hakkas. sirvis plaate ja ütles: "pane järgmisena see." ja siis kui lugu peale läks, me vehkisime kätega ja naersime, sest meil on ühised klassikud ühtemoodi takthaaval peas ja me teame, millal mingis loos kindlasti kätega vehkida tuleb. ja kui naljakas siis on.
kallid käisid õnnitlemas. kursaõde Kissa rabas mind kompromissitu suudlusega. (Kissa on Mihu pruut... või on suvega midagi muutunud?)
öösel viis kursavend Mihkel mind motorolleriga koju. ta lasi mul kodu lähedal metsavahelisel teel juhtida ka. elevile ajas.
21-aastane poiss olen.
kergem oli ka, kui metsa ääres maha tulin ja Mihkel, sobiv muusika kõrvaklappidega pähe mängima pandud, omaenda kodu poole edasi sõitis.
see raskus, mille Nele "sünnieelseks depressiooniks" nimetas, oli kadunud.
ja täna, koolist koju jõudes, tuli mulle jälle meelde see Taavi Eelmaa lause, mida Rednar Annus meie tüki matusepeo avakõnes jõuliselt üle kordas: "Hoia kümne küünega kinni sellest, mis sind puudutab." (Taavi kirjutas selle kunagi Rednarile kaardi taha.)
kuivõrd palju saab üldse elus saavutada enne kui ennast kordama hakatakse ja kõik näeb jälle välja, nagu igav ringjoon? ja ärge pange mulle pahaks kui ma küsin jälle üle pika aja, et mis on elu mõte?
aga paistab, aga paistab.
et seni, kuni on, millest & kellest sedasi kinni hoida...
et seni pole see realization of one's essential aloneness in the world piisavalt oluline, et liikumatuks ängistada.
-x-x-x-
teie õnnesoovid tõid naeratuse palgele.
aitäh.
pühapäev, August 28, 2005
päev enne kooli
milline kõditav raskus mu rinnale nõrgumas.
nagu must elavhõbedatekk.
ma hakkan taaskord rõhkude alla mattuma.
-x-x-x-
homme saan 21-aastaseks.
nagu must elavhõbedatekk.
ma hakkan taaskord rõhkude alla mattuma.
-x-x-x-
homme saan 21-aastaseks.
laupäev, August 27, 2005
Punane Hanrahan
ma tunnen end näruselt, Arni, et ma tulla ei saa.
ma tõepoolest ootasin sulle küllasõitu pikisilmi.
-
ole tiivustatud.
ammuta ümbrust ja anna end maailmale vastu. hinga kõiksusega ühes rütmis, sulge silmad, leia rahu ning mõtle eluilm paremaks. alati paremaks.
näita, mis sul sees on, kuniks sul veel keha.
näita seda ka paberile.
-
oleksin täna ärevalt olnud sealpool ekraani.
ma tõepoolest ootasin sulle küllasõitu pikisilmi.
-
ole tiivustatud.
ammuta ümbrust ja anna end maailmale vastu. hinga kõiksusega ühes rütmis, sulge silmad, leia rahu ning mõtle eluilm paremaks. alati paremaks.
näita, mis sul sees on, kuniks sul veel keha.
näita seda ka paberile.
-
oleksin täna ärevalt olnud sealpool ekraani.
neljapäev, August 25, 2005
-hundile tiivad-
me viisime butterfly'ga kirstu äärde kollaseid lilli.
me olime nii kohmetud, kartlik-ebalevad.
oli ilus mõte, liblikas - viia talle 2 kollast lille.
Godspeed, härra Unt.
.piiritu tänu teile.
me olime nii kohmetud, kartlik-ebalevad.
oli ilus mõte, liblikas - viia talle 2 kollast lille.
Godspeed, härra Unt.
.piiritu tänu teile.
kolmapäev, August 24, 2005
päike siin sees
nii et maia aias kukkus õun pähe ja maia aias oli pidu.
istusime kõik suure õunapuu all, mis langetas meile õunu taldrikute, peanupukeste ja murututtide pihta. tegelikult ma ei tea, kas keegi veel õunaga otse vastu pead sai. mina sain momentaalselt, kui me aeda astusime.
mul on ropud sõbrad.
mitte otseselt läbi ja lõhki paskaakropud, aga roppusealtid, ütleme nii. vaga vesi, sügav põhi. ja kui te vaid teaksite, milline soga seal põhjas on.
kui aias päikesesilm looja hakkas vajuma ja õhtu asus sumbuma öhe, läksid ka jututeemad aina eredamalt võikamaks.
maia väikevend siim, kes kunagi oli nii vaikne ja viisakas poiss, istus nüüd puu all pingil ja avaldas meile järjekindlalt oma fašistlikke ja nekrofiilseid plaane.
kunagi oli ta nii vaikne ja viisakas...
siim tahab, et ma räpiks tema bändis Natsitrallid. üritas koos punkar Makaroni abiga panna paika prooviaega, mis mulle sobiks.
toas tõmbusime ümarlaua ümber kerra ja maia tegi jasmiiniteed, et jutuvool ei jahtuks.
laua ääres saime kõik endale kestvaks mälestuseks mental picture'id, mida keegi meist poleks iial osanud ette näha ja karta.
me kasutasime sõna "enekas" kümnetes erinevates kontekstides ja ümarlaua ääres selgus, et pooled meist mõtlesid selle all "eneserahuldust" mitte "enesetappu".
(mul on kole seda kõike isegi praegu kirja panna.)
igal juhul... jätame beebid siit igaveseks välja. eks? igaveseks.
kuradi päralt, kuidas me beebideni välja jõudsime?!?
.
asi ei ole selles, et ma otseselt labasusi naudiksin.
asi on selles, et kui ma avastan, et inimesed, kes jätavad endast eeskujuliku mulje, on võimelised ka dekadentlikesse ja üllatavalt võikakõlalistesse vestlustesse laskuma, tunnen ma siirast rõõmu ja elevust.
vabastav tunne ilmub sisse, kui ma tean, et ma võin ühe inimesega rääkida nii korjustest kui lepatriinutäpikestest.
ekstreemsed vestlused turvalises keskkonnas. neid ekstreemsusi ma talun ja nad hämmastavad mind. need jõuavad kõige jahmatavatesse kohtadesse kui häälepaelad kannavad.
sellega on põhjendatud ka minu raamatukogu: ma tahan teada, kui sügavale suudavad trükitähemustrilised leheküljed lõigata.
ma ei ole tingimata lõpuni nõus Palahniuki seisukohaga, et raamat peab olema salajane lõksuluuk põrandal. raamat võiks olla kaasahaarav ja liigutav, muidugi, aga see ei pea tingimata jõudma tekstiga kohutavatesse paikadesse lihtsalt sellepärast, et kirjasõna-meedium on siiani maailma kõige sõnavabam meedium.
.
anyhoo.
enne äraminekut embasin dakit ja täiesti kompleksivaba embus oli. daki nentis ka, et okei oli. "kui misantroobid embavad"... mille pealkiri see olla võiks?
aga daki, ma ei usu, et me misantroobid oleme. meil on ronitaimedena mööda sisemust sõlmedesse väänduvaid issue'sid, is all. me ei põlga ju inimesi - nemad põlgavad meid. [naeratus]
maial on helge plikalik naer kui keegi teda ootamatult naerma ajab.
mirell vihkab surnud inimesi - või noh, ei vihka - aga tal on probleeme nendega.
karolin on pessimistlik ja paranoiline, et maia, mari ja mirell hülgavad ja unustavad ta. sest karolin ei lähe tartusse ülikooli, vaid jääb pealinna. mina usun, et nad ei hülga teda.
because cool kids - they belong together.
istusime kõik suure õunapuu all, mis langetas meile õunu taldrikute, peanupukeste ja murututtide pihta. tegelikult ma ei tea, kas keegi veel õunaga otse vastu pead sai. mina sain momentaalselt, kui me aeda astusime.
mul on ropud sõbrad.
mitte otseselt läbi ja lõhki paskaakropud, aga roppusealtid, ütleme nii. vaga vesi, sügav põhi. ja kui te vaid teaksite, milline soga seal põhjas on.
kui aias päikesesilm looja hakkas vajuma ja õhtu asus sumbuma öhe, läksid ka jututeemad aina eredamalt võikamaks.
maia väikevend siim, kes kunagi oli nii vaikne ja viisakas poiss, istus nüüd puu all pingil ja avaldas meile järjekindlalt oma fašistlikke ja nekrofiilseid plaane.
kunagi oli ta nii vaikne ja viisakas...
siim tahab, et ma räpiks tema bändis Natsitrallid. üritas koos punkar Makaroni abiga panna paika prooviaega, mis mulle sobiks.
toas tõmbusime ümarlaua ümber kerra ja maia tegi jasmiiniteed, et jutuvool ei jahtuks.
laua ääres saime kõik endale kestvaks mälestuseks mental picture'id, mida keegi meist poleks iial osanud ette näha ja karta.
me kasutasime sõna "enekas" kümnetes erinevates kontekstides ja ümarlaua ääres selgus, et pooled meist mõtlesid selle all "eneserahuldust" mitte "enesetappu".
(mul on kole seda kõike isegi praegu kirja panna.)
igal juhul... jätame beebid siit igaveseks välja. eks? igaveseks.
kuradi päralt, kuidas me beebideni välja jõudsime?!?
.
asi ei ole selles, et ma otseselt labasusi naudiksin.
asi on selles, et kui ma avastan, et inimesed, kes jätavad endast eeskujuliku mulje, on võimelised ka dekadentlikesse ja üllatavalt võikakõlalistesse vestlustesse laskuma, tunnen ma siirast rõõmu ja elevust.
vabastav tunne ilmub sisse, kui ma tean, et ma võin ühe inimesega rääkida nii korjustest kui lepatriinutäpikestest.
ekstreemsed vestlused turvalises keskkonnas. neid ekstreemsusi ma talun ja nad hämmastavad mind. need jõuavad kõige jahmatavatesse kohtadesse kui häälepaelad kannavad.
sellega on põhjendatud ka minu raamatukogu: ma tahan teada, kui sügavale suudavad trükitähemustrilised leheküljed lõigata.
ma ei ole tingimata lõpuni nõus Palahniuki seisukohaga, et raamat peab olema salajane lõksuluuk põrandal. raamat võiks olla kaasahaarav ja liigutav, muidugi, aga see ei pea tingimata jõudma tekstiga kohutavatesse paikadesse lihtsalt sellepärast, et kirjasõna-meedium on siiani maailma kõige sõnavabam meedium.
.
anyhoo.
enne äraminekut embasin dakit ja täiesti kompleksivaba embus oli. daki nentis ka, et okei oli. "kui misantroobid embavad"... mille pealkiri see olla võiks?
aga daki, ma ei usu, et me misantroobid oleme. meil on ronitaimedena mööda sisemust sõlmedesse väänduvaid issue'sid, is all. me ei põlga ju inimesi - nemad põlgavad meid. [naeratus]
maial on helge plikalik naer kui keegi teda ootamatult naerma ajab.
mirell vihkab surnud inimesi - või noh, ei vihka - aga tal on probleeme nendega.
karolin on pessimistlik ja paranoiline, et maia, mari ja mirell hülgavad ja unustavad ta. sest karolin ei lähe tartusse ülikooli, vaid jääb pealinna. mina usun, et nad ei hülga teda.
because cool kids - they belong together.
pühapäev, August 21, 2005
ekstreemsed meetmed - kiri 1
sa võid kobra suudelda, kui sul on vaja - keegi ei saa keelata. võib-olla sa teed seda koguni vilksamisi mängitud kohmakusega, et mao kihv riivaks huult. et tuleks täpike verd.
aga sa pead olema teadlik, mida sa teed, kui sa tahad, et ekstreemteo järgne muutus sind elusana eest leiaks.
vastasel juhul viskud sa surma.
kui ekstreemsed meetmed on ainsad, mis sind sihile viivad, siis ei saa muud teedpidi minna.
muutus on põhiline sõna. muutlikkus on põhiline omadus.
aga see, mis teeb sulle liiga ja see, mida sa vajad on vahel üks ja seesama.
"yeah, you bleed just to know you're alive." - Goo Goo teadküll;
naljad võivad vahel tappa / surnud ajavad teinekord naeratuse suule.
"life's like a box of chocolates - you never know what you're gonna get." - Forrest Gump;
värvid on segamini, värve on palju ja kuidas sa tead, et universaalsest vaatepunktist pole kaos hoopis täielik korrapärasus?
.
ole väga väga ettevaatlik.
kui sul on vaja astuda miini peale - kui sul tõesti on vaja seda teha - siis tee seda, aga mitte uisapäisa kinnisilmi üle välja joostes, sest ekstreemsused loovad pigem pöördumatuid kui tagasipööratavaid muudatusi, ja mida saad sa enam teha siis, kui sa haiglas ärkad ja avastad, et sa astusid miinile vale jalaga? vale jalaga.
sa ei saa ju endale uut jalga kasvatada ja teisele katsele minna.
muud ma ei saa sulle peale suruda.
ma pole kunagi kuulnud ekstreemsest headusest. ekstreemselt positiivsest ükskõikmillest.
sõna 'ekstreemne' on minu jaoks siiamaani käinud järel ainult sellel, mis väga halb.
mistõttu mina - [jim] - arvangi, et kui sina – [sina] - kavatsed ekstreemsusega liikuda, siis palun ole lõpptulemuses kindel enne esimese sammu astumist.
muidu ripub su pea kohal võimalus, et sa elad edasi ilma enesetükita, millest sa ilma jääda ei tahtnud.
kui ma kujutan ette hämarat öist haiglapalatit, kus on voodi, mille madratsil lebab kätetu jalutu kurttumm koomapatsient, siis see on üpris täpselt just kõige hirmsam inimseisund, kuhu ekstreemsus kedagi juhatada võib.
a dead end like nothing else on Earth.
kas sind hirmutab selline mõte?
mind hirmutab väga.
---
jim
(kiri idanes daki sõnadest ning järelsõnadest)
-x-x-x-
laupäev, August 20, 2005
mingi mula inimlikust lahusolekust
i can't sleep without your breathing
and i can't breathe each time you're leaving
(Placebo "English Summer Rain" singlikaanele on sedasi kirjutatud, kas pole nii, butterfly...)
-x-x-x-
lugesin täna Alex Garland'i The Coma läbi. seda romaani jutustab üks mees, kes lebab koomas ja kujutab endale ette elu ja maailma.
ühel hetkel satub ta tühjusesse, kus ei ole mitte midagi - isegi teda ennast mitte. mehe nimi on muidu Carl, aga teda pole üldse ühel hetkel. ta ei seisa seal ruumis mitte millegi peal ja kui ta üritab käsi plaksutada või oma nägu puudutada, siis seal ei ole lihtsalt mitte midagi. käed ei puutu plaksudes kokku, sest neid ei ole - ja heli pole samuti. nägu otsiv käsi (mida pole) läheb peast läbi (mida samuti pole).
seal on muudki kohutavat, mida pole.
Carl on selles ruumis, inglise keelse sõnaga void, esindatud teadvusena.
As a consciousness in a void, losing your mind is serious, given that a mind is all you are. [p.152]
.
mõtted jooksevad auruna peast minema, nagu kuumus saunaukse vahelt.
ma tahtsin midagi üksilduse kohta öelda.
The Coma's ütles Catherine Carlile, et hea päev saab muutuda täiuslikuks päevaks ainult siis, kui sa seda kellegagi jagada saad.
aga tegelikult see pole mu meelest alati nii. või siiski on? see on vist enamasti nii sel ajal kui sul pole mitte kedagi, kellel on kehatemperatuur vähemalt 36 Celsiuse kraadi, kellel pulss naha lähedal pehmet, aga kindlat rütmi lööb, kellel on oma maailm ja unenäod, mida ta mitte kunagi sulle sõnades edasi ei oska anda. jagamata jääv osa igast inimesest.
ma tahaks tunda rahu ja ärevat erksust ja täiust kui ma suhtlen kellega tahes, aga selliseid seisundeid igaüks ei tekita. millest on kahju. mul on kahju piinlikest vaikustest, sest need saavad tekkida ainult kahe inimese vahel. kahe maailma vahel. need tekivad sellepärast, et need kaks inimest tahavad erinevaid asju või siis tahavad ühte ja sama, aga ei tihka teineteiselt küsida ja (teada) saada.
jagamata inimjaod jagatud linnajagudes.
.
hispaanias oli veel üks esimestkordaelus-tegevus: raamatu ettelugemine.
see algas Cadizi rannas kui Eia oli päikesest kibedaks kõrvetunud ja sai ainult varju all olla. raamatuks oli Douglas Coupland'i Hey Nostradamus! ja kuna ma istusin tema kõrval ja tahtsin korraga nii Eiaga suhelda kui raamatut lugeda, siis ma küsisin talt, et kas ta tahab kuulata. ta tahtis. ja selle raamatu lugemine jätkus bussides Sevilla ja Sanlucar de Barrameda vahel ja El Picacho-Gibraltari vahel (kus ma lugesin seda Liisale) ja narivooditel mäemetsamajas.
see oli ilus. natuke Forres Gumpilik isegi, sest mina olin ainus, kes selle romaani loo otsast lõpuni läbi käis. kuulajad vaheldusid: kord Eia, kord Liisa, kord lähedal-lebajad. lõpuks võttis Liisa mult raamatu (kui lugu otsa lõppes) ja luges selle ise vaikselt läbi. ja nüüd on need kaanetatud leheküljed neoonmusta juures.
igal juhul. see raamat räägib koolitulistamisest, sellest surnuna väljunud 17-aastasest Cherylist ja temast maha jäänud poisist Jasonist. ja Jumalast. lihtsalt, et sa teaks.
aga seal raamatus oli mõte silmsideme kohta. kuna silmad on kohe peale mõistust, pääseb silmade kaudu suurima läheduse määrani. et nad on nagu aknad, pärast mida on juba inimene ise, tema mõistus, tema sisemaailm. tema jagamata osa - see, mida The Coma Carli arvates (ja minu arvates) ka tahtmise korral täielikult sellisena, nagu ta on, teisele näidata ei saa.
ja nüüd ma mõtlengi, et tahaks mõne inimese silmadesse vaadata ja nendest nagu pehmest massist läbi vajuda. ma tahaks mitme inimese silmadest läbi uppuda.
näita mulle oma alateadvust. milline õhk on su mõtteruumides? sinu unistustes? sinu ideaalruumides? mida sa unustada tahaksid? kas sa tunned vahel, kui sind liiga kauaks üksi on jäetud, et sa oled perversne? mida sa mitte kunagi sõnadesse ei pane? sa ei pea ka praegu sõnu kasutama; näita ja vaatame vaikides. nii et piinlik ei ole ja mõlemad näeme sama lugu ja tunnet.
.
ja siin ma istun ja klõbistan tähenuppe. ise ei tea päris täpselt oma parimate sõprade silmavärvegi.
üsna mittekindel, kas seda teksti oli üldse mõtet kirjutada.
mul on tunne, et ma oleksin pidanud piirduma sõnadega:
i can't sleep without your breathing
and i can't breathe each time you're leaving
, mis on Placebo kaanepildile võõbatud. ühel kaanel kehale, teisel kaanel seinale.
and i can't breathe each time you're leaving
(Placebo "English Summer Rain" singlikaanele on sedasi kirjutatud, kas pole nii, butterfly...)
-x-x-x-
lugesin täna Alex Garland'i The Coma läbi. seda romaani jutustab üks mees, kes lebab koomas ja kujutab endale ette elu ja maailma.
ühel hetkel satub ta tühjusesse, kus ei ole mitte midagi - isegi teda ennast mitte. mehe nimi on muidu Carl, aga teda pole üldse ühel hetkel. ta ei seisa seal ruumis mitte millegi peal ja kui ta üritab käsi plaksutada või oma nägu puudutada, siis seal ei ole lihtsalt mitte midagi. käed ei puutu plaksudes kokku, sest neid ei ole - ja heli pole samuti. nägu otsiv käsi (mida pole) läheb peast läbi (mida samuti pole).
seal on muudki kohutavat, mida pole.
Carl on selles ruumis, inglise keelse sõnaga void, esindatud teadvusena.
As a consciousness in a void, losing your mind is serious, given that a mind is all you are. [p.152]
.
mõtted jooksevad auruna peast minema, nagu kuumus saunaukse vahelt.
ma tahtsin midagi üksilduse kohta öelda.
The Coma's ütles Catherine Carlile, et hea päev saab muutuda täiuslikuks päevaks ainult siis, kui sa seda kellegagi jagada saad.
aga tegelikult see pole mu meelest alati nii. või siiski on? see on vist enamasti nii sel ajal kui sul pole mitte kedagi, kellel on kehatemperatuur vähemalt 36 Celsiuse kraadi, kellel pulss naha lähedal pehmet, aga kindlat rütmi lööb, kellel on oma maailm ja unenäod, mida ta mitte kunagi sulle sõnades edasi ei oska anda. jagamata jääv osa igast inimesest.
ma tahaks tunda rahu ja ärevat erksust ja täiust kui ma suhtlen kellega tahes, aga selliseid seisundeid igaüks ei tekita. millest on kahju. mul on kahju piinlikest vaikustest, sest need saavad tekkida ainult kahe inimese vahel. kahe maailma vahel. need tekivad sellepärast, et need kaks inimest tahavad erinevaid asju või siis tahavad ühte ja sama, aga ei tihka teineteiselt küsida ja (teada) saada.
jagamata inimjaod jagatud linnajagudes.
.
hispaanias oli veel üks esimestkordaelus-tegevus: raamatu ettelugemine.
see algas Cadizi rannas kui Eia oli päikesest kibedaks kõrvetunud ja sai ainult varju all olla. raamatuks oli Douglas Coupland'i Hey Nostradamus! ja kuna ma istusin tema kõrval ja tahtsin korraga nii Eiaga suhelda kui raamatut lugeda, siis ma küsisin talt, et kas ta tahab kuulata. ta tahtis. ja selle raamatu lugemine jätkus bussides Sevilla ja Sanlucar de Barrameda vahel ja El Picacho-Gibraltari vahel (kus ma lugesin seda Liisale) ja narivooditel mäemetsamajas.
see oli ilus. natuke Forres Gumpilik isegi, sest mina olin ainus, kes selle romaani loo otsast lõpuni läbi käis. kuulajad vaheldusid: kord Eia, kord Liisa, kord lähedal-lebajad. lõpuks võttis Liisa mult raamatu (kui lugu otsa lõppes) ja luges selle ise vaikselt läbi. ja nüüd on need kaanetatud leheküljed neoonmusta juures.
igal juhul. see raamat räägib koolitulistamisest, sellest surnuna väljunud 17-aastasest Cherylist ja temast maha jäänud poisist Jasonist. ja Jumalast. lihtsalt, et sa teaks.
aga seal raamatus oli mõte silmsideme kohta. kuna silmad on kohe peale mõistust, pääseb silmade kaudu suurima läheduse määrani. et nad on nagu aknad, pärast mida on juba inimene ise, tema mõistus, tema sisemaailm. tema jagamata osa - see, mida The Coma Carli arvates (ja minu arvates) ka tahtmise korral täielikult sellisena, nagu ta on, teisele näidata ei saa.
ja nüüd ma mõtlengi, et tahaks mõne inimese silmadesse vaadata ja nendest nagu pehmest massist läbi vajuda. ma tahaks mitme inimese silmadest läbi uppuda.
näita mulle oma alateadvust. milline õhk on su mõtteruumides? sinu unistustes? sinu ideaalruumides? mida sa unustada tahaksid? kas sa tunned vahel, kui sind liiga kauaks üksi on jäetud, et sa oled perversne? mida sa mitte kunagi sõnadesse ei pane? sa ei pea ka praegu sõnu kasutama; näita ja vaatame vaikides. nii et piinlik ei ole ja mõlemad näeme sama lugu ja tunnet.
.
ja siin ma istun ja klõbistan tähenuppe. ise ei tea päris täpselt oma parimate sõprade silmavärvegi.
üsna mittekindel, kas seda teksti oli üldse mõtet kirjutada.
mul on tunne, et ma oleksin pidanud piirduma sõnadega:
i can't sleep without your breathing
and i can't breathe each time you're leaving
, mis on Placebo kaanepildile võõbatud. ühel kaanel kehale, teisel kaanel seinale.
teisipäev, August 16, 2005
Mäed, linnad ja kirjad.
mis on mul öelda?
ma olen 11ndast kuupäevast saadik tallinnas olnud ja ma tunnen ennast seesinast sissekannet tehes nii kohmetult, sest ma olen omadega hoopis mujal, hoopis mujal olnud. ja päris kaua.
millest ma alustan?
=
ma tahan videomälu enda pea sisse. ma tahan ümbrikuid, kuhu tundeid panna, et ma saaksin need postimajast iseendale saata kui olevik vahepeal ei sobi.
ma käisin hispaania maidmööda ringi tekkiva ja kaduva ja uuesti tekkiva kahjutundega, et mul puudub absoluutne mälu.
aga ma ei tulnud palja leheküljega tagasi. ei.
ma tulin koju mägedest ja korgipuumetsadest. meeletutest tuultest ja kõige selgemast tähistaevast, mida ma eales näinud olen. ma nägin linnuteed.
ma tulin koju higistustest ja elu esimestest päikesepõletustest. mul tuli kehalt esimest korda nahka. siiani narmendan veel. põletus sai sisse võetud ookeaniäärses rannas Cadizi linnakeses. see oli siis, kui me olime lendamisest ja 7-tunnisest öisest bussisõidust nii väsinud, et kõik ajas magama. see oli esimene päev. see oli siis, kui ma liival, seljakott pea all, magama kustusin. ja see oli must uni. täiesti must. ma ärkasin üles ja kõik värvid paistsid pleekinud olevat. ja oma nahk tundus söe-toonilisena. ma ärkasin üles ja ma mõtlesin, et sama hästi oleks võinud olla juba teine päev. see uni oli nii must. unetu uni.
kogu see rännak - ja see oli rännak - sai läbi elatud koos kolme ingelliku hulluga.
.
pikad lood on pikad lood.
aga kõik algas Madriidis, mis päeval kandis pea kohal suurlinna päikest ja öösel moondus sootuks teiseks. suured linnad on suured linnad samamoodi, nagu pikad lood on pikad lood. ja suurlinna kurbused, suurlinna lootusetused on märksa kurvemad ja lootusetumad kui väikelinna omad. väikelinna, näiteks nagu Tallinna.
Madriidis oli kerjav naine, kelle keha oli väike. kelle kehal olid lapse jäsemed. tänava äärest ehituskilega kaetud raudaia alt voolas tööstuspruuni pesuvett välja. naine kerjas ja inimesed kõndisid tast tornidena mööda, nagu suvaliselt vedelevast Coca-Cola topsist.
ma ei saa öelda, et minagi tema elu päästnud oleks.
naisest mõned sammud eemal oli kaubanduskeskus ja sulgemisaega jõudnud kaubanduskeskuse ees oli üks pukk, mille otsas istus lühikeste pükstega jalutu mees. ta raputas käes plekk-konservi, nagu ratšat-at-at, et inimesed talle münte kingiksid. ma mõtlesin, et see oleks vähim, mis ma talle teha võiksin - euromünte loovutada. tal oli kaelas silt, mille kiri algas sõnadega my wife died ja edasi ma lugeda ei suutnud. ma ei tahtnud teda põrnitseda ka umbes nagu ta peaks mind veenma oma elutragöödia tõsiseltvõetavuses enne kui ma oma heaoluelukodaniku kuldsed rahakotirauad avada suvatsen.
ma tahtsin talle raha anda, aga ei jõudnud, sest kiire oli. rong ootas metroos.
aga kõige enne. kõige enne nägin ma ühte veidraimat meest, kes võib-olla teadis elude hävingust kõike ja oli kolmandat korda vanapaganat üle kavaldades põrgust plehku pannud. see oli selline mees, kes istus jalutust mehest umbes kolme meetri kaugusel. asfaldil. tal olid mustad vuntsid ja ta istus ühe kasti otsas. süles hoidis sahtlit ja sahtli kohal oli kiri, mida ma lugeda ei näinud. tal oli mürk-irooniline irve, mis ilmus ja kadus intervalliti üle näo kui ta parajasti oma sigaretti ei tõmmanud. ja mehe ees maas lamasid 2 koera, 1 beež 1 must, mõlemad politseimundritesse riietatud.
tol momendil tuli mul tsirkusetunne sisse.
ma küsisin mehelt, kas ma pilti võin teha ja ta noogutas vist oma mõrkja väsinud naerunäoga, nagu mind poolenisti poleks ja nagu ma poolenisti poleks midagi küsinud.
igatahes, ma tegin tast pilti ja andsin talle raha.
kolmest suurlinna kerjusest jäi minu vaba münt just mehele, kellel olid kõik jäsemed alles ja korras ja näol vaid apokalüpsist ette aimav muie.
need koerad jätsid südame peale käpajäljed. mitte sellepärast, et nad olid armsad, vaid sellepärast, et nad olid hirmsad.
ma ei saanud aru, mis see oli.
aga see oli Madriid.
ja umbes seal kerjuste juures haihtus mu taskust mobiiltelefon. ma arvan, et see kukkus maha kui ma kükitades fotosid tegin. aga samas ma ei tea. minu jaoks see lihtsalt oli kuni Madriidi ööni olemas ja siis enam polnud. kohati mulle meeldivad jäljetused - et kui miski kaob jälgi maha jätmata. aga mitte inimeste puhul. mul on endalgi kalduvus jäljetult kaduda ja see on üks külg, mille vastu ma jätkuvalt võitlen. on põhjuseid...
Madriidi öö oli üleminekuaeg, mille vahel ma sain ajast välja kukkuda ning sidevahenditest 12 päevaks loobuda.
ma ei teadnud, mis tuleb. ma teadsin ainult seda, mis on.
oli päike lagipeas ja väikesed töntsakad varjud jalge all. olid ööd purskkaevude ja jäätisekohvikuga, kus roosade vormidega prouad ja preilid müüsid after eight'i piparmündi-vaniljejäätist šokokildudega. Sanlucar de Barramedas oli alati paukuvaid herneid munakivide pihta loopivad hispaania põnne, kes ei pidanudki kell 19 magama minema. kui öö hakkas, siis elu hakkas ja restoranide õuelauad olid pere-einete ja veinijookide all lookas. tited ja vanavanaemad olid kell 3 veel väljas, nagu magamine oleks igav. ja kedagi ei huvitanud see, et hilisel kellaajal süüa ei tohi.
seal tohtis.
.
nimekiri (kronoloogiline järjekord kajastub sulgudes):
Madriid (I ja VI) - kaotused suurustesse;
El Picacho (III) - mägismets ja maja ja mägi. jooksva-vee-vaba hullus ja kleepumine;
Gibraltar(IV) - täielik farss ja kõige lühem peatuspaik (ca 2 tundi);
Sanlucar de Barrameda (V) - urban fairy-tale ja viimane kodu hispaaniaelus;
Cadiz (II) - pisike vana linn ülikitsaste tänavate ja atmosfääriga, mis mulle Punast Hanrahani meelde tuletasid. ma ilmselt mõtlesin, et sellises linnas tajuks Arni sarnaseid sisetundmusi ilma, et neid sõnadesse mahutama peaks.
imelik, kuidas inimesed vahel mõttes seostuvad ja meenuvad.
Eia nägi Madriidi raamatupoes Palahniuki "Invisible Monsters'it" ja ta teadis kohe, et see on mu lemmikromaan. kuigi ta pole seda raamatut kunagi lugenud. ma pole isegi kindel, kas ta sisu teab. ta lihtsalt nägi seda raamatut, võttis kätte ja teadis. ja seletas seda sõnadega: vaata, tead ju, kuidas maailmas on kõik asjad kuidagi omavahel seotud. on jah, ja tean.
Eia oli üks minu kolmest hingejanulisest kaaslasest. ja teine oli neoonmust. ja kolmas oli Liisa.
me ronisime 882 meetri kõrguse mäe otsa ja sellest päev varem ühe madalama, aga vägevama kivirahnu peale.
ma õppisin tundma Coldplay x&y'd - kui terviklik ja ilus ja harjumatult heatahteline see on.
ma magasin mäe lähedal metsas päikesepatarei jõust varustatud majas 3-korruselise narivoodi kõige kõrgemal naril lae all ja nägin unes sadiste.
seal majas polnud jooksvat vett, sest õhk oli torudesse pääsenud. ja kõik olid mägironimistest kleepuvad-mustad.
ma loovutasin teki Eiale, kes oli peaaegu lõpuajani haige ja öösiti ärkasin selle peale üles, et mind ei kata mitte miski. ma ei teadnud varem, et ma pugeja olen - noh et läbinisti uinumiseks millegi alla peitu on vaja pugeda. linast oleks piisanud. või suurest särgist kasvõi.
samas, kõik ärkasid kogu aeg. ärgati rohkem kui uinuti.
nagu hispaanlane David ütles: in Spanish sleep is impossible. ta rääkis halvasti inglise keelt.
.
aga mida ma Tallinnas elektripaberi eest varjatult tegin?
oli 3 viimast etendust. täna sai läbi minu ja nele ja virko näitemäng. tükk maeti tehasesse. ja homme pidi saama r2-st kuulata, mida nele ja mina tagantjärele oma loost ja enesetappudest intervjuuhetke mõttelennus öelda taipasime. 16. augustil 16 ja 1630 vahel r2.
ja täna sai mingil määral alguse minu esimene täispikk näidenditekst, sest tähtaeg ei seisnenud enam kalendriajas, vaid kellatiksumisajas. ma pidin selle käest ära andma või siis loobuma ja vait olema.
minu 5 käsikirja võttis vastu mu endine teatriajaloo õpetaja, kelle tunnis ma halba õpilast edukalt kehastasin, kuigi ma väga hoolisin, millest ta räägib.
jah, ma ei oodanud teda seal näitemängude agentuuris näha.
piinlik oli.
samas, mul on enamikku oma õpetajatest piinlik näha. ma ei julge oma vanasse alg-põhi-keskkoolimajja sisse astuda, sest ma kardan, et mõni õpetaja näeb mind.
.
igal juhul, mul on 337 digitaalset fotot ja lugusid teisteks õhtuteks.
tere, olen tagasi ja mu aeg on tänavu teine.
kiri vist ka.
PS.
ma pelgan pisut seda sissekannetevalli, mis te vahepeal valmis olete kirjutanud.
see on väga. kõrge.
*
ma olen 11ndast kuupäevast saadik tallinnas olnud ja ma tunnen ennast seesinast sissekannet tehes nii kohmetult, sest ma olen omadega hoopis mujal, hoopis mujal olnud. ja päris kaua.
millest ma alustan?
=
ma tahan videomälu enda pea sisse. ma tahan ümbrikuid, kuhu tundeid panna, et ma saaksin need postimajast iseendale saata kui olevik vahepeal ei sobi.
ma käisin hispaania maidmööda ringi tekkiva ja kaduva ja uuesti tekkiva kahjutundega, et mul puudub absoluutne mälu.
aga ma ei tulnud palja leheküljega tagasi. ei.
ma tulin koju mägedest ja korgipuumetsadest. meeletutest tuultest ja kõige selgemast tähistaevast, mida ma eales näinud olen. ma nägin linnuteed.
ma tulin koju higistustest ja elu esimestest päikesepõletustest. mul tuli kehalt esimest korda nahka. siiani narmendan veel. põletus sai sisse võetud ookeaniäärses rannas Cadizi linnakeses. see oli siis, kui me olime lendamisest ja 7-tunnisest öisest bussisõidust nii väsinud, et kõik ajas magama. see oli esimene päev. see oli siis, kui ma liival, seljakott pea all, magama kustusin. ja see oli must uni. täiesti must. ma ärkasin üles ja kõik värvid paistsid pleekinud olevat. ja oma nahk tundus söe-toonilisena. ma ärkasin üles ja ma mõtlesin, et sama hästi oleks võinud olla juba teine päev. see uni oli nii must. unetu uni.
kogu see rännak - ja see oli rännak - sai läbi elatud koos kolme ingelliku hulluga.
.
pikad lood on pikad lood.
aga kõik algas Madriidis, mis päeval kandis pea kohal suurlinna päikest ja öösel moondus sootuks teiseks. suured linnad on suured linnad samamoodi, nagu pikad lood on pikad lood. ja suurlinna kurbused, suurlinna lootusetused on märksa kurvemad ja lootusetumad kui väikelinna omad. väikelinna, näiteks nagu Tallinna.
Madriidis oli kerjav naine, kelle keha oli väike. kelle kehal olid lapse jäsemed. tänava äärest ehituskilega kaetud raudaia alt voolas tööstuspruuni pesuvett välja. naine kerjas ja inimesed kõndisid tast tornidena mööda, nagu suvaliselt vedelevast Coca-Cola topsist.
ma ei saa öelda, et minagi tema elu päästnud oleks.
naisest mõned sammud eemal oli kaubanduskeskus ja sulgemisaega jõudnud kaubanduskeskuse ees oli üks pukk, mille otsas istus lühikeste pükstega jalutu mees. ta raputas käes plekk-konservi, nagu ratšat-at-at, et inimesed talle münte kingiksid. ma mõtlesin, et see oleks vähim, mis ma talle teha võiksin - euromünte loovutada. tal oli kaelas silt, mille kiri algas sõnadega my wife died ja edasi ma lugeda ei suutnud. ma ei tahtnud teda põrnitseda ka umbes nagu ta peaks mind veenma oma elutragöödia tõsiseltvõetavuses enne kui ma oma heaoluelukodaniku kuldsed rahakotirauad avada suvatsen.
ma tahtsin talle raha anda, aga ei jõudnud, sest kiire oli. rong ootas metroos.
aga kõige enne. kõige enne nägin ma ühte veidraimat meest, kes võib-olla teadis elude hävingust kõike ja oli kolmandat korda vanapaganat üle kavaldades põrgust plehku pannud. see oli selline mees, kes istus jalutust mehest umbes kolme meetri kaugusel. asfaldil. tal olid mustad vuntsid ja ta istus ühe kasti otsas. süles hoidis sahtlit ja sahtli kohal oli kiri, mida ma lugeda ei näinud. tal oli mürk-irooniline irve, mis ilmus ja kadus intervalliti üle näo kui ta parajasti oma sigaretti ei tõmmanud. ja mehe ees maas lamasid 2 koera, 1 beež 1 must, mõlemad politseimundritesse riietatud.
tol momendil tuli mul tsirkusetunne sisse.
ma küsisin mehelt, kas ma pilti võin teha ja ta noogutas vist oma mõrkja väsinud naerunäoga, nagu mind poolenisti poleks ja nagu ma poolenisti poleks midagi küsinud.
igatahes, ma tegin tast pilti ja andsin talle raha.
kolmest suurlinna kerjusest jäi minu vaba münt just mehele, kellel olid kõik jäsemed alles ja korras ja näol vaid apokalüpsist ette aimav muie.
need koerad jätsid südame peale käpajäljed. mitte sellepärast, et nad olid armsad, vaid sellepärast, et nad olid hirmsad.
ma ei saanud aru, mis see oli.
aga see oli Madriid.
ja umbes seal kerjuste juures haihtus mu taskust mobiiltelefon. ma arvan, et see kukkus maha kui ma kükitades fotosid tegin. aga samas ma ei tea. minu jaoks see lihtsalt oli kuni Madriidi ööni olemas ja siis enam polnud. kohati mulle meeldivad jäljetused - et kui miski kaob jälgi maha jätmata. aga mitte inimeste puhul. mul on endalgi kalduvus jäljetult kaduda ja see on üks külg, mille vastu ma jätkuvalt võitlen. on põhjuseid...
Madriidi öö oli üleminekuaeg, mille vahel ma sain ajast välja kukkuda ning sidevahenditest 12 päevaks loobuda.
ma ei teadnud, mis tuleb. ma teadsin ainult seda, mis on.
oli päike lagipeas ja väikesed töntsakad varjud jalge all. olid ööd purskkaevude ja jäätisekohvikuga, kus roosade vormidega prouad ja preilid müüsid after eight'i piparmündi-vaniljejäätist šokokildudega. Sanlucar de Barramedas oli alati paukuvaid herneid munakivide pihta loopivad hispaania põnne, kes ei pidanudki kell 19 magama minema. kui öö hakkas, siis elu hakkas ja restoranide õuelauad olid pere-einete ja veinijookide all lookas. tited ja vanavanaemad olid kell 3 veel väljas, nagu magamine oleks igav. ja kedagi ei huvitanud see, et hilisel kellaajal süüa ei tohi.
seal tohtis.
.
nimekiri (kronoloogiline järjekord kajastub sulgudes):
Madriid (I ja VI) - kaotused suurustesse;
El Picacho (III) - mägismets ja maja ja mägi. jooksva-vee-vaba hullus ja kleepumine;
Gibraltar(IV) - täielik farss ja kõige lühem peatuspaik (ca 2 tundi);
Sanlucar de Barrameda (V) - urban fairy-tale ja viimane kodu hispaaniaelus;
Cadiz (II) - pisike vana linn ülikitsaste tänavate ja atmosfääriga, mis mulle Punast Hanrahani meelde tuletasid. ma ilmselt mõtlesin, et sellises linnas tajuks Arni sarnaseid sisetundmusi ilma, et neid sõnadesse mahutama peaks.
imelik, kuidas inimesed vahel mõttes seostuvad ja meenuvad.
Eia nägi Madriidi raamatupoes Palahniuki "Invisible Monsters'it" ja ta teadis kohe, et see on mu lemmikromaan. kuigi ta pole seda raamatut kunagi lugenud. ma pole isegi kindel, kas ta sisu teab. ta lihtsalt nägi seda raamatut, võttis kätte ja teadis. ja seletas seda sõnadega: vaata, tead ju, kuidas maailmas on kõik asjad kuidagi omavahel seotud. on jah, ja tean.
Eia oli üks minu kolmest hingejanulisest kaaslasest. ja teine oli neoonmust. ja kolmas oli Liisa.
me ronisime 882 meetri kõrguse mäe otsa ja sellest päev varem ühe madalama, aga vägevama kivirahnu peale.
ma õppisin tundma Coldplay x&y'd - kui terviklik ja ilus ja harjumatult heatahteline see on.
ma magasin mäe lähedal metsas päikesepatarei jõust varustatud majas 3-korruselise narivoodi kõige kõrgemal naril lae all ja nägin unes sadiste.
seal majas polnud jooksvat vett, sest õhk oli torudesse pääsenud. ja kõik olid mägironimistest kleepuvad-mustad.
ma loovutasin teki Eiale, kes oli peaaegu lõpuajani haige ja öösiti ärkasin selle peale üles, et mind ei kata mitte miski. ma ei teadnud varem, et ma pugeja olen - noh et läbinisti uinumiseks millegi alla peitu on vaja pugeda. linast oleks piisanud. või suurest särgist kasvõi.
samas, kõik ärkasid kogu aeg. ärgati rohkem kui uinuti.
nagu hispaanlane David ütles: in Spanish sleep is impossible. ta rääkis halvasti inglise keelt.
.
aga mida ma Tallinnas elektripaberi eest varjatult tegin?
oli 3 viimast etendust. täna sai läbi minu ja nele ja virko näitemäng. tükk maeti tehasesse. ja homme pidi saama r2-st kuulata, mida nele ja mina tagantjärele oma loost ja enesetappudest intervjuuhetke mõttelennus öelda taipasime. 16. augustil 16 ja 1630 vahel r2.
ja täna sai mingil määral alguse minu esimene täispikk näidenditekst, sest tähtaeg ei seisnenud enam kalendriajas, vaid kellatiksumisajas. ma pidin selle käest ära andma või siis loobuma ja vait olema.
minu 5 käsikirja võttis vastu mu endine teatriajaloo õpetaja, kelle tunnis ma halba õpilast edukalt kehastasin, kuigi ma väga hoolisin, millest ta räägib.
jah, ma ei oodanud teda seal näitemängude agentuuris näha.
piinlik oli.
samas, mul on enamikku oma õpetajatest piinlik näha. ma ei julge oma vanasse alg-põhi-keskkoolimajja sisse astuda, sest ma kardan, et mõni õpetaja näeb mind.
.
igal juhul, mul on 337 digitaalset fotot ja lugusid teisteks õhtuteks.
tere, olen tagasi ja mu aeg on tänavu teine.
kiri vist ka.
PS.
ma pelgan pisut seda sissekannetevalli, mis te vahepeal valmis olete kirjutanud.
see on väga. kõrge.
*
reede, Juuli 29, 2005
kell tiksub lennujaamade poole
mul on reisikramp. see on selline tunne, nagu naerukõõksatus oleks kõhus pausi peale pandud ja kestaks sedasi edasi. nagu keegi hoiaks magu peos.
veidi vähem kui kuue tunni pärast olen lennujaamas.
et hispaaniasse sõita.
mul on kotitäis riideid, mida kleepuma higistada.
mul on mu digifotokas, mis tänasest alates mahutab 300 pilti rohkem kui varem.
mul on tagasihoidlik hunnik ellujäämismuusikat.
inimesed on hullupöörahulljulged, et nad lennukitega ringi lendavad.
see on kergest metallist tuub, mis lendab kiiremini kui vormel, kusjuures ta teeb seda pilvede kohal. see on väga kõrgel. sellest veel üleval pool on kosmos. ja ülejäänud jagu meie päikesesüsteemist.
.
võib-olla jõuan ma sealmail olla romantiline ja kirjutada lõpuni oma näidend.
võib-olla mõnel öisel rõdul või aknal tuleb mõte, võib-olla mõnel öisel rõdul või aknal tuleb mõte.
et reaalsus on endiselt kokkuleppeline mõiste.
et kehaline liikumine on ainult hunnik ümberarvestatud koordinaate.
ja võib-olla mõnel öisel rõdul või aknal tuleb mõte.
et ma *tean armastust küll.
---
jim
tagasi siis, kui august on keskel.
-x-x-x-
*varem oli "tunnen"
PS!
aeg on melobordelli kiigata.
ja veel seda, et kui lennukiga midagi juhtub, siis ma ärritun.
5:25 am
veidi vähem kui kuue tunni pärast olen lennujaamas.
et hispaaniasse sõita.
mul on kotitäis riideid, mida kleepuma higistada.
mul on mu digifotokas, mis tänasest alates mahutab 300 pilti rohkem kui varem.
mul on tagasihoidlik hunnik ellujäämismuusikat.
inimesed on hullupöörahulljulged, et nad lennukitega ringi lendavad.
see on kergest metallist tuub, mis lendab kiiremini kui vormel, kusjuures ta teeb seda pilvede kohal. see on väga kõrgel. sellest veel üleval pool on kosmos. ja ülejäänud jagu meie päikesesüsteemist.
.
võib-olla jõuan ma sealmail olla romantiline ja kirjutada lõpuni oma näidend.
võib-olla mõnel öisel rõdul või aknal tuleb mõte, võib-olla mõnel öisel rõdul või aknal tuleb mõte.
et reaalsus on endiselt kokkuleppeline mõiste.
et kehaline liikumine on ainult hunnik ümberarvestatud koordinaate.
ja võib-olla mõnel öisel rõdul või aknal tuleb mõte.
et ma *tean armastust küll.
---
jim
tagasi siis, kui august on keskel.
-x-x-x-
*varem oli "tunnen"
PS!
aeg on melobordelli kiigata.
ja veel seda, et kui lennukiga midagi juhtub, siis ma ärritun.
5:25 am
kolmapäev, Juuli 27, 2005
vene poisid rajoonis
vaatasin "sex & the city't" ja rõdu ukse vahelt kostus vene poiste majadevaheline laul. kui kitarr ka kostma hakkas, jooksin rõdule ja nad jalutasidki sedasi viiekesi mööda öötänavat ja laulsid ühe pikajuukselise poisi kitarri järgi.
vene poisid teevad alati õues muusikat, vähemalt siinkandis.
vahel, kui mul aken lahti on, kõnnib paar vene poissi akna alt üle muruplatsi, ühel õla peal makk, russkii räp kõlarites põksumas.
kui ma väiksem olin, lõime vahel sõpradega palli vastu elektrimaja plekist ust ja siis juhtus, et vene poisid (kes olid samuti toona väiksemad) tulid suure makiga meie juurde ja liitusid mänguga.
siis me mängisime prodigy saatel palli.
mu mälu võib olla mõtetega segunenud, aga tõepärasus polegi alati nii oluline, kui põhitunnete kogum.
.
katsu sa foo fightersi noorima taiese "in your honor" teist plaati kuulates mitte härduda.
kui sa oled mina, siis sa ei saa sellega hakkama.
ja kui saaks, olekski päris kahju.
vene poisid teevad alati õues muusikat, vähemalt siinkandis.
vahel, kui mul aken lahti on, kõnnib paar vene poissi akna alt üle muruplatsi, ühel õla peal makk, russkii räp kõlarites põksumas.
kui ma väiksem olin, lõime vahel sõpradega palli vastu elektrimaja plekist ust ja siis juhtus, et vene poisid (kes olid samuti toona väiksemad) tulid suure makiga meie juurde ja liitusid mänguga.
siis me mängisime prodigy saatel palli.
mu mälu võib olla mõtetega segunenud, aga tõepärasus polegi alati nii oluline, kui põhitunnete kogum.
.
katsu sa foo fightersi noorima taiese "in your honor" teist plaati kuulates mitte härduda.
kui sa oled mina, siis sa ei saa sellega hakkama.
ja kui saaks, olekski päris kahju.
teisipäev, Juuli 26, 2005
internetti sosistatud saladused...
PostSecret, mille ma mõne kuu eest tänu veikole avastasin, on koht, kuhu vaadata, if you're of a mind...
vaadata neid postkaardipihtimusi, salapaineid, neid harjumatuid aususi, kuulates the dresden dollsi.
pikantne.
esmaspäev, Juuli 25, 2005
pörgu
me naersime ükskord kursavend margusega, kuivõrd ekstreemselt halb koht on põrgu.
see on kõige õudsem ja julmem koht (järel)maailmas. ja kui sa oled elanud halva või paganliku inimesena, lähed sa sinna igaveseks.
põrgupiinade katlasse.
igaveseks.
oskab keegi midagi veel ekstreemsemat välja pakkuda?
osalt on see naljakas, aga tegelikult on mul alati hirm kui ma jumala peale mõtlema satun. või kui keegi küsib, et "kas sa usud jumalasse?"
ma kardan, et ma lähen põrgusse kui ma vastata ei oska.
või kui ma mõtlen, et ei usu.
see on kõige õudsem ja julmem koht (järel)maailmas. ja kui sa oled elanud halva või paganliku inimesena, lähed sa sinna igaveseks.
põrgupiinade katlasse.
igaveseks.
oskab keegi midagi veel ekstreemsemat välja pakkuda?
osalt on see naljakas, aga tegelikult on mul alati hirm kui ma jumala peale mõtlema satun. või kui keegi küsib, et "kas sa usud jumalasse?"
ma kardan, et ma lähen põrgusse kui ma vastata ei oska.
või kui ma mõtlen, et ei usu.
pühapäev, Juuli 24, 2005
/vamos
et vaigistada katkioleku imetluse halvasti väljendatud teema:
destruktsionist ma ei ole.
aga mulle tundub, et headus ja kurjus on ühe lõhestatud terviku 2 poolust, mis millegipärast ei taha siin maailmas kokku tagasi sulanduda, vaid põrkuvad selle asemel kokku, nagu kaks kõva metallitükki.
ma arvan, et koos nad oleksid vägev ühtsus, ühtlus.
mateeria ja/või energia, mis oleks vastuoludest üle. mis ei oleks see ega teine, vaid olekski Kõik.
ma olen ennast veidralt väljendama hakanud. ja kui mulle soigumised ei meeldi, siis miks ma seda viimati veidi teinud olen?
-x-x-x-
haapsalu kultuurimaja teatrisaal lavalt vaadates.
saalilae täppvõrk.
meie toa vannituba. / argliku teismelise autoportree, justkui.
.
haapsalu kultuurimajas oli nii palju mustreid, nii palju korrapärast ilu.
rütmid. sümmeetria.
maja keskel oli vabaõhuaiake, kus kasvasid okkalised puud ja kus olid valgest plastikust aiatoolid, aialauad. seda kohta kutsuti kui "linnakärast eemal" ja koridorist vaadatuna kutsuti seda "akvaariumiks".
seal oli etendusejärgne kalk-kõleda, kuid veidralt vana nukkude teatri lava moodi ruumis laulmine ja gootilik koleduselähedus. seal oli rikkalikult rämetsev ja räigusi lahmiv prominentmees M.
ja seal oli linn, kus oli klaasipuhuja. evald okase muuseumi taga-aias.
oranž lõõmahtav ahjusuu, nagu tuhat celsiuse kraadi või rohkemgi.
seal oli naerukrambikõõksumisega alanud öö, kus tagumik hüppas voodiäärel ja kõht andis valule aina lisa ja lisa.
õrnvaimustav linnahingus.
ja ülikummaline rahvateatri esietendus. hirmveider, võiks öelda.
pea töötab tuimalt, jämedalt.
ei kirjuta praegu rohkem. kell on ma ei teagi, kas öö või varahommik. twilight mornight.
kui me ära tulime, oli kultuurimaja fuajees varahommikune voodite müük.
kiletatult kahes reas olid nad. 2990.- ja edasi.
veider.
seal oli veel ka muuseum ja raamatukogu.
ja veel sada pisikest salakohta ja -koridori, kus öösel sai paljajalu bokserite väel kõnnitud, nagu loll.
silmad prillideta fookusevabad.
destruktsionist ma ei ole.
aga mulle tundub, et headus ja kurjus on ühe lõhestatud terviku 2 poolust, mis millegipärast ei taha siin maailmas kokku tagasi sulanduda, vaid põrkuvad selle asemel kokku, nagu kaks kõva metallitükki.
ma arvan, et koos nad oleksid vägev ühtsus, ühtlus.
mateeria ja/või energia, mis oleks vastuoludest üle. mis ei oleks see ega teine, vaid olekski Kõik.
ma olen ennast veidralt väljendama hakanud. ja kui mulle soigumised ei meeldi, siis miks ma seda viimati veidi teinud olen?
-x-x-x-
haapsalu kultuurimaja teatrisaal lavalt vaadates.
saalilae täppvõrk.
meie toa vannituba. / argliku teismelise autoportree, justkui.
.
haapsalu kultuurimajas oli nii palju mustreid, nii palju korrapärast ilu.
rütmid. sümmeetria.
maja keskel oli vabaõhuaiake, kus kasvasid okkalised puud ja kus olid valgest plastikust aiatoolid, aialauad. seda kohta kutsuti kui "linnakärast eemal" ja koridorist vaadatuna kutsuti seda "akvaariumiks".
seal oli etendusejärgne kalk-kõleda, kuid veidralt vana nukkude teatri lava moodi ruumis laulmine ja gootilik koleduselähedus. seal oli rikkalikult rämetsev ja räigusi lahmiv prominentmees M.
ja seal oli linn, kus oli klaasipuhuja. evald okase muuseumi taga-aias.
oranž lõõmahtav ahjusuu, nagu tuhat celsiuse kraadi või rohkemgi.
seal oli naerukrambikõõksumisega alanud öö, kus tagumik hüppas voodiäärel ja kõht andis valule aina lisa ja lisa.
õrnvaimustav linnahingus.
ja ülikummaline rahvateatri esietendus. hirmveider, võiks öelda.
pea töötab tuimalt, jämedalt.
ei kirjuta praegu rohkem. kell on ma ei teagi, kas öö või varahommik. twilight mornight.
kui me ära tulime, oli kultuurimaja fuajees varahommikune voodite müük.
kiletatult kahes reas olid nad. 2990.- ja edasi.
veider.
seal oli veel ka muuseum ja raamatukogu.
ja veel sada pisikest salakohta ja -koridori, kus öösel sai paljajalu bokserite väel kõnnitud, nagu loll.
silmad prillideta fookusevabad.
laupäev, Juuli 23, 2005
fly me to the moon.
ühel möödund hetkel tuli Punase Hanrahani poolt kontraliigutus minu neetud ilu kaebeloole ja sellele eelnenud siirupijutule.
ma oleksin ise vast samuti pisut liiga otseselt neid jutte mõistnud.
praegu olen õhuline ja kontrollitult hajevil. peale haapsalus olemist, kus oli sümmeetriamaja.
kus me tegime 2 etendust.
kus lörtsi polnud, et kehadesse sadada. kus miinustel ei olnud asu.
.
et öelda selgemalt, las ma räägin veel ühe loo:
mind hellitavad, mind kõditavad ja ergastavad pool-inimesed-pool-masinad.
androidid. lapseliku sõnaga "robotid".
"beautiful android with icewater veins" will christopher baer'i sõnadega.
nad värskendavad mind oma immuunsusega ja sellega, kuidas inimesed neid igas loos võtavad ning jätavad justkui nad polekski miskid. ja nemad - androidid - nad vaatavad seda kõike pealt oma jahesiniste silmadega, läbi metallkapi õhuvõrestiku või läbi supermaanteeäärse kohviku akna või läbi harjumatul määral orgaaniliste sirelipõõsaste õie-oksa-&-leherägastiku, pärast seda, kui keegi nad metsa on jätnud ja ise linna tagasi sõitnud.
jälgivad seda kõike ilma, et nad silmi pilgutama peaksid. (kuigi mõni neist võib ehk pilgutada ka - see oleks pisike stiliseeritud silmalaumehanism, et lisada ehedust.)
mulle meeldib nende juures see, et neid vaadatakse vaikse rumala hämmeldusega. ja et samaaegselt suhtutakse neisse alahindavalt, sest nad on siiski kodumasinad, mitte elavad inimesed.
mulle meeldib see potentsiaal, et peagi võivad nemadki hingama hakata. päriselt tundma hakata. päriselt aru saama hakata.
et nende tulevikust koidab midagi, mis on võib-olla kohutav, aga võib-olla puhtalt ilus.
midagi jahedat, nagu jääkuubikud, mis lõugade vahel krõmpsuvad nii, et keel tuimvalus, aga samas nii kuumust leevendav hea, et see tekitab mõnu, kui see läbipaistev veepuru roosas märjas suukoopas lahedaks rahuks muutub.
androididel on elu ilma tagajärgedeta.
a life without consequences.
ma laenan inglise keelt tihti, ma tean. inglise keeles on vahel õigem kõlaemotsioon. vahel.
inimesed, seevastu, on tundelised olevused, pehmed kiud kõva luustiku ümber. hing. palju mõtteid, illusioone, visioone ja südamemooduseid.
mind hämmastab inimese võime paraneda.
kui käele lõikub sügav kriim, siis see kasvab ise kokku. rakud hakkavad edasi hargnema, kuni üks äär puutub teist ja nahal on vaid vaibuv arm. mis kaob ilmselt ajaga.
ja laveerides nõnda tundetu ja tundelise maailma vahel, "tehise" ja "pärise" vahel jääb silma, kõrva ja südamesse niivõrd palju ebaausust, ilu, ebaausat ilu.
mitmetimõistmist, ja pinna all surisemist.
mõrinat. värinat.
asju, mis näivad nii, aga tões on teisiti.
ja vahel on see ebaaus ilu välja idanenud kõdupinnasest. mullast, mis tundub must, aga tegelikult, valguse käes lähemalt vaadates, on tumepunane, nagu see oleks mingi vedelikuga varem üle kastetud.
oletame, et see võrsunud ebaaus ilu on peen graatsiline taim. habrasroheline, pisike.
ja kui seda lähemalt vaadata, siis võib ehk võpatades märgata, et tal on lehed lõikavalt teravaservalised. et need on nõgeste edasi arendatud kaksikõed ja et need on altpoolt tulnud. lilled. otse Luciferilt.
mis sa siis teha saad kui mitte nutta, aga olnud ilu siiski eitada ei saa. minevikku veel ei muudeta. (vist.)
vahel ma olengi justkui android, kes vaatab seda pealt. vaatab midagi kohutavat pealt ja imetleb selle ootamatut orgaanilisust. selle südamemurdmisjõudu.
olles inimene, liigutab see kõik mu närve ja ajab mind nutma. mis ei ole üldsegi mitte kaunistav silmamehanism, vaid päris, ehe, Tunne.
see tunne, et mulle ei meeldi, mis ma nägin, aga miski oli seal ebaausalt ilus.
miski seal õpetas mulle uue peatüki selgeks Inimeste Loost.
või peaksin ma ütlema 'Loomusest'? 'Loost' on ilusam.
mulle ei meeldi valu ega posttraumaatilised seisundid.
aga ma imetlen inimesi kõigis nende faasides ja seisundites. nende võimelisuses luua armastuse värve ja õndsuse tuulepuhanguid. ja nende tahtes, siiras vihavajaduses, lammutada ja tuhastada. teha olematuks teisi omasuguseid.
tumm jahmatus tekib siis.
ja mulle meeldib, et androidid ei saa sellest kõigest veel üldse midagi teada.
ei oska teada. ei saa veel aru.
-x-x-x-
ma olen tagasi tallinnas.
varsti kleebin pilte haapsalust.
ma oleksin ise vast samuti pisut liiga otseselt neid jutte mõistnud.
praegu olen õhuline ja kontrollitult hajevil. peale haapsalus olemist, kus oli sümmeetriamaja.
kus me tegime 2 etendust.
kus lörtsi polnud, et kehadesse sadada. kus miinustel ei olnud asu.
.
et öelda selgemalt, las ma räägin veel ühe loo:
mind hellitavad, mind kõditavad ja ergastavad pool-inimesed-pool-masinad.
androidid. lapseliku sõnaga "robotid".
"beautiful android with icewater veins" will christopher baer'i sõnadega.
nad värskendavad mind oma immuunsusega ja sellega, kuidas inimesed neid igas loos võtavad ning jätavad justkui nad polekski miskid. ja nemad - androidid - nad vaatavad seda kõike pealt oma jahesiniste silmadega, läbi metallkapi õhuvõrestiku või läbi supermaanteeäärse kohviku akna või läbi harjumatul määral orgaaniliste sirelipõõsaste õie-oksa-&-leherägastiku, pärast seda, kui keegi nad metsa on jätnud ja ise linna tagasi sõitnud.
jälgivad seda kõike ilma, et nad silmi pilgutama peaksid. (kuigi mõni neist võib ehk pilgutada ka - see oleks pisike stiliseeritud silmalaumehanism, et lisada ehedust.)
mulle meeldib nende juures see, et neid vaadatakse vaikse rumala hämmeldusega. ja et samaaegselt suhtutakse neisse alahindavalt, sest nad on siiski kodumasinad, mitte elavad inimesed.
mulle meeldib see potentsiaal, et peagi võivad nemadki hingama hakata. päriselt tundma hakata. päriselt aru saama hakata.
et nende tulevikust koidab midagi, mis on võib-olla kohutav, aga võib-olla puhtalt ilus.
midagi jahedat, nagu jääkuubikud, mis lõugade vahel krõmpsuvad nii, et keel tuimvalus, aga samas nii kuumust leevendav hea, et see tekitab mõnu, kui see läbipaistev veepuru roosas märjas suukoopas lahedaks rahuks muutub.
androididel on elu ilma tagajärgedeta.
a life without consequences.
ma laenan inglise keelt tihti, ma tean. inglise keeles on vahel õigem kõlaemotsioon. vahel.
inimesed, seevastu, on tundelised olevused, pehmed kiud kõva luustiku ümber. hing. palju mõtteid, illusioone, visioone ja südamemooduseid.
mind hämmastab inimese võime paraneda.
kui käele lõikub sügav kriim, siis see kasvab ise kokku. rakud hakkavad edasi hargnema, kuni üks äär puutub teist ja nahal on vaid vaibuv arm. mis kaob ilmselt ajaga.
ja laveerides nõnda tundetu ja tundelise maailma vahel, "tehise" ja "pärise" vahel jääb silma, kõrva ja südamesse niivõrd palju ebaausust, ilu, ebaausat ilu.
mitmetimõistmist, ja pinna all surisemist.
mõrinat. värinat.
asju, mis näivad nii, aga tões on teisiti.
ja vahel on see ebaaus ilu välja idanenud kõdupinnasest. mullast, mis tundub must, aga tegelikult, valguse käes lähemalt vaadates, on tumepunane, nagu see oleks mingi vedelikuga varem üle kastetud.
oletame, et see võrsunud ebaaus ilu on peen graatsiline taim. habrasroheline, pisike.
ja kui seda lähemalt vaadata, siis võib ehk võpatades märgata, et tal on lehed lõikavalt teravaservalised. et need on nõgeste edasi arendatud kaksikõed ja et need on altpoolt tulnud. lilled. otse Luciferilt.
mis sa siis teha saad kui mitte nutta, aga olnud ilu siiski eitada ei saa. minevikku veel ei muudeta. (vist.)
vahel ma olengi justkui android, kes vaatab seda pealt. vaatab midagi kohutavat pealt ja imetleb selle ootamatut orgaanilisust. selle südamemurdmisjõudu.
olles inimene, liigutab see kõik mu närve ja ajab mind nutma. mis ei ole üldsegi mitte kaunistav silmamehanism, vaid päris, ehe, Tunne.
see tunne, et mulle ei meeldi, mis ma nägin, aga miski oli seal ebaausalt ilus.
miski seal õpetas mulle uue peatüki selgeks Inimeste Loost.
või peaksin ma ütlema 'Loomusest'? 'Loost' on ilusam.
mulle ei meeldi valu ega posttraumaatilised seisundid.
aga ma imetlen inimesi kõigis nende faasides ja seisundites. nende võimelisuses luua armastuse värve ja õndsuse tuulepuhanguid. ja nende tahtes, siiras vihavajaduses, lammutada ja tuhastada. teha olematuks teisi omasuguseid.
tumm jahmatus tekib siis.
ja mulle meeldib, et androidid ei saa sellest kõigest veel üldse midagi teada.
ei oska teada. ei saa veel aru.
-x-x-x-
ma olen tagasi tallinnas.
varsti kleebin pilte haapsalust.
reede, Juuli 22, 2005
pgi tgsi
olen-liigun haapsalus.
väga palju ilu ja sümmeetriat.
kodus panen pildid siia.
aitäh, et olete.
väga palju ilu ja sümmeetriat.
kodus panen pildid siia.
aitäh, et olete.
kolmapäev, Juuli 20, 2005
neetud ilu.
"Life is what u make it, nigga."
nii räppis Nas.
ja Ramloff teab rahu olulisust. või mis olulisust? rahu ongi kõik, mida vaja. seega on mõttetu rahule mingit väärtust omistada. rahule kuulub terve väärtuse võimalik määr. rahule kuulub kõik, sest ta on kõik, mida vaja.
rahust algab see elu, mida sa kujundada tahad.
mida sa kujundada suudad, saad, nagu tahad. nagu vajad.
miks ma siis luban end tasakaalust välja viia?
Lucifer was beautiful before he sinned.
sellepärast.
minu lemmikraamatukangelased on muljutud inimesed. murdunud tüübid, kellest ma aru saan. jah, neist immitseb seda siirupit, millest ma ennist rääkisin.
Saatana ilu kisub mind allapoole tagasi ja vahel ma lähen
vahel ma kuradi lähen. see on kohutav. ja aeg-ajalt see meeldib mulle. see teekond alla. see must surisemine, mis seal allpool sisse hingub.
miks?
sest mulle meeldib ilu.
kuidas loobuda ilust?
ilma iluta mul ei ole midagi.
kui John Frusciante narkomaanina elusalt mädanes, rääkis ta ilust.
et ta näeb ainult ilu. tohutut ilu. kohutavalt palju ilu.
heroiin. tema sees oli heroiin ja ta lagunes selle nõelkäte vahel. peale maha jätmist ja ümberehitust on John Frusciantel teistsugune nägu. füüsiliselt teistsugune nägu. vaimselt, kahtlemata, ka. ta pidavat ikka veel kummitusi nägema.
kunagi tegi ta vaimudele süüa. vaimud tulid külla ja John tegi neile süüa.
ma saan aru, mis ta rääkis oma heroiiniuimas; sellest ilu osast.
heroiin - isegi selle aine nimi on kõrgelennuliselt veetlev. õilis, kuidagi. ilus.
aga heroiin lagundab organismi, nagu eimiski muu hape.
ainulaadselt hävinguline vedelik.
mul on kahju, et ma neetud iluga mängida tahan.
nagu tulega. mul on kahju.
miks see nii kütkestav on?
Lucifer was beautiful before he sinned.
oleks lihtsam, oleks, kui kõige kohutavam olevus - see kõigeõelam - oleks olnud kole.
kui nimesse 'Lucifer' ei oleks sisse kirjutatud 'ilu'.
ma tõesti tahan, et kõik oleks lihtne.
öeldakse, et "elu ei peagi lihtne olema" või et "kes ütles, et elu peab lihtne olema?"
aga keegi ei öelnudki. keegi polegi kunagi öelnud.
ma lihtsalt tahan.. tahan.. et kõik oleks lihtne.
et kirjutada oleks lihtne.
et kannatusi ei oleks. mitte kellelgi.
et oleks kestev õndsus ja lõppematu heaolu.
eufoorialained. ekstaatika. ekviliibrium.
lihtsus algab rahust.
aga Lucifer was beautiful before he sinned. endiselt.
ja ma vajan ilu.
ja ma vajan eriliselt siirupit immitsevate inimeste ilu, sest ma mõistan neid ja me oleme sama.
nad oskavad olla head.
nad teavad vägivalla värvi, lõhna, maitset ja temperatuuri.
vägivald lõhnab, nagu kohutav elu.
vägivalla temperatuur on söövitavalt kõrvetav ja kristallkülm.
lõpuks see tapab kõik. nagu heroiin tapab lõpuks kõik. nagu Lucifer tapab lõpuks kõik.
["Lucifer" means "Light-Bringer" or "Day Star"]
ma loodan, et ma pole surmaringis.
suremas, kindlasti, aga sa ju saad aru, mida ma mõtlen.
------------
Nirvana
------------
nii räppis Nas.
ja Ramloff teab rahu olulisust. või mis olulisust? rahu ongi kõik, mida vaja. seega on mõttetu rahule mingit väärtust omistada. rahule kuulub terve väärtuse võimalik määr. rahule kuulub kõik, sest ta on kõik, mida vaja.
rahust algab see elu, mida sa kujundada tahad.
mida sa kujundada suudad, saad, nagu tahad. nagu vajad.
miks ma siis luban end tasakaalust välja viia?
Lucifer was beautiful before he sinned.
sellepärast.
minu lemmikraamatukangelased on muljutud inimesed. murdunud tüübid, kellest ma aru saan. jah, neist immitseb seda siirupit, millest ma ennist rääkisin.
Saatana ilu kisub mind allapoole tagasi ja vahel ma lähen
vahel ma kuradi lähen. see on kohutav. ja aeg-ajalt see meeldib mulle. see teekond alla. see must surisemine, mis seal allpool sisse hingub.
miks?
sest mulle meeldib ilu.
kuidas loobuda ilust?
ilma iluta mul ei ole midagi.
kui John Frusciante narkomaanina elusalt mädanes, rääkis ta ilust.
et ta näeb ainult ilu. tohutut ilu. kohutavalt palju ilu.
heroiin. tema sees oli heroiin ja ta lagunes selle nõelkäte vahel. peale maha jätmist ja ümberehitust on John Frusciantel teistsugune nägu. füüsiliselt teistsugune nägu. vaimselt, kahtlemata, ka. ta pidavat ikka veel kummitusi nägema.
kunagi tegi ta vaimudele süüa. vaimud tulid külla ja John tegi neile süüa.
ma saan aru, mis ta rääkis oma heroiiniuimas; sellest ilu osast.
heroiin - isegi selle aine nimi on kõrgelennuliselt veetlev. õilis, kuidagi. ilus.
aga heroiin lagundab organismi, nagu eimiski muu hape.
ainulaadselt hävinguline vedelik.
mul on kahju, et ma neetud iluga mängida tahan.
nagu tulega. mul on kahju.
miks see nii kütkestav on?
Lucifer was beautiful before he sinned.
oleks lihtsam, oleks, kui kõige kohutavam olevus - see kõigeõelam - oleks olnud kole.
kui nimesse 'Lucifer' ei oleks sisse kirjutatud 'ilu'.
ma tõesti tahan, et kõik oleks lihtne.
öeldakse, et "elu ei peagi lihtne olema" või et "kes ütles, et elu peab lihtne olema?"
aga keegi ei öelnudki. keegi polegi kunagi öelnud.
ma lihtsalt tahan.. tahan.. et kõik oleks lihtne.
et kirjutada oleks lihtne.
et kannatusi ei oleks. mitte kellelgi.
et oleks kestev õndsus ja lõppematu heaolu.
eufoorialained. ekstaatika. ekviliibrium.
lihtsus algab rahust.
aga Lucifer was beautiful before he sinned. endiselt.
ja ma vajan ilu.
ja ma vajan eriliselt siirupit immitsevate inimeste ilu, sest ma mõistan neid ja me oleme sama.
nad oskavad olla head.
nad teavad vägivalla värvi, lõhna, maitset ja temperatuuri.
vägivald lõhnab, nagu kohutav elu.
vägivalla temperatuur on söövitavalt kõrvetav ja kristallkülm.
lõpuks see tapab kõik. nagu heroiin tapab lõpuks kõik. nagu Lucifer tapab lõpuks kõik.
["Lucifer" means "Light-Bringer" or "Day Star"]
ma loodan, et ma pole surmaringis.
suremas, kindlasti, aga sa ju saad aru, mida ma mõtlen.
------------
Nirvana
------------
teisipäev, Juuli 19, 2005
3 äkk
1) ma jätan endast pealiskaudseid muljeid,
2) sest ma olen ebakindel,
3) sest ma tunnen end tihemini rumala kui targa+nutikana.
täna on paranoiapäev.
tere, higi ja tõmblused.
minge kiirelt minema ja laske poisil olla suhtluskõlblik.
2) sest ma olen ebakindel,
3) sest ma tunnen end tihemini rumala kui targa+nutikana.
täna on paranoiapäev.
tere, higi ja tõmblused.
minge kiirelt minema ja laske poisil olla suhtluskõlblik.
esmaspäev, Juuli 18, 2005
sina, virsik
tahad süstida armastust, sest sa oled kiromaan sõnast kirg.
tahad näha mind rohkem.
aga, aga. mina sind ka.
ma ei saaks öelda, et mulle meeldib, kui sa katki oled või et see on armas, kui sa taas ja taas pimeduse luku taga segaseks oled läin'd. keeruliseks oled läin'd ja mõranen'd.
aga tea, et see kleepuv neste, mis sinu pisikeste lõhemustrite vahelt välja immitseb peale seda, kui sa liialt palju sissepoole nutnud oled - see mürkjas kokteil sinu hingepiinadest ja kokku pigistatud südamest - jah, just see: sa tea, et ma maitsen seda vahel ja tunnen selle kleepuvat suhkrut oma keelel. oma suu sees.
sa tea, et ma joon seda kui siirupit.
sa pead seda teadma, sest siis sa tead, miks mu huul ehk vahel nii magus on.
hetk tagasi andsin su haavale suud.
ja see ei ajan'd mul naeratust suule, seetõttu, et sa alati katkine oled.
vaid see siirup, mis immitses. see, mida ma keeleotsaga puutusin. (ehk sa ei märkagi vahel?)
see siirup raputas mind, nagu külm, korraks, peast, ja ma tundsin-tajusin seda.
et täpselt niiviisi on.
sa oled nagu mina.
ja ma nagu sa.
mesilane su haavaõite peal.
ikka ja jälle.
huuled nii magusad, et naljakas.
et peaaegu ropp
tahad näha mind rohkem.
aga, aga. mina sind ka.
ma ei saaks öelda, et mulle meeldib, kui sa katki oled või et see on armas, kui sa taas ja taas pimeduse luku taga segaseks oled läin'd. keeruliseks oled läin'd ja mõranen'd.
aga tea, et see kleepuv neste, mis sinu pisikeste lõhemustrite vahelt välja immitseb peale seda, kui sa liialt palju sissepoole nutnud oled - see mürkjas kokteil sinu hingepiinadest ja kokku pigistatud südamest - jah, just see: sa tea, et ma maitsen seda vahel ja tunnen selle kleepuvat suhkrut oma keelel. oma suu sees.
sa tea, et ma joon seda kui siirupit.
sa pead seda teadma, sest siis sa tead, miks mu huul ehk vahel nii magus on.
hetk tagasi andsin su haavale suud.
ja see ei ajan'd mul naeratust suule, seetõttu, et sa alati katkine oled.
vaid see siirup, mis immitses. see, mida ma keeleotsaga puutusin. (ehk sa ei märkagi vahel?)
see siirup raputas mind, nagu külm, korraks, peast, ja ma tundsin-tajusin seda.
et täpselt niiviisi on.
sa oled nagu mina.
ja ma nagu sa.
mesilane su haavaõite peal.
ikka ja jälle.
huuled nii magusad, et naljakas.
et peaaegu ropp
reede, Juuli 15, 2005
kirjutama, lapsed, kirjutama!
Eesti Näitemänguagentuur kuulutab välja 2005. aasta näidendivõistluse.
Võistlustööd palume saata 15. augustiks 2005 aadressil Eesti Näitemänguagentuur, PK 4387 Narva mnt. 1, 10512 Tallinn.
Näidendivõistluse auhinnafond on 80 000 krooni, eripreemiaid annavad välja ka teised organisatsioonid.
-> lisa...
Võistlustööd palume saata 15. augustiks 2005 aadressil Eesti Näitemänguagentuur, PK 4387 Narva mnt. 1, 10512 Tallinn.
Näidendivõistluse auhinnafond on 80 000 krooni, eripreemiaid annavad välja ka teised organisatsioonid.
-> lisa...
marilyni lilled
marilyn kirjutas täna nii mitu head asja üles, et ma tsiteeriksin terve sissekande ära.
aga ma piirdun sellega:
"Üldiselt on suvi üks imelik aastaaeg, sest sa ootad ja ootad seda ja siis ta tuleb ja kaob nii kiiresti, et ise ka ei saa aru, ja kõik, mis sa mäletad temast on see, kuidas sa ütlesid, "nii palav on, tuleks vaid vihma" või "kuradi vihm, suvel ka päikest ei paista" ja mis sa veel tegid.. "Tead, ei mäletagi, aga jõle palav oli.."
[neljateistkümnes juuli, 2005 (12:52)]
-> lyynile_lähemale.
aga ma piirdun sellega:
"Üldiselt on suvi üks imelik aastaaeg, sest sa ootad ja ootad seda ja siis ta tuleb ja kaob nii kiiresti, et ise ka ei saa aru, ja kõik, mis sa mäletad temast on see, kuidas sa ütlesid, "nii palav on, tuleks vaid vihma" või "kuradi vihm, suvel ka päikest ei paista" ja mis sa veel tegid.. "Tead, ei mäletagi, aga jõle palav oli.."
[neljateistkümnes juuli, 2005 (12:52)]
-> lyynile_lähemale.
neljapäev, Juuli 14, 2005
hullud_ja_pilved
me jalutasime lyyniga hullumaja juures.lyyn hakkab viljandis näitlemist õppima.
lyyn ja jim annavad homme verd ka.
-----------------------------
Tool [album] Aenima
-----------------------------
shopdrop.
ma ostsin endale täna valge t-särgi, kus on vana roosa ameerika auto ja tekst: LOVE MUSCLE (kusjuures O asemel on süda).
mulle tuleb selle perversse sõnapaariga meelde see koht "American Beauty"st, kus Lester küsib õrnalt-sõbralikult naeratades oma tütre sõbrannalt: "You like... muscles?"
muie venib suule, midagi pole teha.
ma ostsin veel ilusa väikese väljaande Graham Greene'i "The Quiet American"ist ka.
Mirell julges minuga lõpuks ometi rääkida.
ta kipub mind nägema tihti, aga täna oli esimene kord kui ta mind peatada söandas.
ja me rääkisime sellest, kuidas me mõlemad oma kodudest lahkuda kardame, sest vanemad on vahetevahel liiga psühhod, et ilma meieta hakama saada.
---
mulle tuleb selle perversse sõnapaariga meelde see koht "American Beauty"st, kus Lester küsib õrnalt-sõbralikult naeratades oma tütre sõbrannalt: "You like... muscles?"
muie venib suule, midagi pole teha.
ma ostsin veel ilusa väikese väljaande Graham Greene'i "The Quiet American"ist ka.
Mirell julges minuga lõpuks ometi rääkida.
ta kipub mind nägema tihti, aga täna oli esimene kord kui ta mind peatada söandas.
ja me rääkisime sellest, kuidas me mõlemad oma kodudest lahkuda kardame, sest vanemad on vahetevahel liiga psühhod, et ilma meieta hakama saada.
"Your supermarket Jesus comes with smiles and lies."
I am X - This Will Make You Love Again
I am X - This Will Make You Love Again
kolmapäev, Juuli 13, 2005
...jätkuks
ma uurisin "Boys Don't Cry" loo tausta.
tuli välja, et Teena Brandon (poisstüdruk) eksisteeris päriselt. ta tapeti 31. detsembril 1993 Nebraskas Falls City's peale seda, kui tema tegelik sugu ilmsiks tuli.
sellest on tehtud ka dokumentaalfilm.
enam ma seda lugu kritiseerida ei saa.
elu ei allu dramaturgiasätetele.
sellegipoolest arvan ma fiktiivsete lugude loomisest sama, mida eelmises sissekandes veel.
näis, kui kaua ma ise nendest reeglitest kinni suudan pidada. sest kohe, kui need selgeks saavad, muutub nende lõhkumine ahvatlevamaks kui nende järgimine.
kas ongi siis nii, et me lõhume selleks, et luua selleks, et oleks, mida lõhkuda selleks, et uuesti luua?
päris hirmus rütm. monotoonne. jabur.
(loomulikult, juhul kui seda kõike täpselt niivõrd napi kondikavaga vaadatagi.)
tuli välja, et Teena Brandon (poisstüdruk) eksisteeris päriselt. ta tapeti 31. detsembril 1993 Nebraskas Falls City's peale seda, kui tema tegelik sugu ilmsiks tuli.
sellest on tehtud ka dokumentaalfilm.
enam ma seda lugu kritiseerida ei saa.
elu ei allu dramaturgiasätetele.
sellegipoolest arvan ma fiktiivsete lugude loomisest sama, mida eelmises sissekandes veel.
näis, kui kaua ma ise nendest reeglitest kinni suudan pidada. sest kohe, kui need selgeks saavad, muutub nende lõhkumine ahvatlevamaks kui nende järgimine.
kas ongi siis nii, et me lõhume selleks, et luua selleks, et oleks, mida lõhkuda selleks, et uuesti luua?
päris hirmus rütm. monotoonne. jabur.
(loomulikult, juhul kui seda kõike täpselt niivõrd napi kondikavaga vaadatagi.)
poisstüdruk
meenus, mis ma kirjutada tahtsin.
eile oli tv3st film "Boys Don't Cry", kus üks poiss elas tüdruku kehas.
tegelased, kellest ma edasises räägin:
1) poisstüdruk - traagiline peategelane
2) neiu - poisstüdruku armsam
3) 2 eksvangist retsi - neiu sõbrad
4) neiu sõbranna
5) neiu ema
lugu oli lühidalt selline, et see tüdruk tekitas endale nii poisiliku välimuse kui sai ning hakkas ühe kena ja probleemse neiuga käima, kes pidaski teda poisiks.
kuni poisstüdruk vangi pandi (ta oli pätt, natuke) ja neiu teda vaatama tuli. poisstüdruk oli ju naistevanglas.
poisstüdruk valetas seepeale oma neiule, et ta on hermafrodiit (kahesooline inimene).
neiu ütles, et "I don't care if you're half-ape, half-monkey. I'm gonna get you out of here." ja kõik oli üsna vahva, kuni neiu eksvangidest sõbrad poisstüdrukul vetsus püksid maha rebisid.
sealt edasi viisid need 2 retsi poisstüdruku mahajäetud laohoone juurde ja vägistasid teda kordamööda. see oli poisstüdruku esimene kord. (ja teine.)
ja sealt veel edasi hakkasid poisstüdruk ja neiu kodulinnast põgenemise plaane pidama, kuni neiu ema retsidele poisstüdruku peiduka reetis.
poisstüdruk peitis end neiu sõbranna pool. neiu sõbrannal oli väike laps.
ning sealt edasi läksid retsid koos neiuga sõbranna manu, lasid poisstüdruku neiu silme all maha ning seejärel tulistasid surmakuuli ka neiu sõbrannale kerre. pisilapse silme ees.
ma vihastasin selle filmi peale. kohe räägin, miks.
.
see lugu mängiti kätte väga koledate vahenditega.
hea lugu peakski tugevaid emotsioone tekitama, aga ma arvan, et see oli halb lõpplahendus.
mitte ebaaus vaataja suhtes, vaid... liiga ilmselgelt taotluslikult kaastundele üles kutsuv. liiga taotluslikult jõhker.
täpselt, nagu olekski 2 varianti:
a) kui sa teed lugu, mis peaks kitsarinnalisi inimesi puudutama, siis haki traagiline peategelane tükkideks;
b) kui sa teed lugu nö. "tolerantsele vähemusele", siis näita neile, et alati on mingi pääsetee. näita neile, et surm ei ole lahendus ja et õnn võib veel pesitseda ukse taga #3.
.
nagu ma Punasele Hanrahanilegi rääkisin, ühtib minu seisukoht lugude loomisel Palahniuki omaga.
lugusid ei tohiks lahendada sellega, et traagiline peategelane ennast (näiteks) ära tapab.
kunstis ei ole "Ei"-sid, muidugi.
aga mina oleksin tahtnud näha poisstüdruku loole nutikamat lõppu.
ma ei ütle, et see oleks pidanud olema roosiline lõpp.
aga kõige huvitavamad lõpud on ootamatu sisemise vindiga. poolnähtamatu konksuga, mis vihjab surnukeha lõhkise rindkere all salamahti tuksuvale südamele.
sest kõik teavad neid sadaühte erinevat nippi suremiseks.
aga kõik tahavad teada, kuidas peale suremist veel hakkama saada.
eile oli tv3st film "Boys Don't Cry", kus üks poiss elas tüdruku kehas.
tegelased, kellest ma edasises räägin:
1) poisstüdruk - traagiline peategelane
2) neiu - poisstüdruku armsam
3) 2 eksvangist retsi - neiu sõbrad
4) neiu sõbranna
5) neiu ema
lugu oli lühidalt selline, et see tüdruk tekitas endale nii poisiliku välimuse kui sai ning hakkas ühe kena ja probleemse neiuga käima, kes pidaski teda poisiks.
kuni poisstüdruk vangi pandi (ta oli pätt, natuke) ja neiu teda vaatama tuli. poisstüdruk oli ju naistevanglas.
poisstüdruk valetas seepeale oma neiule, et ta on hermafrodiit (kahesooline inimene).
neiu ütles, et "I don't care if you're half-ape, half-monkey. I'm gonna get you out of here." ja kõik oli üsna vahva, kuni neiu eksvangidest sõbrad poisstüdrukul vetsus püksid maha rebisid.
sealt edasi viisid need 2 retsi poisstüdruku mahajäetud laohoone juurde ja vägistasid teda kordamööda. see oli poisstüdruku esimene kord. (ja teine.)
ja sealt veel edasi hakkasid poisstüdruk ja neiu kodulinnast põgenemise plaane pidama, kuni neiu ema retsidele poisstüdruku peiduka reetis.
poisstüdruk peitis end neiu sõbranna pool. neiu sõbrannal oli väike laps.
ning sealt edasi läksid retsid koos neiuga sõbranna manu, lasid poisstüdruku neiu silme all maha ning seejärel tulistasid surmakuuli ka neiu sõbrannale kerre. pisilapse silme ees.
ma vihastasin selle filmi peale. kohe räägin, miks.
.
see lugu mängiti kätte väga koledate vahenditega.
hea lugu peakski tugevaid emotsioone tekitama, aga ma arvan, et see oli halb lõpplahendus.
mitte ebaaus vaataja suhtes, vaid... liiga ilmselgelt taotluslikult kaastundele üles kutsuv. liiga taotluslikult jõhker.
täpselt, nagu olekski 2 varianti:
a) kui sa teed lugu, mis peaks kitsarinnalisi inimesi puudutama, siis haki traagiline peategelane tükkideks;
b) kui sa teed lugu nö. "tolerantsele vähemusele", siis näita neile, et alati on mingi pääsetee. näita neile, et surm ei ole lahendus ja et õnn võib veel pesitseda ukse taga #3.
.
nagu ma Punasele Hanrahanilegi rääkisin, ühtib minu seisukoht lugude loomisel Palahniuki omaga.
lugusid ei tohiks lahendada sellega, et traagiline peategelane ennast (näiteks) ära tapab.
kunstis ei ole "Ei"-sid, muidugi.
aga mina oleksin tahtnud näha poisstüdruku loole nutikamat lõppu.
ma ei ütle, et see oleks pidanud olema roosiline lõpp.
aga kõige huvitavamad lõpud on ootamatu sisemise vindiga. poolnähtamatu konksuga, mis vihjab surnukeha lõhkise rindkere all salamahti tuksuvale südamele.
sest kõik teavad neid sadaühte erinevat nippi suremiseks.
aga kõik tahavad teada, kuidas peale suremist veel hakkama saada.
14:51 / 13 vii 2005
päevad, õhtud ja ööd, mil ta neuropsühholoogiahaiglas oli.
lihtsalt loe.
(Elva sääsk. ta suri ära seal aknalaua peal ja Kristjan viskas ta minema.)
--------------------------------
Everything but the Girl
--------------------------------
teisipäev, Juuli 12, 2005
kodus elamise eripärad
köögiraadiol murdus antenn ära.
antenn on nüüd kellegi poolt asendatud kahvliga.
kahvliga.
ja eile öösel ma hakkasin seda Caitlin R. Kiernani romaani lõpuks lugema, kus on naine nimega Narcissa Snow.
hirmus ja sünge raamat, aga mis juhtus?
ülemise korruse vanaldane paar... armatses... pikalt-laialt umbes kolmveerand tundi järjest. ja hiljem veel korra.
tegelikult võis proual lihtsalt halb enesetunne olla. emb-kumb.
nad on toredad inimesed. naine alati naeratab mulle kui ma teda trepikojas näen. mees on reibas ja asjalik.
neil on kaks täiskasvanud poega, kellest üks sõidab nüüd taksot.
aga olenemata sellest, kas neil oli seal üleval väga hea või väga halb, oli mul piinlik, et ema minuga samas toas telekat vaatas, peaaegu ilma helita.
antenn on nüüd kellegi poolt asendatud kahvliga.
kahvliga.
ja eile öösel ma hakkasin seda Caitlin R. Kiernani romaani lõpuks lugema, kus on naine nimega Narcissa Snow.
hirmus ja sünge raamat, aga mis juhtus?
ülemise korruse vanaldane paar... armatses... pikalt-laialt umbes kolmveerand tundi järjest. ja hiljem veel korra.
tegelikult võis proual lihtsalt halb enesetunne olla. emb-kumb.
nad on toredad inimesed. naine alati naeratab mulle kui ma teda trepikojas näen. mees on reibas ja asjalik.
neil on kaks täiskasvanud poega, kellest üks sõidab nüüd taksot.
aga olenemata sellest, kas neil oli seal üleval väga hea või väga halb, oli mul piinlik, et ema minuga samas toas telekat vaatas, peaaegu ilma helita.
---
"For the first three hours after you get up,
people can tell if you've got a broken heart or not."
-Pat Cadigan
blond poiss eemal
mu sõber
- ta rändab üle ilmapalli
et leida tagumine uks
koju.
kristo on barcelonas, seljakotiga ja päikesest valgeks pleekinud juustega, ma olen kindel.
mu sõber
- ta läks üksi
et hiljem olla
mitte.
- ta rändab üle ilmapalli
et leida tagumine uks
koju.
kristo on barcelonas, seljakotiga ja päikesest valgeks pleekinud juustega, ma olen kindel.
mu sõber
- ta läks üksi
et hiljem olla
mitte.
esmaspäev, Juuli 11, 2005
Eva the Robot
oh. sa. poiss.
-o-o-o-
robotid, androidid, tehisintellektid... nõrgestavalt hämmingusseajavad on nad.
ma hoolin neist fanaatiliselt lausa. lapsest saadik.
kui Eva kord 150 aasta pärast seda videot vaataks ja näeks, kui veidra ja kõheda mulje ta endast jättis...
kui androidid hakkaksid elektrilammastest und nägema...
kui Philip K. Dickist tehtaks robotkoopia.
kõhe, jah.
aga tohutult ärevusttekitav. kaudselt narkootiline isegi.
-o-o-o-
robotid, androidid, tehisintellektid... nõrgestavalt hämmingusseajavad on nad.
ma hoolin neist fanaatiliselt lausa. lapsest saadik.
kui Eva kord 150 aasta pärast seda videot vaataks ja näeks, kui veidra ja kõheda mulje ta endast jättis...
kui androidid hakkaksid elektrilammastest und nägema...
kui Philip K. Dickist tehtaks robotkoopia.
kõhe, jah.
aga tohutult ärevusttekitav. kaudselt narkootiline isegi.
"Reality is that which, when you stop believing in it, doesn't go away."
Philip K. Dick
Philip K. Dick
mäng
pühapäev, Juuli 10, 2005
vähem tõprust, rohkem sõprust.
.
ma olen tropp, sest ma ei kannata seda, kui inimesed uste paukudes minema marsivad ja edasisi sõnu kuulamast keelduvad. pisarad silmis, nahk punane.
see on teiste suhtes ebaaus, kui teised on sõbrad ja kui teised hoolivad.
sellegipoolest tegin ma ise peaaegu nii.
ma oleksin pidanud selgitama, miks ma ära kadusin. aga salapäratsemisel on võlu. väga tihti juhtub nii, et sellele ei saa vastu panna.
aga. mul on põhjus, miks ma vits-vette-moel kaduda ei tohi.
ja sellepärast, et ma oma põhjusest kinni ei hoidnud, olengi ma tropp.
liigume edasi.
-x-x-x-
mis ma läinud päevad tegin.
kirjutasin päevad läbi.
päris maailm jõudis naljakaks muutuda.
ja kuna ma kasutasin mõtteid rohkem kui ülejäänud keha, hakkas olema nii, et mu pea tahtis magada, aga kehal polnud põhjust. ja nii ma lesisingi voodis ja vaatasin, kuidas päike tõusis ja kuidas kõrged punased majad said öö varjust välja liueldes värvid tagasi.
nüüd ma panin paberile pausi. mu kondid lähevad pooleks kui ma praegu jätkan.
hingetõmme.
eile mind viidi majast välja, sest Lenny Kravitz oli. mul oli järg kalendri pealt ära kadunud ja nii oligi, et telefon helises ja Elva poiss ja tüdruk olid all.
Lenny... Merilin viis mind Lennyle.
ja see energia, mis lava ja publiku vahel sooja auru pilvena helendas oli nii plusstugev, et me oleksime võinud kosmosesüstikut jõustada.
see oligi electric church ja seal olid helihingelised muusikud.
.
ma arvan ma arvan, et me tahme ka tahme ka
saada suurteks ja tugevateks; olla samas väiksed ja armsad.
.
see pole isegi mingi uus algus sellele päevikule.
ma üritan öelda, et ma püüan olla vähem üks asshole.
ma olen tropp, sest ma ei kannata seda, kui inimesed uste paukudes minema marsivad ja edasisi sõnu kuulamast keelduvad. pisarad silmis, nahk punane.
see on teiste suhtes ebaaus, kui teised on sõbrad ja kui teised hoolivad.
sellegipoolest tegin ma ise peaaegu nii.
ma oleksin pidanud selgitama, miks ma ära kadusin. aga salapäratsemisel on võlu. väga tihti juhtub nii, et sellele ei saa vastu panna.
aga. mul on põhjus, miks ma vits-vette-moel kaduda ei tohi.
ja sellepärast, et ma oma põhjusest kinni ei hoidnud, olengi ma tropp.
liigume edasi.
-x-x-x-
mis ma läinud päevad tegin.
kirjutasin päevad läbi.
päris maailm jõudis naljakaks muutuda.
ja kuna ma kasutasin mõtteid rohkem kui ülejäänud keha, hakkas olema nii, et mu pea tahtis magada, aga kehal polnud põhjust. ja nii ma lesisingi voodis ja vaatasin, kuidas päike tõusis ja kuidas kõrged punased majad said öö varjust välja liueldes värvid tagasi.
nüüd ma panin paberile pausi. mu kondid lähevad pooleks kui ma praegu jätkan.
hingetõmme.
eile mind viidi majast välja, sest Lenny Kravitz oli. mul oli järg kalendri pealt ära kadunud ja nii oligi, et telefon helises ja Elva poiss ja tüdruk olid all.
Lenny... Merilin viis mind Lennyle.
ja see energia, mis lava ja publiku vahel sooja auru pilvena helendas oli nii plusstugev, et me oleksime võinud kosmosesüstikut jõustada.
see oligi electric church ja seal olid helihingelised muusikud.
.
ma arvan ma arvan, et me tahme ka tahme ka
saada suurteks ja tugevateks; olla samas väiksed ja armsad.
.
see pole isegi mingi uus algus sellele päevikule.
ma üritan öelda, et ma püüan olla vähem üks asshole.
teisipäev, Juuli 05, 2005
x..x
täpid
see koht on muutlik.
tegelikult peaksid blogid tekitama mingi uue tasandi sõpruskonna, kommuuni.
ja ongi tekitanud. ma pean teid lugema. nüüd lausa pean juba.
aga see koht siin ajab küll üksik-kongi tunde peale.
ma keerutan siin lolliks ennast, vahel.
.
ega ma ei lahku.
lihtsalt, hoian eemale või kirjutan teistmoodi. 2 varianti.
oleneb sellest, kas see ühemehekambri tunne jääb või läheb.
aga õues on suvi. sinine taevas, vahel täiesti pilvitu. ja päike, nagu tulisust kärav silm.
tegelikult peaksid blogid tekitama mingi uue tasandi sõpruskonna, kommuuni.
ja ongi tekitanud. ma pean teid lugema. nüüd lausa pean juba.
aga see koht siin ajab küll üksik-kongi tunde peale.
ma keerutan siin lolliks ennast, vahel.
.
ega ma ei lahku.
lihtsalt, hoian eemale või kirjutan teistmoodi. 2 varianti.
oleneb sellest, kas see ühemehekambri tunne jääb või läheb.
aga õues on suvi. sinine taevas, vahel täiesti pilvitu. ja päike, nagu tulisust kärav silm.
esmaspäev, Juuli 04, 2005
"sinu kahvatu kallim"
ja siis ta suudles mind ja ütles, et: "näed. niimoodi maitsebki mürk."
sekund tagasi. kaks. kolm. aga see hetk hõljub. ei lähe ära.
kuu helk näojooni välja joonistamas, nagu pintsel kahvatusinises.
tema näol on teravad servad. ta on nii ilus, et ma poolenisti ei kannata seda.
nagu praegu.
aga las ta istub mu peal. läbipaistev kardin selja taga, nagu laineline halo.
"suudle mind veel," ütlen. "suudle mind, kate."
"ära lollita."
tõstan linalt käe, et tema nahka silitada, aga ta tõmbub eemale. ronib voodilt maha.
"kui palju ma kaalun?" küsib ta.
"mis... mis mõttes?"
"palju ma kaalun?"
"ma ei tea."
"vähem või rohkem kui triikraud?"
"rohkem," naeratan. "sa oled lahe."
"rohkem või vähem kui kotitäis õunu?"
"oleneb, kui suur see kott on."
"tavaline."
"rohkem."
"vähem või rohkem kui tinast padi rinna peal."
"ma ei tea, ma ei oska võrrelda. mul ei ole tinast patja rinnal."
ta kallutab pead, vaatab mind vidukil silmadega. ma ei saa aru, kas ta on unine või lihtsalt kaval.
"mis sul huule peal on?"
puudutan sõrmega huult. tõmban eemale. läigib.
"sinu sülg," ütlen. "ilmselt."
"ei," ütleb ta. "sinu."
teen suu lahti, aga mu suu on kinni.
avan silmad, aga see on hoopis teine ruum ja palju väiksem voodi.
minu enda väike madrats.
ja paremast suunurgast kõrvani on märg looklev triip.
sekund tagasi. kaks. kolm. aga see hetk hõljub. ei lähe ära.
kuu helk näojooni välja joonistamas, nagu pintsel kahvatusinises.
tema näol on teravad servad. ta on nii ilus, et ma poolenisti ei kannata seda.
nagu praegu.
aga las ta istub mu peal. läbipaistev kardin selja taga, nagu laineline halo.
"suudle mind veel," ütlen. "suudle mind, kate."
"ära lollita."
tõstan linalt käe, et tema nahka silitada, aga ta tõmbub eemale. ronib voodilt maha.
"kui palju ma kaalun?" küsib ta.
"mis... mis mõttes?"
"palju ma kaalun?"
"ma ei tea."
"vähem või rohkem kui triikraud?"
"rohkem," naeratan. "sa oled lahe."
"rohkem või vähem kui kotitäis õunu?"
"oleneb, kui suur see kott on."
"tavaline."
"rohkem."
"vähem või rohkem kui tinast padi rinna peal."
"ma ei tea, ma ei oska võrrelda. mul ei ole tinast patja rinnal."
ta kallutab pead, vaatab mind vidukil silmadega. ma ei saa aru, kas ta on unine või lihtsalt kaval.
"mis sul huule peal on?"
puudutan sõrmega huult. tõmban eemale. läigib.
"sinu sülg," ütlen. "ilmselt."
"ei," ütleb ta. "sinu."
teen suu lahti, aga mu suu on kinni.
avan silmad, aga see on hoopis teine ruum ja palju väiksem voodi.
minu enda väike madrats.
ja paremast suunurgast kõrvani on märg looklev triip.
reede, Juuli 01, 2005
leia endale keegi!! ja bõstra!!
(5 minutit tagasi)
kuulan Nirvanat. Kurt Cobain karjub "Marijuana!"
ema (selja tagant): see laulja kõlab, nagu tal oleks väga raske lapsepõlv olnud.
mina: oligi. tal oli väga raske lapsepõlv.
vaikus.
mina: ta tappis ennast ära ka lõpuks.
pikem vaikus.
ema (veidi kohkunult): tõsiselt räägid või?
.
üldisemalt.
paranoia on vanemates istet võtnud. emades, peamiselt.
minu vanaema: oleks, et ta leiaks nüüd endale ühe kena toreda tüdruku ka. ta jookseb ainult poistega ringi. ma nii tahaks, et ta leiaks omale ühe kena toreda tüdruku.
minu ema: aga jim, kas sul ei olegi pruuti või? aga miks sul ei ole? aga kas kristol on pruut või? miks tal ei ole? kristol vist polegi olnud pruuti? aga jaagul; kas jaagul on pruut? miks?
jaagu ema: jaak, kas sul pruuti polegi või? miks? aga kas jimil on pruut?
marguse ema on väga õnnelik, et margus koos kristiga elab ja mõtleb ootusäreva naeratusega nende kahe ühise armastuse- ja lasterohke tuleviku peale.
margus ja kristi on reaalsuses parimad sõbrad. abielu plaanis ei ole.
.
see on ärritav, stiilis "aitab sellest teemast, ärme räägi sellest enam."
aga samas see tekitab päris koledaid pingeid ka. vahetevahel.
vahetevahel tuleb isegi tunne, et sunniks ennast suhtesse, enne kui aeg otsa saab ja lootuslaevuke selleks eluajaks juba ära ujunud on.
äkki siis tuleb tunne ka. ja abielu ja lapsed ja maha rahunenud emad.
selline "mis mul viga on??" tunne tuleb.
vahetevahel.
kuulan Nirvanat. Kurt Cobain karjub "Marijuana!"
ema (selja tagant): see laulja kõlab, nagu tal oleks väga raske lapsepõlv olnud.
mina: oligi. tal oli väga raske lapsepõlv.
vaikus.
mina: ta tappis ennast ära ka lõpuks.
pikem vaikus.
ema (veidi kohkunult): tõsiselt räägid või?
.
üldisemalt.
paranoia on vanemates istet võtnud. emades, peamiselt.
minu vanaema: oleks, et ta leiaks nüüd endale ühe kena toreda tüdruku ka. ta jookseb ainult poistega ringi. ma nii tahaks, et ta leiaks omale ühe kena toreda tüdruku.
minu ema: aga jim, kas sul ei olegi pruuti või? aga miks sul ei ole? aga kas kristol on pruut või? miks tal ei ole? kristol vist polegi olnud pruuti? aga jaagul; kas jaagul on pruut? miks?
jaagu ema: jaak, kas sul pruuti polegi või? miks? aga kas jimil on pruut?
marguse ema on väga õnnelik, et margus koos kristiga elab ja mõtleb ootusäreva naeratusega nende kahe ühise armastuse- ja lasterohke tuleviku peale.
margus ja kristi on reaalsuses parimad sõbrad. abielu plaanis ei ole.
.
see on ärritav, stiilis "aitab sellest teemast, ärme räägi sellest enam."
aga samas see tekitab päris koledaid pingeid ka. vahetevahel.
vahetevahel tuleb isegi tunne, et sunniks ennast suhtesse, enne kui aeg otsa saab ja lootuslaevuke selleks eluajaks juba ära ujunud on.
äkki siis tuleb tunne ka. ja abielu ja lapsed ja maha rahunenud emad.
selline "mis mul viga on??" tunne tuleb.
vahetevahel.
Why can't i be (like/with/inside) you?
ma sain täna natuke aru, miks ma eile kurb olin peale jacki ja megi lahkumist.
jack nägi laval nii turske ja võimas välja. jõuline.
pillid olid nagu kaalutud lelud tema käes ja ta tegi nendega mida iganes. ja mitte lohakalt, vaid veatult.
ja ma mõtlesin seal lava ees temast mitu korda nimega rock god. sest seal laval ta oli.
meg oli armas ja tagasihoidlik, aga samuti vägevam ja ilusam kui telekast varem paistnud oli. malbearmas.
seal lava peal oli neis olemas kõik, mida inimene tahab. ma lähtun endast, aga eeldan, et teised ihkavad samu kvaliteete.
nad olid tugevad. nad olid võimekad. nad olid ilusad. nad olid jõulised.
see on Fight Club all over again.
mina olen nimetu hälvik, kokkuleppelise nimega Jack (I am Jack's first name) ja Tyler on kõik, kes kiirgavad välja annet, potentsiaali, seksuaalset ja intellektuaalset võimekust ja jõudu.
eile oli Tyleriks The White Stripes.
The Cure'l on üks lugu pealkirjaga "Why Can't I Be You".
tegelikkuses laulaksin pigem mina seda sama laulu Robert Smithile kui tema mulle.
see ei ole muidugi päris üks-üheselt ka nii, et ma väga tahan olla Jack White või Robert Smith.
täpsem küsimus oleks "Why can't I be like You?"
miks tahab nimetu Jack olla Tyler?
Tyler vastab: "I look like you wanna look. I fuck like you wanna fuck. I am smart. Capable. Everything you ever wanted to be."
ja eile seal lava ees ja hiljem linnas ja kodus oligi pidevalt see näriv ihkamisekripeldus sees.
ma oleksin ilmselt tahtnud nendega ühte sulada. muutuda koos nendeks täiuslikuks massiks. õnne ja rahulolu mateeriaks.
mul tekkis kahtlus, et sellel "ühte sulamise" soovil on mingi seksuaalne alatoon ka sees ja siis ma veensin ennast, et siin pole erootikaga midagi pistmist.
aga tegelikult kindlasti on.
ja Sigmund teadis juba enne mind, kuidas tunded ja käitumismallid nabaväätepidi seksi küljes hõljuvad.
we live in a sexy world, yeah.
ja sellega kaasneb niivõrd palju pinget.
seksuaalsus on tegelikult lihtne. aga sellest ei saa enamjaolt ausalt rääkida ja siis tulebki rääkida keeruliselt. sest siis see rääkija ei valeta otseselt, aga esitab tõe sellisena, et kuulaja sellest lõpuni aru ei saaks.
vist on nii. ma lähtun jälle endast, eeldades, et teised arvavad ka nii.
kuigi ma korduvalt keelan eeldamist. eeldamine on õudselt libedal jääl jauramine.
.
Tylereid ei saagi kunagi kätte.
nendega ei saa mitte kunagi ühilduda.
Tylerid näitavad teed ja panevad sind jooksma.
sina oled jänes jooksulindi peal, porgand silme ette riputatud.
Tyler paneb sind püüdlema tarkuse, võimekuse, jõu ja ilu poole.
Tylerid jooksevad silmapiiril ringi ja vahetevahel, kui sul väga veab, puudutab Jack White omaenda käega sinu White Stripesi vinüülplaatide ümbriseid (nagu ta Sibulale kontserdil tegi), aga sa ei saa ei saa mitte kunagi olla Jack White.
kui sa püüdled ja vaeva näed, siis sa võid saada Tyleri sarnaseks. ja see püüdlus on oluline, ma tean. see on see, mida juba lasteaias õppima hakatakse.
aga see püüdlus on niivõrd raske, et graafikul näeks see välja võnkleva sinusoidina, kus haripunkt oleks jaburalt naljakas ja alumine tipp kohutav, ehk isegi traagiline.
see püüdlus on kuratlikult raske.
.
ma räägin juba liialt pikalt, jah?
olgu praegu siis punkt. kuigi tahaks jätkata. aga ma jookseksin sohu lõpuks.
kirjutage palun teie.
mukallid, nagu maia ütleb.
jack nägi laval nii turske ja võimas välja. jõuline.
pillid olid nagu kaalutud lelud tema käes ja ta tegi nendega mida iganes. ja mitte lohakalt, vaid veatult.
ja ma mõtlesin seal lava ees temast mitu korda nimega rock god. sest seal laval ta oli.
meg oli armas ja tagasihoidlik, aga samuti vägevam ja ilusam kui telekast varem paistnud oli. malbearmas.
seal lava peal oli neis olemas kõik, mida inimene tahab. ma lähtun endast, aga eeldan, et teised ihkavad samu kvaliteete.
nad olid tugevad. nad olid võimekad. nad olid ilusad. nad olid jõulised.
see on Fight Club all over again.
mina olen nimetu hälvik, kokkuleppelise nimega Jack (I am Jack's first name) ja Tyler on kõik, kes kiirgavad välja annet, potentsiaali, seksuaalset ja intellektuaalset võimekust ja jõudu.
eile oli Tyleriks The White Stripes.
The Cure'l on üks lugu pealkirjaga "Why Can't I Be You".
tegelikkuses laulaksin pigem mina seda sama laulu Robert Smithile kui tema mulle.
see ei ole muidugi päris üks-üheselt ka nii, et ma väga tahan olla Jack White või Robert Smith.
täpsem küsimus oleks "Why can't I be like You?"
miks tahab nimetu Jack olla Tyler?
Tyler vastab: "I look like you wanna look. I fuck like you wanna fuck. I am smart. Capable. Everything you ever wanted to be."
ja eile seal lava ees ja hiljem linnas ja kodus oligi pidevalt see näriv ihkamisekripeldus sees.
ma oleksin ilmselt tahtnud nendega ühte sulada. muutuda koos nendeks täiuslikuks massiks. õnne ja rahulolu mateeriaks.
mul tekkis kahtlus, et sellel "ühte sulamise" soovil on mingi seksuaalne alatoon ka sees ja siis ma veensin ennast, et siin pole erootikaga midagi pistmist.
aga tegelikult kindlasti on.
ja Sigmund teadis juba enne mind, kuidas tunded ja käitumismallid nabaväätepidi seksi küljes hõljuvad.
we live in a sexy world, yeah.
ja sellega kaasneb niivõrd palju pinget.
seksuaalsus on tegelikult lihtne. aga sellest ei saa enamjaolt ausalt rääkida ja siis tulebki rääkida keeruliselt. sest siis see rääkija ei valeta otseselt, aga esitab tõe sellisena, et kuulaja sellest lõpuni aru ei saaks.
vist on nii. ma lähtun jälle endast, eeldades, et teised arvavad ka nii.
kuigi ma korduvalt keelan eeldamist. eeldamine on õudselt libedal jääl jauramine.
.
Tylereid ei saagi kunagi kätte.
nendega ei saa mitte kunagi ühilduda.
Tylerid näitavad teed ja panevad sind jooksma.
sina oled jänes jooksulindi peal, porgand silme ette riputatud.
Tyler paneb sind püüdlema tarkuse, võimekuse, jõu ja ilu poole.
Tylerid jooksevad silmapiiril ringi ja vahetevahel, kui sul väga veab, puudutab Jack White omaenda käega sinu White Stripesi vinüülplaatide ümbriseid (nagu ta Sibulale kontserdil tegi), aga sa ei saa ei saa mitte kunagi olla Jack White.
kui sa püüdled ja vaeva näed, siis sa võid saada Tyleri sarnaseks. ja see püüdlus on oluline, ma tean. see on see, mida juba lasteaias õppima hakatakse.
aga see püüdlus on niivõrd raske, et graafikul näeks see välja võnkleva sinusoidina, kus haripunkt oleks jaburalt naljakas ja alumine tipp kohutav, ehk isegi traagiline.
see püüdlus on kuratlikult raske.
.
ma räägin juba liialt pikalt, jah?
olgu praegu siis punkt. kuigi tahaks jätkata. aga ma jookseksin sohu lõpuks.
kirjutage palun teie.
mukallid, nagu maia ütleb.
neljapäev, Juuni 30, 2005
puu pilt
x
elva puu.
pildi tegin siis kui nüüd äsja elvas käisin ja kristjani vanemate maja ees muru niitsime.
*>pow!
white stripesi kontsert oli madin.
see oli nii hea, et ma olin kohati lausa kurb seal lava ees. ja praegu, kodus, ka.
mul on siiani veidi selline tunne, nagu ma oleks jacki ja megiga tülli läinud, sest nii hea kontsert oli lihtsalt.
on see mõeldav? ma ise mõtlen, et samasugune efekt võib olla armastajapaaril, kes peale eriti vägevat seksi linadel kõrvuti lebades üksteise peale natuke solvunud* on isegi.
(*sõna muudetud ülepingutuse vähendamiseks)
aga ma pakun huupi; ainult arvan nii. ma ei tea sellistest asjadest mitte midagi. tegelikult.
white stripesi kontsert oli punane.
ja publik oli eestimaiselt puine. aga mitte kõik.
no more rambling. aitab.
kuulan Tom Waitsi ja olen kurb. kõrvad vilisevad.
higist läbinisti niiske maika ja t-särk kuivavad rõdul. tagi on esikus pahupidi pööratult nagis.
ja meil on karolini ja mariga nüüd salaühing. mille sihiks on kontserdist (mirellile) mitte rääkimine.
.
ma olen, muideks, endiselt Punase Hanrahani novelli mõju all.
ja ma loen seda veel. sest see on hämmastav.
ja mahlarikas, nagu üleküpsen'd puuvili.
see oli nii hea, et ma olin kohati lausa kurb seal lava ees. ja praegu, kodus, ka.
mul on siiani veidi selline tunne, nagu ma oleks jacki ja megiga tülli läinud, sest nii hea kontsert oli lihtsalt.
on see mõeldav? ma ise mõtlen, et samasugune efekt võib olla armastajapaaril, kes peale eriti vägevat seksi linadel kõrvuti lebades üksteise peale natuke solvunud* on isegi.
(*sõna muudetud ülepingutuse vähendamiseks)
aga ma pakun huupi; ainult arvan nii. ma ei tea sellistest asjadest mitte midagi. tegelikult.
white stripesi kontsert oli punane.
ja publik oli eestimaiselt puine. aga mitte kõik.
no more rambling. aitab.
kuulan Tom Waitsi ja olen kurb. kõrvad vilisevad.
higist läbinisti niiske maika ja t-särk kuivavad rõdul. tagi on esikus pahupidi pööratult nagis.
ja meil on karolini ja mariga nüüd salaühing. mille sihiks on kontserdist (mirellile) mitte rääkimine.
.
ma olen, muideks, endiselt Punase Hanrahani novelli mõju all.
ja ma loen seda veel. sest see on hämmastav.
ja mahlarikas, nagu üleküpsen'd puuvili.
teisipäev, Juuni 28, 2005
#13
elvas oli moment.
kristjan vaatas ja istus vaikides. liikumatult.
"millele sa mõtled?" küsisin.
"ma püüan mitte millelegi mõelda."
naeran. "miks?"
"mõtlemine tekitab stressi. mida rohkem sa mõtled, seda rohkem tekib stressi."
ja täna, ~3-4 päeva hiljem pealinnas, mõtlen ma, et mis süsteem see on?
kas ongi siis nõnda, et
a) väldi pikki mõtisklusi, juhindu instinktidest ja liugle. lase pasal mööduda nii, et ise ei märka.
b) mõtle hästi palju, adu ja tunneta valude summa raskust ja varise selle all nõrkusest kokku.
kas ongi nii või?
sest kui on, siis on valik väga kuradi nadi.
kui sa oled hea inimene ja tahad ka ümbritsevat maailma heaks ravida, siis sa ei saa ju lasta pasal endast mööduda niiviisi, et sa ise seda ei näe.
aga kui sa otsustad seda näha, siis see hakkab sind puudutama.
ja kui negatiivne mass hakkab sulle peale valguma, hakkab sind määrima, siis sa leiad end kohe-varsti b) rahva seast.
que pasa with that??
-x-x-x-
ma räägin seda kõike selleks, et kuulutada avatuks Melanhoorade Bordelli numbritoad.
#12 - esimene poeet meie roosas majas;
#13 - Punase Hanrahani kauaoodatud proosarõske ruum...
viimane tuba. on niivõrd lummavat auru täis, et nahk leemendab kui sealt välja saab.
kui saab...
mul oli isegi tung #13 tekst enda blogisse copypasteda. aga bordumaja ja internetilehekülg on 2 erinevat asja.
-
tndplkk
**lisalugu (22:42):
kuluaarid ootavad sahinaid ja sosistamisi.
aitäh, andrisele, kes ruumi ehitas ja aitäh dakile, kes värvis seinad ära, nagu vaja oli.
nii et sahise ja sosise.
anna autoritele teada, mis nad oma tekstidega sulle tegid.
et neil oleks põhjust veel kirjutada.
kristjan vaatas ja istus vaikides. liikumatult.
"millele sa mõtled?" küsisin.
"ma püüan mitte millelegi mõelda."
naeran. "miks?"
"mõtlemine tekitab stressi. mida rohkem sa mõtled, seda rohkem tekib stressi."
ja täna, ~3-4 päeva hiljem pealinnas, mõtlen ma, et mis süsteem see on?
kas ongi siis nõnda, et
a) väldi pikki mõtisklusi, juhindu instinktidest ja liugle. lase pasal mööduda nii, et ise ei märka.
b) mõtle hästi palju, adu ja tunneta valude summa raskust ja varise selle all nõrkusest kokku.
kas ongi nii või?
sest kui on, siis on valik väga kuradi nadi.
kui sa oled hea inimene ja tahad ka ümbritsevat maailma heaks ravida, siis sa ei saa ju lasta pasal endast mööduda niiviisi, et sa ise seda ei näe.
aga kui sa otsustad seda näha, siis see hakkab sind puudutama.
ja kui negatiivne mass hakkab sulle peale valguma, hakkab sind määrima, siis sa leiad end kohe-varsti b) rahva seast.
que pasa with that??
-x-x-x-
ma räägin seda kõike selleks, et kuulutada avatuks Melanhoorade Bordelli numbritoad.
#12 - esimene poeet meie roosas majas;
#13 - Punase Hanrahani kauaoodatud proosarõske ruum...
viimane tuba. on niivõrd lummavat auru täis, et nahk leemendab kui sealt välja saab.
kui saab...
mul oli isegi tung #13 tekst enda blogisse copypasteda. aga bordumaja ja internetilehekülg on 2 erinevat asja.
-
tndplkk
**lisalugu (22:42):
kuluaarid ootavad sahinaid ja sosistamisi.
aitäh, andrisele, kes ruumi ehitas ja aitäh dakile, kes värvis seinad ära, nagu vaja oli.
nii et sahise ja sosise.
anna autoritele teada, mis nad oma tekstidega sulle tegid.
et neil oleks põhjust veel kirjutada.
dot
blink, boy, you're back.
kristol oli täna 21. sünnipäev ja tema ja siret lähevad nüüd mõlemad ära pikemaks ajaks.
õnnis äraolek. ma tean seda. olin seal äraolekus veel enne 5:00am-i esmaspäeva hommikul.
puistage tähetolmu.
siis saab seda ninna tõmmata kui pea norgu vajub.
ma veel kirjutan ja postitan.
tindiplekk tagasi tallinnas.
.
kristol oli täna 21. sünnipäev ja tema ja siret lähevad nüüd mõlemad ära pikemaks ajaks.
õnnis äraolek. ma tean seda. olin seal äraolekus veel enne 5:00am-i esmaspäeva hommikul.
puistage tähetolmu.
siis saab seda ninna tõmmata kui pea norgu vajub.
ma veel kirjutan ja postitan.
tindiplekk tagasi tallinnas.
.
laupäev, Juuni 25, 2005
olen ikka
mändide all.
neljapäev, Juuni 23, 2005
kaugemal ära ma
...
olen hellenurme külas elva lähistel.
jaanituletsen, sünnipäevatan, pulma-aastapäevatan.
vesipiibun läbi veini suure rõdu põrandal. ja toidan sääski.
avarust on.
ja kui me mööda tolmust teed puude all kõndisime ja kui ma vajuva päikese soojatoonilistest kiirtest värvunud pilvelina luiteid vahtisin, tundus, et kõik võib veel korda saada.
kõik võib.
...
olen hellenurme külas elva lähistel.
jaanituletsen, sünnipäevatan, pulma-aastapäevatan.
vesipiibun läbi veini suure rõdu põrandal. ja toidan sääski.
avarust on.
ja kui me mööda tolmust teed puude all kõndisime ja kui ma vajuva päikese soojatoonilistest kiirtest värvunud pilvelina luiteid vahtisin, tundus, et kõik võib veel korda saada.
kõik võib.
...
kolmapäev, Juuni 22, 2005
laulud suvest ja sellest, mis võiks olla
ma tajun, et siin lehel on viimastel aegadel igav ja mu spider-sense annab mulle vihjeid lähitulevikus aset leidva kohta.
mul on tunne, et ma hakkan varsti ära kaduma.
mul on tunne, et mul on praegu 27. kuupäevani sõber S.-i korteri võtmed, kus osaliselt saab juba kadumist käivitada.
ja mul on tunne, et varsti läheb asjaks, sest muidu ma võiksin lihtsalt lamada ja lae poole vaadata. oodata, kuni see mulle peale kukub ja kõik läbi saab.
niimoodi, et erilist mõtet kogu sellel asjal polnudki.
kogu sellel elu asjal, ma mõtlen.
.
täna nägin "bätmäni". vägev oli. hämar.
ja pangakaardi jätsin cc plaza pangaautomaadile mälestuseks.
10 päeva pärast annab tagasi.
ja täna käisime margusega "naist mustas" kaemas ja draamateater tundus tühi.
nagu kõik peale lutsepa ja suka jookseksid suvistel rohuväljadel ja sinise taeva all ringi nii, et tuul käib riietest läbi, aga haigeks ei jää.
publiku aplaus oli vägevaim, mille tunnistajaks ma eales olnud olen.
mis on veider, sest ma ei tajunud seal atmosfääri enne lõpuminuteid.
"nm" oli õhkkonna poolest sama tühi kui teatrimaja ise. aga sukk ja lutsepp olid hirmhead. austus, austus. ilma naljata.
kui ma margust balti jaama saatsin, siis laial tänaval oli õhus - jah, seesama, nagu ikka - loomade farm.
.
ja maia juures oli eile kaunis.
ma tahtsin sinna endale ühe suure sigari kaasa osta, et saaks ühe noore lõpetajapreili juurest teise juurde jalutada ja targutada, rääkida elust ja tulevikust.
aga sigariost jäi hilja peale ja jäigi üldse ära.
tegin ühe ilusa pildi.
.
need blogimõtted pole ilmselt suvel enam nii köitvad, sest õueõhus on palju põnevam hullus.
aga teid ma loen.
teil ma olen nagu narkar süstla otsas.
teid, süstlaid, on kokku 4.
ja teie olete mulle sama köitvad kui need suvised hilised õued.
----------------------------------------
xiu xiu - little panda mcelroy
----------------------------------------
mul on tunne, et ma hakkan varsti ära kaduma.
mul on tunne, et mul on praegu 27. kuupäevani sõber S.-i korteri võtmed, kus osaliselt saab juba kadumist käivitada.
ja mul on tunne, et varsti läheb asjaks, sest muidu ma võiksin lihtsalt lamada ja lae poole vaadata. oodata, kuni see mulle peale kukub ja kõik läbi saab.
niimoodi, et erilist mõtet kogu sellel asjal polnudki.
kogu sellel elu asjal, ma mõtlen.
.
täna nägin "bätmäni". vägev oli. hämar.
ja pangakaardi jätsin cc plaza pangaautomaadile mälestuseks.
10 päeva pärast annab tagasi.
ja täna käisime margusega "naist mustas" kaemas ja draamateater tundus tühi.
nagu kõik peale lutsepa ja suka jookseksid suvistel rohuväljadel ja sinise taeva all ringi nii, et tuul käib riietest läbi, aga haigeks ei jää.
publiku aplaus oli vägevaim, mille tunnistajaks ma eales olnud olen.
mis on veider, sest ma ei tajunud seal atmosfääri enne lõpuminuteid.
"nm" oli õhkkonna poolest sama tühi kui teatrimaja ise. aga sukk ja lutsepp olid hirmhead. austus, austus. ilma naljata.
kui ma margust balti jaama saatsin, siis laial tänaval oli õhus - jah, seesama, nagu ikka - loomade farm.
.
ja maia juures oli eile kaunis.
ma tahtsin sinna endale ühe suure sigari kaasa osta, et saaks ühe noore lõpetajapreili juurest teise juurde jalutada ja targutada, rääkida elust ja tulevikust.
aga sigariost jäi hilja peale ja jäigi üldse ära.
tegin ühe ilusa pildi.
.
need blogimõtted pole ilmselt suvel enam nii köitvad, sest õueõhus on palju põnevam hullus.
aga teid ma loen.
teil ma olen nagu narkar süstla otsas.
teid, süstlaid, on kokku 4.
ja teie olete mulle sama köitvad kui need suvised hilised õued.
----------------------------------------
xiu xiu - little panda mcelroy
----------------------------------------
esmaspäev, Juuni 20, 2005
uus peale saart
värske metsaõhu ja meretuule väsimus on sees.
kui ma hommikul sadama poole teele asusin, olin ma ainuke inimene tellitud reisibussis.
aga tagasi tuli meid sealt terve kari. õhtul ja sama bussiga. siis oli juba teine tunne sees.
rõõmsad ja ulakad looduse lapsed olime siis.
metsik loodus teeb head.
istuge puupakkudel, küpsetage midagi. jooge topsist või kruusist veini, kalja.
astuge oksadest krabiseval sammalmaal kuivanud puude rägastikus.
tehke murtud puutoigastega mõõgavõitlust. (mul on sellest nüüd pea tiba katki, aga mis siis? ise hakkasin maritiga tõmblema keset metsas ekslemist.)
ah, mis siin seletada.
kes ei teaks, et vahel annab metsistumine tahet, jõudu. uut lootust.
elu ja nii.
mul on üks viga veel, millest ma vist kirjutanud ei ole.
mul on nii, et ma ise viitsin sellistesse kohtadesse minna alles siis kui ma juba kohal olen.
teisisõnu, mul on peaaegu alati raske ennast harjumuspärasest keskkonnast välja tirida.
ma jonnin iseendale vastu.
sellest tekkis ka see 11:11 olukord. mina kavaldas minu üle.
dr jekyll & mr hyde.
jack & tyler.
see on see teema, et karjud iseendale: "lase lihtsalt lahti!" ja siis jonnid kohe iseendale vastu ka.
.
mul oli just veider elamus.
vaatasin emaga "monster's ball"-i soome neljandalt.
seal on üks harukordselt pikk seks-stseen ja täna oli esimene kord, kui selline asi ilma vanemlikku piinlikkust peletavate kommentaarideta üle sai elatud. rahulik, mõtlik vaikus oli.
peaaegu tõsiseltvõetav filmi vaatamise õhkkond.
& ma ei taha rääkida, mis juhtus ükskord kui mind "eyes wide shut"-i vaatamast tabati.
"monster's ball" on väga hea film. raskekaaluline, nagu must raudtellis.
ema ütles ühel hetkel, et: "tead, mis huvitava asja ma praegu just avastasin? kui filmis tahetakse sinu tähelepanu mingi tegelase peale juhtida, siis ülejäänud pilt läheb selliseks uduseks... nagu märg kaamera. kas see ongi meelega nii tehtud või?" mina: "jah." mum: "ma arvasin, et see oli operaatori näpukas."
inimesed, kes ei tegele filmitehnika ega dramaturgiaga ütlevad vahel selliseid asju.
ootamatuid asju. vahel naljakaid, vahel ärritavaid asju.
ja nüüd ma jõudsin ringiga kõikide suhtlusvõimeliste inimesteni.
sest nad ütlevad vahel ootamatuid asju.
ja vahel naljakaid. ja vahel ärritavaid asju.
.
.
öö
.
kui ma hommikul sadama poole teele asusin, olin ma ainuke inimene tellitud reisibussis.
aga tagasi tuli meid sealt terve kari. õhtul ja sama bussiga. siis oli juba teine tunne sees.
rõõmsad ja ulakad looduse lapsed olime siis.
metsik loodus teeb head.
istuge puupakkudel, küpsetage midagi. jooge topsist või kruusist veini, kalja.
astuge oksadest krabiseval sammalmaal kuivanud puude rägastikus.
tehke murtud puutoigastega mõõgavõitlust. (mul on sellest nüüd pea tiba katki, aga mis siis? ise hakkasin maritiga tõmblema keset metsas ekslemist.)
ah, mis siin seletada.
kes ei teaks, et vahel annab metsistumine tahet, jõudu. uut lootust.
elu ja nii.
mul on üks viga veel, millest ma vist kirjutanud ei ole.
mul on nii, et ma ise viitsin sellistesse kohtadesse minna alles siis kui ma juba kohal olen.
teisisõnu, mul on peaaegu alati raske ennast harjumuspärasest keskkonnast välja tirida.
ma jonnin iseendale vastu.
sellest tekkis ka see 11:11 olukord. mina kavaldas minu üle.
dr jekyll & mr hyde.
jack & tyler.
see on see teema, et karjud iseendale: "lase lihtsalt lahti!" ja siis jonnid kohe iseendale vastu ka.
.
mul oli just veider elamus.
vaatasin emaga "monster's ball"-i soome neljandalt.
seal on üks harukordselt pikk seks-stseen ja täna oli esimene kord, kui selline asi ilma vanemlikku piinlikkust peletavate kommentaarideta üle sai elatud. rahulik, mõtlik vaikus oli.
peaaegu tõsiseltvõetav filmi vaatamise õhkkond.
& ma ei taha rääkida, mis juhtus ükskord kui mind "eyes wide shut"-i vaatamast tabati.
"monster's ball" on väga hea film. raskekaaluline, nagu must raudtellis.
ema ütles ühel hetkel, et: "tead, mis huvitava asja ma praegu just avastasin? kui filmis tahetakse sinu tähelepanu mingi tegelase peale juhtida, siis ülejäänud pilt läheb selliseks uduseks... nagu märg kaamera. kas see ongi meelega nii tehtud või?" mina: "jah." mum: "ma arvasin, et see oli operaatori näpukas."
inimesed, kes ei tegele filmitehnika ega dramaturgiaga ütlevad vahel selliseid asju.
ootamatuid asju. vahel naljakaid, vahel ärritavaid asju.
ja nüüd ma jõudsin ringiga kõikide suhtlusvõimeliste inimesteni.
sest nad ütlevad vahel ootamatuid asju.
ja vahel naljakaid. ja vahel ärritavaid asju.
.
.
öö
.
laupäev, Juuni 18, 2005
kahju väikesest päevast
ma pidin täna hommikul rändama pedasaare nimelisele asustamata maamügarale, sest seal tähistatakse virko sünnipäeva.
aga.
ma ärkasin äratuse peale kell 8 ja mõtlesin, et miks ma nii vara? ja siis ma sättisin telefonikella 11:11-ks piiksuma.
puhtalt sellepärast, et see tundus lahe kellaaeg olevat.
tähendab, ma ärkasin üles ja sain aja reeglitest valesti aru.
ma ei saanud aru, et buss väljub tegelikult kell 10 kullo kultuurikeskuse eest ja et mind ei hakka seal bussis olema kui ma kell 11:11 ärkan.
ja täna ongi olnud kurb väike päev.
võtsin hambakliinikust proteesiliimi, et ukule soome saata.
koristasin oma tolmuse nurga ära.
kõik. ongi hilisõhtu.
.
homme hommikul lähen ise ka saarele.
kahju ainult, et öösel murututtide otsas magada ei saa.
ma ei taha ühtegi päeva niiviisi tuulele loovutada.
aga.
ma ärkasin äratuse peale kell 8 ja mõtlesin, et miks ma nii vara? ja siis ma sättisin telefonikella 11:11-ks piiksuma.
puhtalt sellepärast, et see tundus lahe kellaaeg olevat.
tähendab, ma ärkasin üles ja sain aja reeglitest valesti aru.
ma ei saanud aru, et buss väljub tegelikult kell 10 kullo kultuurikeskuse eest ja et mind ei hakka seal bussis olema kui ma kell 11:11 ärkan.
ja täna ongi olnud kurb väike päev.
võtsin hambakliinikust proteesiliimi, et ukule soome saata.
koristasin oma tolmuse nurga ära.
kõik. ongi hilisõhtu.
.
homme hommikul lähen ise ka saarele.
kahju ainult, et öösel murututtide otsas magada ei saa.
ma ei taha ühtegi päeva niiviisi tuulele loovutada.
birds
kuuldeka põhiosa sai tänasega valmis ja nüüd ma istun pisikese lcd ekraani ees pimeda kino nurgas. selja taga käib "old boy" brutaalsusmäng ja mul on tobedalt igav.
tobedalt igav.
-x-x-x-
mu kõht on lõpetanud värisemise. kummarduda ei saa, et üle ääre kõlkuvatest jalgadest mööda vaadata, aga polegi ju vaja. katsun rinnataskut, aga kurat, mu suitsud said ju otsa. klõpsutan välgumihklit üks, kaks, kolm korda ja siis viskan alla tihnikusse. põnn võiks nutmise lõpetada.
"nägid?" ütlen. "niimoodi viskagi."
tema põsed on pisaratest määrdunud lausa. huuled tumepunased, nagu kirsid.
"põnn..."
"lind," nuuksub ta. "saad sa aru, see on lihtsalt lind. ta ei pidanud täna ära kuradi kärvama."
"ta oli haavatud. ta oli juba enne haavatud, põnn, raudselt. ükskõik kes oleks võinud talle siin peale astuda. või temast rattaga üle sõita. oleks mina sinust eespool sõitnud..."
"aga see olin mina," ütleb ta. "mina sõitsin temast üle. ja ta suri ära."
"palun viska ta alla," ütlen.
ta silitab oma näpuga linnu punnis läikivat musta kõhtu. ma arvan, et ta laulab talle midagi. või mõmiseb midagi. linnule. see on liiga kõhe, raisk. ta on ainult 11-aastane.
"anna ta mulle," ütlen.
"sa viskad ta alla."
"ei viska, lihtsalt anna."
ta libistab linnu kaalutu keha oma peopesalt minu peo peale ja pühib randmega oma lörisevat nina. linnu (-vist mingi beebivarese-) suled on turris ja ta näeb haige välja. nagu tal oleks palavikuhigi keha peal. aga ta on rohkem kui haige. ta on lõppen'd. korraks mõtlen võimalikele linnuhaigustele, mis ma ta'lt saada võiksin, aga põnn ütleb:
"anna tagasi."
"miks?"
"sest sa vaatad teda nii imelikult."
"ei vaata imelikult."
"vaatad küll. sa vaatad teda, nagu ta meeldiks sulle."
linnu tiib on poolik. ma ulatan väikse surnu põnnile tagasi. ta silitab teda edasi.
"mõni kass murdis ta varem maha," ütlen.
"kust sa tead?"
"vaata tiiba. see on poolik."
"kust sa tead, et mina seda pooleks ei sõitnud?"
"ma ei teagi. ma arvan," ütlen. "kassid murravad linde maha."
"kuidas kassid linde kätte saavad?"
"saavad, noh. ma ei tea. ma ei ole kass."
põnn vahib kaugusesse. vahib eemal laiuvat merd. vahib kajakaid. ja ma loodan, et ta ise alla ei hüppa.
"viska ta alla," ütlen.
ja ilma uue kahtluseta heidab põnn linnu õhkupidi eemale ja ta hõljub seal veidi ja kukub siis keereldes alla, läbi kõrgete puude lehtede.
"näed," ütlen. "tubli. sa andsid linnule viimase lennu."
ma tõusen ettevaatlikult püsti. pühin tagumikku tolmust, rohutükkidest.
võtan põnnil käest kinni ja ta tuleb samuti äärelt ära.
me istume ratastele ja liigume siit aeglaselt üle pehme mügarliku muruplatsi, kuni maanteeni. nüüd saab kiiremini sõita.
"kõik on korras," ütlen.
"ei ole ju. ei ole ju."
"lähme poest läbi. ma ostan sulle, mida sa tahad."
"ma tahan, et ma ei oleks sellest linnust üle sõitnud," ütleb ta. "ma tahan haihtuda."
me pidurdame kruusatolmu saatel ja pood on veel 10 minutit lahti. 9 - 18 ütleb ukseklaasi silt.
"see oli õnnetus," ütlen.
põnn vahib asfalti. togin teda korraks vastu õlga.
"kuula nüüd. see oli õnnetus. ja kass tappis ta juba enne ära."
"see pole kindel."
"kuula. ühel päeval ei pruugi sa tänast isegi mäletada. see läheb üle. ühel päeval oled sa kena, suur ja heasüdamlik poiss ja sa ei pruugi isegi mind enam eriti mäletada. võib-olla me ei satu enam koos suvilatesse tulema kui me vanemad oleme. võib-olla me ei näe enam või ei räägi enam. aga parim, mis sa teha saad on hoolitseda selle eest, et sul jaguks teistele plaastreid ja paisid. ja püüa mitte ise tahta kedagi vigastada. jäta lihtsalt see meelde."
"nii et mina olen ikkagi süüdi, et see lind surma sai?"
"ei..." ütlen. "sa said aru küll, mida ma mõtlesin."
me vaikime veidi. peaks sisse minema enne kui pood kinni pannakse.
"okei," ütleb ta. "mis me ostame?"
"jäätist."
me astume kaks sammu ukse poole, aga siis ta peatub.
"mida?"
ta lööb mind rusikaga vastu ribisid.
"sa oled nõme ikkagi," ütleb ta. "sulle meeldis, et see lind selline oli."
"ei meeldinud. lõpeta ära."
"ja ära mängi, et sa nii tark oled. sa ei ole nii vana. sa oled neliteist ainult."
"vanem kui sina."
"see ei loe."
"ma olen tüdrukut suudelnud."
"suur asi. mis sa mulle ostad?"
"mida sa tahad?"
"jäätist."
"ostame siis jäätist."
me läheme poe uksest sisse ja kelluke kõliseb.
selliseid asju juhtub, aga ma ei saa kedagi ajas tagasi saata. nii, lihtsalt, on. me oleme inimesed.
me tapame, vahel. kuigi vahel võiks mitte.
-
tobedalt igav.
-x-x-x-
mu kõht on lõpetanud värisemise. kummarduda ei saa, et üle ääre kõlkuvatest jalgadest mööda vaadata, aga polegi ju vaja. katsun rinnataskut, aga kurat, mu suitsud said ju otsa. klõpsutan välgumihklit üks, kaks, kolm korda ja siis viskan alla tihnikusse. põnn võiks nutmise lõpetada.
"nägid?" ütlen. "niimoodi viskagi."
tema põsed on pisaratest määrdunud lausa. huuled tumepunased, nagu kirsid.
"põnn..."
"lind," nuuksub ta. "saad sa aru, see on lihtsalt lind. ta ei pidanud täna ära kuradi kärvama."
"ta oli haavatud. ta oli juba enne haavatud, põnn, raudselt. ükskõik kes oleks võinud talle siin peale astuda. või temast rattaga üle sõita. oleks mina sinust eespool sõitnud..."
"aga see olin mina," ütleb ta. "mina sõitsin temast üle. ja ta suri ära."
"palun viska ta alla," ütlen.
ta silitab oma näpuga linnu punnis läikivat musta kõhtu. ma arvan, et ta laulab talle midagi. või mõmiseb midagi. linnule. see on liiga kõhe, raisk. ta on ainult 11-aastane.
"anna ta mulle," ütlen.
"sa viskad ta alla."
"ei viska, lihtsalt anna."
ta libistab linnu kaalutu keha oma peopesalt minu peo peale ja pühib randmega oma lörisevat nina. linnu (-vist mingi beebivarese-) suled on turris ja ta näeb haige välja. nagu tal oleks palavikuhigi keha peal. aga ta on rohkem kui haige. ta on lõppen'd. korraks mõtlen võimalikele linnuhaigustele, mis ma ta'lt saada võiksin, aga põnn ütleb:
"anna tagasi."
"miks?"
"sest sa vaatad teda nii imelikult."
"ei vaata imelikult."
"vaatad küll. sa vaatad teda, nagu ta meeldiks sulle."
linnu tiib on poolik. ma ulatan väikse surnu põnnile tagasi. ta silitab teda edasi.
"mõni kass murdis ta varem maha," ütlen.
"kust sa tead?"
"vaata tiiba. see on poolik."
"kust sa tead, et mina seda pooleks ei sõitnud?"
"ma ei teagi. ma arvan," ütlen. "kassid murravad linde maha."
"kuidas kassid linde kätte saavad?"
"saavad, noh. ma ei tea. ma ei ole kass."
põnn vahib kaugusesse. vahib eemal laiuvat merd. vahib kajakaid. ja ma loodan, et ta ise alla ei hüppa.
"viska ta alla," ütlen.
ja ilma uue kahtluseta heidab põnn linnu õhkupidi eemale ja ta hõljub seal veidi ja kukub siis keereldes alla, läbi kõrgete puude lehtede.
"näed," ütlen. "tubli. sa andsid linnule viimase lennu."
ma tõusen ettevaatlikult püsti. pühin tagumikku tolmust, rohutükkidest.
võtan põnnil käest kinni ja ta tuleb samuti äärelt ära.
me istume ratastele ja liigume siit aeglaselt üle pehme mügarliku muruplatsi, kuni maanteeni. nüüd saab kiiremini sõita.
"kõik on korras," ütlen.
"ei ole ju. ei ole ju."
"lähme poest läbi. ma ostan sulle, mida sa tahad."
"ma tahan, et ma ei oleks sellest linnust üle sõitnud," ütleb ta. "ma tahan haihtuda."
me pidurdame kruusatolmu saatel ja pood on veel 10 minutit lahti. 9 - 18 ütleb ukseklaasi silt.
"see oli õnnetus," ütlen.
põnn vahib asfalti. togin teda korraks vastu õlga.
"kuula nüüd. see oli õnnetus. ja kass tappis ta juba enne ära."
"see pole kindel."
"kuula. ühel päeval ei pruugi sa tänast isegi mäletada. see läheb üle. ühel päeval oled sa kena, suur ja heasüdamlik poiss ja sa ei pruugi isegi mind enam eriti mäletada. võib-olla me ei satu enam koos suvilatesse tulema kui me vanemad oleme. võib-olla me ei näe enam või ei räägi enam. aga parim, mis sa teha saad on hoolitseda selle eest, et sul jaguks teistele plaastreid ja paisid. ja püüa mitte ise tahta kedagi vigastada. jäta lihtsalt see meelde."
"nii et mina olen ikkagi süüdi, et see lind surma sai?"
"ei..." ütlen. "sa said aru küll, mida ma mõtlesin."
me vaikime veidi. peaks sisse minema enne kui pood kinni pannakse.
"okei," ütleb ta. "mis me ostame?"
"jäätist."
me astume kaks sammu ukse poole, aga siis ta peatub.
"mida?"
ta lööb mind rusikaga vastu ribisid.
"sa oled nõme ikkagi," ütleb ta. "sulle meeldis, et see lind selline oli."
"ei meeldinud. lõpeta ära."
"ja ära mängi, et sa nii tark oled. sa ei ole nii vana. sa oled neliteist ainult."
"vanem kui sina."
"see ei loe."
"ma olen tüdrukut suudelnud."
"suur asi. mis sa mulle ostad?"
"mida sa tahad?"
"jäätist."
"ostame siis jäätist."
me läheme poe uksest sisse ja kelluke kõliseb.
selliseid asju juhtub, aga ma ei saa kedagi ajas tagasi saata. nii, lihtsalt, on. me oleme inimesed.
me tapame, vahel. kuigi vahel võiks mitte.
-
kolmapäev, Juuni 15, 2005
fotod stuudiost
õu boi... kui ma eile magama sain, oli selline tunne, et ma vajun läbi padja madratsi sisse.
.
täna kuuldemängustuudios:
minu papud, virko papud, nele papud (ilma jalgadeta).
telgistseeni vaatepunkt.
sikksakksein, sikksakklagi ja veidrad torud, mis v-o annavad meile õhku?
.
.
täna kuuldemängustuudios:
minu papud, virko papud, nele papud (ilma jalgadeta).
telgistseeni vaatepunkt.
sikksakksein, sikksakklagi ja veidrad torud, mis v-o annavad meile õhku?
.
teisipäev, Juuni 14, 2005
detachment park
.
nele ütles mulle eesti raadio kuuldemängustuudios, et mul on silmad punased.
ma pean magama, ma arvan. mu pea ja kondid arvavad.
-
mul on lugusid rääkida, aga ma ei tea, kas ma leian sõnad üles (pea on tihe ja naljakas, veidi palavikulikulaadne isegi) ja ma ei tea, kas sa viitsid kuulata.
eile oli filmide linastus ja me nägime hästi palju filmitudengite ja audiovisuaalse meedia tudengite filme.
enne seda linnas r-kioski ees bussi nr. 17 oodates ilmus karolin välja ja tuli kaasa.
spontaanne.
igatahes, režii õpetaja pani mulle kokku a (liisinguga) ja operaatorielu õpetaja pani mulle b (väga pikaajalise liisinguga), ja see film on nüüd, nagu ta on. õpetlik kõigi oma stsenaariumi- ja valgustehnika- ja montaažitunnetusvigadega jne ja kämp, vist, nii et elagu ta.
ja mul on hea meel.
peale linastust oli aga laia tänava koolimajas pralle, millel puudus kava, sest kõik loodetud bändid jäid ebanõusse.
sellepärast oligi nii, et peale seda, kui ma eesti raadiost (kuuldemängu proovist) viimaks kooli jõudsin ja margust sedasi vastu kaelas rippuvat võtmekimpu lõin, et mu parema rusika nukile pisike veretilgake kerkis, küsis ta mult, et: "tahad ennast minuga koos lolliks teha?"
-
me läksime alla koreograafide saali ja sel ajal kui margus makile voolustepslit otsis, istusin ma käsitugede all toolil ja kuulasin, kuidas lavaka omad radioheadi tegid.
see on üldse üks meeldivalt korduv asi. samal ajal, kui ma oma kämpfilmi tragöödiastseeni ette valmistasin, sai samuti avatud akende läbi linnateatri radioheadi kuulata.
vahepeal tuli jaak akna peale ja siis ma olin nagu: "kuula. nad teevad seda lugu..."
ja vahepeal ma käisin mööda maja ringi ning võtteruumi tagasi jõudes oli kristjan nagu: "nad mängisid 'just'-i".
mulle meeldib niiviisi.
...
igatahes. margus küsis mult, et: "tahad ennast minuga koos lolliks teha?"
ja siis me olime koreograafide saalis ja ma püüdsin margust süüdistada minu nukivigastuses. (ei õnnestunud. me mõlemad teadsime, et ma lõin täiesti niisama.)
ma ütlesin veel, et see oli enesekaitse.
margus ütles, et jajah, parim enesekaitse on ju rünnak.
mina ütlesin, et täpselt.
vähemalt umbes nii see dialoog käis.
siis pani margus mingi kohutava trance loo mängima, mis algas umbes 7-sekundilise hüpertrummibiidiga ja jätkus siis harjumuspäraselt.
ja siis me tekitasime moderntantsukava.
ja läksime üles, ajasime inimesed saali kokku ja avasime peo, lugedes väga väga võltsi ehtsusega paberilt eurovisioonilikku tervituskõnet.
(jim: kahju, et keegi esinema ei tulnud. me peame vist kõik koju saatma, sest mis pidu see ilma esinejateta ikka on.
margus: aga kuule, jim. mul tuli pöörane idee. mis oleks kui esitaks praegu ühe tantsu?
jim: sa mõtled nagu täiesti lambist või?
margus: nojah.)
nii see läks.
peale pöörast tantsu, mis kätkes endas kohati justkui juhuslikke sünkroonliikumisi, kuulutasime välja ülesande: kõik kursa omad pidid meelde tuletama oma esimese aasta jõulueksami paarisetüüdid ("ma jätan su maha" ja "me saame lapse") ning alates 23:00st neid esitama hakkama.
ja üritus hakkas elama, nagu uue südamega operatsioonipatsient.
me ujusime kurbusevabas nostalgias ja naerus.
.
ja siis juhtus midagi, mida pole tükk aega juhtunud.
üks tüdruk juhtus. üks kavala liikumise ja hirmutava pilgunutikusega tüdruk. üks viljandi kooli näitleja, kes mängis mihu (kursavend; pealesunnitult personaalne seksuaalsuunitluste analüütik) filmis ühte iseendaga päris sarnast plikat.
ta hakkas mulle korda minema ja juhtus see, et ma olin jälle 13. ma taipasin, et see värk on sama.
13 ja 20: põhisätted on endiselt samad.
boy sees girl. girl looks at boy, boy starts tripping around, thinking of stupid things to say that wouldn't sound so stupid. meanwhile, girl meets badass hiphop boy on dancefloor. boy feels dumb, incompetent, 13 all over again. boy proceeds dancing with classmates, all the while staying close to girl with hiphop boy but that never leads to anything at all and soon boy thinks that his irrational fear of talking to nice girls has become so old, it's no longer a matter of being shy - it's a matter of bad taste.
anyway.
party ends and boy goes down the stairs. girl sees boy descend down staircase and says good bye, t'was nice getting to know you. boy says, well, we didn't really get to know each other, did we? girl says, we can now say hello to each other if we ever happen to meet on the streets. boy says, yeah, and you can even cuss at me if you want. you can tell me to go fuck myself.
girl seems surprised, but joyous nonetheless.
now we know each others' names. and i know that i'm still the same.
yep.
same ol' jim.
moskva juurde sai takso tellitud ja koos filmitudengitega kodude poole sõidetud.
lõpus läksin ühe filminoormehega, kes juhtumisi elab väga lähedal, mereäärse bussipeatuse juures taksost välja ja ta palus, et ma oma kroonise mündi ja (~)50 senti temale annaks.
ta andis 2 kroonise paberraha vastu.
ütles, et ta kogub rauda. ma tahtsin teada miks, aga ta puikles natuke.
siis ütles, et tal on plaan koguda laekatäis eesti münte ja sente ja siis visata see laegas kariibi merre.
väga elav plaan. naeratama paneb.
.
ma olen vähe maganud. montaažiööd ja nii.
ja täna hommikul jäi samuti magamine 4&poole tunniseks, sest õ fraktsiooni naljatõprad tahtsid hommikul lennujaamas võtet teha.
nii et tegime võtet.
ja peale seda trampisin eesti raadiosse, et nelega koos 5 tunniks kuuldemängustuudio heli imevate sikksakkseinte ja lae vahel ennast teiseks rääkida.
see on koht, millest ma tõenäoliselt veel räägin, sest teist sellist kohta ei ole, nagu seal.
ma olen seal veel tihti ka. iga päev nädala lõpuni.
mängin häälega. see on väga põnev mäng, ausalt. väikelapselikult põnev ja äge.
-x-x-x-
anyhoo.
tänane päev tõi halvava kõlaga õuduslugusid vägivallast sõprade ja tuttavate seas ja siis tuli jälle nõrgukese hipi tunne. vist. see, et "what's so funny 'bout peace, love and understanding?", nagu ühed laulusõnad käisid.
kuigi ma ei saa või ei või enam vägivalda inimloomusest eraldada. see on sisse ehitatud, eos. ja ma arvan, et konsenuaalne vägivald või vaenulikkus on tegelikult põhjendatud ja mitte-halvav. mitte-kahjulik isegi.
jah, on küll nii, et seda teemat saab veel edasi jälitada, et mingil hetkel s&m-i ja sääraste suhtlusvormideni välja jõuda.
aga mul pole põhjust sellest edasi rääkida. pole ühtegi põhjust sinnani jõuda.
mu silmade sees on veidi liiga soe klaasvatt ja kael ei saa pea kaalust enam väga hästi aru. mu pea on nüüd naljakas, nagu ma vist alguses ütlesin.
nüüd on nii ka, et ma ei oska reaalsusest lugu pidada. midagi arvata. magamatus teeb nii. daki teab. teised ka. monitori ümbritsev riiul võiks praegu isesüttida ja sellest poleks suuremat lugu.
'-.-'
aga vägivallast veel.
kolbaga raamat on põrgu poole teel olev ilu.
ja seal oli üks hetkestik täna. üks niivõrd kurb hetkestik.
seal raamatus on üks väga katkine mees. terve triloogia räägib sellest mehest ja valgete kaantega + kolba pildiga raamat on triloogia viimane osa. see väga katkine mees satub ühte kohutavasse majja, kuhu viiakse ühel hetkel sunniviisiliselt ka üks blond 5-aastane jõmpsikas. ta röövitakse ühest teisest kodust ja viiakse sinna kohutavasse majja.
üks neetud-õel rikas mees, kelle kodu see maja on, tekitab poisipõnnile ühe kiire ja lihtsa visuaalse nipiga trauma, mis jääb tõenäoliselt kestma. poisipõnn kuseb pidžaamapüksid täis.
ja siis see väga katkine mees krabab poisi ja jookseb temaga vannituppa, püüdes teda abitult rahustada. ta paneb poisile vannivee jooksma ja teeb üleliigse vahusiirupiga vee roheliseks.
ja siis ta püüab jõmpsika mõtteid mujale ajada, meenutades ühte vana lasteraamatu riimi.
siin on see, mis nad rääkisid...
[hell's half acre, p. 262]
Would you, I say. Would you could you in a box?
He stands there, breathing.
Not with a fox, he says. Not in a box.
südant murdev.
ja ma võin sulle selgitada, miks, kui põhjus praegu ebaselgeks jääb.
ainult küsi.
ja ma arvan, et kui sa terve seesinase sissekande selle punktini läbi lugesid, oled sa veidralt motiveeritud inimene.
punkt.
x
----------------------------------------------------
I Tool [album] Lateralus
II A Perfect Circle [album] Mer de Noms
----------------------------------------------------
nele ütles mulle eesti raadio kuuldemängustuudios, et mul on silmad punased.
ma pean magama, ma arvan. mu pea ja kondid arvavad.
-
mul on lugusid rääkida, aga ma ei tea, kas ma leian sõnad üles (pea on tihe ja naljakas, veidi palavikulikulaadne isegi) ja ma ei tea, kas sa viitsid kuulata.
eile oli filmide linastus ja me nägime hästi palju filmitudengite ja audiovisuaalse meedia tudengite filme.
enne seda linnas r-kioski ees bussi nr. 17 oodates ilmus karolin välja ja tuli kaasa.
spontaanne.
igatahes, režii õpetaja pani mulle kokku a (liisinguga) ja operaatorielu õpetaja pani mulle b (väga pikaajalise liisinguga), ja see film on nüüd, nagu ta on. õpetlik kõigi oma stsenaariumi- ja valgustehnika- ja montaažitunnetusvigadega jne ja kämp, vist, nii et elagu ta.
ja mul on hea meel.
peale linastust oli aga laia tänava koolimajas pralle, millel puudus kava, sest kõik loodetud bändid jäid ebanõusse.
sellepärast oligi nii, et peale seda, kui ma eesti raadiost (kuuldemängu proovist) viimaks kooli jõudsin ja margust sedasi vastu kaelas rippuvat võtmekimpu lõin, et mu parema rusika nukile pisike veretilgake kerkis, küsis ta mult, et: "tahad ennast minuga koos lolliks teha?"
-
me läksime alla koreograafide saali ja sel ajal kui margus makile voolustepslit otsis, istusin ma käsitugede all toolil ja kuulasin, kuidas lavaka omad radioheadi tegid.
see on üldse üks meeldivalt korduv asi. samal ajal, kui ma oma kämpfilmi tragöödiastseeni ette valmistasin, sai samuti avatud akende läbi linnateatri radioheadi kuulata.
vahepeal tuli jaak akna peale ja siis ma olin nagu: "kuula. nad teevad seda lugu..."
ja vahepeal ma käisin mööda maja ringi ning võtteruumi tagasi jõudes oli kristjan nagu: "nad mängisid 'just'-i".
mulle meeldib niiviisi.
...
igatahes. margus küsis mult, et: "tahad ennast minuga koos lolliks teha?"
ja siis me olime koreograafide saalis ja ma püüdsin margust süüdistada minu nukivigastuses. (ei õnnestunud. me mõlemad teadsime, et ma lõin täiesti niisama.)
ma ütlesin veel, et see oli enesekaitse.
margus ütles, et jajah, parim enesekaitse on ju rünnak.
mina ütlesin, et täpselt.
vähemalt umbes nii see dialoog käis.
siis pani margus mingi kohutava trance loo mängima, mis algas umbes 7-sekundilise hüpertrummibiidiga ja jätkus siis harjumuspäraselt.
ja siis me tekitasime moderntantsukava.
ja läksime üles, ajasime inimesed saali kokku ja avasime peo, lugedes väga väga võltsi ehtsusega paberilt eurovisioonilikku tervituskõnet.
(jim: kahju, et keegi esinema ei tulnud. me peame vist kõik koju saatma, sest mis pidu see ilma esinejateta ikka on.
margus: aga kuule, jim. mul tuli pöörane idee. mis oleks kui esitaks praegu ühe tantsu?
jim: sa mõtled nagu täiesti lambist või?
margus: nojah.)
nii see läks.
peale pöörast tantsu, mis kätkes endas kohati justkui juhuslikke sünkroonliikumisi, kuulutasime välja ülesande: kõik kursa omad pidid meelde tuletama oma esimese aasta jõulueksami paarisetüüdid ("ma jätan su maha" ja "me saame lapse") ning alates 23:00st neid esitama hakkama.
ja üritus hakkas elama, nagu uue südamega operatsioonipatsient.
me ujusime kurbusevabas nostalgias ja naerus.
.
ja siis juhtus midagi, mida pole tükk aega juhtunud.
üks tüdruk juhtus. üks kavala liikumise ja hirmutava pilgunutikusega tüdruk. üks viljandi kooli näitleja, kes mängis mihu (kursavend; pealesunnitult personaalne seksuaalsuunitluste analüütik) filmis ühte iseendaga päris sarnast plikat.
ta hakkas mulle korda minema ja juhtus see, et ma olin jälle 13. ma taipasin, et see värk on sama.
13 ja 20: põhisätted on endiselt samad.
boy sees girl. girl looks at boy, boy starts tripping around, thinking of stupid things to say that wouldn't sound so stupid. meanwhile, girl meets badass hiphop boy on dancefloor. boy feels dumb, incompetent, 13 all over again. boy proceeds dancing with classmates, all the while staying close to girl with hiphop boy but that never leads to anything at all and soon boy thinks that his irrational fear of talking to nice girls has become so old, it's no longer a matter of being shy - it's a matter of bad taste.
anyway.
party ends and boy goes down the stairs. girl sees boy descend down staircase and says good bye, t'was nice getting to know you. boy says, well, we didn't really get to know each other, did we? girl says, we can now say hello to each other if we ever happen to meet on the streets. boy says, yeah, and you can even cuss at me if you want. you can tell me to go fuck myself.
girl seems surprised, but joyous nonetheless.
now we know each others' names. and i know that i'm still the same.
yep.
same ol' jim.
moskva juurde sai takso tellitud ja koos filmitudengitega kodude poole sõidetud.
lõpus läksin ühe filminoormehega, kes juhtumisi elab väga lähedal, mereäärse bussipeatuse juures taksost välja ja ta palus, et ma oma kroonise mündi ja (~)50 senti temale annaks.
ta andis 2 kroonise paberraha vastu.
ütles, et ta kogub rauda. ma tahtsin teada miks, aga ta puikles natuke.
siis ütles, et tal on plaan koguda laekatäis eesti münte ja sente ja siis visata see laegas kariibi merre.
väga elav plaan. naeratama paneb.
.
ma olen vähe maganud. montaažiööd ja nii.
ja täna hommikul jäi samuti magamine 4&poole tunniseks, sest õ fraktsiooni naljatõprad tahtsid hommikul lennujaamas võtet teha.
nii et tegime võtet.
ja peale seda trampisin eesti raadiosse, et nelega koos 5 tunniks kuuldemängustuudio heli imevate sikksakkseinte ja lae vahel ennast teiseks rääkida.
see on koht, millest ma tõenäoliselt veel räägin, sest teist sellist kohta ei ole, nagu seal.
ma olen seal veel tihti ka. iga päev nädala lõpuni.
mängin häälega. see on väga põnev mäng, ausalt. väikelapselikult põnev ja äge.
-x-x-x-
anyhoo.
tänane päev tõi halvava kõlaga õuduslugusid vägivallast sõprade ja tuttavate seas ja siis tuli jälle nõrgukese hipi tunne. vist. see, et "what's so funny 'bout peace, love and understanding?", nagu ühed laulusõnad käisid.
kuigi ma ei saa või ei või enam vägivalda inimloomusest eraldada. see on sisse ehitatud, eos. ja ma arvan, et konsenuaalne vägivald või vaenulikkus on tegelikult põhjendatud ja mitte-halvav. mitte-kahjulik isegi.
jah, on küll nii, et seda teemat saab veel edasi jälitada, et mingil hetkel s&m-i ja sääraste suhtlusvormideni välja jõuda.
aga mul pole põhjust sellest edasi rääkida. pole ühtegi põhjust sinnani jõuda.
mu silmade sees on veidi liiga soe klaasvatt ja kael ei saa pea kaalust enam väga hästi aru. mu pea on nüüd naljakas, nagu ma vist alguses ütlesin.
nüüd on nii ka, et ma ei oska reaalsusest lugu pidada. midagi arvata. magamatus teeb nii. daki teab. teised ka. monitori ümbritsev riiul võiks praegu isesüttida ja sellest poleks suuremat lugu.
'-.-'
aga vägivallast veel.
kolbaga raamat on põrgu poole teel olev ilu.
ja seal oli üks hetkestik täna. üks niivõrd kurb hetkestik.
seal raamatus on üks väga katkine mees. terve triloogia räägib sellest mehest ja valgete kaantega + kolba pildiga raamat on triloogia viimane osa. see väga katkine mees satub ühte kohutavasse majja, kuhu viiakse ühel hetkel sunniviisiliselt ka üks blond 5-aastane jõmpsikas. ta röövitakse ühest teisest kodust ja viiakse sinna kohutavasse majja.
üks neetud-õel rikas mees, kelle kodu see maja on, tekitab poisipõnnile ühe kiire ja lihtsa visuaalse nipiga trauma, mis jääb tõenäoliselt kestma. poisipõnn kuseb pidžaamapüksid täis.
ja siis see väga katkine mees krabab poisi ja jookseb temaga vannituppa, püüdes teda abitult rahustada. ta paneb poisile vannivee jooksma ja teeb üleliigse vahusiirupiga vee roheliseks.
ja siis ta püüab jõmpsika mõtteid mujale ajada, meenutades ühte vana lasteraamatu riimi.
siin on see, mis nad rääkisid...
[hell's half acre, p. 262]
Would you, I say. Would you could you in a box?
He stands there, breathing.
Not with a fox, he says. Not in a box.
südant murdev.
ja ma võin sulle selgitada, miks, kui põhjus praegu ebaselgeks jääb.
ainult küsi.
ja ma arvan, et kui sa terve seesinase sissekande selle punktini läbi lugesid, oled sa veidralt motiveeritud inimene.
punkt.
x
----------------------------------------------------
I Tool [album] Lateralus
II A Perfect Circle [album] Mer de Noms
----------------------------------------------------
esmaspäev, Juuni 13, 2005
elu saab monteerida
tere.
kõndisin kesköö lähenedes tibutavas piisasajus lõhnavate sirelite ja pelgu paneelmajade vahel ja filmi muusika kordas ennast peas ja ma tundsin ennast poolenisti reaalsusest eraldatuna, sest ma olen praeguseks hetkeks liiga palju järjest monteerinud.
öösel ka veel. see tripib eriti ära, kui öö läbi monteerida. see oli esimene asi, mida meie jaak-kristo-jim tandem koos õppis kui me oma esimest arvutimontaaži-filmi tegime.
enne ajaloo eksamit.
me arvasime, et me teeme selle filmi enne öö hakku valmis, aga tegelikult läks ilusti uperkuutidega järgmisesse päeva, kuni kõigil olid lollid multikategelaste näod peas.
siis läksime magasime kodudes ja siis ärkasime, et veidi õppida ja siis ootas öö taga ajalooeksami hommik.
.
igatahes.
ma pean seda veelkord üle lihvima, sest arvuti paneb mulle süstemaatiliselt näkku. järjest.
aga põhjus, miks ma üleüldse tibupiiskade ja sirelite vahel kõpsisin (parema jala lühiaegse lihasekrambiga), oli see, et ma otsisin jaaku ja leidsin ta lõpuks kätlini juurest.
ja siis ma näitasin neile veidi vigast versiooni oma latsekesest, aga neile meeldis ja kätlin ütles, et: "lahe kämp."
.
10 tunni pärast algab kinolinalinastus mustamäel.
kui arvuti mind taas sallima hakkab, teen ma siia bloogi lühinäite, kuidas teha nii, et jaak omal pea otsast ära lõikaks.
kõndisin kesköö lähenedes tibutavas piisasajus lõhnavate sirelite ja pelgu paneelmajade vahel ja filmi muusika kordas ennast peas ja ma tundsin ennast poolenisti reaalsusest eraldatuna, sest ma olen praeguseks hetkeks liiga palju järjest monteerinud.
öösel ka veel. see tripib eriti ära, kui öö läbi monteerida. see oli esimene asi, mida meie jaak-kristo-jim tandem koos õppis kui me oma esimest arvutimontaaži-filmi tegime.
enne ajaloo eksamit.
me arvasime, et me teeme selle filmi enne öö hakku valmis, aga tegelikult läks ilusti uperkuutidega järgmisesse päeva, kuni kõigil olid lollid multikategelaste näod peas.
siis läksime magasime kodudes ja siis ärkasime, et veidi õppida ja siis ootas öö taga ajalooeksami hommik.
.
igatahes.
ma pean seda veelkord üle lihvima, sest arvuti paneb mulle süstemaatiliselt näkku. järjest.
aga põhjus, miks ma üleüldse tibupiiskade ja sirelite vahel kõpsisin (parema jala lühiaegse lihasekrambiga), oli see, et ma otsisin jaaku ja leidsin ta lõpuks kätlini juurest.
ja siis ma näitasin neile veidi vigast versiooni oma latsekesest, aga neile meeldis ja kätlin ütles, et: "lahe kämp."
.
10 tunni pärast algab kinolinalinastus mustamäel.
kui arvuti mind taas sallima hakkab, teen ma siia bloogi lühinäite, kuidas teha nii, et jaak omal pea otsast ära lõikaks.
pühapäev, Juuni 12, 2005
- 9
endiselt digitaalmontaaži lõikelaual linte ja pilte oma äranägemise järgi kokku kleepimas ja mul on 9 tundi jäänud. siis pean kassetiga bussi peale hüppama ja kooli sõitma.
ja kasseti peal peab olema valmis film.
tahaks lugeda kolbaga raamatut või niisama lesida, aga rocknroll, eks.
tagasi lõikelaua juurde.
ja kasseti peal peab olema valmis film.
tahaks lugeda kolbaga raamatut või niisama lesida, aga rocknroll, eks.
tagasi lõikelaua juurde.
laupäev, Juuni 11, 2005
jellybean_poiss
jaagu pool oli filmivõte ja kui see 23:00 paiku lõppes ja kui ma koju jõudsin, algas montaaž, mis kestis praeguse hetkeni ja algul (kui väljas veel pime oli) oli väga naljakas ja hullumeelse laadiga see kõik, aga nüüd kipuvad mu silmad tarduma vale fookusega eimillelegi kindlale ja ma ei julge enam edasi monteerida.
seega kukutan end voodisse.
kell on 7:34.
tere hommikust, armsad filosoofid & robotid.
seega kukutan end voodisse.
kell on 7:34.
tere hommikust, armsad filosoofid & robotid.
reede, Juuni 10, 2005
ta lõikaski omal pea maha
kell on 3:47 hommikul ja ma olen jälle kodus. linnud laulavad akna taga ja punaste kõrghoonete kohal on beebitaeva sinine. jaak lõikas endal pea otsast ära.
homne võtteõhtu toob selguse, mis teda sellise kleepuva ja lögase lõpptulemuseni tõukas.
aga noh, nagu öeldakse: "pulmadeks saab terveks."
homne võtteõhtu toob selguse, mis teda sellise kleepuva ja lögase lõpptulemuseni tõukas.
aga noh, nagu öeldakse: "pulmadeks saab terveks."
neljapäev, Juuni 09, 2005
teeme
täna õhtul ma püüan teha nii, et jaak omal pea otsast ära lõikaks.
[filmivõte. režii eksamitöö. must-valge tummfilm, pealkirjaga #1 (poiss), #2 (tüdruk) ja #3.]
[filmivõte. režii eksamitöö. must-valge tummfilm, pealkirjaga #1 (poiss), #2 (tüdruk) ja #3.]
teisipäev, Juuni 07, 2005
välgatused möödunust
.
peale "maleva" piltidest läbi käimist vajusin hollandi "crash" teatriprojekti piltide folderitesse ja, oh, i'm a slut for memories...
härdaks võttis küll.
öine rotterdam. liialdatult kumavad reklaamid, kirjatablood.
digitaalfotode oranž.
ahh...
.
aga ma olen selles mõttes tobe, et ma kukun kõiki pikemaid ja intiimsemaid olelusi hiljem romantiseerima. ma tean seda ette, kui ma kusagile jälle ära lähen.
ma tean, et kui ma tagasi jõuan ja natuke tavalist elu jälle elanud olen, hakkavad üleküpsenud värvidest rõsked meenutused lainetena läbi kõhu voogama.
aga kui ma romantiseeritavas hetkes sees olin, siis ma nii ei tundnud. ma lihtsalt olin. jõlkusin, vahtisin ringi. tegin ühe või kaks keskpärast nalja. tegin pilte ja naersin, aga vahepeal oli täiesti ükskõik. vahepeal olin tüdinud või kurb või mis iganes.
ja teadsin ette, et varsti algab romantiseeringufaas.
ma tahaks osata käesolevaid hetki sama kirglikult sisse ahmida, teistega jagada, rikastada.
aga ma olen millegipärast selline tagantjärele-emoja.
.
slut for memories, yeah.
kaon kolbaga raamatusse...
peale "maleva" piltidest läbi käimist vajusin hollandi "crash" teatriprojekti piltide folderitesse ja, oh, i'm a slut for memories...
härdaks võttis küll.
öine rotterdam. liialdatult kumavad reklaamid, kirjatablood.
digitaalfotode oranž.
ahh...
.
aga ma olen selles mõttes tobe, et ma kukun kõiki pikemaid ja intiimsemaid olelusi hiljem romantiseerima. ma tean seda ette, kui ma kusagile jälle ära lähen.
ma tean, et kui ma tagasi jõuan ja natuke tavalist elu jälle elanud olen, hakkavad üleküpsenud värvidest rõsked meenutused lainetena läbi kõhu voogama.
aga kui ma romantiseeritavas hetkes sees olin, siis ma nii ei tundnud. ma lihtsalt olin. jõlkusin, vahtisin ringi. tegin ühe või kaks keskpärast nalja. tegin pilte ja naersin, aga vahepeal oli täiesti ükskõik. vahepeal olin tüdinud või kurb või mis iganes.
ja teadsin ette, et varsti algab romantiseeringufaas.
ma tahaks osata käesolevaid hetki sama kirglikult sisse ahmida, teistega jagada, rikastada.
aga ma olen millegipärast selline tagantjärele-emoja.
.
slut for memories, yeah.
kaon kolbaga raamatusse...
suvi - sügis '04
ma hakkasin kuulama the walkmeni ja enne kui ma arugi sain oli kadunud suve romantika sisse pugenud ja siin on 4 pilti "maleva" teise (septembrikuise) võtteperioodi päevilt.
saaremaa.
-x-x-x-
kertu auto tagumisel istmel. teel sadamast kuressaare teatrimajja.
me elasime teatris, jah. see oli võluv.
-x-x-x-
kursavend jürgen ja karvased mikrofonid linnusekünka pikkade puude ja jope kapuutsi all.
-x-x-x-
jah, kõik olid rõõmsad, et taevas anarhiasse usutakse. merle jääger oli ka rõõmus.
-x-x-x-
marion loeb võtte ajal kooliraamatut.
mina, seevastu, ignoreerisin koolikohustusi ja umbes jõulude paiku keelas õpetaja mu novellilavastuse ära, sest see oli liiga toores olnud.
mina mõtlen, et see oli punk ja krambistav emotsioonipomm.
-x-x-x-
...ja käima läks järgmine album.
---------------------------------------------------
the walkmen [album] bows and arrows
---------------------------------------------------
saaremaa.
-x-x-x-
kertu auto tagumisel istmel. teel sadamast kuressaare teatrimajja.
me elasime teatris, jah. see oli võluv.
-x-x-x-
kursavend jürgen ja karvased mikrofonid linnusekünka pikkade puude ja jope kapuutsi all.
-x-x-x-
jah, kõik olid rõõmsad, et taevas anarhiasse usutakse. merle jääger oli ka rõõmus.
-x-x-x-
marion loeb võtte ajal kooliraamatut.
mina, seevastu, ignoreerisin koolikohustusi ja umbes jõulude paiku keelas õpetaja mu novellilavastuse ära, sest see oli liiga toores olnud.
mina mõtlen, et see oli punk ja krambistav emotsioonipomm.
-x-x-x-
...ja käima läks järgmine album.
---------------------------------------------------
the walkmen [album] bows and arrows
---------------------------------------------------
esmaspäev, Juuni 06, 2005
silent night
kolba pildiga raamat ja voodi, mis teeb seljale liiga.
igavuse ja igatsuse klaasist noad hõljuvad väljaspool nägemise piire ja torkavad vaikselt, vaikselt.
vaikselt.
kui ma päevavalguses oma kõige siiramatest ja kangematest vajadustest sama intensiivselt teadlik oleks, siis ma ei vireleks nii palju.
aga ma tean, et täna tuleb taaskord üks lühikese pimedusega öö, kus ei ole mitte midagi peale selle hirmsa valguse, mis kardinateta akendest näkku voogab.
ja et und ei tule.
midagi ei tule.
.
oli traagilise kõlaga?
------------------------------------
interpol - leif erikson
------------------------------------
igavuse ja igatsuse klaasist noad hõljuvad väljaspool nägemise piire ja torkavad vaikselt, vaikselt.
vaikselt.
kui ma päevavalguses oma kõige siiramatest ja kangematest vajadustest sama intensiivselt teadlik oleks, siis ma ei vireleks nii palju.
aga ma tean, et täna tuleb taaskord üks lühikese pimedusega öö, kus ei ole mitte midagi peale selle hirmsa valguse, mis kardinateta akendest näkku voogab.
ja et und ei tule.
midagi ei tule.
.
oli traagilise kõlaga?
------------------------------------
interpol - leif erikson
------------------------------------
drip 4 & #11
kui me theatrumi teatris olime koos kristo ja siretiga, siis saal oli väike ja musta värvi seintega, publik catwalk-lavale väga lähedal ja lavaelu ise nagu oranž-sinine goth-pitsitavnahkne unenä. vihmarabin kajas summutatult läbi madala lae ning rõskus oli seinte taga aimatav. vähemalt 3 inimesel (minul nende seas) korisesid kõhud kui laval oli vaikus ja ma mõtlesin, et äkki see oli õhurõhu ja -niiskuse ja kõige säärase pärast.
mulle väga meeldis Gombrowicz'i / Petersoni / vhk "Iwona, burgundi printsess".
nahk-korsettide ja kaame väljanägemise kontroll
(1)-(2)-(3)
.
vihmapilv hõljus majja sisse. (kes suured aknad lahti jättis?)
igal juhul seadis ta end #11 tuppa sisse.
kusjuures tema jutus ei olnud mitte üheski sõnas õigekirjaviga. melanhoor vihmapilv võib ilmselt grammatikaõpetusega lisaraha klientidelt välja teenida.
küll aga kerkis pilve tulekuga esile reeglistiku küsimus.
on eeldatav, et kui rajatakse bordell, siis hakatakse seal kokku lepitud reegleid painutama ja murdma, sest bordell iseenesest on niikuinii seaduse piiridest väljaspool seisev institutsioon.
mul on vaja konsulteeruda Madám Dakiga, et välja selgitada, mis saab lugude pikkusereeglist (min. 3 lk.) ja mis saab esialgu välja kuulutatud võistlusest.
peagi tuleb selgus.
.
kolmandates uudistes nii palju, et:
x i'm still an idiot for your poetry;
x ma saan fiktiivsetes maailmaruumides paremini hakkama kui reaalsetes;
x ma tahaksin hullult käia inimestega, aga ma ei oska nendega olla ja tegelikult olen ma halvem kui ma vahel eneseülendamiseks ette kujutan.
.
mulle väga meeldis Gombrowicz'i / Petersoni / vhk "Iwona, burgundi printsess".
nahk-korsettide ja kaame väljanägemise kontroll
(1)-(2)-(3)
.
vihmapilv hõljus majja sisse. (kes suured aknad lahti jättis?)
igal juhul seadis ta end #11 tuppa sisse.
kusjuures tema jutus ei olnud mitte üheski sõnas õigekirjaviga. melanhoor vihmapilv võib ilmselt grammatikaõpetusega lisaraha klientidelt välja teenida.
küll aga kerkis pilve tulekuga esile reeglistiku küsimus.
on eeldatav, et kui rajatakse bordell, siis hakatakse seal kokku lepitud reegleid painutama ja murdma, sest bordell iseenesest on niikuinii seaduse piiridest väljaspool seisev institutsioon.
mul on vaja konsulteeruda Madám Dakiga, et välja selgitada, mis saab lugude pikkusereeglist (min. 3 lk.) ja mis saab esialgu välja kuulutatud võistlusest.
peagi tuleb selgus.
.
kolmandates uudistes nii palju, et:
x i'm still an idiot for your poetry;
x ma saan fiktiivsetes maailmaruumides paremini hakkama kui reaalsetes;
x ma tahaksin hullult käia inimestega, aga ma ei oska nendega olla ja tegelikult olen ma halvem kui ma vahel eneseülendamiseks ette kujutan.
.
puhkamisvõimetu sissekanne
midagi suurt peab tegema ja midagi suurt peab juhtuma.
laupäev, Juuni 04, 2005
10 tuba
bordell on täitunud maagilise tubade arvuga: 10.
sest melanhoorad #8, #9 ja #10 marssisid vabatahtlikult reas sisse ja pakkisid oma asjad lahti.
ütlesid, et nad tulid sinna, et jääda.
mitte niisama.
.
väljas on raske vihm ja aken on piiskadest täpiline.
lähen kristoga teatrisse vhk lõputükki vaatama.
.
värsket vihmaõhku puhugu.
sest melanhoorad #8, #9 ja #10 marssisid vabatahtlikult reas sisse ja pakkisid oma asjad lahti.
ütlesid, et nad tulid sinna, et jääda.
mitte niisama.
.
väljas on raske vihm ja aken on piiskadest täpiline.
lähen kristoga teatrisse vhk lõputükki vaatama.
.
värsket vihmaõhku puhugu.
reede, Juuni 03, 2005
kui sa näed suurt smiley-face'i taevas lendamas...
peale eilset jagelemist tegemata koolitööde ja ühe üllatuseksamiga (<- neid peab lihtsalt armastama, või mis?) lollitasin ennast kristoga koos Linnateatri ette. ja kui hakkas ilmnema, et kristo ei ole mingi teatrite ukselukkude avaja, tuli kusagilt kuuldus, et pileteid on veel ja siis ma läksingi kassasse ja ostsin pileti, nagu aus kodanik. "loomade farm" on olulisi hetki täis. see on nagu suur momentide taimelava. ma oleks tahtnud täna juba tõmmelda etv-s (me tegime paviljonis filmi, ma näitlesin seal. mängisin telekat...) et "oh, mäletad seda kohta, kus..." ja nii edasi. aga ei saanud. ma oleks üllatusi inimestelt röövinud.
ma jälgisin neid radioheadi lugusid mingi mureliku hoolega, umbes nagu ma peaksin seda muusikat katki tegemise eest kaitsma. aga radiohead tuli haiglaselt välja ja katki ei läinud.
haiglane oli, jah.
vanad head teatri-issued astusid muidugi mängu. seal oli aega selleks küll, et nad tulla saaks. (minu kõrval oli üks koht vaba ka. issue sai istuda ja issuetada.)
lihtsalt, kõik see, et mis edasi saab kui etendus lõppeb ja mis on muutunud. kogu see meeletu taldade, ihu ja hinge hõõrumine vastu erinevaid põrandaid. päevad päevade päevade kaupa, et lõppude lõpuks jõuda sellesse eilsesse punkti, kus publik tuli karjana kokku ja lavaõhku sisse ahmima hakkas. ja siis see sai läbi.
ja mis saab edasi? ...
ah, las see jääb praegu nii. see on lihtsalt minu issue ja kohustuslik tõmblemine. ma ei või ju ühtegi muljet ega mälestust sellisena võtta, nagu see on. alati on vaja asjad värvikirevaks melodraamaballiks ehtida.
külmaks jättis see teater mind küll. ma küll ütlesin nädalapäevad tagasi veikole, et teater jätab mind üldiselt külmaks, aga niivõrd külmaks pole mind ükski teater varem jätnud.
tõesti külm oli. tõesti koolonparemsulg.
pingiridade alla tuleks lõkkeid teha. (jaanipäeval eriti!)
kumb saab teatrist rohkem: näitleja või vaataja?
ma arvan ja loodan, et näitleja.
mu jutt jookseb rappa.
igatahes.
kuigi mul oli 'saalis' väga külm, on tänased järelmälestused "LF"-st soojad, beežid ja maheda tikupuu maitsega.
ma tahan, et seda nähtaks, sest siis ma saan hästi paljude inimestega tõmmelda, et "mäletad seda kohta, kus..."
.
aitäh, tore 22.
ma jälgisin neid radioheadi lugusid mingi mureliku hoolega, umbes nagu ma peaksin seda muusikat katki tegemise eest kaitsma. aga radiohead tuli haiglaselt välja ja katki ei läinud.
haiglane oli, jah.
vanad head teatri-issued astusid muidugi mängu. seal oli aega selleks küll, et nad tulla saaks. (minu kõrval oli üks koht vaba ka. issue sai istuda ja issuetada.)
lihtsalt, kõik see, et mis edasi saab kui etendus lõppeb ja mis on muutunud. kogu see meeletu taldade, ihu ja hinge hõõrumine vastu erinevaid põrandaid. päevad päevade päevade kaupa, et lõppude lõpuks jõuda sellesse eilsesse punkti, kus publik tuli karjana kokku ja lavaõhku sisse ahmima hakkas. ja siis see sai läbi.
ja mis saab edasi? ...
ah, las see jääb praegu nii. see on lihtsalt minu issue ja kohustuslik tõmblemine. ma ei või ju ühtegi muljet ega mälestust sellisena võtta, nagu see on. alati on vaja asjad värvikirevaks melodraamaballiks ehtida.
külmaks jättis see teater mind küll. ma küll ütlesin nädalapäevad tagasi veikole, et teater jätab mind üldiselt külmaks, aga niivõrd külmaks pole mind ükski teater varem jätnud.
tõesti külm oli. tõesti koolonparemsulg.
pingiridade alla tuleks lõkkeid teha. (jaanipäeval eriti!)
kumb saab teatrist rohkem: näitleja või vaataja?
ma arvan ja loodan, et näitleja.
mu jutt jookseb rappa.
igatahes.
kuigi mul oli 'saalis' väga külm, on tänased järelmälestused "LF"-st soojad, beežid ja maheda tikupuu maitsega.
ma tahan, et seda nähtaks, sest siis ma saan hästi paljude inimestega tõmmelda, et "mäletad seda kohta, kus..."
.
aitäh, tore 22.
teisipäev, Mai 31, 2005
drip_3
kujuta ette, et sa elad uinunute realmis ja see kõige ilusam - see, kes on sinu ihade põhjus - laseb su eriti stiilselt maha, nagu noir koomiksis.
ma ei romantiseeri surma väga tihti üle.
tere. ma olen 20 aastane poiss.
borderline case. (mitte, et ma uhkeldaksin. ja mitte et teised põlvkonnakaaslased samuti piiripealsed juhtumid poleks...)
--
taaskord on põhjust bordelli ukse vahelt sisse lipsata ja rõveroosat natuke sisse neelata.
täitus 7. tuba.
ma ei romantiseeri surma väga tihti üle.
tere. ma olen 20 aastane poiss.
borderline case. (mitte, et ma uhkeldaksin. ja mitte et teised põlvkonnakaaslased samuti piiripealsed juhtumid poleks...)
--
taaskord on põhjust bordelli ukse vahelt sisse lipsata ja rõveroosat natuke sisse neelata.
täitus 7. tuba.
borderling apdeit
bordellis
on tänase öö seisuga
6 täis kirjutatud tuba.
täna lisandunud tekstid Kara Lynnilt ja maialt on olulised.
.
on tänase öö seisuga
6 täis kirjutatud tuba.
täna lisandunud tekstid Kara Lynnilt ja maialt on olulised.
.
drip_2
i'm the idiot for your poetry.
-
ma tahan oma unenägudesse elama minna ja mitte tagasi tulla.
"minaolinsiinweb" läks internetieetrisse.
ja jüri tehtud pildid on enneolematult ilusad. ära jää neist ilma.
--------------------------
i am x - simple girl
--------------------------
-
ma tahan oma unenägudesse elama minna ja mitte tagasi tulla.
"minaolinsiinweb" läks internetieetrisse.
ja jüri tehtud pildid on enneolematult ilusad. ära jää neist ilma.
--------------------------
i am x - simple girl
--------------------------
esmaspäev, Mai 30, 2005
dribble
ma ei tea, mis minuga toimumas on, aga mul on hea meel sõprade üle, sest nemad toovad mu tagasi kui ma nende lähedal olla saan.
ma ei ole siia paljutki kirjutanud viimasel ajal, sest ma ei taha detailidega tüüdata.
ja ma ei taha sellest kohast teha mureraamatut, nagu ma dakile kord mitte kaua aega tagasi ütlesin.
nii et ma lohisen ja tilgun mööda maad.
ja loodan, et ma ei muutu perverdiks.
ja loodan, et ma hakkan vaikselt saama asju, mis ma tahan.
---------------------------------
einstürzende neubauten.
---------------------------------
ma ei ole siia paljutki kirjutanud viimasel ajal, sest ma ei taha detailidega tüüdata.
ja ma ei taha sellest kohast teha mureraamatut, nagu ma dakile kord mitte kaua aega tagasi ütlesin.
nii et ma lohisen ja tilgun mööda maad.
ja loodan, et ma ei muutu perverdiks.
ja loodan, et ma hakkan vaikselt saama asju, mis ma tahan.
---------------------------------
einstürzende neubauten.
---------------------------------
laupäev, Mai 28, 2005
astu sisse
-x-x-x-
Melanhoorade Bordelli uks keerati 3 minutit tagasi lukust lahti.
Ja te olete sisse palutud.
Sosistan ette ära, et maja on seest roosa ja ebamaitsekas, nagu lubatud sai.
.
ma ütlen veel niipalju, et üks kaunitar nimega Inspiratsioon - heitlik, nagu ta on - otsustas mõned meie kirjutajad hüljata. ajutiselt, ma usun.
mistõttu jääb Bordelli uks veel mittelukustatuks.
seal on veel tube, mis ootavad tekste.
seal on veel sinule tube.
.
Te olete sisse palutud.
-x-x-x-
Melanhoorade Bordelli uks keerati 3 minutit tagasi lukust lahti.
Ja te olete sisse palutud.
Sosistan ette ära, et maja on seest roosa ja ebamaitsekas, nagu lubatud sai.
.
ma ütlen veel niipalju, et üks kaunitar nimega Inspiratsioon - heitlik, nagu ta on - otsustas mõned meie kirjutajad hüljata. ajutiselt, ma usun.
mistõttu jääb Bordelli uks veel mittelukustatuks.
seal on veel tube, mis ootavad tekste.
seal on veel sinule tube.
.
Te olete sisse palutud.
-x-x-x-
reede, Mai 27, 2005
tik...tik...tik...
.
.
täna avatakse melanhoorade bordell.
ma räägin veel.
varsti.
kergust.
.
täna avatakse melanhoorade bordell.
ma räägin veel.
varsti.
kergust.
esmaspäev, Mai 23, 2005
hele
mis mul praegusel ajal on, on kergekujuline masendus ja see kaalub tõesti väga vähe ja ma tean täpselt, millest see tuleneb ka.
lisaks ei oska ma täna inimestega suhelda. ma ei tahaks, et see kogu aeg nii oleks.
pidev logisemine ja sisemine rabedus - need on nõmedad.
ma tahan osata olla inimestega koos. tõeliselt olla nendega koos, mitte lihtsalt meetermõõdusüsteemi järgi läheduses.
"falling out of cars" kipub meeles korduma. see on jälle ühe raamatu pealkiri.
falling out of cars.
taaskord: pole seda lugenud, aga nimi puges raamatupoes mällu.
ja nüüd ilmutab ennast. hõõrub vastu külge, nagu ilus vaim.
ja...
mõtlesin, et kirjutan unistustest, aga ei julge.
ei kirjuta.
aga need on iseenesest kirjutamisega seotud
-x-x-x-
kalli kursavenna marguse uues kodus oli lõbus väike koosviibimine.
margus elab saunas. vanalinnas. päris saunas, mitte metafoorses saunas. koos oma parima tüdruksoost sõbraga.
sauna eesruum on elu-/köögi-/magamistoaks sisustatud ja saunalavale on samuti väike armas ase ära tehtud juhuks kui tuleb tuju minna sauna magama.
seal saunas elas enne üks soome perekond, aga siis nad läksid kõik taisse reisule. täpselt hiidlainete ajaks.
-x-x-x-
chuck kirjutas essee.
kes teab, see vast hoolib, et lugeda.
& head ööd.
lisaks ei oska ma täna inimestega suhelda. ma ei tahaks, et see kogu aeg nii oleks.
pidev logisemine ja sisemine rabedus - need on nõmedad.
ma tahan osata olla inimestega koos. tõeliselt olla nendega koos, mitte lihtsalt meetermõõdusüsteemi järgi läheduses.
"falling out of cars" kipub meeles korduma. see on jälle ühe raamatu pealkiri.
falling out of cars.
taaskord: pole seda lugenud, aga nimi puges raamatupoes mällu.
ja nüüd ilmutab ennast. hõõrub vastu külge, nagu ilus vaim.
ja...
mõtlesin, et kirjutan unistustest, aga ei julge.
ei kirjuta.
aga need on iseenesest kirjutamisega seotud
-x-x-x-
kalli kursavenna marguse uues kodus oli lõbus väike koosviibimine.
margus elab saunas. vanalinnas. päris saunas, mitte metafoorses saunas. koos oma parima tüdruksoost sõbraga.
sauna eesruum on elu-/köögi-/magamistoaks sisustatud ja saunalavale on samuti väike armas ase ära tehtud juhuks kui tuleb tuju minna sauna magama.
seal saunas elas enne üks soome perekond, aga siis nad läksid kõik taisse reisule. täpselt hiidlainete ajaks.
-x-x-x-
chuck kirjutas essee.
kes teab, see vast hoolib, et lugeda.
& head ööd.
pühapäev, Mai 22, 2005
korraks mainin
paranoiasurin sees alates hetkest, mil "üks vastamata kõne" kinos peale läks ja hollywoodi punaste kiimalaternate alustel nahkdiivanitel klubitümmi saatel lärmama hakati.
peale-00:00-aegsetel linnatänavatel oli ka palju käralist ja uusi poeriideid kandvat noort rahvast.
rabe tunne oli sees. tundlik, nagu lõtv kitarrikeel.
aga see pole midagi hullu.
lihtsalt niisama on. mõtlesin, et korraks mainin.
nii et ma kaotan ennast literatuursetesse keskkondadesse nii palju kui saab.
mõtlen läbi teistsuguste peade.
see on tore.
-x-x-x-
saatke melobordell [at] yahoogroups [dot] com aadressile neid asju, mida te sinna saatma peaksite, aga ei saada.
ärge laske sellel üritusel õnnetuks jääda.
ja kui viitsid, siis the fade.
ma usun, et sa oled tore.
-----
Lisand 13:45:
5 päeva Melanhoorade Bordelli tähtajani!
-----
peale-00:00-aegsetel linnatänavatel oli ka palju käralist ja uusi poeriideid kandvat noort rahvast.
rabe tunne oli sees. tundlik, nagu lõtv kitarrikeel.
aga see pole midagi hullu.
lihtsalt niisama on. mõtlesin, et korraks mainin.
nii et ma kaotan ennast literatuursetesse keskkondadesse nii palju kui saab.
mõtlen läbi teistsuguste peade.
see on tore.
-x-x-x-
saatke melobordell [at] yahoogroups [dot] com aadressile neid asju, mida te sinna saatma peaksite, aga ei saada.
ärge laske sellel üritusel õnnetuks jääda.
ja kui viitsid, siis the fade.
ma usun, et sa oled tore.
-----
Lisand 13:45:
5 päeva Melanhoorade Bordelli tähtajani!
-----
pühapäev, Mai 15, 2005
üks elanik sees...
1 tuba on täitunud ja ma pean teile ütlema, et kui ka ülejäänud kirjutajad sellise proosaga sisse hõljuvad, saab see olema üks ilus bordell, mida külastada. ja miks mitte kauemaks jääda.
sisse end seada. olla ja lugeda.
satiinpatjadel lebades.
levitage sõna, et melanhoorade bordelli toad ootavad täitmist.
see on parem maja kui nime järgi otsustada võiks.
see on.
on.
12 päeva.
sisse end seada. olla ja lugeda.
satiinpatjadel lebades.
levitage sõna, et melanhoorade bordelli toad ootavad täitmist.
see on parem maja kui nime järgi otsustada võiks.
see on.
on.
12 päeva.
laupäev, Mai 14, 2005
novellivõistlus, nüüd.
x
x
.
kell on 3:03 ja melanhoorade bordell on avatud, aga tühi.
kirjutame selle koos täis. meie ju oskame. meie ju olemegi melanhoorad ja see uhke nikerdistega maja on meie üledramatiseeritud pesa.
kirjuta novell, miinimumiga 3 lehekülge, mille keskmes oleks melanhoor ja tema töö.
ja bordell.
ja siis saada oma lugu aadressile melobordell [at] yahoo [dot] com (lisatud 14.mai'05).
iga novell saab selles majas ühe maitsetult ülekaunistatud toakese.
tähtaeg on 13 päeva pärast 27. mail 2005.
kirjuta, melanhoor. ära lase majal tühi seista.
kirjuta teksti.
x
.
kell on 3:03 ja melanhoorade bordell on avatud, aga tühi.
kirjutame selle koos täis. meie ju oskame. meie ju olemegi melanhoorad ja see uhke nikerdistega maja on meie üledramatiseeritud pesa.
kirjuta novell, miinimumiga 3 lehekülge, mille keskmes oleks melanhoor ja tema töö.
ja bordell.
ja siis saada oma lugu aadressile melobordell [at] yahoo [dot] com (lisatud 14.mai'05).
iga novell saab selles majas ühe maitsetult ülekaunistatud toakese.
tähtaeg on 13 päeva pärast 27. mail 2005.
kirjuta, melanhoor. ära lase majal tühi seista.
kirjuta teksti.
reede, Mai 13, 2005
viljandist tagasi
käisime terjel külas viljandi lähistel ramsis.
istusime ja seisime õhtu- ja ööpimedas aias, panime ükshaaval terje pere jopesid endile selga ja pepu alla ja tegime nalju lasteaialastest - mihkel, elina, karin ja terje olid kohalikule lasteaiale reklaamvideot filmimas käinud ja põnnidel oli seal parajasti "okasroosikese" näidendi proov käinud. seal tantsis konn viikingiga ja roosipõõsastel oli ka oma tants. prints oli tülpinud ja aeglane ja ei viitsinud oma kepphobusega ringi kapsata, kuigi kasvataja vehkis entusiastlikult oma jalgadega ja ütles "noh!"
seal oli üks heidik-laps ka, kellele ei jätkunud rolli ega kostüümi ja kes oli vist teistest lastest aastakene noorem ka. heidik istus üksi kusagil tagumises pingireas puutooli peal ja oli õnnetu näoga.
aga me tegime muid nalju ka ja läksime natuke üle piiri.
see pagana piir nihkub kogu aeg kaugemale.
umbes veerand kõigist naljadest said peale naeruhoogude vaibumist läbi arutatud ja analüüsitud. õige ka, kui me juba tudengid oleme. ikka tuleb arutada, et mis kohast alates naljakas hakkas ja miks see nii naljakalt mõjus ja mida oleks kehvemates naljalugudes teisiti võinud jutustada.
see oli ka naljakas.
terje punaste pükste ja sinise särgiga tore õde vaaritas meile lauda ja voodikohti katta nii ööl kui varahommikul. lubas puhkusele minna kui me kõik ükskord tallinna poole tagasi oleme põrutanud.
~ 6:30 hakkasime viljandist ramsilt tallinnasse tagasi sõitma: sass, mina, karin ja küka.
sass vaatas tahavaatepeeglisse ja nentis, et tema silmad on nagu tuviv*tud.
kõkutasime naerda.
see oli tänase päeva esimene kõkutus.
reede 13 ja tee äärse puu oksa peal istus must ronk (või vares. mis nende erinevus on?).
ja tee peal oli ka surnuks sõidetud must kass. hiljem möödusime veel ühest surnud kassist, aga see oli juba tallinna pool ja see ei olnud enam must.
eeldused autoõnnetuseks olid igatahes antud.
raadio 2-st lasti chalice'i uut laulu nimega "hitimeistrid" ja ma tahtsin raadiot tänukirehoos emmata.
meie põlvkonnapeenralt on siiski mõned südant hellitavad õied tärkamas.
meil on lapsi, kellele tahaks paisid ja kingitusi teha. meil on andekaid jõmpsikaid.
mu usk sai järjekordselt taastatud.
istusime ja seisime õhtu- ja ööpimedas aias, panime ükshaaval terje pere jopesid endile selga ja pepu alla ja tegime nalju lasteaialastest - mihkel, elina, karin ja terje olid kohalikule lasteaiale reklaamvideot filmimas käinud ja põnnidel oli seal parajasti "okasroosikese" näidendi proov käinud. seal tantsis konn viikingiga ja roosipõõsastel oli ka oma tants. prints oli tülpinud ja aeglane ja ei viitsinud oma kepphobusega ringi kapsata, kuigi kasvataja vehkis entusiastlikult oma jalgadega ja ütles "noh!"
seal oli üks heidik-laps ka, kellele ei jätkunud rolli ega kostüümi ja kes oli vist teistest lastest aastakene noorem ka. heidik istus üksi kusagil tagumises pingireas puutooli peal ja oli õnnetu näoga.
aga me tegime muid nalju ka ja läksime natuke üle piiri.
see pagana piir nihkub kogu aeg kaugemale.
umbes veerand kõigist naljadest said peale naeruhoogude vaibumist läbi arutatud ja analüüsitud. õige ka, kui me juba tudengid oleme. ikka tuleb arutada, et mis kohast alates naljakas hakkas ja miks see nii naljakalt mõjus ja mida oleks kehvemates naljalugudes teisiti võinud jutustada.
see oli ka naljakas.
terje punaste pükste ja sinise särgiga tore õde vaaritas meile lauda ja voodikohti katta nii ööl kui varahommikul. lubas puhkusele minna kui me kõik ükskord tallinna poole tagasi oleme põrutanud.
~ 6:30 hakkasime viljandist ramsilt tallinnasse tagasi sõitma: sass, mina, karin ja küka.
sass vaatas tahavaatepeeglisse ja nentis, et tema silmad on nagu tuviv*tud.
kõkutasime naerda.
see oli tänase päeva esimene kõkutus.
reede 13 ja tee äärse puu oksa peal istus must ronk (või vares. mis nende erinevus on?).
ja tee peal oli ka surnuks sõidetud must kass. hiljem möödusime veel ühest surnud kassist, aga see oli juba tallinna pool ja see ei olnud enam must.
eeldused autoõnnetuseks olid igatahes antud.
raadio 2-st lasti chalice'i uut laulu nimega "hitimeistrid" ja ma tahtsin raadiot tänukirehoos emmata.
meie põlvkonnapeenralt on siiski mõned südant hellitavad õied tärkamas.
meil on lapsi, kellele tahaks paisid ja kingitusi teha. meil on andekaid jõmpsikaid.
mu usk sai järjekordselt taastatud.
kolmapäev, Mai 11, 2005
peale etendust & bordellivärk ka
peale etendust tuli komisjon lava juurde ja surus kätt ja läks ära.
siis ma valasin tehnikarõdul topsi sisse veini ja nele ütles "ohoh" ja lubas mulle hiljem midagi öelda.
siis pisteti põranda-avast roosa vihmavari üles, lisandkirjaga:
siis ma valasin tehnikarõdul topsi sisse veini ja nele ütles "ohoh" ja lubas mulle hiljem midagi öelda.
siis pisteti põranda-avast roosa vihmavari üles, lisandkirjaga:
"jimi!
me ei
jaksanud
sind
oodata
(etteheide!)"
jaksanud
sind
oodata
(etteheide!)"
aitäh, maia ja karolin. ma hakkan sellega moodne välja nägema suvevihmases tallinna citys.
siis võttis karl mind pakiraami peale ja me hakkasime polymerist jaagu poole sõitma, jaak sealsamas meie kõrval oma uhke käikudega rattaga. jaak tegi sõites isegi suitsu.
jah, ja minul oli ühes käes veinitops ja lihapirukas. teine käsi oli karli ümber. külg-ees istusin. mitte kaksiraksi.
pärast vaatasin, et t-särgi peal oli paar veiniplekki. karl pani ju üle äärekivide vahepeal.
jaagu pool sai huumorit ja skisofreeniajuttu ja pulmajuttu.
karl kavatseb teha nädalased pulmad, kui ta abiellub. kusagil talus. niiviisi, et kõik on seal ja ei pea aja peale ära minema.
karl rääkis "kurbuse sümfooniast" ka. poola helilooja ii maailmasõja järgne sümfoonia.
-x-x-x-
melanhoorade bordell.
taevalanguse kartja, tead sa, ma mõtlesin, et ma kirjutan sinu nime nende sutenööride järele sulgudesse, aga mõtlesin ikkagi ümber, sest ma kardan, et see oleks raiskamine. sa oleksid meesmelanhoorana natuke suurem tõmbenumber, ma usun, sest meeshoorad on ju defitsiidid.
ma ei tahaks näha, kuidas sa oma potensiaali täiel määral kasutamata jätad.
Daki novellivõistluse idee meeldib mulle väga.
paistab, et huvi on ka, nii et nüüd jääb üle veel reeglid ja tähtajad paika panna ja siis hakkab pihta.
pärast paneme need kõik kusagile nähtavasse kohta üles ja naerame/nutame. maia saab neid enda seinale kleepida, kui need talle meeldivad. v-o esitame lugude kogumiku kultuurkapitalile, et päris melanhoorade bordelli rajamiseks toetusrahasid saada.
hakake ennast juba vaikselt mukkima.
---------------------------------------------------------
juana molina [peaaegu kogu album] tres cosas
---------------------------------------------------------
siis võttis karl mind pakiraami peale ja me hakkasime polymerist jaagu poole sõitma, jaak sealsamas meie kõrval oma uhke käikudega rattaga. jaak tegi sõites isegi suitsu.
jah, ja minul oli ühes käes veinitops ja lihapirukas. teine käsi oli karli ümber. külg-ees istusin. mitte kaksiraksi.
pärast vaatasin, et t-särgi peal oli paar veiniplekki. karl pani ju üle äärekivide vahepeal.
jaagu pool sai huumorit ja skisofreeniajuttu ja pulmajuttu.
karl kavatseb teha nädalased pulmad, kui ta abiellub. kusagil talus. niiviisi, et kõik on seal ja ei pea aja peale ära minema.
karl rääkis "kurbuse sümfooniast" ka. poola helilooja ii maailmasõja järgne sümfoonia.
-x-x-x-
melanhoorade bordell.
taevalanguse kartja, tead sa, ma mõtlesin, et ma kirjutan sinu nime nende sutenööride järele sulgudesse, aga mõtlesin ikkagi ümber, sest ma kardan, et see oleks raiskamine. sa oleksid meesmelanhoorana natuke suurem tõmbenumber, ma usun, sest meeshoorad on ju defitsiidid.
ma ei tahaks näha, kuidas sa oma potensiaali täiel määral kasutamata jätad.
Daki novellivõistluse idee meeldib mulle väga.
paistab, et huvi on ka, nii et nüüd jääb üle veel reeglid ja tähtajad paika panna ja siis hakkab pihta.
pärast paneme need kõik kusagile nähtavasse kohta üles ja naerame/nutame. maia saab neid enda seinale kleepida, kui need talle meeldivad. v-o esitame lugude kogumiku kultuurkapitalile, et päris melanhoorade bordelli rajamiseks toetusrahasid saada.
hakake ennast juba vaikselt mukkima.
---------------------------------------------------------
juana molina [peaaegu kogu album] tres cosas
---------------------------------------------------------
teisipäev, Mai 10, 2005
keskpäevane idee
.
avaks melanhoorade bordelli?
meil on vaja leida üks suur, vana ja lagunev ja maitsetult ülekaunistatud maja.
ja meil on vaja bravuurikat madami. (Daki?)
ja meil on vaja tänavatele sutenööre.
laineme internetist välja, paneks asjad liikuma?
koolonparemsulg
(jooksen filmitundi tagasi)
avaks melanhoorade bordelli?
meil on vaja leida üks suur, vana ja lagunev ja maitsetult ülekaunistatud maja.
ja meil on vaja bravuurikat madami. (Daki?)
ja meil on vaja tänavatele sutenööre.
laineme internetist välja, paneks asjad liikuma?
koolonparemsulg
(jooksen filmitundi tagasi)
1 lemmikumaid luuletusi (by chaarlz)
"Question and Answer"
Charles Bukowski (1920-1994)
(from the last night of the earth poems)
he sat naked and drunk in a room of summer
night, running the blade of the knife
under his fingernails, smiling, thinking
of all the letters he had received
telling him that
the way he lived and wrote about
that--
it had kept them going when
all seemed
truly
hopeless.
putting the blade on the table, he
flicked it with a finger
and it whirled
in a flashing circle
under the light.
who the hell is going to save
me? he
thought.
as the knife stopped spinning
the answer came:
you're going to have to
save yourself.
still smiling,
a: he lit a
cigarette
b: he poured
another
drink
c: gave the blade
another
spin.
-x-x-x-
jah.
kesse sind siis päästab kui mitte sina ise?
...ja kõik need inimesed, keda sa tegelikult enda juurde ihkad ja igatsed.
mõru maik on man sel lool.
Charles Bukowski (1920-1994)
(from the last night of the earth poems)
he sat naked and drunk in a room of summer
night, running the blade of the knife
under his fingernails, smiling, thinking
of all the letters he had received
telling him that
the way he lived and wrote about
that--
it had kept them going when
all seemed
truly
hopeless.
putting the blade on the table, he
flicked it with a finger
and it whirled
in a flashing circle
under the light.
who the hell is going to save
me? he
thought.
as the knife stopped spinning
the answer came:
you're going to have to
save yourself.
still smiling,
a: he lit a
cigarette
b: he poured
another
drink
c: gave the blade
another
spin.
-x-x-x-
jah.
kesse sind siis päästab kui mitte sina ise?
...ja kõik need inimesed, keda sa tegelikult enda juurde ihkad ja igatsed.
mõru maik on man sel lool.
pühapäev, Mai 08, 2005
tragöödiat, komöödiat, linke nendeni
.
"I really believe it's the moments we can't talk about that become the rest of our lives. It's the moments we cannot process by telling a story that destroy us in the end."
The Observer (Sunday May 8, 2005)
see on hea lugu Chuckiga ja Chuckist, eriti inimestele, kes temast veel eriti midagi ei tea.
.
eilne cat sex interruptuse stseen lõppes sellega, et ema pesi kassi ära (sest ta oli ila täis) ja siis Kiti hüppas mu teki peale sel ajal kui ma arvuti taga olin ning vahtis mind väga õnnetu ja pisikese näoga oma märja sorakil karvakasuka seest.
ja kui ma lõpuks pöördusin ta poole, et teada saada, milles asi, astus ta paari sammuga minu juurde ja hammustas mu kätt.
täna käib kräunudes ringi ja viskab mulle aeg-ajalt etteheitvaid pilke.
.
ja ära jäta ennast taevalanguse kartja sõnadest ilma.
vaat, kus reaalsus kadus.
---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
cat power [album] you are free --- mille jaak mulle eile kinkis. aitäh, jaak. nii nii hea.
---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
"I really believe it's the moments we can't talk about that become the rest of our lives. It's the moments we cannot process by telling a story that destroy us in the end."
The Observer (Sunday May 8, 2005)
see on hea lugu Chuckiga ja Chuckist, eriti inimestele, kes temast veel eriti midagi ei tea.
.
eilne cat sex interruptuse stseen lõppes sellega, et ema pesi kassi ära (sest ta oli ila täis) ja siis Kiti hüppas mu teki peale sel ajal kui ma arvuti taga olin ning vahtis mind väga õnnetu ja pisikese näoga oma märja sorakil karvakasuka seest.
ja kui ma lõpuks pöördusin ta poole, et teada saada, milles asi, astus ta paari sammuga minu juurde ja hammustas mu kätt.
täna käib kräunudes ringi ja viskab mulle aeg-ajalt etteheitvaid pilke.
.
ja ära jäta ennast taevalanguse kartja sõnadest ilma.
vaat, kus reaalsus kadus.
---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
cat power [album] you are free --- mille jaak mulle eile kinkis. aitäh, jaak. nii nii hea.
---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
laupäev, Mai 07, 2005
...ja kass sai!
ma pean sellest kirjutama...
kõigepealt olin jaagu juures selle asemel, et monteerida. tegime nalja ja muud juttu ja siis ma läksin 23:35-se bussi peale ja sõitsin kodupeatusesse mere äärde.
kõndisin peatusest üle pimeda muruplatsi, the mars volta kõrvaklappides psühhedeelitsemas ja silme esine hägune (sest prille polnud peas).
ja siis...
ma hakkan trepikoja ust lahti tegema ja märkan silmanurgast mingeid kasse. maja seina ääres, hämaruses.
ja, fakk. üks on all, teine peal. pealmine kass on mingi valge-rohe-laiguline siledakarvaline suli ja alumine kass on meie beež Kiti.
meie süütu kass.
mõlemad vahivad mulle tardunult otsa.
mul pole prille ka peas, nii et ma pole kindel, kas see on päriselt ka tema. ja ma ütlen: "Kiti?"
Kiti vahib endiselt jube ehmunud näoga otsa ja suli-kass ronib oma üheööpartneri pealt ära, astub veidi eemale ja jälgib situatsiooni. Kiti kõnnib väga arglikult ukse juurde, justkui küsides, et "kas mind tuppa ikka lastakse veel?"
ja suli-kass tuleb vaheldumisi lähemale ja läheb kaugemale, justkui kõheldes, et "ei tea, kas ma peaks Kitile head ööd ka soovima ja ütlema, et ma helistaks hiljem, kui ma numbri saaksin või kas ma peaks hoopis selle pika tüübi ees vabandama?"
see oli nii kohutav, et ma hakkasin naerma.
ja väike Kiti oli krampis. häbelik. peitis ennast trepikotta ära.
ta pidi järelikult õue saama niiviisi, et ta hüppas meie 3. korruse rõdult alla.
viskus öhe ja kohe sai. automaatselt.
-x-x-x-
kõigepealt olin jaagu juures selle asemel, et monteerida. tegime nalja ja muud juttu ja siis ma läksin 23:35-se bussi peale ja sõitsin kodupeatusesse mere äärde.
kõndisin peatusest üle pimeda muruplatsi, the mars volta kõrvaklappides psühhedeelitsemas ja silme esine hägune (sest prille polnud peas).
ja siis...
ma hakkan trepikoja ust lahti tegema ja märkan silmanurgast mingeid kasse. maja seina ääres, hämaruses.
ja, fakk. üks on all, teine peal. pealmine kass on mingi valge-rohe-laiguline siledakarvaline suli ja alumine kass on meie beež Kiti.
meie süütu kass.
mõlemad vahivad mulle tardunult otsa.
mul pole prille ka peas, nii et ma pole kindel, kas see on päriselt ka tema. ja ma ütlen: "Kiti?"
Kiti vahib endiselt jube ehmunud näoga otsa ja suli-kass ronib oma üheööpartneri pealt ära, astub veidi eemale ja jälgib situatsiooni. Kiti kõnnib väga arglikult ukse juurde, justkui küsides, et "kas mind tuppa ikka lastakse veel?"
ja suli-kass tuleb vaheldumisi lähemale ja läheb kaugemale, justkui kõheldes, et "ei tea, kas ma peaks Kitile head ööd ka soovima ja ütlema, et ma helistaks hiljem, kui ma numbri saaksin või kas ma peaks hoopis selle pika tüübi ees vabandama?"
see oli nii kohutav, et ma hakkasin naerma.
ja väike Kiti oli krampis. häbelik. peitis ennast trepikotta ära.
ta pidi järelikult õue saama niiviisi, et ta hüppas meie 3. korruse rõdult alla.
viskus öhe ja kohe sai. automaatselt.
-x-x-x-
reede, Mai 06, 2005
15 halli lehekülge
täna tuli mere pealt väga paks ja hall pahvakas udu.
lihtsalt hakkas järsku hõljuma. tuli üle mere poolsete majade katuste siia ja keerles, nagu suits, akendest mööda.
ema arvas alguses, et tulekahju. vanaisa ütles kohe, et see on mere pealt tulnud udu. sest see oli liiga heledat värvi selleks, et põlemis-suits olla.
me tegin sellest pilti ka. jaak andis eile digika tagasi.
sellesama udu sees olen ma nüüd suurema osa päevast püüdnud päästa ühte 15-leheküljelist lugu. see pidi algul olema suur peatükk ja kõik, aga see on niivõrd halli sisikonnaga, et ei kõlba vist isegi novelliks. õudne. halb on olla ja ma ei taha seda enam näha.
aga see pidigi ju niiviisi käima. kirjutad 1000 lehekülge halli sitta ja alles siis hakkab udu kaduma ja värvid tähemärkide seest välja nõrguma.
kirjutad 2 romaani valmis, paned need põlema ja hakkad päris kirjanikuks.
aga mul on kahju sellest tekstist. mul on kahju sellest ajast ja vaevast ja kangetest kontidest.
lihtsalt hakkas järsku hõljuma. tuli üle mere poolsete majade katuste siia ja keerles, nagu suits, akendest mööda.
ema arvas alguses, et tulekahju. vanaisa ütles kohe, et see on mere pealt tulnud udu. sest see oli liiga heledat värvi selleks, et põlemis-suits olla.
me tegin sellest pilti ka. jaak andis eile digika tagasi.
sellesama udu sees olen ma nüüd suurema osa päevast püüdnud päästa ühte 15-leheküljelist lugu. see pidi algul olema suur peatükk ja kõik, aga see on niivõrd halli sisikonnaga, et ei kõlba vist isegi novelliks. õudne. halb on olla ja ma ei taha seda enam näha.
aga see pidigi ju niiviisi käima. kirjutad 1000 lehekülge halli sitta ja alles siis hakkab udu kaduma ja värvid tähemärkide seest välja nõrguma.
kirjutad 2 romaani valmis, paned need põlema ja hakkad päris kirjanikuks.
aga mul on kahju sellest tekstist. mul on kahju sellest ajast ja vaevast ja kangetest kontidest.
ööajad on absurdsed
ma olen viimasel ajal intensiivsemalt hakanud mõistma, et ma kipun öö sügavnedes hulluks minema.
"hulluks minema" - vaat, kus on ülekasutatud väljend. hulluks läinud inimesed on tegelikult hoopis teistsugused. hulluks minemine on tegelikult hoopis tõsisem asi.
aga midagi minuga toimub küll kui kõik on ümberringi magama jäänud.
midagi sellist, et und ei tule ja tahaks rindkere luugid lahti teha ja sealt kaudu välja ronida ja siis õue natukeseks ajaks jalutama minna. või metsa. öösel. mul on maja taga mets.
"hulluks minema" - vaat, kus on ülekasutatud väljend. hulluks läinud inimesed on tegelikult hoopis teistsugused. hulluks minemine on tegelikult hoopis tõsisem asi.
aga midagi minuga toimub küll kui kõik on ümberringi magama jäänud.
midagi sellist, et und ei tule ja tahaks rindkere luugid lahti teha ja sealt kaudu välja ronida ja siis õue natukeseks ajaks jalutama minna. või metsa. öösel. mul on maja taga mets.
neljapäev, Mai 05, 2005
vihik #10
selle postituse lõpus on kirjas, miks me sassiga paar päeva tagasi vihikut otsisime.
täna oli võttepäev. meil on koolis ülesanne teha ühest kursakaaslasest 5-7 minutiline dokumentaalfilm. loosi tahtel tekkisid väga must-huumor-tüüpi paarid.
üks tüdruk teeb ühest poisist, kelle südant ta umbes aasta aega veristas.
see sama poiss teeb ühest tüdrukust, kes mind natuke veristama juhtus.
ja mina teen mihust, kelle hobiks on minu kompamine, jälgimine ja seksuaalsete orientatsioonide uuringute raames hooti hulluks minemine.
joonas oli operaator ja me panime kõik endale triiksärgid selga ja tegime härrasmeheõpetus-kokasaate. materjali tuli kokku üle tunni ja pärleid sadas klõbinal vastu ühikatoa põrandat.
nüüd jääb üle veel tunni aja muundamine seitsmeks minutiks.
(ja tegelikult ma pean veel ühe muusikalise etteaste koolis üles võtma. mihu ei tea sellest ise midagi. linastusel saab teada.)
.
ja nüüd vihikust.
me otsisime sassiga kõige uuemat vihikut sel rõõmustaval põhjusel, et meie mõlema novellid avaldati seal.
sassi novelli pealkiri on "valentin 2000";
minu - jimi - novelli pealkiri on "viivikal mürk neelatud".
ma räägin praegu vihiku 10. osast, mille alapealkiri on "noori autoreid 2005".
seal on lisaks minu ja sassi lugudele veel chalice'i ja ultramelanhooli robert kurvitza luulesõnu ja veel tekste tekste tekste.
nii et kui sa mõtled, et äkki oleks huvitav lugeda, püüa see raamatupoest üles leida. meie sassiga ei leidnud.
täna oli võttepäev. meil on koolis ülesanne teha ühest kursakaaslasest 5-7 minutiline dokumentaalfilm. loosi tahtel tekkisid väga must-huumor-tüüpi paarid.
üks tüdruk teeb ühest poisist, kelle südant ta umbes aasta aega veristas.
see sama poiss teeb ühest tüdrukust, kes mind natuke veristama juhtus.
ja mina teen mihust, kelle hobiks on minu kompamine, jälgimine ja seksuaalsete orientatsioonide uuringute raames hooti hulluks minemine.
joonas oli operaator ja me panime kõik endale triiksärgid selga ja tegime härrasmeheõpetus-kokasaate. materjali tuli kokku üle tunni ja pärleid sadas klõbinal vastu ühikatoa põrandat.
nüüd jääb üle veel tunni aja muundamine seitsmeks minutiks.
(ja tegelikult ma pean veel ühe muusikalise etteaste koolis üles võtma. mihu ei tea sellest ise midagi. linastusel saab teada.)
.
ja nüüd vihikust.
me otsisime sassiga kõige uuemat vihikut sel rõõmustaval põhjusel, et meie mõlema novellid avaldati seal.
sassi novelli pealkiri on "valentin 2000";
minu - jimi - novelli pealkiri on "viivikal mürk neelatud".
ma räägin praegu vihiku 10. osast, mille alapealkiri on "noori autoreid 2005".
seal on lisaks minu ja sassi lugudele veel chalice'i ja ultramelanhooli robert kurvitza luulesõnu ja veel tekste tekste tekste.
nii et kui sa mõtled, et äkki oleks huvitav lugeda, püüa see raamatupoest üles leida. meie sassiga ei leidnud.
teisipäev, Mai 03, 2005
pdjms
~every word in this post is going to collapse~
nägin täna lugusid.
1)hommikul näitas hollandist tulnud makedoonia naine meile eksperimentaalfilme.
seal oli film, mille tegi üks mees.
mees õppis 6 kuud ühte laulu pähe. 6 kuud. laul on ise väga kuulus: "stairway to heaven". aga mees õppis seda tagurpidi laulma, sellepärast kuluski pool aastat. kui lugu selgeks sai, sõitis ta üheks päevaks londonisse püha pauluse katedraali treppide ette, pani kaamera ja maki käima ning laulis tagurpidi mängivale kitarritaustale tagurpidi lauluviisi peale.
hiljem, montaažis, pööras ta kogu loo ümber ja tulemuseks oligi ühe-kaadriline film sellest, kuidas üks mees tõmbab suitsu ja laulab (nagu aja ja ruumi vahel ära nihestunud inimene) püha pauli katedraali ees laulu "stairway to heaven" samal ajal kui tuvi tagurpidi trepist üles keksib ja inimesed tagurpidi tagasi-edasi jalutavad.
2)sain sassiga kokku ja me rääkisime peaaegu kõigest, liikudes aeg-ajalt uude kohta, olles alustanud etv kohvikus, keskel olnud viru rahva raamatus, edasi olnud apollos ja lõpus olnud apollo ees laua taga, süües aeg-ajalt šokolaadikomme, mida tõnis meile heasüdamlikult kehrwiederi köögist ja kõrvalt lauast napsas.
ma rääkisin sassile, et inimene ei pea oma liiki tingimata jätkama ja et selles ei oleks eriti midagi halba kui inimesed välja sureks. sass oli enam-vähem nõus.
üleüldse liikusime me ringi sellepärast, et me otsisime kõige uuemat vihikut.
hiljem ütlen, miks.
3)läksin no97-sse ja see on nüüd täpselt see põhjus, miks kõik selle postituse sõnad kokku varisevad (kuigi mulle meeldib sõna 'collapse' rohkem... kõlaline kirjeldusjõud on tugevam).
- värisemine
- kerge jutustamine teatri ees peale etendust (peamiselt) veiko ja otiga.
lisalugu- jaak küsib mu'lt umbes kuu aega tagasi laseringis, et miks kõik näitlejad kogu aeg näitlema hakkavad kui nendega rääkima hakata. ma ei mäleta, mis ma vastan, aga praegu ma vastaksin, et sellepärast, et läbi mängu saab inimene väljendada ennast ükskõik kuidas ja see tundub mulle loomulikumana kui see, et inimene väljendab ennast kogu aeg ja alati ainult ühte moodi. ma arvan, et üks inimene ei ole tegelikult üks inimene. ma arvan, et üks inimene on ükskõik kui mitu erinevat inimest. valigu ise. ja näitlejad teavad, et nad võivad olla keegiD teiseD kui olukorra hetketunde pärast tuleb isu olla korraks keegi teine.
(natuke loll jutt, aga hea, et sa alguses ette hoiatasid, et iga sõna selles postituses kokku kukub - toim.)
- bussiterminal. üks väike hüperaktiivne poiss sinise dressipluusiga, kes alati sööb krõpse või komme ja kellest ma pole varem siia millegipärast midagi kirjutanud, tõukab suurtele seinaäärsetele raamitud fotodele hoogusid sisse, et need kiiguksid. kiiguvadki.
ta pillab mitu korda sõiduteele sebra peale komme maha ja muudkui korjab neid uuesti üles. vahepeal ta jookseb minu bussipeatusesse ja ronib mu kõrvale külma toru peale istuma. kõlgutab jalgu natuke, hüppab maha, lööb käega ühe patsu vastu toru ja jookseb jälle sebra peale komme pillama.
ma siis vaatan seda kohta, kuhu ta just patsu lõi ja kahe toru vahelisest praost paistab oranž kommipaber.
siis ma vaatan selja taha sebra poole ja poiss lihtsalt passib seal, ootab keset sõiduteed seistes bussi.
ma kardan, et ta jääb bussi alla, aga siis ta jookseb sõidutee pealt ära.
- bussiterminal. nahktagiga ja õlgadeni rippuvate mustade juustega noormees karjub maruvihaselt arusaamatus keeles ja kõnnib sõidutee peal edasi-tagasi. sõber kõmbib talle järele, püüab midagi seletada. aga vihane noormees kõnnib hästi vihaselt eest ära ühte kaugemasse bussipeatusesse. ma arvan, et ta hakkab seal kellegagi kaklema.
- bussiterminal. vihane poiss ja sõber ja veel üks sõber (kõik väga kurja väljanägemisega) tulevad minu bussipeatusesse ja ma arvan korraks, et nad annavad mulle peksa.
ei anna. läheme koos bussi peale.
- bussiterminalist väljasõit. hüperaktiivne väike poiss istub põlvili bussi kõige esimese üksikistme peal, kõht seljatoe pool, ja vaatab järgmisel istmel istuvale tädile otsa. tädi vaatab muid asju, väldib ebanormaalset silmsided.
poiss hüppab istme pealt maha ja jookseb bussi tagumisse osasse ja sealt tagasi ette. niiviisi paar korda järjest.
seejärel istub poiss minu ette (trügides ennast ääre pool istuva pleieriga poisi jalgadest üle).
hüperaktiivne poiss vaatab vahepeal taha ja ma kujutan ette, et ta hakkab hüsteeriliselt röökima, kui ma ta nime küsin.
- bussis tallinna hotelli juures. ma vaatan taevasse ja taevas on tumesinise ja lillaka poole tumenev, hämarduv. ja ma vaatan, et tumedam osa oleks nagu suur kate patjadest.
patjadest.
4)ja ma mõtlen ja mõtlen, et ma peaksin oma mõtted kirja panema ja samas ma ei taha mitte midagi rääkida ja ei tahagi mitte midagi.
ja samas meenub mulle, kuidas ma päeval sassile kerge südamega rääkisin, kuidas inimesed ei pea tegelikult tingimata paljunema ja et selles ei oleks eriti midagi halba kui inimkond välja sureks.
ja ma ei saa öelda, et ma tagantjärele mõeldes enam endaga nõus ei ole. aga ma ei saa praegu aru, kuidas ma sain midagi sellist öelda.
-x-x-x-
see kõik juhtus täna päriselt.
mul on juba praegu kahju, et tänane siinne tekst nii võltsilt ja küündimatult kõlab.
-x-x-x-
~ja iga sõna selles postituses variseb kokku. no97 pärast~
nägin täna lugusid.
1)hommikul näitas hollandist tulnud makedoonia naine meile eksperimentaalfilme.
seal oli film, mille tegi üks mees.
mees õppis 6 kuud ühte laulu pähe. 6 kuud. laul on ise väga kuulus: "stairway to heaven". aga mees õppis seda tagurpidi laulma, sellepärast kuluski pool aastat. kui lugu selgeks sai, sõitis ta üheks päevaks londonisse püha pauluse katedraali treppide ette, pani kaamera ja maki käima ning laulis tagurpidi mängivale kitarritaustale tagurpidi lauluviisi peale.
hiljem, montaažis, pööras ta kogu loo ümber ja tulemuseks oligi ühe-kaadriline film sellest, kuidas üks mees tõmbab suitsu ja laulab (nagu aja ja ruumi vahel ära nihestunud inimene) püha pauli katedraali ees laulu "stairway to heaven" samal ajal kui tuvi tagurpidi trepist üles keksib ja inimesed tagurpidi tagasi-edasi jalutavad.
2)sain sassiga kokku ja me rääkisime peaaegu kõigest, liikudes aeg-ajalt uude kohta, olles alustanud etv kohvikus, keskel olnud viru rahva raamatus, edasi olnud apollos ja lõpus olnud apollo ees laua taga, süües aeg-ajalt šokolaadikomme, mida tõnis meile heasüdamlikult kehrwiederi köögist ja kõrvalt lauast napsas.
ma rääkisin sassile, et inimene ei pea oma liiki tingimata jätkama ja et selles ei oleks eriti midagi halba kui inimesed välja sureks. sass oli enam-vähem nõus.
üleüldse liikusime me ringi sellepärast, et me otsisime kõige uuemat vihikut.
hiljem ütlen, miks.
3)läksin no97-sse ja see on nüüd täpselt see põhjus, miks kõik selle postituse sõnad kokku varisevad (kuigi mulle meeldib sõna 'collapse' rohkem... kõlaline kirjeldusjõud on tugevam).
- värisemine
- kerge jutustamine teatri ees peale etendust (peamiselt) veiko ja otiga.
lisalugu- jaak küsib mu'lt umbes kuu aega tagasi laseringis, et miks kõik näitlejad kogu aeg näitlema hakkavad kui nendega rääkima hakata. ma ei mäleta, mis ma vastan, aga praegu ma vastaksin, et sellepärast, et läbi mängu saab inimene väljendada ennast ükskõik kuidas ja see tundub mulle loomulikumana kui see, et inimene väljendab ennast kogu aeg ja alati ainult ühte moodi. ma arvan, et üks inimene ei ole tegelikult üks inimene. ma arvan, et üks inimene on ükskõik kui mitu erinevat inimest. valigu ise. ja näitlejad teavad, et nad võivad olla keegiD teiseD kui olukorra hetketunde pärast tuleb isu olla korraks keegi teine.
(natuke loll jutt, aga hea, et sa alguses ette hoiatasid, et iga sõna selles postituses kokku kukub - toim.)
- bussiterminal. üks väike hüperaktiivne poiss sinise dressipluusiga, kes alati sööb krõpse või komme ja kellest ma pole varem siia millegipärast midagi kirjutanud, tõukab suurtele seinaäärsetele raamitud fotodele hoogusid sisse, et need kiiguksid. kiiguvadki.
ta pillab mitu korda sõiduteele sebra peale komme maha ja muudkui korjab neid uuesti üles. vahepeal ta jookseb minu bussipeatusesse ja ronib mu kõrvale külma toru peale istuma. kõlgutab jalgu natuke, hüppab maha, lööb käega ühe patsu vastu toru ja jookseb jälle sebra peale komme pillama.
ma siis vaatan seda kohta, kuhu ta just patsu lõi ja kahe toru vahelisest praost paistab oranž kommipaber.
siis ma vaatan selja taha sebra poole ja poiss lihtsalt passib seal, ootab keset sõiduteed seistes bussi.
ma kardan, et ta jääb bussi alla, aga siis ta jookseb sõidutee pealt ära.
- bussiterminal. nahktagiga ja õlgadeni rippuvate mustade juustega noormees karjub maruvihaselt arusaamatus keeles ja kõnnib sõidutee peal edasi-tagasi. sõber kõmbib talle järele, püüab midagi seletada. aga vihane noormees kõnnib hästi vihaselt eest ära ühte kaugemasse bussipeatusesse. ma arvan, et ta hakkab seal kellegagi kaklema.
- bussiterminal. vihane poiss ja sõber ja veel üks sõber (kõik väga kurja väljanägemisega) tulevad minu bussipeatusesse ja ma arvan korraks, et nad annavad mulle peksa.
ei anna. läheme koos bussi peale.
- bussiterminalist väljasõit. hüperaktiivne väike poiss istub põlvili bussi kõige esimese üksikistme peal, kõht seljatoe pool, ja vaatab järgmisel istmel istuvale tädile otsa. tädi vaatab muid asju, väldib ebanormaalset silmsided.
poiss hüppab istme pealt maha ja jookseb bussi tagumisse osasse ja sealt tagasi ette. niiviisi paar korda järjest.
seejärel istub poiss minu ette (trügides ennast ääre pool istuva pleieriga poisi jalgadest üle).
hüperaktiivne poiss vaatab vahepeal taha ja ma kujutan ette, et ta hakkab hüsteeriliselt röökima, kui ma ta nime küsin.
- bussis tallinna hotelli juures. ma vaatan taevasse ja taevas on tumesinise ja lillaka poole tumenev, hämarduv. ja ma vaatan, et tumedam osa oleks nagu suur kate patjadest.
patjadest.
4)ja ma mõtlen ja mõtlen, et ma peaksin oma mõtted kirja panema ja samas ma ei taha mitte midagi rääkida ja ei tahagi mitte midagi.
ja samas meenub mulle, kuidas ma päeval sassile kerge südamega rääkisin, kuidas inimesed ei pea tegelikult tingimata paljunema ja et selles ei oleks eriti midagi halba kui inimkond välja sureks.
ja ma ei saa öelda, et ma tagantjärele mõeldes enam endaga nõus ei ole. aga ma ei saa praegu aru, kuidas ma sain midagi sellist öelda.
-x-x-x-
see kõik juhtus täna päriselt.
mul on juba praegu kahju, et tänane siinne tekst nii võltsilt ja küündimatult kõlab.
-x-x-x-
~ja iga sõna selles postituses variseb kokku. no97 pärast~
esmaspäev, Mai 02, 2005
mis su silmad arvavad?
on see kole kui need lingid üleval on?
pühapäev, Mai 01, 2005
hetkeseisu raport
eilse teatri muljed ujuvad veel sees.
pärast päevast kirjutamise spurti oli suhtlusvaim nii uimane, et ma ei kutsunudki kedagi endaga kaasa. ma lootsin, et äkki leian teatrist kellegi hea inimese eest.
ja oligi nii.
mu kunagine klassiõde oli seal ühe karguga ja kargu käepidemel oli punane helkur küljes.
ja karl ja rainar olid seal. etenduse lõpus võtsid nad pikema tüdruk-näitlejate embamise ette. poistele ei andnud nad midagi. tüdrukud, seevastu, said neilt isegi lilli.
ja argo ja marion olid seal. ott oli seal.
teatris on alati häid inimesi ees ootamas.
igatahes oli jube hea pärast kirjutusreivingut draamateatri väikeses saalis beeži köiemetsa ära kaduda.
hea maik jäi kurku ja suhu. siiamaani on head maiku tunda.
"suveöö unenägu"... ma korraks mõtlesin, et kas shakespeare'i vaim oli ka äkki saalis. tal oleks väga veider ja erutav vaadata oma teksti tegu ja nägu 21. sajandi teatris.
jah. seda pidingi ütlema. et seal oli beež köiemets, millest välja tulles jäi hea maik suhu.
-x-x-x-
teistes uudistes veel niipalju, et ma mõtlesin välja, miks ma kirjutan kirjutan seda, mida ma kirjutan kirjutan.
kõigepealt on tung.
aga sellele lisaks on see nagu olukordade ja sündmuste intensiivne läbi elamine, mis loodetavasti teeb mind edaspidi teatud torgete vastu immuunse(ma)ks.
nagu tuulerõuged. võtan vabatahtlikult pisiku sisse ja lasen sellel ennast näksida kuni tal jõudu jätkub ja astun siis haigevoodist terve(ma)na välja, teades, et tuulerõugeid ma enam ei saa.
wishful thinking.
-x-x-x-
2 märkust iseendale:
- ma ei tohiks nii palju kir-kirjutamisest rääkida. loll kohmetu tunne tuleb. ja laused sel teemal ei ütle teistele otseselt midagi.
- ma peaksin blogikujunduse korralikuks muutma. roosatamine ja mummutamine elasid oma napid ajad ära.
pärast päevast kirjutamise spurti oli suhtlusvaim nii uimane, et ma ei kutsunudki kedagi endaga kaasa. ma lootsin, et äkki leian teatrist kellegi hea inimese eest.
ja oligi nii.
mu kunagine klassiõde oli seal ühe karguga ja kargu käepidemel oli punane helkur küljes.
ja karl ja rainar olid seal. etenduse lõpus võtsid nad pikema tüdruk-näitlejate embamise ette. poistele ei andnud nad midagi. tüdrukud, seevastu, said neilt isegi lilli.
ja argo ja marion olid seal. ott oli seal.
teatris on alati häid inimesi ees ootamas.
igatahes oli jube hea pärast kirjutusreivingut draamateatri väikeses saalis beeži köiemetsa ära kaduda.
hea maik jäi kurku ja suhu. siiamaani on head maiku tunda.
"suveöö unenägu"... ma korraks mõtlesin, et kas shakespeare'i vaim oli ka äkki saalis. tal oleks väga veider ja erutav vaadata oma teksti tegu ja nägu 21. sajandi teatris.
jah. seda pidingi ütlema. et seal oli beež köiemets, millest välja tulles jäi hea maik suhu.
-x-x-x-
teistes uudistes veel niipalju, et ma mõtlesin välja, miks ma kirjutan kirjutan seda, mida ma kirjutan kirjutan.
kõigepealt on tung.
aga sellele lisaks on see nagu olukordade ja sündmuste intensiivne läbi elamine, mis loodetavasti teeb mind edaspidi teatud torgete vastu immuunse(ma)ks.
nagu tuulerõuged. võtan vabatahtlikult pisiku sisse ja lasen sellel ennast näksida kuni tal jõudu jätkub ja astun siis haigevoodist terve(ma)na välja, teades, et tuulerõugeid ma enam ei saa.
wishful thinking.
-x-x-x-
2 märkust iseendale:
- ma ei tohiks nii palju kir-kirjutamisest rääkida. loll kohmetu tunne tuleb. ja laused sel teemal ei ütle teistele otseselt midagi.
- ma peaksin blogikujunduse korralikuks muutma. roosatamine ja mummutamine elasid oma napid ajad ära.
laupäev, Aprill 30, 2005
uneline romanss
http://www.hyfntrak.com/teamsleep/AFF17723/
chino moreno kipub mind viltusesse teadvusastmesse laulma.
"you make that dance look so new..."
-------
täna hommikul vana 486-arvuti sees vanu 5-aasta taguseid kirjutisi ja paintis tehtud pilte vaadates tuli tehnonostalgia peale.
imelik, kui palju pilte ja tekste praegustel põlvkondadel vanaduspõlve kaasa võtta on.
nii paljud Maa elanikud arhiveerivad oma päevi ja öid erinevatele ketastele. ja kui need säilivad, siis võib mõnel 70-aastasena kusagil haiglavoodis väga sürre meeleolusid läbi keha lainetada kui pisikesest laptopist kõiki neid vanu tekste ja pilte üle vaadata. kõik need vanad videod ja...
nüüd hakkas imelik. aitab sellest.
(tagasi kirjutama kirjutama, poiss!)
chino moreno kipub mind viltusesse teadvusastmesse laulma.
"you make that dance look so new..."
-------
täna hommikul vana 486-arvuti sees vanu 5-aasta taguseid kirjutisi ja paintis tehtud pilte vaadates tuli tehnonostalgia peale.
imelik, kui palju pilte ja tekste praegustel põlvkondadel vanaduspõlve kaasa võtta on.
nii paljud Maa elanikud arhiveerivad oma päevi ja öid erinevatele ketastele. ja kui need säilivad, siis võib mõnel 70-aastasena kusagil haiglavoodis väga sürre meeleolusid läbi keha lainetada kui pisikesest laptopist kõiki neid vanu tekste ja pilte üle vaadata. kõik need vanad videod ja...
nüüd hakkas imelik. aitab sellest.
(tagasi kirjutama kirjutama, poiss!)
reede, Aprill 29, 2005
monotükk
imelik, et kui "tuvikestes" keegi esimest korda osa jooksul uksest sisse astub, tuleb tal seal umbes 5 sekundit suud maigutada enne kui ta midagi öelda saab, sest rahvas huilgab ja plaksutab nii meeletult.
päris elus ei ole ju nii.
(kui ma kirjutamise kirjutamise asemel aega kulutan, hakkan ma selliseid asju postitama...)
täna oli "lilled algernonile" esietendus teatritsehhis (polymeris).
soovitan vaatama minna küll. monotükk on see. "aabitsa kukk" meenub oma paralleelidega tahes-tahtmata.
kuigi tegelikult ei saa ju tükk mono olla. kui saalis on kasvõi 1 inimene etendust vaatamas, on see ju automaatselt stereo.
ja kui on täissaal, siis on surround sound system. kaugel monost.
ma ei tea... teater on kurb koht, kus olla. viimastel aegadel.
päris elus ei ole ju nii.
(kui ma kirjutamise kirjutamise asemel aega kulutan, hakkan ma selliseid asju postitama...)
täna oli "lilled algernonile" esietendus teatritsehhis (polymeris).
soovitan vaatama minna küll. monotükk on see. "aabitsa kukk" meenub oma paralleelidega tahes-tahtmata.
kuigi tegelikult ei saa ju tükk mono olla. kui saalis on kasvõi 1 inimene etendust vaatamas, on see ju automaatselt stereo.
ja kui on täissaal, siis on surround sound system. kaugel monost.
ma ei tea... teater on kurb koht, kus olla. viimastel aegadel.
koolierootika
mu 17-aastane õeraasuke tuli täna koju ja rääkis, et tema koolis oli üks asi juhtunud.
üks mees hiilis majja sisse ja läks kolmandale korrusele.
kolmandal korrusel läks ta ühe klassiruumi juurde, tegi keset tundi ukse lahti ja liputas siis natuke tervele klassile.
seejärel jooksis ta trepist alla ja koolist välja. kätte ei saadud.
kui veiko veel mõni aeg tagasi muretses, et "kuhu jäävad seks, narkomaania, pornograafia, kiiksud ja kääksud?" siis mina ütlen: "need jäävad kõikjale, kuhu vaadata saab."
üks mees hiilis majja sisse ja läks kolmandale korrusele.
kolmandal korrusel läks ta ühe klassiruumi juurde, tegi keset tundi ukse lahti ja liputas siis natuke tervele klassile.
seejärel jooksis ta trepist alla ja koolist välja. kätte ei saadud.
kui veiko veel mõni aeg tagasi muretses, et "kuhu jäävad seks, narkomaania, pornograafia, kiiksud ja kääksud?" siis mina ütlen: "need jäävad kõikjale, kuhu vaadata saab."
neljapäev, Aprill 28, 2005
alltekstid?
mõne tunni eest lõppenud unenäo rekonstruktsioon:
hämar ja konarlikest hallidest kividest laotud seinaga kohvik, midagi von krahli ja troopilise saare välikohviku vahepealset. see asub mingis eesti väikelinnas ja uksest on näha tumesinist öötaevast. kuu on ka seal. sinakas, õrna pilvevine taga kumamas.
istume rõdupiirdeäärses lauas: mees ja naine filmist 5x2, mehe lühike ja paksuke päevitunud sõber (~40-aastane ja danny de vito moodi, musta mantliga).
kaks blondi ettekandjat käivad pahaste nägudega ringi. üks tuleb meie laua juurde ja küsib, mis me tellime. keegi kahest mehest tellib koorega kohvi, ülejäänud ei soovi midagi.
ettekandja läheb ära ja teine ettekandja tuleb ütleb vihaselt, et see ei ole selline koht, kus ainult üks kohvi laua peale tellitakse. ta ütleb, et ta toob ühe klaasi mahla ka.
ja lauale tuuaksegi tass koorekohvi ning klaas multinektari mahla (mis pannakse minu ette). ma ei taha seda mahla ja ettekandjatšikk võtab klaasi kätte, kummardub mulle lähemale ning kallab mahla mulle pähe. ma olen üllatunud, sest minuga pole varem midagi sellist juhtunud.
me jääme ettekandjaga üksteisele otsa vahtima ja ma saan teada, et tal on tohutud hingelised probleemid. annan talle andeks.
lauas käib lõbus jutt ja selgub, et 5x2 mehel on afäär mingi brüneti naisega. de vito moodi sõber juubeldab kaasa, kuigi 5x2 mehe naine istub meiega samas lauas mehe kõrval. naine ei räägi midagi, vahib lauda.
ja nüüd ma olen peosaali taga eesruumis ja üritan ühte hiiglaslikku maali kollakasvalgele seinale kinnitada. see on ühe kunstniku presentatsioon-näitus ja kunstnik ise sebib saalis uhkete purpurpadjakestega ja nikerdatud raamidega toolide peal istuvate külaliste vahel ringi.
ma panen maali raami külje juurde seinale väikse puidust kinnituslüli ja üritan raami selle külge haakida, et ta seina küljes püsiks. maal on abstraktne: suured ristuvad kollased, punased ja rohelised (või sinised) ruudud.
lähen vaatan saali ja mitte kedagi ei huvita see maal. kõik räägivad juttu, melutsevad. kunstnik kuulutab, et üritus on lõppenud. ta on kiilaneva peaga ja natuke tüse mees. veidi sex & the city stanfordi välimusega, aga mehelikuma ja pealetükkivama loomuga.
lähen tagasi maali juurde. kunstnik sibab veel ringi, kiidab ja tänab inimesi ja taipab siis lõpuks mind ka tänada.
läheme saali helipultide platvormile, enamus rahvast on läinud. kolmekesi oleme seal: mina, kunstnik ja kristo. kristo istub jalg üle põlve klapptooli peal, vaatab saali.
kunstnik on äksi täis ja tahab peole minna. ta läheb tüütab kristot ja nurub, et kristo talle peo korraldaks. kristo taipab, et kunstnik tikub talle ligi ja puikleb kõrvale, tunnistades, et ta oskab ainult keskmiseid pidusid korraldada, kus on hetero mehed. (?? toim.)
kunstnik märkab mind ja tuleb tantsusammul lõbusalt minu juurde.
ta kallistab mind ja hakkab midagi kõrva sisse ütlema, aga siis ta üritab mu kõrva hoopis suudelda ja ma panen oma näpud talle suhu, lükkan ta eemale.
nüüd ma olen tagasi von krahl/troopikasaarebaaris laua taga. 5x2 mees on otsustanud jääda oma õige naise juurde, aga de vito moodi sõber julgustab teda brüneti armukese kasuks otsustama. ma saan vihaseks ja ütlen de vito moodi sõbrale, et 5x2 naine on fantastiline naine ja brüneti armukese valimine oleks väga halb otsus. ma tahan, et nad jääksid kokku: 5x2 mees ja 5x2 naine.
de vito moodi sõber solvub, tõuseb püsti ja püüab ära minna. ma pean ta trepi juures kinni ja palun vabandust. mul hakkas temast kahju ja ma ei taha, et ta ära läheks. aga ta läheb ikkagi.
ma lähen teda õue otsima. pime on.
lõpuks näen, et ta kõnnib eespool oma mustas mantlis.
me lepime ära ja mingi põlevate esituledega auto sõidab aeglaselt ja hästi lähedalt mööda.
hämar ja konarlikest hallidest kividest laotud seinaga kohvik, midagi von krahli ja troopilise saare välikohviku vahepealset. see asub mingis eesti väikelinnas ja uksest on näha tumesinist öötaevast. kuu on ka seal. sinakas, õrna pilvevine taga kumamas.
istume rõdupiirdeäärses lauas: mees ja naine filmist 5x2, mehe lühike ja paksuke päevitunud sõber (~40-aastane ja danny de vito moodi, musta mantliga).
kaks blondi ettekandjat käivad pahaste nägudega ringi. üks tuleb meie laua juurde ja küsib, mis me tellime. keegi kahest mehest tellib koorega kohvi, ülejäänud ei soovi midagi.
ettekandja läheb ära ja teine ettekandja tuleb ütleb vihaselt, et see ei ole selline koht, kus ainult üks kohvi laua peale tellitakse. ta ütleb, et ta toob ühe klaasi mahla ka.
ja lauale tuuaksegi tass koorekohvi ning klaas multinektari mahla (mis pannakse minu ette). ma ei taha seda mahla ja ettekandjatšikk võtab klaasi kätte, kummardub mulle lähemale ning kallab mahla mulle pähe. ma olen üllatunud, sest minuga pole varem midagi sellist juhtunud.
me jääme ettekandjaga üksteisele otsa vahtima ja ma saan teada, et tal on tohutud hingelised probleemid. annan talle andeks.
lauas käib lõbus jutt ja selgub, et 5x2 mehel on afäär mingi brüneti naisega. de vito moodi sõber juubeldab kaasa, kuigi 5x2 mehe naine istub meiega samas lauas mehe kõrval. naine ei räägi midagi, vahib lauda.
ja nüüd ma olen peosaali taga eesruumis ja üritan ühte hiiglaslikku maali kollakasvalgele seinale kinnitada. see on ühe kunstniku presentatsioon-näitus ja kunstnik ise sebib saalis uhkete purpurpadjakestega ja nikerdatud raamidega toolide peal istuvate külaliste vahel ringi.
ma panen maali raami külje juurde seinale väikse puidust kinnituslüli ja üritan raami selle külge haakida, et ta seina küljes püsiks. maal on abstraktne: suured ristuvad kollased, punased ja rohelised (või sinised) ruudud.
lähen vaatan saali ja mitte kedagi ei huvita see maal. kõik räägivad juttu, melutsevad. kunstnik kuulutab, et üritus on lõppenud. ta on kiilaneva peaga ja natuke tüse mees. veidi sex & the city stanfordi välimusega, aga mehelikuma ja pealetükkivama loomuga.
lähen tagasi maali juurde. kunstnik sibab veel ringi, kiidab ja tänab inimesi ja taipab siis lõpuks mind ka tänada.
läheme saali helipultide platvormile, enamus rahvast on läinud. kolmekesi oleme seal: mina, kunstnik ja kristo. kristo istub jalg üle põlve klapptooli peal, vaatab saali.
kunstnik on äksi täis ja tahab peole minna. ta läheb tüütab kristot ja nurub, et kristo talle peo korraldaks. kristo taipab, et kunstnik tikub talle ligi ja puikleb kõrvale, tunnistades, et ta oskab ainult keskmiseid pidusid korraldada, kus on hetero mehed. (?? toim.)
kunstnik märkab mind ja tuleb tantsusammul lõbusalt minu juurde.
ta kallistab mind ja hakkab midagi kõrva sisse ütlema, aga siis ta üritab mu kõrva hoopis suudelda ja ma panen oma näpud talle suhu, lükkan ta eemale.
nüüd ma olen tagasi von krahl/troopikasaarebaaris laua taga. 5x2 mees on otsustanud jääda oma õige naise juurde, aga de vito moodi sõber julgustab teda brüneti armukese kasuks otsustama. ma saan vihaseks ja ütlen de vito moodi sõbrale, et 5x2 naine on fantastiline naine ja brüneti armukese valimine oleks väga halb otsus. ma tahan, et nad jääksid kokku: 5x2 mees ja 5x2 naine.
de vito moodi sõber solvub, tõuseb püsti ja püüab ära minna. ma pean ta trepi juures kinni ja palun vabandust. mul hakkas temast kahju ja ma ei taha, et ta ära läheks. aga ta läheb ikkagi.
ma lähen teda õue otsima. pime on.
lõpuks näen, et ta kõnnib eespool oma mustas mantlis.
me lepime ära ja mingi põlevate esituledega auto sõidab aeglaselt ja hästi lähedalt mööda.
kolmapäev, Aprill 27, 2005
viperused ja veidrused ja värviomadused
eile hiiobi värvusõpetuse tunnis sai kuulda värviomadustest ja inimveidrustest.
näiteks kollast värvi riietega inimesed pidavat olema kas äärmuslikud intelligendid või idioodid.
ja kõige ilusamad värvikollaažid iseloomustavad pisikesi, kergeid ja rumalaid tüdrukuid.
hiiob oli teinud sellise uuringu, et ta andis õpilastele märksõnad "noor", "vana", "naine", "mees", "kerge", "raske", "tark", "rumal" ja õpilased pidid ajakirjadest välja lõikama ruudukesi ja siis need paberile suureks ruuduks kokku kleepima.
mõnus mahe helesinise ja oranžika segumuljet tekitav pilt tuligi kokku pisikese, kerge ja rumala naise kohta. hmm...
igaüks otsustab ise, kui tõsiselt neid värviomadusi tuleks võtta.
igal tähel pidi ka oma värv olema. näiteks edgar allan poe oli kirjutades tähevärvidega arvestanud.
sellist kirjutustehnikat nimetatakse verbochromiaks.
ja ma kuulsin esimest korda elus sünesteesiast.
sünesteesiaga elavatel inimestel seostub ühe meeleelundi aistinguga mingi sekundaarne lisaaisting. ehk siis vahel, kui nad nuusutavad mingit lõhna, hakkavad nad samaaegselt mingit värvi ka nägema. või kui keegi ütleb välja mingi hääliku, hakkavad nad samaaegselt mingit maitset suus tundma.
vahel on kahe aistingu piirid nii ebaselged, et nad ei tea, mis on päriselt ja mis on juurde manatud.
selline asi on sünesteesia. väga väga huvitav.
klassis istus ka üks poiss, kes rääkis, et reklaami/imagoloogia sisseastumiskatsetel olid komisjoniliigete peade kohal tärnid ja tähekesed keerelnud ja keegi neist kumas kuldselt.
ja klassis istus ka üks tüdruk, kes ütles, et ta hakkab vahel tilka nägema kui keegi midagi tobedat või nõmedat teeb.
just nimelt: tilka.
mina ka ei saanud aru, kuidas täpselt.
õpetaja ise rääkis, et tema jaoks seostuvad vasak pool ja parem pool värvidega. nii et kui keegi ütleb talle, et "pööra paremale", siis ta peab kõigepealt selle poole enda jaoks värvikeelde ümber tõlkima ning alles siis saab ta pöörata paremale.
mulle meeldivad inimesed ja nende viperused. me ei ole mitte mingil juhul täiuslikud olevused.
aga see püüdlus on tähtis. püüdlus täiuslikkuse poole.
sest siis äkki saame ka ükskord valmis.
aga mis sealt edasi juhtuma peaks hakkama, seda ma ei tea.
selline viie-krooni filosoof olengi.
ma ostsin täna magdaleena polikliinikust endale ortopeedilised tallad ja müüa rääkis, et kui ma oleksin väiksest peale erilisi taldu kasutanud, oleks jalad ehk korda läinud, aga nüüd on see aeg juba möödas. jalad ei kasva ju enam. küsisin veel naerdes, et "kas ma pean siis elu aeg nende taldadega nüüd käima?" ja müüa ütles, et jah, pean küll.
see ei ole üldse mingi arvestatav koorem ega midagi. lihtsalt eluliselt koomiline.
kõndisin sealt haiglamajast välja natukene kana moodi.
apollost traditsiooniliselt läbi kõndides nägin lõpuks ometi riiuli peal bret easton ellise "rules of attractionit" ja võtsin selle sealt kohe ära.
mul on nüüd kõik ellise raamatud olemas.
kui kusagile üldse oma viimane (ja muudeks asjadeks vajalik) raha ära anda, siis raamatupoodi.
minuga on sedasi. paber paberi vastu.
näiteks kollast värvi riietega inimesed pidavat olema kas äärmuslikud intelligendid või idioodid.
ja kõige ilusamad värvikollaažid iseloomustavad pisikesi, kergeid ja rumalaid tüdrukuid.
hiiob oli teinud sellise uuringu, et ta andis õpilastele märksõnad "noor", "vana", "naine", "mees", "kerge", "raske", "tark", "rumal" ja õpilased pidid ajakirjadest välja lõikama ruudukesi ja siis need paberile suureks ruuduks kokku kleepima.
mõnus mahe helesinise ja oranžika segumuljet tekitav pilt tuligi kokku pisikese, kerge ja rumala naise kohta. hmm...
igaüks otsustab ise, kui tõsiselt neid värviomadusi tuleks võtta.
igal tähel pidi ka oma värv olema. näiteks edgar allan poe oli kirjutades tähevärvidega arvestanud.
sellist kirjutustehnikat nimetatakse verbochromiaks.
ja ma kuulsin esimest korda elus sünesteesiast.
sünesteesiaga elavatel inimestel seostub ühe meeleelundi aistinguga mingi sekundaarne lisaaisting. ehk siis vahel, kui nad nuusutavad mingit lõhna, hakkavad nad samaaegselt mingit värvi ka nägema. või kui keegi ütleb välja mingi hääliku, hakkavad nad samaaegselt mingit maitset suus tundma.
vahel on kahe aistingu piirid nii ebaselged, et nad ei tea, mis on päriselt ja mis on juurde manatud.
selline asi on sünesteesia. väga väga huvitav.
klassis istus ka üks poiss, kes rääkis, et reklaami/imagoloogia sisseastumiskatsetel olid komisjoniliigete peade kohal tärnid ja tähekesed keerelnud ja keegi neist kumas kuldselt.
ja klassis istus ka üks tüdruk, kes ütles, et ta hakkab vahel tilka nägema kui keegi midagi tobedat või nõmedat teeb.
just nimelt: tilka.
mina ka ei saanud aru, kuidas täpselt.
õpetaja ise rääkis, et tema jaoks seostuvad vasak pool ja parem pool värvidega. nii et kui keegi ütleb talle, et "pööra paremale", siis ta peab kõigepealt selle poole enda jaoks värvikeelde ümber tõlkima ning alles siis saab ta pöörata paremale.
mulle meeldivad inimesed ja nende viperused. me ei ole mitte mingil juhul täiuslikud olevused.
aga see püüdlus on tähtis. püüdlus täiuslikkuse poole.
sest siis äkki saame ka ükskord valmis.
aga mis sealt edasi juhtuma peaks hakkama, seda ma ei tea.
selline viie-krooni filosoof olengi.
ma ostsin täna magdaleena polikliinikust endale ortopeedilised tallad ja müüa rääkis, et kui ma oleksin väiksest peale erilisi taldu kasutanud, oleks jalad ehk korda läinud, aga nüüd on see aeg juba möödas. jalad ei kasva ju enam. küsisin veel naerdes, et "kas ma pean siis elu aeg nende taldadega nüüd käima?" ja müüa ütles, et jah, pean küll.
see ei ole üldse mingi arvestatav koorem ega midagi. lihtsalt eluliselt koomiline.
kõndisin sealt haiglamajast välja natukene kana moodi.
apollost traditsiooniliselt läbi kõndides nägin lõpuks ometi riiuli peal bret easton ellise "rules of attractionit" ja võtsin selle sealt kohe ära.
mul on nüüd kõik ellise raamatud olemas.
kui kusagile üldse oma viimane (ja muudeks asjadeks vajalik) raha ära anda, siis raamatupoodi.
minuga on sedasi. paber paberi vastu.
esmaspäev, Aprill 25, 2005
millal me õnnelikuks saame
ma tahtsin kirjutada midagi sellist, mis teid kõiki päästaks, aga ausalt öeldes on mul praegu anda ainult pilte unistusmaastikest ja te vajate ju midagi enamat. midagi, mis oleks vahelduseks või lõpuks ometi päris.
mul on lihtsalt mälu sees fookuses üks klipp suvest kui me olime "maleva" filmivõtetel väga kurnatud ja väsinud ja otsustasime maarja, jaagu ja margusega mööda sõiduteed jalutama minna. me tegime niisama nalja ja loopisime üksteist plätudega. lõpuks ronisime ühe teeäärse puu otsa. see oligi selline sõidutee, mis jooksis rohuväljade vahel, mitte linnamajade vahel. me olime koonga valla nimelises kohas.
igatahes, kas enne või pärast puu otsa ronimist, rääkis margus mulle ühest sigur rós-i laulust. selle laulu sõnad jutustasid ühest väikesest tõugust, kes roomas rohuvälja peal.
selle tõugu kõige suuremaks unistuseks oli ronida ühe rohukõrre otsa, et ta saaks vaadata linnatulesid. aga ta kartis, sest üleval välja kohal lendasid linnud, kes ähvardasid tõukusid ära süüa ja ilmselt tahtsid ka.
igaüks leiab sellest loost endale sobivad alltekstid.
mina leidsin ka mõned. neist üks on eriti konkreetne.
oluline on see, et see on üks kurvemaid lugusid, mida ma suvel kuulsin.
ja ma tean, et mõned teist oskavad selle tõuguga samastuda. jääb vaid küsimus: kas me lepime võimalusega, et kõik, mis meil siiamaani on olnud võib laiali laguneda ja ronime rohukõrre otsa või roomame maadligi edasi ja usume linde?
mul on lihtsalt mälu sees fookuses üks klipp suvest kui me olime "maleva" filmivõtetel väga kurnatud ja väsinud ja otsustasime maarja, jaagu ja margusega mööda sõiduteed jalutama minna. me tegime niisama nalja ja loopisime üksteist plätudega. lõpuks ronisime ühe teeäärse puu otsa. see oligi selline sõidutee, mis jooksis rohuväljade vahel, mitte linnamajade vahel. me olime koonga valla nimelises kohas.
igatahes, kas enne või pärast puu otsa ronimist, rääkis margus mulle ühest sigur rós-i laulust. selle laulu sõnad jutustasid ühest väikesest tõugust, kes roomas rohuvälja peal.
selle tõugu kõige suuremaks unistuseks oli ronida ühe rohukõrre otsa, et ta saaks vaadata linnatulesid. aga ta kartis, sest üleval välja kohal lendasid linnud, kes ähvardasid tõukusid ära süüa ja ilmselt tahtsid ka.
igaüks leiab sellest loost endale sobivad alltekstid.
mina leidsin ka mõned. neist üks on eriti konkreetne.
oluline on see, et see on üks kurvemaid lugusid, mida ma suvel kuulsin.
ja ma tean, et mõned teist oskavad selle tõuguga samastuda. jääb vaid küsimus: kas me lepime võimalusega, et kõik, mis meil siiamaani on olnud võib laiali laguneda ja ronime rohukõrre otsa või roomame maadligi edasi ja usume linde?
pühapäev, Aprill 24, 2005
õudne inimkond
"...like some raging hard horny Mephistopheles
came for my soul."
- (Placebo) - Brian Molko - Then the Clouds Will Open for Me -
-x-x-x-
kas headus ja kurjus kuuluvad tegelikult kokku, et üheks saades muutuda millekski ülevaks või on need kaks asja mõeldud alatiseks eraldi olema lihtsalt selleks, et anda teineteisele kaalu?
ja juba ma kahetsengi kogu selle postituse tekitamist.
las olla ja las kaob.
came for my soul."
- (Placebo) - Brian Molko - Then the Clouds Will Open for Me -
-x-x-x-
The Dartmoth Review: I read an interview where you said that human nature is intrinsically evil. Do you really think that?
Bret Easton Ellis: I can't believe someone's reminding me that I said that. It's so weird. I believe that we are very flawed, as animals, and that our circuitry is very flawed, and the way we construct society and our needs are completely at odds.
TDR: What specifically do you think is wrong?
BEE: I think we're basically animals apart, and more often than not, we feel oppressed by the lack of choices, but that shouldn't be the way it is. There should be much more of a sense of freedom.
TDR: Do you think that goes from the top down?
BEE: Nirvana is unattainable. What life teaches you is that everything is about unattainability. I really think that human beings are more about suffering than anything else. At the same time, you try to find things that make you happy. You know, I really sound too sappy when I talk about this stuff. I should start being like, “Evil is good! Cannibalism - thumbs up! Vampires - love them!”
- The Dartmouth Review - The Making of an Anti-Hero: An Interview with Bret Easton Ellis by Ram Murali - April 21, 1999 -
-x-x-x-kas headus ja kurjus kuuluvad tegelikult kokku, et üheks saades muutuda millekski ülevaks või on need kaks asja mõeldud alatiseks eraldi olema lihtsalt selleks, et anda teineteisele kaalu?
ja juba ma kahetsengi kogu selle postituse tekitamist.
las olla ja las kaob.
reede, Aprill 22, 2005
kristo on kreisi
eile olid öökinos kelli ja siis merilin ja siis juba jaak ja siis nele ja kissa ja siis juba kristo ka ja kristo on täiesti kreisi. ma kohe räägin.
kristo tuli jalgrattaga kinno.
sõitis uksest saali sisse ja siis väntas ennast baari juurde, sealt tagasi sissepääsu ukse juurde ja siis pingiridade kõrvalt kallakust alla ja sirgelt ekraani eest mööda. kogu rahva ees! ta jättis ratta ekraani kõrvale "open wateri" ehk "avamere" seansi lõpuni.
kui seanss läbi sai ja rahvas ära läks, hüppas ta uuesti oma jalgratta sadulasse ja hakkas mööda saali ringiratast sõitma üles-alla-üles-alla.
kristo on täiesti kreisi.
kristo tuli jalgrattaga kinno.
sõitis uksest saali sisse ja siis väntas ennast baari juurde, sealt tagasi sissepääsu ukse juurde ja siis pingiridade kõrvalt kallakust alla ja sirgelt ekraani eest mööda. kogu rahva ees! ta jättis ratta ekraani kõrvale "open wateri" ehk "avamere" seansi lõpuni.
kui seanss läbi sai ja rahvas ära läks, hüppas ta uuesti oma jalgratta sadulasse ja hakkas mööda saali ringiratast sõitma üles-alla-üles-alla.
kristo on täiesti kreisi.
kolmapäev, Aprill 20, 2005
och
ma tean, et ma olen liikuv teadmiste kogum füüsiliselt katsutavas kehas, aga sellest edasi ma eriti ei tea, kes ma olen.
ma ei tea, mis juhtub, kui ma ei ütle teistele oma sõnu või kui mind ei ole kusagil, kus teised on.
vahel on nii, et kui ma olen kusagilt ruumist ära läinud, kus on palju teisi, siis hakkab uksest läbi kostuvate helide järgi tunduma, et seal läks just palju lõbusamaks ja põnevamaks kui hetk tagasi oli. siis kui mina ka seal olin. aga see viimane osa on bullshit, sest see kõlab liiga lootusrikkalt õnnetu, et olla arvestatav.
ma nägin täna kõiki jalanõusid, mida kristiine keskuses näha saab ja, ausalt, see hiljutiste hooaegade trend on arusaamatul põhjusel koledusele rõhuv. võib-olla nad valmistavad ette suure ilulaine tulekut?
juba mõnda aega on väga moes olnud need uuelt kulunud välimusega jalatsid, eks. riided tegelikult ka, aga jutt käib praegu jalatsitest. vaat, mõned uuelt kulunud jalatsid nägid välja sellised, nagu keegi oleks need möödunud nädalavahetusel mõne mulla-aluse laiba jalgade küljest ära lõiganud.
nii et ma kõndisin täna kilomeetreid mööda linna ja siis veel meetreid ja meetreid mööda kristiine keskuse (kinga)poodide vertigot, lastes klappides laiali puruneval ja uuestisündival autechre arvutiunenäorütmitripimuusikal ennast juhtida ja joonel hoida.
öösel lähme jälle öökinno.
täna näidatakse coffee & cigarettes-i.
ma ei tea, mis juhtub, kui ma ei ütle teistele oma sõnu või kui mind ei ole kusagil, kus teised on.
vahel on nii, et kui ma olen kusagilt ruumist ära läinud, kus on palju teisi, siis hakkab uksest läbi kostuvate helide järgi tunduma, et seal läks just palju lõbusamaks ja põnevamaks kui hetk tagasi oli. siis kui mina ka seal olin. aga see viimane osa on bullshit, sest see kõlab liiga lootusrikkalt õnnetu, et olla arvestatav.
ma nägin täna kõiki jalanõusid, mida kristiine keskuses näha saab ja, ausalt, see hiljutiste hooaegade trend on arusaamatul põhjusel koledusele rõhuv. võib-olla nad valmistavad ette suure ilulaine tulekut?
juba mõnda aega on väga moes olnud need uuelt kulunud välimusega jalatsid, eks. riided tegelikult ka, aga jutt käib praegu jalatsitest. vaat, mõned uuelt kulunud jalatsid nägid välja sellised, nagu keegi oleks need möödunud nädalavahetusel mõne mulla-aluse laiba jalgade küljest ära lõiganud.
nii et ma kõndisin täna kilomeetreid mööda linna ja siis veel meetreid ja meetreid mööda kristiine keskuse (kinga)poodide vertigot, lastes klappides laiali puruneval ja uuestisündival autechre arvutiunenäorütmitripimuusikal ennast juhtida ja joonel hoida.
öösel lähme jälle öökinno.
täna näidatakse coffee & cigarettes-i.
linn ja täpid
tere.
ma muutsin blogi väljanägemist, sest see uus versioon meenutab mulle linnatulesid.
ja see roosa tekstivärv on ju pornolik.
öökinos oli "lost in translation". istusime sõpruses nendel oma kohtadel, kus me alati istume kui me sõpruses oleme. baari kõrval paremat kätt.
mihu, jaak, mina, elina ja elina sõbranna.
"lostis" on momendid, mis võtavad mu südame ümbert kätega kinni ja pigistavad õrnalt, täpselt piisavalt, et annaks tunda, aga valus veel ei oleks. seal oli ikka hetki, kus silmad korraks kipitasid vaikne sisemine värin tegi nõrgaks. täna nägime seda esimest korda kinolinalt: jaak ja mina. 35mm filmilint näitab hoopis võluvamat pilti kui divx.
jah, ma mõtlesin, et ma olen viimasel ajal oma postitustes jube dramaatiline ja pingutatult poeetiline olnud. seda on päris rõve lugeda.
samas, kuidagi nii ongi viimasel ajal olnud.
vähemalt peale kino tuli jälle tagasi see vahepeal lahkunud tahe elada ja taksos oli tunne, et valgusvoore võiks palju rohkem olla. võiks olla, nagu tokyos. nagu "lostis" oli. kristiine ristmikul oli valgustäppe liiga vähe ja hõredalt.
ma ei tea, kas tasub kirjutada ka sellest, kuidas bussis (kui me jaaguga koos kino poole sõitsime) üks blond ja segase äreva tegumoega sifkasid näksiv mees oma käe kahe seljatoe vahelt läbi pistis ja oma kleepuvate pikkade näppudega mu alumisi ribisid kõditas.
mu tagi taskuid on väga raske lahti teha ja mu rahakott oli juhuslikult pükste küljetaskus, nii et peale ebamugava kõdi ei saanudki ta mulle midagi teha. ma küll küsisin talt, et "mida sa teed?", aga ta ütles ainult "mh?" sellise näoga, nagu ma oleks tema tähelepanu mingi mõtteraja pealt ära tõmmanud. üks kurva moega kössis tüdruk istus tema kõrval.
bonnie & clyde.
ma ei tea, kas sellestki tasub kirjutada, et mu tossud on nii auklikud, et paelad tulid talla ja riide vahelt välja. koju tagasi tulles trepikojas märkasin. tilpnesid niimoodi.
sellest ei tasu tegelikult kirjutada. see on teistele igav.
naljakas on see, et pärast seda, kui veiko mind oma loetavate nimekirja avalikult lisas, oleks nagu panused tõusnud. vastutus suurenenud audientsi ees.
nii et, veiko, see on ilmselt kompliment sulle. näed, mida autoriteediga teha saab.
ah jaa. veel üks igav detail tänase kohta: esietenduse lillesaak. tänased lilled olid gerbera ja (roosa) tulp.
lähen nüüd ja magan linnaund.
------------------------------
lost in translation soundtrack
------------------------------
ma muutsin blogi väljanägemist, sest see uus versioon meenutab mulle linnatulesid.
ja see roosa tekstivärv on ju pornolik.
öökinos oli "lost in translation". istusime sõpruses nendel oma kohtadel, kus me alati istume kui me sõpruses oleme. baari kõrval paremat kätt.
mihu, jaak, mina, elina ja elina sõbranna.
"lostis" on momendid, mis võtavad mu südame ümbert kätega kinni ja pigistavad õrnalt, täpselt piisavalt, et annaks tunda, aga valus veel ei oleks. seal oli ikka hetki, kus silmad korraks kipitasid vaikne sisemine värin tegi nõrgaks. täna nägime seda esimest korda kinolinalt: jaak ja mina. 35mm filmilint näitab hoopis võluvamat pilti kui divx.
jah, ma mõtlesin, et ma olen viimasel ajal oma postitustes jube dramaatiline ja pingutatult poeetiline olnud. seda on päris rõve lugeda.
samas, kuidagi nii ongi viimasel ajal olnud.
vähemalt peale kino tuli jälle tagasi see vahepeal lahkunud tahe elada ja taksos oli tunne, et valgusvoore võiks palju rohkem olla. võiks olla, nagu tokyos. nagu "lostis" oli. kristiine ristmikul oli valgustäppe liiga vähe ja hõredalt.
ma ei tea, kas tasub kirjutada ka sellest, kuidas bussis (kui me jaaguga koos kino poole sõitsime) üks blond ja segase äreva tegumoega sifkasid näksiv mees oma käe kahe seljatoe vahelt läbi pistis ja oma kleepuvate pikkade näppudega mu alumisi ribisid kõditas.
mu tagi taskuid on väga raske lahti teha ja mu rahakott oli juhuslikult pükste küljetaskus, nii et peale ebamugava kõdi ei saanudki ta mulle midagi teha. ma küll küsisin talt, et "mida sa teed?", aga ta ütles ainult "mh?" sellise näoga, nagu ma oleks tema tähelepanu mingi mõtteraja pealt ära tõmmanud. üks kurva moega kössis tüdruk istus tema kõrval.
bonnie & clyde.
ma ei tea, kas sellestki tasub kirjutada, et mu tossud on nii auklikud, et paelad tulid talla ja riide vahelt välja. koju tagasi tulles trepikojas märkasin. tilpnesid niimoodi.
sellest ei tasu tegelikult kirjutada. see on teistele igav.
naljakas on see, et pärast seda, kui veiko mind oma loetavate nimekirja avalikult lisas, oleks nagu panused tõusnud. vastutus suurenenud audientsi ees.
nii et, veiko, see on ilmselt kompliment sulle. näed, mida autoriteediga teha saab.
ah jaa. veel üks igav detail tänase kohta: esietenduse lillesaak. tänased lilled olid gerbera ja (roosa) tulp.
lähen nüüd ja magan linnaund.
------------------------------
lost in translation soundtrack
------------------------------
teisipäev, Aprill 19, 2005
oh, maia
maia lihtsalt võtab vahel nii ootamatult läbi oma helesiniste sõnadega.
"iga päev on esimene ja viimane. lootust täis ja lootusest täiesti tühi. nii on, nii on. kui kohvitass on täis, pole väga viga."
...niiviisi ütleb ta. täpselt niiviisi ütlebki.
*huhh*
"iga päev on esimene ja viimane. lootust täis ja lootusest täiesti tühi. nii on, nii on. kui kohvitass on täis, pole väga viga."
...niiviisi ütleb ta. täpselt niiviisi ütlebki.
*huhh*
esmaspäev, Aprill 18, 2005
2 tulpi käes
niiviisi tulingi polymerist ära. 2 väsinud ja longu vajuvat tulpi käes.
nüüd nad on vaasis aknalaua peal.
peale etendust oli imelik sügaval all olev... emotsioon. nagu kõnniks muru peal ja tajuks, et samas kohas sügaval mulla all on keegi kurb ja võimalik, et nutab ka.
see võib olla see karakterisse sisenemise ja karakterist väljumise efekt, et peale etendust tuleb enese tajumine tagasi ja siis tuleb jälle reaalsesse aegruumi ennast kohandada. või kohendada. nagu patja. et oleks mugav olla ja et kael ei jääks kangeks ja et ei näeks halba und.
igatahes, see oli kontrolletendus ja homme on esikas. sealt edasi hakkab veel etendusi olema ja siis saab herr virko annus oma diplomi kätte. siis me õnnitleme üksteist ja naerame ja minule jääb meelde pool aastat tolmu.
nüüd nad on vaasis aknalaua peal.
peale etendust oli imelik sügaval all olev... emotsioon. nagu kõnniks muru peal ja tajuks, et samas kohas sügaval mulla all on keegi kurb ja võimalik, et nutab ka.
see võib olla see karakterisse sisenemise ja karakterist väljumise efekt, et peale etendust tuleb enese tajumine tagasi ja siis tuleb jälle reaalsesse aegruumi ennast kohandada. või kohendada. nagu patja. et oleks mugav olla ja et kael ei jääks kangeks ja et ei näeks halba und.
igatahes, see oli kontrolletendus ja homme on esikas. sealt edasi hakkab veel etendusi olema ja siis saab herr virko annus oma diplomi kätte. siis me õnnitleme üksteist ja naerame ja minule jääb meelde pool aastat tolmu.
laupäev, Aprill 16, 2005
pugeja
kuhu me poeme siis kui enam ei viitsi, ei jõua.
kuhu sina poed?
virko lavastus on peaaegu valmis. teisipäeval on esikas, esmaspäeval kontrolletendus.
mu ninasõõrmetes on läila järelmaitsega suitsuving. sest selles tolmuses kivisaalis on selline mustast metallist tünni kujuline ahjukoletis, kes ajab vahel vägevat sinist vingu välja.
polymer, raisk. teatritsehh.
selline koht. umbes pool aastat oleme nelega külmades ja vähem külmades ruumides rolle voolinud.
polymer vist jääbki minu jaoks seostuma külmatundega, suitsuvinguga, iidse tööstusliku tolmu ja vanade kolisevate lavaplatvormidega.
väsitav.
ja see aeg, kus me seda tükki enam ei tee, saab olema hoopis teistsugune aeg.
kuna see aeg on veel väga kaugel, tuleb praegu kusagile peidukasse pugeda.
mul üks peidukas on.
sul ka?
kuhu sina poed?
virko lavastus on peaaegu valmis. teisipäeval on esikas, esmaspäeval kontrolletendus.
mu ninasõõrmetes on läila järelmaitsega suitsuving. sest selles tolmuses kivisaalis on selline mustast metallist tünni kujuline ahjukoletis, kes ajab vahel vägevat sinist vingu välja.
polymer, raisk. teatritsehh.
selline koht. umbes pool aastat oleme nelega külmades ja vähem külmades ruumides rolle voolinud.
polymer vist jääbki minu jaoks seostuma külmatundega, suitsuvinguga, iidse tööstusliku tolmu ja vanade kolisevate lavaplatvormidega.
väsitav.
ja see aeg, kus me seda tükki enam ei tee, saab olema hoopis teistsugune aeg.
kuna see aeg on veel väga kaugel, tuleb praegu kusagile peidukasse pugeda.
mul üks peidukas on.
sul ka?
lihtsalt
joon kanget tseiloniteed ja see maitseb, nagu tumerohelise puu koor.
neljapäev, Aprill 14, 2005
jah-päev
kuulasime eesti raadio kuuldemängustuudios katkeid vanadest ja uutest kuuldemängudest. üks uuem oli kuuldemängude preemia pälvinud 2001. aasta lugu hindenburgi zeppelini katastroofist ja lennukite mustadest kastidest kätte saadud salvestised, taustaks tuksumas ja tuikumas väga mõjus elektrooniline muusika.
siis olime terje ja joonasega laial ja rääkisime tuulingule, et kuidas me lavastaksime juhan smuuli "lea"-d.
terje on lavaka vanema kursuse saate pärast mures. ta tahab kifti asja teha.
siis käisime joonasega kompressoris pannkoogil. mul polegi olnud joonasega eriti palju rahulikke istumisi ja vestlemisi.
joonasega koos taastub usk intellektuaalsetesse vestlustesse, nagu sass hiljem no.ku.s ütles.
kuigi "intellektuaalne vestlus" kõlab minu jaoks veidi viltuselt. ja kui keegi nimetab iseennast intelligendiks või intellektuaaliks, kõlab see ka minu jaoks väga viltuselt.
siis ma käisin balti jaama turul tenniseid otsimas. ei leidnud. mu jalad on liiga suured.
siis käisin kallimates kingapoodides. proovisin jalga, vaatasin niisama, veendusin, et koledaid jalatseid on lihtne leida.
siis olin reklaamidisaini loengus, kus margus ja maarja tegid minu kulul värvipimeduse nalju.
see asi, mis mind eile veel natuke lonkama võttis oli see, et ma olen võib-olla osaliselt värvipime.
see oligi see asi, mis värvusõpetuse tunnis selgus.
loengu lõpus ütles õpetaja, et see ajakiri, mille me enne eksamit valmis peame kujundama "võib olla kas must-valge või värviline", mina kuulsin "must-valge või värvipime".
eile öösel oli tv3-s bruce willisega üks film. ma ei vaadanud seda, aga mu pilk ja kõrvad märkasid just sel hetkel telekale pühenduda kui üks tegelane küsis williselt, et "kas sa oled päriselt ka värvipime või sa räägid seda kõigile selleks, et nad sulle kaasa tunneksid?" bruce ütles "ei, päriselt ka."
elu lausa soosib musta huumorit.
siis ma olin levist väljas diana leesalu esimese romaani esitlusel koos sassiga ja kristo tuli ka sinna.
diana raamatu kaane peal on täiesti juhuslikult minu sõbra nägu. diana teda ei tunne. ma ei tea, kas sirkel teab, et ta ühe diana raamatu kaane peal nägu näitab.
igatahes oli see esimene raamatuesitlus, millel ma käinu olen.
nüüd olen tehtud mees.
siis olime kristo, sassi ja kadriga no.ku.s ja rääkisime seksuaalsustest.
ja siis läksid sass ja kadri 23a bussi peale ja mina ja kristo läksime vabaduse väljaku ristmiku äärde ja rääkisime veel juttu. kristol oli värskendav mind ja sassi näha. mul oli värskendav kristot näha. ja oli hea.
lõime käed, läksime kodudesse.
siis olime terje ja joonasega laial ja rääkisime tuulingule, et kuidas me lavastaksime juhan smuuli "lea"-d.
terje on lavaka vanema kursuse saate pärast mures. ta tahab kifti asja teha.
siis käisime joonasega kompressoris pannkoogil. mul polegi olnud joonasega eriti palju rahulikke istumisi ja vestlemisi.
joonasega koos taastub usk intellektuaalsetesse vestlustesse, nagu sass hiljem no.ku.s ütles.
kuigi "intellektuaalne vestlus" kõlab minu jaoks veidi viltuselt. ja kui keegi nimetab iseennast intelligendiks või intellektuaaliks, kõlab see ka minu jaoks väga viltuselt.
siis ma käisin balti jaama turul tenniseid otsimas. ei leidnud. mu jalad on liiga suured.
siis käisin kallimates kingapoodides. proovisin jalga, vaatasin niisama, veendusin, et koledaid jalatseid on lihtne leida.
siis olin reklaamidisaini loengus, kus margus ja maarja tegid minu kulul värvipimeduse nalju.
see asi, mis mind eile veel natuke lonkama võttis oli see, et ma olen võib-olla osaliselt värvipime.
see oligi see asi, mis värvusõpetuse tunnis selgus.
loengu lõpus ütles õpetaja, et see ajakiri, mille me enne eksamit valmis peame kujundama "võib olla kas must-valge või värviline", mina kuulsin "must-valge või värvipime".
eile öösel oli tv3-s bruce willisega üks film. ma ei vaadanud seda, aga mu pilk ja kõrvad märkasid just sel hetkel telekale pühenduda kui üks tegelane küsis williselt, et "kas sa oled päriselt ka värvipime või sa räägid seda kõigile selleks, et nad sulle kaasa tunneksid?" bruce ütles "ei, päriselt ka."
elu lausa soosib musta huumorit.
siis ma olin levist väljas diana leesalu esimese romaani esitlusel koos sassiga ja kristo tuli ka sinna.
diana raamatu kaane peal on täiesti juhuslikult minu sõbra nägu. diana teda ei tunne. ma ei tea, kas sirkel teab, et ta ühe diana raamatu kaane peal nägu näitab.
igatahes oli see esimene raamatuesitlus, millel ma käinu olen.
nüüd olen tehtud mees.
siis olime kristo, sassi ja kadriga no.ku.s ja rääkisime seksuaalsustest.
ja siis läksid sass ja kadri 23a bussi peale ja mina ja kristo läksime vabaduse väljaku ristmiku äärde ja rääkisime veel juttu. kristol oli värskendav mind ja sassi näha. mul oli värskendav kristot näha. ja oli hea.
lõime käed, läksime kodudesse.
kolmapäev, Aprill 13, 2005
silmik
mul on käes ajad, mis on korraga nii hirmsapoolsed, et ma peatun tänaval juhuslikult ja vahin tühjusesse samal ajal kui üks ema mulle vabaduse väljakul lapsevankriga otsa sõidab ja nii naljakad, et mu sees on mingi haiglane ja justkui valest kohast välja kasvanud naerev ärevusvärelus.
see kõik käivitus eilsel koolipäeval. päeva esimene pool sai üles köetud kursavenna Mihu poolt, kes tekitas WCs intsidendi, mille võimalikkuses ma siiamaani kahtlen.
ja murdepunkt toimus õhtul värvusõpetuse tunnis.
ma olen pisut sõnatu ja ongi nii, et kardan ja naeran korraga.
see kõik käivitus eilsel koolipäeval. päeva esimene pool sai üles köetud kursavenna Mihu poolt, kes tekitas WCs intsidendi, mille võimalikkuses ma siiamaani kahtlen.
ja murdepunkt toimus õhtul värvusõpetuse tunnis.
ma olen pisut sõnatu ja ongi nii, et kardan ja naeran korraga.
Her name is Bubblegummm
Live for moon and sunnn
Young and so much fun, life's just be-
Life has just begunnn
Live for moon and sunnn
Young and so much fun, life's just be-
Life has just begunnn
- Sonic Youth - Bubblegum -
pühapäev, Aprill 10, 2005
no98
imelik, et ma 'inimese teekonda' eelnevalt unes nägin, sest see oli kõige unenäo-taolisem näidendiruum, milles ma istunud olen.
istusin põrandal, nagu uneski, ainult et seekord oli padi ka all. saali minnes oli mul 2 võimalust etendust rikkuda - taaskord, nagu uneski. esiteks komistasin ma prožektori voolujuhtme ühenduspesa otsa ja teiseks andis maarja oma välja lülitatud telefoni minu taskusse ning siis, hetk hiljem, meenus talle juhuslikult, et telefonile oli kella 19ks alarm pandud. hea, et meenus. mu pükste taskutel on väga põikpäised nööbid ja võõrast aparaati ei oska pimedas ise vaigistada ka.
prožektor, nagu selgus, oli ka täiesti töökorras. sai korralikult voolu, nagu ta saama pidi.
me saime maarjaga üleüldse teatrisse minna sedasi, et maarja helistas otile ja pärast märt lasi meid kõrvalt uksest sisse. viisin neile geisha šokolaadi; pärast etendust sõime ka. geishal on uus pakend.
inimese teekond.
jah, mul pole kunagi varem nii siiralt olnud arusaamatustunnet, et kas nüüd peab tõesti plaksutama? ma jäin selle loo sisse. jäin istuma ja jälgima seda, mis seal lõpus tuli.
seal oli pilte ja helide ja valguste liikumisi, mida ma tahaksin meelde jätta ja siis hiljem kunagi midagi sama ilusat teha, aga ma tean, et see kipub ära kaduma ja haihtuma ning lõpuks on ikkagi minu kasutuses ainult mu enda kujutlusvõime haprad viljad.
ma olin vist kuidagi uut moodi immuunne sealt teatrimajast lahkudes; jalutasin maarjaga tema trammi- ja minu bussipeatuse poole (viru keskuse manu) mõtlikumas vaikuses kui muidu.
ja tavalistest asjadest jälle rääkida oli ka mõnus ja kerge.
bussiterminalis oli ükskõik kui kaks vene noorhärrat pidevalt oma pilkudega enda alasid märgistasid, enda ümber ringe markeerisid. noored vene poisid teevad bussis ka nii. eriti kui on peatusekoht. nad istuvad oma istmetel poolenisti küljega, üks jalg maas, ja skanneerivad bussi populatsiooni, nagu nad vastutaksid iga muutuse eest, mis inimeste poosides või näoilmetes aset leiavad.
täna neid konkreetseid vene poisse bussis ei olnud, aga tagumises otsas rääkisid 2 kärisevaks vajunud häälega purjakil meest (1 eestlane, 1 venelane) kahes keeles sõjaväest ja sellest, et kus kumbki teenis. mingi imelik au toon oli selles jutus. selline viltune.
mõned mehed räägiksid nagu alati täis peaga sõjaväest.
igatahes, need asjad põrkasid minust eemale. lugesin oma raamatut ja mõtlesin, et nüüd tean, et tuleb olla truu ja siis võib ühtäkki valgus paistma hakata.
isegi kui enamasti tahetakse teineteist vastupidises veenda.
nüüd istun kodus ja joon hästi koorest kohvi, mis on veider, sest ma ei ole kohvijooja & tegelikult ma poolenisti ei saanud köögis kohvimasina kasutamisega hakkama. ma satun kohvi jooma ainult lõuna-eestis, sest paistab, et väikelinnades ja maakohtades juuaksegi palju kohvi ja see on täiesti tavaline asi, mitte mingi žest või komme või midagi kolmandat peale selle, mis ta lihtsalt on.
kohvijoogi joomine.
istusin põrandal, nagu uneski, ainult et seekord oli padi ka all. saali minnes oli mul 2 võimalust etendust rikkuda - taaskord, nagu uneski. esiteks komistasin ma prožektori voolujuhtme ühenduspesa otsa ja teiseks andis maarja oma välja lülitatud telefoni minu taskusse ning siis, hetk hiljem, meenus talle juhuslikult, et telefonile oli kella 19ks alarm pandud. hea, et meenus. mu pükste taskutel on väga põikpäised nööbid ja võõrast aparaati ei oska pimedas ise vaigistada ka.
prožektor, nagu selgus, oli ka täiesti töökorras. sai korralikult voolu, nagu ta saama pidi.
me saime maarjaga üleüldse teatrisse minna sedasi, et maarja helistas otile ja pärast märt lasi meid kõrvalt uksest sisse. viisin neile geisha šokolaadi; pärast etendust sõime ka. geishal on uus pakend.
inimese teekond.
jah, mul pole kunagi varem nii siiralt olnud arusaamatustunnet, et kas nüüd peab tõesti plaksutama? ma jäin selle loo sisse. jäin istuma ja jälgima seda, mis seal lõpus tuli.
seal oli pilte ja helide ja valguste liikumisi, mida ma tahaksin meelde jätta ja siis hiljem kunagi midagi sama ilusat teha, aga ma tean, et see kipub ära kaduma ja haihtuma ning lõpuks on ikkagi minu kasutuses ainult mu enda kujutlusvõime haprad viljad.
ma olin vist kuidagi uut moodi immuunne sealt teatrimajast lahkudes; jalutasin maarjaga tema trammi- ja minu bussipeatuse poole (viru keskuse manu) mõtlikumas vaikuses kui muidu.
ja tavalistest asjadest jälle rääkida oli ka mõnus ja kerge.
bussiterminalis oli ükskõik kui kaks vene noorhärrat pidevalt oma pilkudega enda alasid märgistasid, enda ümber ringe markeerisid. noored vene poisid teevad bussis ka nii. eriti kui on peatusekoht. nad istuvad oma istmetel poolenisti küljega, üks jalg maas, ja skanneerivad bussi populatsiooni, nagu nad vastutaksid iga muutuse eest, mis inimeste poosides või näoilmetes aset leiavad.
täna neid konkreetseid vene poisse bussis ei olnud, aga tagumises otsas rääkisid 2 kärisevaks vajunud häälega purjakil meest (1 eestlane, 1 venelane) kahes keeles sõjaväest ja sellest, et kus kumbki teenis. mingi imelik au toon oli selles jutus. selline viltune.
mõned mehed räägiksid nagu alati täis peaga sõjaväest.
igatahes, need asjad põrkasid minust eemale. lugesin oma raamatut ja mõtlesin, et nüüd tean, et tuleb olla truu ja siis võib ühtäkki valgus paistma hakata.
isegi kui enamasti tahetakse teineteist vastupidises veenda.
nüüd istun kodus ja joon hästi koorest kohvi, mis on veider, sest ma ei ole kohvijooja & tegelikult ma poolenisti ei saanud köögis kohvimasina kasutamisega hakkama. ma satun kohvi jooma ainult lõuna-eestis, sest paistab, et väikelinnades ja maakohtades juuaksegi palju kohvi ja see on täiesti tavaline asi, mitte mingi žest või komme või midagi kolmandat peale selle, mis ta lihtsalt on.
kohvijoogi joomine.
laupäev, Aprill 09, 2005
unenägu #...
eile oli selline päev, et ma tormasin polymerist (esimeselt läbimängult) teater no99-sse (et näha no98 inimese teekonda, sest seda mängitaksegi nüüd ainult 1 kord veel), aga sisse ei lastud, sest isegi treppidele olid kõik padjakohad välja müüdud.
ja estonias oli arvo pärdi esikale võimatu pääseda. draamasse jäi ka minemata.
kolm populaarseimat maja tallinna kesklinnas eile kell 19.
ilusti reas, piletitega inimesi täis.
unenägu:
ma ikkagi pääsesin no98-t vaatama. saal oli rahvast täis ja kõik tuled põlesid.
ma istusin põrandal pingirea ja ühe õhukese tekiga kaetud laua vahel. kui ma ennast liigutasin, läksin ma põlvega mingi asja vastu, mis laua all oli. see hakkas sahinal mingit lugu mängima - laua all oli makk. ma olin selle põlvega kogemata käima pannud. see laud ja see makk kuulusid näidendisse. lülitasin maki kinni. ma olin etendust seganud ja lint oli nüüd vales kohas. aga kedagi ei häirinud. publiku seas oli ka pidevalt mingi melu. ei olnud üldse seda vaikset istumist pimedas saalis. oli vastupidine. tükki mängiti üle terve saali ja lava kui sellist polnudki. näitlejad mängisid justkui keset publikut. terve saal koos melutseva publikuga oligi lava.
siis tuli kristo minu juurde (tal oli ka osa no98-s) ja ütles, et ma läheksin tema asemel saali ust lahti tegema, et 2 tüdrukut lavale lasta. lihtsalt selleks, et etendusse ootamatusi sisse tuua ja et näitlejad ise ka üllatuksid.
ja siis ma tõusingi püsti ja läksin avasin ukse. 2 tüdrukut (kellest 1 oli võib-olla marin mägi) kükitasid ukse taga põrandal ja vaatasin suurte silmadega otsa. ja selle asemel, et neid lihtsalt lavale lasta, hakkasin ma liiga kõva häälega ja mängeldes neid saali kutsuma.
kuni ma lõpuks aru sain, et ma mängisin (täiesti asjatult) üle ja kaotasin tähelepanu keskpunktis seismise eufoorias enese üle kontrolli.
hiljem, jälle saalis pingiridade kõrval, hakkas jaak kuidagi külje alla pugema ja mingeid küsimusi naeratades esitama. ma püüdsin ja püüdsin nii füüsiliselt kui sõnaliselt eemale puigelda, aga ma ei tea, mis lõpuks sai.
see läbi elatud lugu oli kõike muud kui juhuslik.
ja estonias oli arvo pärdi esikale võimatu pääseda. draamasse jäi ka minemata.
kolm populaarseimat maja tallinna kesklinnas eile kell 19.
ilusti reas, piletitega inimesi täis.
unenägu:
ma ikkagi pääsesin no98-t vaatama. saal oli rahvast täis ja kõik tuled põlesid.
ma istusin põrandal pingirea ja ühe õhukese tekiga kaetud laua vahel. kui ma ennast liigutasin, läksin ma põlvega mingi asja vastu, mis laua all oli. see hakkas sahinal mingit lugu mängima - laua all oli makk. ma olin selle põlvega kogemata käima pannud. see laud ja see makk kuulusid näidendisse. lülitasin maki kinni. ma olin etendust seganud ja lint oli nüüd vales kohas. aga kedagi ei häirinud. publiku seas oli ka pidevalt mingi melu. ei olnud üldse seda vaikset istumist pimedas saalis. oli vastupidine. tükki mängiti üle terve saali ja lava kui sellist polnudki. näitlejad mängisid justkui keset publikut. terve saal koos melutseva publikuga oligi lava.
siis tuli kristo minu juurde (tal oli ka osa no98-s) ja ütles, et ma läheksin tema asemel saali ust lahti tegema, et 2 tüdrukut lavale lasta. lihtsalt selleks, et etendusse ootamatusi sisse tuua ja et näitlejad ise ka üllatuksid.
ja siis ma tõusingi püsti ja läksin avasin ukse. 2 tüdrukut (kellest 1 oli võib-olla marin mägi) kükitasid ukse taga põrandal ja vaatasin suurte silmadega otsa. ja selle asemel, et neid lihtsalt lavale lasta, hakkasin ma liiga kõva häälega ja mängeldes neid saali kutsuma.
kuni ma lõpuks aru sain, et ma mängisin (täiesti asjatult) üle ja kaotasin tähelepanu keskpunktis seismise eufoorias enese üle kontrolli.
hiljem, jälle saalis pingiridade kõrval, hakkas jaak kuidagi külje alla pugema ja mingeid küsimusi naeratades esitama. ma püüdsin ja püüdsin nii füüsiliselt kui sõnaliselt eemale puigelda, aga ma ei tea, mis lõpuks sai.
see läbi elatud lugu oli kõike muud kui juhuslik.
paneelmajas akna taga
see on see öö, mil toas on külmavõitu ja t-särgile midagi peale ka ei taha panna, lihtsalt passin ekraani ja kuulan radioheadi laulu, kus thom yorke laulab
There's a gap in between
There's a gap where we meet
Where i end and you begin.
mis on melodraama kui mitte see?
...ja siis tuleb sonic youth oma veniva lainetava korrapäratusega.
tuleb uinutama ja ära viima.
There's a gap in between
There's a gap where we meet
Where i end and you begin.
mis on melodraama kui mitte see?
...ja siis tuleb sonic youth oma veniva lainetava korrapäratusega.
tuleb uinutama ja ära viima.
reede, Aprill 08, 2005
you make that dance look so new
on üks tüdruk, kes täidab terve ruumi, kui temaga koos olla ja suvel hammustas ta minu seest suuremat sorti tüki ära, aga see hakkas tunda andma alles mõni kuu hiljem - siis kui kool juba jälle käis - ja täna ta nähvatas mulle, et kas ma pean kogu aeg tema pead vastu seina taguma ja küünarnukiga lööma ja mina vastasin, et tegelikult ma ei tee nii, aga et kui ta tahaks, et ma niiviisi teeksin, siis ma võin ju teha ka ja siis ta vastas, et näed, see oli ka praegu just see ja ma naeratasin ja ütlesin, et 'ah tead..' aga hiljem ma sain aru, et see oli tõesti just see ja et ma tõesti tahan talle natuke halvemat kui teistele.
teatud määral ta tapab mind tihti ja ma püüan meenutada, kuidas mina tema kord tapsin.
teatud määral ta tapab mind tihti ja ma püüan meenutada, kuidas mina tema kord tapsin.
v2: disparagus kurdab
eelmine postitus oli roosam kui ma oodata oskasin.
.
ma igatsen und. pikka und.
ja vaba aega. sellist, mis ei läheks raisku seisvas trollis kinniseid uksi jälgides, vaid lihtsalt mööduks mõnusalt. niiviisi, et on soe ja pehme olla. nii seespool kui väljaspool.
.
oo, sume punane pehme kosmos. unenägude algaine. las ma imbun voodilinadest läbi ja magan su soojuses.
silmad kinni.
ma tahan seal soojeneda ja olla nii, et aeg seisaks ja tagajärjed puuduksid. mõnda aega. (ebaloogiline, eks? "aeg seisab mõnda aega")
võib-olla saan sinu sees valmis. nagu imik inkubaatoris.
.
x_x
diipsliip.
end.
------------------------------------
radiohead [album] kid a
------------------------------------
üksi imelik olla
pikad päevad, pikad päevad kinofilmidega ja koolifilmidega ja väsimus on teinud nii, et ma ei saagi päriselt aru, kui suurel määral ma päriselt olemas olen ja kui suurel määral ma seda kõike lihtsalt kõrvalt passiivselt jälgin.
ja see pole üldse halb tunne. ainult selline tunne, et ma ei saa aru, kui tõsiselt ma iseennast võtma peaksin ja kui tõsiselt teised mind võtma peaksid.
ma smugeldasin endale jälle ühe trükimasina ja tõenäoliselt on veel ees väikesed järel-randevuud kaupmehega nii aku teemadel kui aparaadi üldise tervise teemadel, aga siiski.
panin täna windows xp & office xp peale.
need programmid on kindlalt salaja kopeeritud = varastatud ja võib-olla on see ibm ise ka kelleltki varastatud, ma ei tea.
mida ma teha saan, kui nii tehakse?
write.
words.
hoidke end ja teisi soojas.
------------------------------------------------
the dresden dolls - coin-operated boy
------------------------------------------------
ja see pole üldse halb tunne. ainult selline tunne, et ma ei saa aru, kui tõsiselt ma iseennast võtma peaksin ja kui tõsiselt teised mind võtma peaksid.
ma smugeldasin endale jälle ühe trükimasina ja tõenäoliselt on veel ees väikesed järel-randevuud kaupmehega nii aku teemadel kui aparaadi üldise tervise teemadel, aga siiski.
panin täna windows xp & office xp peale.
need programmid on kindlalt salaja kopeeritud = varastatud ja võib-olla on see ibm ise ka kelleltki varastatud, ma ei tea.
mida ma teha saan, kui nii tehakse?
write.
words.
hoidke end ja teisi soojas.
------------------------------------------------
the dresden dolls - coin-operated boy
------------------------------------------------
pühapäev, Aprill 03, 2005
kodus olen jälle. tänu taksole. ainult et kristo ütles statoilis, et taksohindasid tõstetakse kohevarsti. et... nõrk uudis.
tehas oli väga geto koht. seinad koorusid kihtide kaupa põrandale ja hiiglaslikud ventilatsioonitorud jooksid lagedelt seintele, alla ja üles. mingid lopergused metalluksed ja -plaadid seisid seinte najal, et õõnsusi varjata. ja õõnsustes oli tolmune sodi, kivipuru. mõtlesime kristjaniga, et kusagil on kindlasti mõni laip ka.
lava kõrval oli puituks spray-kirjaga "WC" ja see oli kõige üksildasem wc, mida ma näinud olen.
seal ei olnud elektrit, seal ei olnud paberit, seal ei olnud prill-lauda. lihtsalt külmad mõranenud seinaplaadid, kraanikauss (ilma ühe segistinuputa) ja siis see õnnetu helesiniselt läikiv wc potikene ruumi nurgas. mitte seina ees, vaid nurgas. niiviisi, et potil istuja oleks otse vaadates näinud vastasnurka juhul kui seal oleks lamp olnud.
aga inimesed käisid seal ikkagi kogu aeg. seinast turritasid veel kaks roostes metallijuppi välja olematu duširuumi mälestuseks. vist. see ruum oligi vannitoa suurune. mistõttu nägi see üksik potikene oma nurgas veel ekstra nukker välja.
kontserdisaalis oli veel baar ka. metallvõreaedikuga eraldatud ja kaitstud. seal oli mingi riiul jookidega ja riiuli tagune sein oli kaetud musta prürikilega.
kui keegi teist juhtub kunagi will christopher baeri otsa kukkuma, siis "penny dreadful"-is (phineas poe triloogia 2. osas) toimub üks stseen väga polymeerilikus kohas.
televiisoris loeb george bush praegu johannes paulus ii-le hüvastijätukõnet.
kõrvades on pehme vilin veel sees. higise suitsu kibe läppunud hais püüab rõdule pandud riietest välja aurata.
me mängisime ühel hetkel katkist versiooni savage gardeni kustumatust hitist "truly, madly, deeply".
mu häälepaelad ütlesid selle ajal üles ja ma kääksusin, kärisesin laulda "i wanna stay like this forever until the sky falls down on me". käed värisesid kui ma kummargil seistes lehe pealt sõnu üritasin välja lugeda. armsad värvilised prožektorid vilkusid aeglaselt lae all, nii et vahepeal ma nägin sõnu ja vahepeal ei näinud. rahvas oli üllatunud, sest ma valetasin alguses, et see on meie enda tehtud lugu (justkui ülejäänud ei oleks) ja kui järsku tuli see äratundmismoment, hakati naerma ja siis kaasa laulma.
ilusate poiste laul nihestatud poiste esituses.
ja "angry" sai maiale pühendatud, kuigi ta läks ära veidi aega enne kui me lavale läksime.
see-eest sai mirellile helisid antud ja ma palusin, et ta jagaks "angry"-t hiljem maiaga.
esinesin jopega.
ja mitte keegi meist ei saanud peksa.
tehas oli väga geto koht. seinad koorusid kihtide kaupa põrandale ja hiiglaslikud ventilatsioonitorud jooksid lagedelt seintele, alla ja üles. mingid lopergused metalluksed ja -plaadid seisid seinte najal, et õõnsusi varjata. ja õõnsustes oli tolmune sodi, kivipuru. mõtlesime kristjaniga, et kusagil on kindlasti mõni laip ka.
lava kõrval oli puituks spray-kirjaga "WC" ja see oli kõige üksildasem wc, mida ma näinud olen.
seal ei olnud elektrit, seal ei olnud paberit, seal ei olnud prill-lauda. lihtsalt külmad mõranenud seinaplaadid, kraanikauss (ilma ühe segistinuputa) ja siis see õnnetu helesiniselt läikiv wc potikene ruumi nurgas. mitte seina ees, vaid nurgas. niiviisi, et potil istuja oleks otse vaadates näinud vastasnurka juhul kui seal oleks lamp olnud.
aga inimesed käisid seal ikkagi kogu aeg. seinast turritasid veel kaks roostes metallijuppi välja olematu duširuumi mälestuseks. vist. see ruum oligi vannitoa suurune. mistõttu nägi see üksik potikene oma nurgas veel ekstra nukker välja.
kontserdisaalis oli veel baar ka. metallvõreaedikuga eraldatud ja kaitstud. seal oli mingi riiul jookidega ja riiuli tagune sein oli kaetud musta prürikilega.
kui keegi teist juhtub kunagi will christopher baeri otsa kukkuma, siis "penny dreadful"-is (phineas poe triloogia 2. osas) toimub üks stseen väga polymeerilikus kohas.
televiisoris loeb george bush praegu johannes paulus ii-le hüvastijätukõnet.
kõrvades on pehme vilin veel sees. higise suitsu kibe läppunud hais püüab rõdule pandud riietest välja aurata.
me mängisime ühel hetkel katkist versiooni savage gardeni kustumatust hitist "truly, madly, deeply".
mu häälepaelad ütlesid selle ajal üles ja ma kääksusin, kärisesin laulda "i wanna stay like this forever until the sky falls down on me". käed värisesid kui ma kummargil seistes lehe pealt sõnu üritasin välja lugeda. armsad värvilised prožektorid vilkusid aeglaselt lae all, nii et vahepeal ma nägin sõnu ja vahepeal ei näinud. rahvas oli üllatunud, sest ma valetasin alguses, et see on meie enda tehtud lugu (justkui ülejäänud ei oleks) ja kui järsku tuli see äratundmismoment, hakati naerma ja siis kaasa laulma.
ilusate poiste laul nihestatud poiste esituses.
ja "angry" sai maiale pühendatud, kuigi ta läks ära veidi aega enne kui me lavale läksime.
see-eest sai mirellile helisid antud ja ma palusin, et ta jagaks "angry"-t hiljem maiaga.
esinesin jopega.
ja mitte keegi meist ei saanud peksa.
laupäev, Aprill 02, 2005
rott olukord
ma olen terve päeva veetnud ööd vältides. meelega korduvalt unustades.
ma olen terve päeva kuulanud xiu xiu nõdrameelselt piiripealseid laule, õginud will christopher baeri koduka foorumi punastelt seintelt sõnu, tekste. seda tegin ma kino pimeduses.
nüüd istun kodutoa pimeduses. ei tahagi tuld põlema panna. kuulasin uno.ee-st radioheadi "hail to the thiefi" kauneid lugusid, vaatasin Friendsi. nüüd kuulan jälle xiu xiud.
ja kõik selleks, et unustada, et täna öösel tuleb polymeeri külmas tehasekolkas noortele diletantistlikele avangardistidele esineda.
nele ütles täna näidendiproovis, et ma ei põeks sellepärast nii palju. ma ütlesin talle, et ma võin ka mitte põdeda, aga ma kavatsen seekord põdeda, sest sel viisil jääb mulle meelde, kui väga ma ei tahtnud sel ööl esineda ja loodetavasti aitab see mälestus mul edaspidi hoiduda asjadest, mida ma teha ei taha.
ma olen piisavalt loll ja unustav, et igas metsas ühe ja sama puu vastu kõndida.
aga võiks ju mitte olla.
asi on selles, et ma olen alles hiljuti hakanud aru saama, mis vahe on niisama tegemisel ja tõsiselt tegemisel. kilmi ja maimiku dokfilmis "elav jõud" ütles üks vanahärra, et: "kui sa midagi teed, siis tee seda korralikult." see on tohutult oluline tõde, millest kinni hoida.
me oleme läbinud oma bändiga need kohustuslikud amatöörlusfaasid. siit edasi saab minna ainult päris tasandile. päris muusika tasandile.
aga probleem on selles, et ma ei aita praegu üldse selle uue tasandi saavutamisel kaasa. ma ei ole juba üle aasta kitarri mänginud. võimendus on pappkasti sees arvutilaua all. kass vist kuses selle kõrvale ka üks päev.
ja ma ei oska enam laulda. mul ei ole enam häält. päris muusika häält.
ma lihtsalt loodan, et see öö saab kiiresti läbi ja et mul ei ole seal eriti külm ja et me saame suvel bändiga kusagile vaiksemasse ja hubasemasse kohta salamisi end sisse seada, et ronida koos päris muusika tasandile.
õudne on see, et ma olen alati arvanud, et inimesed ei pea tegelikult ainult ühe erialaga tegelema. selmet, muusik võib olla ka näitleja võib olla ka skulptor võib olla ka pika maa autojuht.
aga siis ütles joonas koolis, et tema arvates on elu ikka näidanud, et need, kes teevad mitut asja korraga, ei tee tegelikult ühtegi asja geniaalselt. ja siis see mõte jäi mulle kuidagi sisse, nagu mingi halb seeme.
ma olen hirmus mõjutatav inimene kui ma puutun kokku kellegagi, keda ma endast targemaks/intelligentsemaks pean.
õnneks ütles enn kasak linnateatri ööülikooli loengus (teemal "mis tunne on olla loll"), et spetsialiseerumine kuulub maailma inimeste suurimate vigade hulka. sest ükski eriala ei anna kätte kõiki vastuseid kõigile küsimustele. iga eriala täiendab kõrval olevaid.
hea, et enn niiviisi ütles, sest ma pean teda endast palju targemaks inimeseks :)
.
hea küll. poole tunni pärast pean vist trolli peale minema.
tehase tolm ja kõvad kiviseinad ootavad.
ma olen terve päeva kuulanud xiu xiu nõdrameelselt piiripealseid laule, õginud will christopher baeri koduka foorumi punastelt seintelt sõnu, tekste. seda tegin ma kino pimeduses.
nüüd istun kodutoa pimeduses. ei tahagi tuld põlema panna. kuulasin uno.ee-st radioheadi "hail to the thiefi" kauneid lugusid, vaatasin Friendsi. nüüd kuulan jälle xiu xiud.
ja kõik selleks, et unustada, et täna öösel tuleb polymeeri külmas tehasekolkas noortele diletantistlikele avangardistidele esineda.
nele ütles täna näidendiproovis, et ma ei põeks sellepärast nii palju. ma ütlesin talle, et ma võin ka mitte põdeda, aga ma kavatsen seekord põdeda, sest sel viisil jääb mulle meelde, kui väga ma ei tahtnud sel ööl esineda ja loodetavasti aitab see mälestus mul edaspidi hoiduda asjadest, mida ma teha ei taha.
ma olen piisavalt loll ja unustav, et igas metsas ühe ja sama puu vastu kõndida.
aga võiks ju mitte olla.
asi on selles, et ma olen alles hiljuti hakanud aru saama, mis vahe on niisama tegemisel ja tõsiselt tegemisel. kilmi ja maimiku dokfilmis "elav jõud" ütles üks vanahärra, et: "kui sa midagi teed, siis tee seda korralikult." see on tohutult oluline tõde, millest kinni hoida.
me oleme läbinud oma bändiga need kohustuslikud amatöörlusfaasid. siit edasi saab minna ainult päris tasandile. päris muusika tasandile.
aga probleem on selles, et ma ei aita praegu üldse selle uue tasandi saavutamisel kaasa. ma ei ole juba üle aasta kitarri mänginud. võimendus on pappkasti sees arvutilaua all. kass vist kuses selle kõrvale ka üks päev.
ja ma ei oska enam laulda. mul ei ole enam häält. päris muusika häält.
ma lihtsalt loodan, et see öö saab kiiresti läbi ja et mul ei ole seal eriti külm ja et me saame suvel bändiga kusagile vaiksemasse ja hubasemasse kohta salamisi end sisse seada, et ronida koos päris muusika tasandile.
õudne on see, et ma olen alati arvanud, et inimesed ei pea tegelikult ainult ühe erialaga tegelema. selmet, muusik võib olla ka näitleja võib olla ka skulptor võib olla ka pika maa autojuht.
aga siis ütles joonas koolis, et tema arvates on elu ikka näidanud, et need, kes teevad mitut asja korraga, ei tee tegelikult ühtegi asja geniaalselt. ja siis see mõte jäi mulle kuidagi sisse, nagu mingi halb seeme.
ma olen hirmus mõjutatav inimene kui ma puutun kokku kellegagi, keda ma endast targemaks/intelligentsemaks pean.
õnneks ütles enn kasak linnateatri ööülikooli loengus (teemal "mis tunne on olla loll"), et spetsialiseerumine kuulub maailma inimeste suurimate vigade hulka. sest ükski eriala ei anna kätte kõiki vastuseid kõigile küsimustele. iga eriala täiendab kõrval olevaid.
hea, et enn niiviisi ütles, sest ma pean teda endast palju targemaks inimeseks :)
.
hea küll. poole tunni pärast pean vist trolli peale minema.
tehase tolm ja kõvad kiviseinad ootavad.
kolmapäev, Märts 30, 2005
suur õhupallimees
*
ja ma komistangi peaaegu oma sidumata ketsipaelade pärast, aga ema ütleb, et kõik on korras, et ära muretse. lihtsalt seo paelad kinni.
terve lõbustuspark on kisa täis, nagu karussellidel laulaksid kajakad, mitte inimesed. hääled, nagu avaras tsentrifuugis. nagu siiruviirulises õhukoridoris.
ameerika mägede kõrval õõtsub täispuhutud sinine vaal, nagu pehme kummist tarretis. pistan selle poole jooksu. ema hüüab: "paelad!"
ja siis ma võtangi vaala moka ääres ketsid jalast, aga keegi hüüab kahiseval häälel minu nime ja ma pööran end paar korda ringi, et aru saada, kes ja miks. vaatan jälle batuuti ja ootan, et praegune lastering juba ära aetaks. mingi 5 põnni seisavad veel siin minu läheduses, ärevil. vedrud kõhus valmis. hüplemiseks pingul.
jälle see hääl.
ja vaatan vaala selja taha. seal on valge plastikmaskiga pea. kitsaste silma-avadega emotsioonitu naisenägu. aga maski ümber on pahmakas oranže lokkis juukseid. ja kui ta käega jälle enda poole viipab, näen ma tema täpilisest käisest ära, et see on kloun.
paksud valged kindad käes.
lähen vaala taha ja kahisev mehehääl ütleb: "tere." ta ulatab mulle oma käe.
ulatan oma käe vastu ja kui me labasid kokku pigistame, küsib ta: "kas sa õhupalli tahad?"
ja loomulikult ma tahan. "tule siis kaasa. ma annan sulle õhupalli."
kõnnin klouniga lõbustuspargi raudvõrestikust aiani. ronime üle.
klounil on metsatuka ääres must mikrobuss ja kui me lähemale jõuame, näen, et selle külje peale on kleebitud suured mängukaadid.
kloun vajutab pulti ja buss vilgutab tulesid, teeb piikspiiks.
ta tõmbab mikrobussi küljeukse lahti ja ronib sisse. ütleb: "tule ka."
kohe, kui sisse olen roninud, võtab bussi pimedus seest õõnsaks. peaaegu mustaks toonitud klaasid lasevad kõige nõrgemat päikesevalgust sisse. ja kui ma ukse poole oma jala sirutan, tõukab kloun ukse hooga kinni ning istub mu rinna peale.
vaeses valguses näen klouni käes hõbedast noatera välgatavat ja kloun ütleb:
"hüppama, hüppama!"
"mida?"
ema tõukab mind batuudi poole. "mida sa uimerdad? tahad hüpata või ei taha?"
uued lapsed annavad karglemisele esimest hoogu sisse.
"aa... muidugi tahan," ütlen ja ronin vaala paksule punasele keelele.
ja värisev tühja kõhu tunne lahtub nii, et poolenisti ma ei märkagi selle kadumist, aga keegi ütleb: "pst..." ja kui ma vaala kurku vaatan, on valge maskiga klouni pea just seal.
vaatan ema poole ja ta naeratab, jälgib, aga sellegipoolest õõtsun salajaste sammudega kurgu juurde ja kükitan.
"mida sa tahad?" küsin.
ja kloun küsib: "õhupalli tahad saada?"
"ei. mine ära."
"mul on heeliumit."
ma vaikin ja lasen klounil ennast vaadata. siis vajun pikali ja libistan end vaala kurgust alla.
kloun aitab mind välja tirida ja nüüd me oleme vaala selja taga.
"lähme," ütleb kloun, aga ma ei liigu paigalt. urgitsen oma pükste voodri vahelt väikse taskunoa välja ja tõmban tera välja. ulatan noa klounile. ta võtab vastu.
"sa võid mulle haiget teha," ütlen.
ja kloun lükkab maski pealae peale, ajab käed laiali ja ütleb: "sa võid mulle haiget teha."
maniaki naeratus venib üle mu näo ja samal ajal meenub mulle, et klounid teevad mind kurvaks.
*
ja ma komistangi peaaegu oma sidumata ketsipaelade pärast, aga ema ütleb, et kõik on korras, et ära muretse. lihtsalt seo paelad kinni.
terve lõbustuspark on kisa täis, nagu karussellidel laulaksid kajakad, mitte inimesed. hääled, nagu avaras tsentrifuugis. nagu siiruviirulises õhukoridoris.
ameerika mägede kõrval õõtsub täispuhutud sinine vaal, nagu pehme kummist tarretis. pistan selle poole jooksu. ema hüüab: "paelad!"
ja siis ma võtangi vaala moka ääres ketsid jalast, aga keegi hüüab kahiseval häälel minu nime ja ma pööran end paar korda ringi, et aru saada, kes ja miks. vaatan jälle batuuti ja ootan, et praegune lastering juba ära aetaks. mingi 5 põnni seisavad veel siin minu läheduses, ärevil. vedrud kõhus valmis. hüplemiseks pingul.
jälle see hääl.
ja vaatan vaala selja taha. seal on valge plastikmaskiga pea. kitsaste silma-avadega emotsioonitu naisenägu. aga maski ümber on pahmakas oranže lokkis juukseid. ja kui ta käega jälle enda poole viipab, näen ma tema täpilisest käisest ära, et see on kloun.
paksud valged kindad käes.
lähen vaala taha ja kahisev mehehääl ütleb: "tere." ta ulatab mulle oma käe.
ulatan oma käe vastu ja kui me labasid kokku pigistame, küsib ta: "kas sa õhupalli tahad?"
ja loomulikult ma tahan. "tule siis kaasa. ma annan sulle õhupalli."
kõnnin klouniga lõbustuspargi raudvõrestikust aiani. ronime üle.
klounil on metsatuka ääres must mikrobuss ja kui me lähemale jõuame, näen, et selle külje peale on kleebitud suured mängukaadid.
kloun vajutab pulti ja buss vilgutab tulesid, teeb piikspiiks.
ta tõmbab mikrobussi küljeukse lahti ja ronib sisse. ütleb: "tule ka."
kohe, kui sisse olen roninud, võtab bussi pimedus seest õõnsaks. peaaegu mustaks toonitud klaasid lasevad kõige nõrgemat päikesevalgust sisse. ja kui ma ukse poole oma jala sirutan, tõukab kloun ukse hooga kinni ning istub mu rinna peale.
vaeses valguses näen klouni käes hõbedast noatera välgatavat ja kloun ütleb:
"hüppama, hüppama!"
"mida?"
ema tõukab mind batuudi poole. "mida sa uimerdad? tahad hüpata või ei taha?"
uued lapsed annavad karglemisele esimest hoogu sisse.
"aa... muidugi tahan," ütlen ja ronin vaala paksule punasele keelele.
ja värisev tühja kõhu tunne lahtub nii, et poolenisti ma ei märkagi selle kadumist, aga keegi ütleb: "pst..." ja kui ma vaala kurku vaatan, on valge maskiga klouni pea just seal.
vaatan ema poole ja ta naeratab, jälgib, aga sellegipoolest õõtsun salajaste sammudega kurgu juurde ja kükitan.
"mida sa tahad?" küsin.
ja kloun küsib: "õhupalli tahad saada?"
"ei. mine ära."
"mul on heeliumit."
ma vaikin ja lasen klounil ennast vaadata. siis vajun pikali ja libistan end vaala kurgust alla.
kloun aitab mind välja tirida ja nüüd me oleme vaala selja taga.
"lähme," ütleb kloun, aga ma ei liigu paigalt. urgitsen oma pükste voodri vahelt väikse taskunoa välja ja tõmban tera välja. ulatan noa klounile. ta võtab vastu.
"sa võid mulle haiget teha," ütlen.
ja kloun lükkab maski pealae peale, ajab käed laiali ja ütleb: "sa võid mulle haiget teha."
maniaki naeratus venib üle mu näo ja samal ajal meenub mulle, et klounid teevad mind kurvaks.
*
esmaspäev, Märts 28, 2005
disparagus disparagus disparagus disparagus
miniatuursed lõhkevad aatomid rindkeres. tühjus, väävli ergas lõhn pimedas toas. kõrbenud tubaka mälestus õhus ja suits kerkib, hõreneb, kaob ülespoole ära. saab pilvedega üheks. perverssed kujutluspildid. välkvisaazhid. 'ei, ma just ei mõelnud nii. head inimesed ei mõtle nii. ma olen ennast kusagil tee peal ära määrinud. või ma olengi tegelikult halb?'
okei.
pehmed punased nahkkindad libisevad kellegi käe otsas üle... mille? üle keha? üle öise takso libeda nahkistme.
süsteemidest välja kukkumised.
kas ma räägin vahutava suuga?
kuu vahib aknast sisse. mingi kalk ja külm silmakera keset sinkjasmusta taevast. eile oli taevas pilvedest udune, nagu sooaur oleks linna kohale hõljunud. kuu kadus ära.
meie uutel plastikakendel ei ole kardinaid ees.
kogu aeg seesama kuu. miks ta nii väike on ja miks ta passib seal?
okei.
kas ma ei ole töö jaoks sobilik? kino projektor põriseb. tulistab valgust läbi filmilindi. tulistab pilte ekraanile.
pöffis oli ka halb töötada. kontoritöö. kontoritöö. 50 spam-maili päevas, 12 probleemset rezissööri, produtsenti, beta-kassetti.
telefonikõned lõuna-koreasse, austraaliasse. automaatvastajad.
higi laubal, elektriline kampsun: staatika. hmm. "hello. i'm calling on behalf of the 'animated dreams' team which is the sub-festival of the 'black nights film festival'."
mitu filmi veel kriitilised on?
umbes 7... vist. saadan siis faxi.
asjalik glamuur. prinditud paberitest ja maailmafilmifestivalidekataloogidest lookas lauad.
majandusjuhataja tõmblev nägu, kurnatus.
mu suu vahutab, eks ju? see on loll ja teesklev jutt. ju.
okei.
tule filmi iga nädal paar tunnikest midagi ja siis saada mulle võttetehnika nimekiri ja hinnakiri, et ma saaksin selle projekti sisse kirjutada, eksole? mina ei tea selliseid asju.
mina ka ei tea.
küsi kateedrist või õppetoolist või sealt ja pane mulle kirja.
algul oli see faas, kus erinevad narratiivid ja sinääriöud hakkasid mesiselt paksuks ja magusaks muutuma ja üle äära aeglaselt voolama. ja siis ma muutusin ise ka aeglaseks, sest ma ju liikusin mee sees. kohad ja jutud hakkasid moonduma, painduma. reaalsus mis? reaalsus kus? mida ma mõtlen? miks ma uimerdan?
nüüd ma näen lihtsalt mingit tühja auku. klassikapäraselt musta auku.
ma tahan, et keegi lohistaks mind voodist välja. heatahtlikult vägivaldse jõuga.
täidaks mind adrenaliiniga.
"i'm tyler durden."
drop city.
disappearing visions of the continent.
näed nüüd, kui ebamugav on pooltäidetud kõhuga tugitoolis istuda ja vaadata telekast, kuidas terve see pudelitäis aega, mis sulle antud on, kraanikaussi äravoolutorudesse voolab.
näed?
küll varsti tulevad pulmad. kuhu sa pääsed.
jaa-jaa... kaua sulgi veel aega jäänud on.
pruut on?
kas sul pruut on?
jaagup kreem suudles mu esimest pruuti. päris tõsiselt.
nüüd ta on abielus ühe mehega, kes pandi teist või kolmandat korda vangi.
esimene pruut. mitte jaagup kreem.
kas porno on okei?
kaks äärmust. skeem:
[seks]_______________[0]________________[vägivald]
which one do you prefer, phineas. sex or violence?
what's the difference, really?
escapism might be the (wrong) way to go.
igal versioonil on piir.
isegi saamatu unistaja lahedusel on piir.
isegi kogeleva naljamehe lahedusel on piir.
isegi masendamisel ja 'blää-ma-ei-tee-mitte-midagi-sellist-mis-mind-õnnelikuks-teeks" versioonil on piir.
mitte, et sa varem sellest teadlik ei olnud.
///
hakka ütlema ei ja hakka olema hakkajam.
hakka päriselt elama.
ära tee seda, mis sind kahjustada võib.
õpi õnnelikuks olemise kunst selgeks.
või kao minema, väike poiss.
rambling idiot. thy name is disparagus. and the stupidity of the situation is your foolish notion that you are, in fact, capable of becoming invisible. thy name is disparagus. until you choose to break the walls of your own slow head full of sweet treacherous glue and step out of the vacuum of could-be's and could have been's.
silence, disparagus.
go, give yourself away to the cold hands of king nothing, the greatest hypnotizing, nauseating pervert of them all.
okei.
pehmed punased nahkkindad libisevad kellegi käe otsas üle... mille? üle keha? üle öise takso libeda nahkistme.
süsteemidest välja kukkumised.
kas ma räägin vahutava suuga?
kuu vahib aknast sisse. mingi kalk ja külm silmakera keset sinkjasmusta taevast. eile oli taevas pilvedest udune, nagu sooaur oleks linna kohale hõljunud. kuu kadus ära.
meie uutel plastikakendel ei ole kardinaid ees.
kogu aeg seesama kuu. miks ta nii väike on ja miks ta passib seal?
okei.
kas ma ei ole töö jaoks sobilik? kino projektor põriseb. tulistab valgust läbi filmilindi. tulistab pilte ekraanile.
pöffis oli ka halb töötada. kontoritöö. kontoritöö. 50 spam-maili päevas, 12 probleemset rezissööri, produtsenti, beta-kassetti.
telefonikõned lõuna-koreasse, austraaliasse. automaatvastajad.
higi laubal, elektriline kampsun: staatika. hmm. "hello. i'm calling on behalf of the 'animated dreams' team which is the sub-festival of the 'black nights film festival'."
mitu filmi veel kriitilised on?
umbes 7... vist. saadan siis faxi.
asjalik glamuur. prinditud paberitest ja maailmafilmifestivalidekataloogidest lookas lauad.
majandusjuhataja tõmblev nägu, kurnatus.
mu suu vahutab, eks ju? see on loll ja teesklev jutt. ju.
okei.
tule filmi iga nädal paar tunnikest midagi ja siis saada mulle võttetehnika nimekiri ja hinnakiri, et ma saaksin selle projekti sisse kirjutada, eksole? mina ei tea selliseid asju.
mina ka ei tea.
küsi kateedrist või õppetoolist või sealt ja pane mulle kirja.
algul oli see faas, kus erinevad narratiivid ja sinääriöud hakkasid mesiselt paksuks ja magusaks muutuma ja üle äära aeglaselt voolama. ja siis ma muutusin ise ka aeglaseks, sest ma ju liikusin mee sees. kohad ja jutud hakkasid moonduma, painduma. reaalsus mis? reaalsus kus? mida ma mõtlen? miks ma uimerdan?
nüüd ma näen lihtsalt mingit tühja auku. klassikapäraselt musta auku.
ma tahan, et keegi lohistaks mind voodist välja. heatahtlikult vägivaldse jõuga.
täidaks mind adrenaliiniga.
"i'm tyler durden."
drop city.
disappearing visions of the continent.
näed nüüd, kui ebamugav on pooltäidetud kõhuga tugitoolis istuda ja vaadata telekast, kuidas terve see pudelitäis aega, mis sulle antud on, kraanikaussi äravoolutorudesse voolab.
näed?
küll varsti tulevad pulmad. kuhu sa pääsed.
jaa-jaa... kaua sulgi veel aega jäänud on.
pruut on?
kas sul pruut on?
jaagup kreem suudles mu esimest pruuti. päris tõsiselt.
nüüd ta on abielus ühe mehega, kes pandi teist või kolmandat korda vangi.
esimene pruut. mitte jaagup kreem.
kas porno on okei?
kaks äärmust. skeem:
[seks]_______________[0]________________[vägivald]
which one do you prefer, phineas. sex or violence?
what's the difference, really?
escapism might be the (wrong) way to go.
igal versioonil on piir.
isegi saamatu unistaja lahedusel on piir.
isegi kogeleva naljamehe lahedusel on piir.
isegi masendamisel ja 'blää-ma-ei-tee-mitte-midagi-sellist-mis-mind-õnnelikuks-teeks" versioonil on piir.
mitte, et sa varem sellest teadlik ei olnud.
///
hakka ütlema ei ja hakka olema hakkajam.
hakka päriselt elama.
ära tee seda, mis sind kahjustada võib.
õpi õnnelikuks olemise kunst selgeks.
või kao minema, väike poiss.
rambling idiot. thy name is disparagus. and the stupidity of the situation is your foolish notion that you are, in fact, capable of becoming invisible. thy name is disparagus. until you choose to break the walls of your own slow head full of sweet treacherous glue and step out of the vacuum of could-be's and could have been's.
silence, disparagus.
go, give yourself away to the cold hands of king nothing, the greatest hypnotizing, nauseating pervert of them all.
...kuidas me kaome, et olla.
mida muud veel kui mitte unistustekoomas soojeneda.
lasta päikesevalgust läbi silmalaugude. lasta päikesevalgust läbi aknaklaasi kintsudele, randmetele, lasta tal soojendada.
mida muud kui uputada end muusikasse, helidesse. lasta neil sisse voolata. hingata helivee sees nähtamatute kopsudega.
lasta valgusel raamatupaberi krobelisel pinnal murduda. lasta raamatu lõhnal ninna minna ja teravalt mõnusalt torgata.
lasta sõnadel silmade klaasjast kumerpinnast läbi imbuda ja siis kusagile sissepoole nõrguda, settida, jääda.
olla teatris, anda ennast lavale ära.
võtta end pingi peal alasti ja lasta lavaelul sind katta.
olla kinos. pühendada ennast ekraanile.
võrrelda enda välimust ja sisemust. tasakaalustada. ümber hinnata.
mida muud veel?
hakata realistlikult mõtlema? hakata 'praktiliseks inimeseks'?
kallis realist, kas sa ei ole tõesti veel märganud, et definitsioonid ja nimetused ei jää maailmale üldse külge?
ja 'realism' on küll üks ideaal, mille nägemisest me võime ainult unistada.
unistasid?
näed, sa ei ole mitte mingil juhul realist.
lasta päikesevalgust läbi silmalaugude. lasta päikesevalgust läbi aknaklaasi kintsudele, randmetele, lasta tal soojendada.
mida muud kui uputada end muusikasse, helidesse. lasta neil sisse voolata. hingata helivee sees nähtamatute kopsudega.
lasta valgusel raamatupaberi krobelisel pinnal murduda. lasta raamatu lõhnal ninna minna ja teravalt mõnusalt torgata.
lasta sõnadel silmade klaasjast kumerpinnast läbi imbuda ja siis kusagile sissepoole nõrguda, settida, jääda.
olla teatris, anda ennast lavale ära.
võtta end pingi peal alasti ja lasta lavaelul sind katta.
olla kinos. pühendada ennast ekraanile.
võrrelda enda välimust ja sisemust. tasakaalustada. ümber hinnata.
mida muud veel?
hakata realistlikult mõtlema? hakata 'praktiliseks inimeseks'?
kallis realist, kas sa ei ole tõesti veel märganud, et definitsioonid ja nimetused ei jää maailmale üldse külge?
ja 'realism' on küll üks ideaal, mille nägemisest me võime ainult unistada.
unistasid?
näed, sa ei ole mitte mingil juhul realist.
pühapäev, Märts 27, 2005
miks on vahel ilus vaadata?
kui ma kohale jõudsin ja, arvutikast süles, üle raudtee kõndisin, oli elva nii võlumaagiamuinasjutuliku taevaga pea kohal, et see oli naljakas lausa.
veel raagus mustad oksad hargnesid tumesinaka, võiks öelda, et peaaegu lillaka taeva poole, mille peal siis tuulest puhutud ämblikuvõrkjad külmhallilt helendavad pilved, nagu luited, ümmargust ja ootamatult suurt selget kuud asjatult varjata püüdsid.
hmm... seda oleks saanud ju palju lihtsamalt öelda.
ma proovin uuesti.
kui ma elvasse jõudsin, hargnesid raagus oksad lillaka taeva poole, mille peal siis pilved, nagu luited, suurt kuud asjatult varjata püüdsid.
liigne ilutsemine on koletsemine. <- selline tarkus tuli kell 2:53 elik 3:53.
elvas on nüüd nii, et väiksel Kristoferil on lokkis juuksed ja me saame endiselt hästi läbi.
kohe kui ma tuppa astusin ja diivani ette põrandale istusin, hakkas ta beebikeeles mulle lugusid jutustama.
see oli kiireim elvasse mineku ja elvast tuleku variant, mis mul olnud on. ma olin seal vähem kui 24 tundi. aga arvuti sai korda ja nüüd ma saan selle maha müüa. laptopi fond.
tallinnas oli 4 tundi aina tühjemaks muutuvat kinotööd ja siis 21:20se marsruut-taksoga rohuneemele merilini üllatussünnipäevapeole minemist ja seal olemist.
karmo perel on väga võluv maja.
kuigi maia ütles mulle tagasiteel pirita teel auto sees, et 'võluv' on väga halb sõna. aga maia, ma ei tea, mõned asjad lihtsalt on päriselt ka võluvad. kuigi see on tõesti veidi liiga kerge ja jõuetuks pruugitud sõna. ei saa ju kõige kohta näiteks 'lummav' hoopis öelda.
selle autosõidu ajal sai veel iseenda jaoks üks oluline asi ära otsustatud (mul on trance muusikaga issue'sid ja ma sõnastasin seal ühe olulise issue aspekti ära):
et trance on ilusate inimeste seksmuusika.
---------------------------------------
mary timony - dungeon dance
---------------------------------------
veel raagus mustad oksad hargnesid tumesinaka, võiks öelda, et peaaegu lillaka taeva poole, mille peal siis tuulest puhutud ämblikuvõrkjad külmhallilt helendavad pilved, nagu luited, ümmargust ja ootamatult suurt selget kuud asjatult varjata püüdsid.
hmm... seda oleks saanud ju palju lihtsamalt öelda.
ma proovin uuesti.
kui ma elvasse jõudsin, hargnesid raagus oksad lillaka taeva poole, mille peal siis pilved, nagu luited, suurt kuud asjatult varjata püüdsid.
liigne ilutsemine on koletsemine. <- selline tarkus tuli kell 2:53 elik 3:53.
elvas on nüüd nii, et väiksel Kristoferil on lokkis juuksed ja me saame endiselt hästi läbi.
kohe kui ma tuppa astusin ja diivani ette põrandale istusin, hakkas ta beebikeeles mulle lugusid jutustama.
see oli kiireim elvasse mineku ja elvast tuleku variant, mis mul olnud on. ma olin seal vähem kui 24 tundi. aga arvuti sai korda ja nüüd ma saan selle maha müüa. laptopi fond.
tallinnas oli 4 tundi aina tühjemaks muutuvat kinotööd ja siis 21:20se marsruut-taksoga rohuneemele merilini üllatussünnipäevapeole minemist ja seal olemist.
karmo perel on väga võluv maja.
kuigi maia ütles mulle tagasiteel pirita teel auto sees, et 'võluv' on väga halb sõna. aga maia, ma ei tea, mõned asjad lihtsalt on päriselt ka võluvad. kuigi see on tõesti veidi liiga kerge ja jõuetuks pruugitud sõna. ei saa ju kõige kohta näiteks 'lummav' hoopis öelda.
selle autosõidu ajal sai veel iseenda jaoks üks oluline asi ära otsustatud (mul on trance muusikaga issue'sid ja ma sõnastasin seal ühe olulise issue aspekti ära):
et trance on ilusate inimeste seksmuusika.
---------------------------------------
mary timony - dungeon dance
---------------------------------------
reede, Märts 25, 2005
episood 4 - sisendiseletused
~
ma olen tuulepahvakate peal kantuna jõudnud tagasi punkti, kus ma netipäevikusse sissekandeid teha saan.
see asi sai üleüldse alguse maia pärast, sest tema oli esimene, kelle päeviku otsa ma koperdasin ja siis veiko pärast, kes kirjutas ennenägematu toredusega ja teeb seda siiani ja siis sellepärast ka, et mul hakkas olema tunne, nagu ma teeksin sohki kui ma hilistel kellatundidel pimedas toas teiste päevade ja ööde lugusid loen ilma, et ise midagi välja ütleksin.
see on nagu vaataks sünnipäeval pealt, kuidas teised 'tõde või tegu' mängivad.
see on nagu teeks sohki.
~
selle blogi nimi on 'watch the mellon collies blossom'.
võib-olla keegi teist on mõelnud, et mida see tähedab või miks see on selline.
ma tuletasin selle nime smashing pumpkinsi 1995. aasta suuralbumi nimest: 'mellon collie and the infinite sadness'.
ma ei tea, kas smashingi punt ise ka nii arvas, aga minu meelest kõlab 'mellon collie' väga, nagu mõne lille nimi.
eesti keeles kannaks selline lill nime 'melanhool'.
neid lilli ei eksisteeri küll füüsilisel kujul, aga need kipuvad kasvama meie endi sisemuses.
nad õitsevad südame sisemistel seintel ja vahel teisteski tundlikes organeis.
kuna öine aeg arvuti taga möödub peamiselt [tume]sinistes toonides, ongi väga tõenäoline, et nendesse sissekannetesse kandub üle sedasama värvi.
ja neid samu lilli.
kae siis, kuidas minu melanhoolid õitsevad.
kui viitsid.
watch the mellon collies blossom.
kui millegipärast soovid.
~
tõepoolest, ma ei tea, miks inimesed oma aja sisse need kirjutised paigutama peaksid.
hooti tulevad mulle süütunded külla. hooti tunnen, et ma eputan liiga palju ja et tegelikult ei peaks siia mitte midagi kirjutama.
minu väljendusvajadus ja vaoshoituskoodeks ei ole veel omavahel sõpradeks saanud.
mistõttu olengi ma seda weblogi hooti alustanud ja hooti lõpetanud.
see (kui ma ei eksi) on minu päeviku neljas episood.
mis tähendab seda, et ma olen juba kolm korda lõpetanud ja neli korda alustanud.
~
'kaduvad sõnad ja kadunud aeg' ei ole mingi poolik poeesia, vaid minu kahjutunne asjade ebapüsiva loomu pärast.
internetti hoiule pandud asjad võivad kaduda samamoodi, nagu vesi sõelalt.
mistõttu ongi nii, et siia kirja pandud sõnad on kadumisele määratud.
ühel päeval neid lihtsalt pole enam.
võib-olla mingil hetkel kaugemas tulevikus hakatakse pidama netiarhiive. suuri internetiraamatukogusid, kuhu pannakse hoiule koopiad kõikidest ühtedest ja nullidest, mis internetis ringi rändavad.
praegusel ajal nii veel pole.
ja pikemas perspektiivis polegi sel ju tähtsust, sest samamoodi, nagu digitaalne info, on pabergi kaduv. see kaob küll aeglasemalt, aga siiski.
kõik raamatud, mis praegu veel olemas on, kõdunevad ühel päeval molekulideks laiali.
aurustuvad.
isegi puit on kaduv. metall on kaduv.
kõik, mis meil on ja kõik, mis me oleme, on kaduv.
ja sellepärast on ka need sõnad kaduvad.
ja see aeg, mida mina nende sõnade kirjutamisele ja sina nende sõnade lugemisele kulutad, on kadunud aeg.
/ kaduvad sõnad. kadunud aeg /
see pole poolik poeesia. see lihtsalt on nii.
~
siin olen su silmade jaoks avali.
ja siinsetele kirjutistele võiksid sinagi tähemärke juurde joonistada.
niiviisi teeksid mulle rõõmu küll.
post a comment, why don't you.
~
vaatame, kuidas need lilled veel kasvavad ja uurime katseeksitusmeetodi abil, et kuidas neid suretada saab.
need lilled võivad ilusad olla, aga nad on halvad.
ainult hea ilu on see, mis on tegelikult läbinisti hea.
~
----------------------------------------------------------------------------
beth orton - when you awake + cat power - cross bones style
----------------------------------------------------------------------------
ma olen tuulepahvakate peal kantuna jõudnud tagasi punkti, kus ma netipäevikusse sissekandeid teha saan.
see asi sai üleüldse alguse maia pärast, sest tema oli esimene, kelle päeviku otsa ma koperdasin ja siis veiko pärast, kes kirjutas ennenägematu toredusega ja teeb seda siiani ja siis sellepärast ka, et mul hakkas olema tunne, nagu ma teeksin sohki kui ma hilistel kellatundidel pimedas toas teiste päevade ja ööde lugusid loen ilma, et ise midagi välja ütleksin.
see on nagu vaataks sünnipäeval pealt, kuidas teised 'tõde või tegu' mängivad.
see on nagu teeks sohki.
~
selle blogi nimi on 'watch the mellon collies blossom'.
võib-olla keegi teist on mõelnud, et mida see tähedab või miks see on selline.
ma tuletasin selle nime smashing pumpkinsi 1995. aasta suuralbumi nimest: 'mellon collie and the infinite sadness'.
ma ei tea, kas smashingi punt ise ka nii arvas, aga minu meelest kõlab 'mellon collie' väga, nagu mõne lille nimi.
eesti keeles kannaks selline lill nime 'melanhool'.
neid lilli ei eksisteeri küll füüsilisel kujul, aga need kipuvad kasvama meie endi sisemuses.
nad õitsevad südame sisemistel seintel ja vahel teisteski tundlikes organeis.
kuna öine aeg arvuti taga möödub peamiselt [tume]sinistes toonides, ongi väga tõenäoline, et nendesse sissekannetesse kandub üle sedasama värvi.
ja neid samu lilli.
kae siis, kuidas minu melanhoolid õitsevad.
kui viitsid.
watch the mellon collies blossom.
kui millegipärast soovid.
~
tõepoolest, ma ei tea, miks inimesed oma aja sisse need kirjutised paigutama peaksid.
hooti tulevad mulle süütunded külla. hooti tunnen, et ma eputan liiga palju ja et tegelikult ei peaks siia mitte midagi kirjutama.
minu väljendusvajadus ja vaoshoituskoodeks ei ole veel omavahel sõpradeks saanud.
mistõttu olengi ma seda weblogi hooti alustanud ja hooti lõpetanud.
see (kui ma ei eksi) on minu päeviku neljas episood.
mis tähendab seda, et ma olen juba kolm korda lõpetanud ja neli korda alustanud.
~
'kaduvad sõnad ja kadunud aeg' ei ole mingi poolik poeesia, vaid minu kahjutunne asjade ebapüsiva loomu pärast.
internetti hoiule pandud asjad võivad kaduda samamoodi, nagu vesi sõelalt.
mistõttu ongi nii, et siia kirja pandud sõnad on kadumisele määratud.
ühel päeval neid lihtsalt pole enam.
võib-olla mingil hetkel kaugemas tulevikus hakatakse pidama netiarhiive. suuri internetiraamatukogusid, kuhu pannakse hoiule koopiad kõikidest ühtedest ja nullidest, mis internetis ringi rändavad.
praegusel ajal nii veel pole.
ja pikemas perspektiivis polegi sel ju tähtsust, sest samamoodi, nagu digitaalne info, on pabergi kaduv. see kaob küll aeglasemalt, aga siiski.
kõik raamatud, mis praegu veel olemas on, kõdunevad ühel päeval molekulideks laiali.
aurustuvad.
isegi puit on kaduv. metall on kaduv.
kõik, mis meil on ja kõik, mis me oleme, on kaduv.
ja sellepärast on ka need sõnad kaduvad.
ja see aeg, mida mina nende sõnade kirjutamisele ja sina nende sõnade lugemisele kulutad, on kadunud aeg.
/ kaduvad sõnad. kadunud aeg /
see pole poolik poeesia. see lihtsalt on nii.
~
siin olen su silmade jaoks avali.
ja siinsetele kirjutistele võiksid sinagi tähemärke juurde joonistada.
niiviisi teeksid mulle rõõmu küll.
post a comment, why don't you.
~
vaatame, kuidas need lilled veel kasvavad ja uurime katseeksitusmeetodi abil, et kuidas neid suretada saab.
need lilled võivad ilusad olla, aga nad on halvad.
ainult hea ilu on see, mis on tegelikult läbinisti hea.
~
----------------------------------------------------------------------------
beth orton - when you awake + cat power - cross bones style
----------------------------------------------------------------------------
indie in me
'Cause you have seen some
Unbelievable things
- Cat Power - Cross Bones Style -
thnx, jaak.
ma jäin vist sinu pool natuke haigeks ka.
neljapäev, Märts 24, 2005
tuulisel rohuväljal seismised
i
~viðrar vel til loftárása~
see on üks hirmsamaid lauseid, mida ma tean.
inglise keeles tähendab see good weather for airstrikes.
hea ilm õhurünnakuteks.
see on islandikeelne lause. ja see on ühe sigur rós-i laulu pealkiri.
ii
veiko ütles kunagi oma ajaveebis, et "Mitte muud polegi vaja, kui õmmelda kaks tundi ja siis paluda tekil, et ta varjaks sind..."
(loodan, et veiko tsiteerimist pahaks ei pane.)
iii
vahel, kui rõske paranoia ja hirm võimust võtavad, tundub, et tekki ei ole ja et täna on õhurünnakute tegemiseks väga ilus ilm.
~viðrar vel til loftárása~
see on üks hirmsamaid lauseid, mida ma tean.
inglise keeles tähendab see good weather for airstrikes.
hea ilm õhurünnakuteks.
see on islandikeelne lause. ja see on ühe sigur rós-i laulu pealkiri.
ii
veiko ütles kunagi oma ajaveebis, et "Mitte muud polegi vaja, kui õmmelda kaks tundi ja siis paluda tekil, et ta varjaks sind..."
(loodan, et veiko tsiteerimist pahaks ei pane.)
iii
vahel, kui rõske paranoia ja hirm võimust võtavad, tundub, et tekki ei ole ja et täna on õhurünnakute tegemiseks väga ilus ilm.
kolmapäev, Märts 16, 2005
aitab tindist
tere.
mina olen jim.
ja ma ei leia praeguseks enam õigustust enda päevakäikude ja mõttekäikude avaldamiseks.
.
siin on teile kõigile üks kaunisõnaline tsitaat filmist "Jumalaga", mille režissööriks on Kullar Viimne:
"...vahel mul on tunne, et kõige parem ongi praegu. Või on see juba olnud... Igatahes ei tule see oodates või otsides."
hea kinni hoida säärasest mõttest, kas pole?
minu meelest on.
.
lugege üht novelli ka enne kui siit lähete.
selle autor on Stephen Elliott ja selle pealkiri on First Things First või Innocence Abroad.
tuleb vaid veidi lehte allapoole libistada ja seal see on.
see lugu.
kellegi teise lugu.
.
1:24
-------------------------
and also the trees
-------------------------
mina olen jim.
ja ma ei leia praeguseks enam õigustust enda päevakäikude ja mõttekäikude avaldamiseks.
.
siin on teile kõigile üks kaunisõnaline tsitaat filmist "Jumalaga", mille režissööriks on Kullar Viimne:
"...vahel mul on tunne, et kõige parem ongi praegu. Või on see juba olnud... Igatahes ei tule see oodates või otsides."
hea kinni hoida säärasest mõttest, kas pole?
minu meelest on.
.
lugege üht novelli ka enne kui siit lähete.
selle autor on Stephen Elliott ja selle pealkiri on First Things First või Innocence Abroad.
tuleb vaid veidi lehte allapoole libistada ja seal see on.
see lugu.
kellegi teise lugu.
.
1:24
-------------------------
and also the trees
-------------------------
pühapäev, Märts 13, 2005
šõumees
ma olen neetud kui minust saabki mingi šõumees.
elukutseline õhtujuht ja meelelahutaja.
ma olen neetud siis.
7 tunni pärast olen ma jälle kinos ja hoian tele2 bossi lapse sünnipäeval hoogu sees.
kantseldan pätakaid koogi juurest paberi-pliiatsi juurde, et viktoriini teha.
13) Mis on kolme naksitralli nimed? (iga nime eest 1 punkt)
Sammalhabe, Kingpool ja Muhv.
võiks ju arvata, et tänapäeva jõmpsikad ei tea enam selliseid asju.
neil on v-o 276 digimoni nimed palju teravamalt meeles.
ja teisipäeval pean ma ennast 4 tunniks Kinomajale kinkima, et 3 eesti filmipäevade seanssi avada.
et teha režissööridega väiksed sissejuhatavad intervjuud ja öelda "häid filmielamusi!"
vaatasin täna vhs-idelt filme läbi, et ma teaks, millest režissööridega rääkida.
.
tõde on see, et ma tahaksin haihtuda, eralduda.
minna uue vaikse läpakaga kirjutama. olla kuu aega ära.
ja siis mõelda, kas tulla tagasi või olla veel ära.
ma lihtsalt ei ole suhtleja inimene.
ja kõige vähem olen ma see enesekindel šõumees, kes on publiku ees nii-vaba-nii-vaba ja vahva.
vaat, näiliselt vabad ja aplad suhtlejad inimesed tegelikult kardavad võõraid inimesi. ja teinekord tuttavaid ka.
mul on nii hea meel, et daki ka teab seda asja. see on lohutav.
mul on üldse šõudega väga suured issue'd.
lapsepõlvest sisse jäänud issue'd, mida ma ei jaksaks eales praegu siin lahkama hakata.
ja igasugune šõu tegemine on tegelikult masendavamaid tegevusi, mida ma endale lubada saaksin.
.
ei taha teha publikule tsirkust.
(miks ma kirjutasin sõna "tsirkus"...? mul on ju sellega ka veel issue'sid, mis nüüd meelde tulid.)
tahan teha ainult päris asju.
ilusaid asju.
südameasju.
oh, aga ei.
/---/ wonder if he's for sale. /---/
/---/ you're a beautiful boy and that's all that matters. /---/
/---/ disappear here /---/
less than zero - bret easton ellis
elukutseline õhtujuht ja meelelahutaja.
ma olen neetud siis.
7 tunni pärast olen ma jälle kinos ja hoian tele2 bossi lapse sünnipäeval hoogu sees.
kantseldan pätakaid koogi juurest paberi-pliiatsi juurde, et viktoriini teha.
13) Mis on kolme naksitralli nimed? (iga nime eest 1 punkt)
Sammalhabe, Kingpool ja Muhv.
võiks ju arvata, et tänapäeva jõmpsikad ei tea enam selliseid asju.
neil on v-o 276 digimoni nimed palju teravamalt meeles.
ja teisipäeval pean ma ennast 4 tunniks Kinomajale kinkima, et 3 eesti filmipäevade seanssi avada.
et teha režissööridega väiksed sissejuhatavad intervjuud ja öelda "häid filmielamusi!"
vaatasin täna vhs-idelt filme läbi, et ma teaks, millest režissööridega rääkida.
.
tõde on see, et ma tahaksin haihtuda, eralduda.
minna uue vaikse läpakaga kirjutama. olla kuu aega ära.
ja siis mõelda, kas tulla tagasi või olla veel ära.
ma lihtsalt ei ole suhtleja inimene.
ja kõige vähem olen ma see enesekindel šõumees, kes on publiku ees nii-vaba-nii-vaba ja vahva.
vaat, näiliselt vabad ja aplad suhtlejad inimesed tegelikult kardavad võõraid inimesi. ja teinekord tuttavaid ka.
mul on nii hea meel, et daki ka teab seda asja. see on lohutav.
mul on üldse šõudega väga suured issue'd.
lapsepõlvest sisse jäänud issue'd, mida ma ei jaksaks eales praegu siin lahkama hakata.
ja igasugune šõu tegemine on tegelikult masendavamaid tegevusi, mida ma endale lubada saaksin.
.
ei taha teha publikule tsirkust.
(miks ma kirjutasin sõna "tsirkus"...? mul on ju sellega ka veel issue'sid, mis nüüd meelde tulid.)
tahan teha ainult päris asju.
ilusaid asju.
südameasju.
oh, aga ei.
/---/ wonder if he's for sale. /---/
/---/ you're a beautiful boy and that's all that matters. /---/
/---/ disappear here /---/
less than zero - bret easton ellis
reede, Märts 11, 2005
loll
üha närusem ja rahutum olek on...
mittekirjutamine on hakanud päriselt tunda andma.
ja hea, et annab, aga samas... mul ei ole ju trükimasinat enam.
ma ei taha üldse suure arvuti peal kirjutada. see on liiga avalik koht. kõik teevad sellega asju.
läpaka sisse sain ainult mina. noh, hiljem margus ka, kui stsenaariumikirjutamine hoo sisse sai.
aga minu rahutu tõmblemine ilmneb ju ka blogi sissekannete ebaharilikul sagenemisel.
excuse for real writing.
vähemalt ma saan midagi endast välja.
aga see ei ole tegelikult võrreldav asendusaine.
siia kirjutamine ja kirjutamine kirjutamine on 2 erinevat planeeti.
.
maraton kulges poolhästi.
jah. natuke aega kulges, kuni katkes.
piinlik. tobe.
ma pean mõtlema, kuivõrd palju ma üldse enam kirjutamisest kirjutamisest rääkida võiksin.
sest see on väga hell teema.
.
mida teha, et kiiresti uue läpaka jaoks raha saada?
paber ja pastakas... tagasi paberi ja pastaka juurde?
ma ei tea, kas ma saan.
kurbus tuleb...
.
üleüldse, ma ei tea, kuidas saab olla nii palju raha, et osta endale oma kodu ja muid kalleid päris-enda-oma vidinaid ja aparaate.
kui pangalaen välja jätta.
võlgu elamine on väga konkse täis värk.
.
sassist veel. (kuigi ma tunnen end temast rääkides nagu groupie juba.)
eesti ekspressis on omamoodi lugu.
http://www.ekspress.ee/viewdoc/9AC481D8A7738FB3C2256FBF0042BED7
samas, ma hakkan juba kartma seda meediakära.
et niiviisi järjest nüüd lugusid avaldatakse...
tegelikult see on vist hirm avalikkuse ees.
sest nüüd käivituvad jutud ja arvamused, mis on sassi käeulatusest kaugel väljas.
aga kirjanik ongi avaliku elu tegelane. nii pidigi minema.
harjumatu lihtsalt. uus tasand.
ma ei taha, et keegi liiga saaks. see on minu pabistamise tuum.
.
smashing pumpkins "spaceboy"
kumiseb ja kordub peas.
Feel it
Break your bones
Mr. Jones
Taste me
As I bleed
Taste my need
And spaceboy I've missed you
Spinning round my head
mittekirjutamine on hakanud päriselt tunda andma.
ja hea, et annab, aga samas... mul ei ole ju trükimasinat enam.
ma ei taha üldse suure arvuti peal kirjutada. see on liiga avalik koht. kõik teevad sellega asju.
läpaka sisse sain ainult mina. noh, hiljem margus ka, kui stsenaariumikirjutamine hoo sisse sai.
aga minu rahutu tõmblemine ilmneb ju ka blogi sissekannete ebaharilikul sagenemisel.
excuse for real writing.
vähemalt ma saan midagi endast välja.
aga see ei ole tegelikult võrreldav asendusaine.
siia kirjutamine ja kirjutamine kirjutamine on 2 erinevat planeeti.
.
maraton kulges poolhästi.
jah. natuke aega kulges, kuni katkes.
piinlik. tobe.
ma pean mõtlema, kuivõrd palju ma üldse enam kirjutamisest kirjutamisest rääkida võiksin.
sest see on väga hell teema.
.
mida teha, et kiiresti uue läpaka jaoks raha saada?
paber ja pastakas... tagasi paberi ja pastaka juurde?
ma ei tea, kas ma saan.
kurbus tuleb...
.
üleüldse, ma ei tea, kuidas saab olla nii palju raha, et osta endale oma kodu ja muid kalleid päris-enda-oma vidinaid ja aparaate.
kui pangalaen välja jätta.
võlgu elamine on väga konkse täis värk.
.
sassist veel. (kuigi ma tunnen end temast rääkides nagu groupie juba.)
eesti ekspressis on omamoodi lugu.
http://www.ekspress.ee/viewdoc/9AC481D8A7738FB3C2256FBF0042BED7
samas, ma hakkan juba kartma seda meediakära.
et niiviisi järjest nüüd lugusid avaldatakse...
tegelikult see on vist hirm avalikkuse ees.
sest nüüd käivituvad jutud ja arvamused, mis on sassi käeulatusest kaugel väljas.
aga kirjanik ongi avaliku elu tegelane. nii pidigi minema.
harjumatu lihtsalt. uus tasand.
ma ei taha, et keegi liiga saaks. see on minu pabistamise tuum.
.
smashing pumpkins "spaceboy"
kumiseb ja kordub peas.
Feel it
Break your bones
Mr. Jones
Taste me
As I bleed
Taste my need
And spaceboy I've missed you
Spinning round my head
(fotod) tänane päev
home is where the crap is
mis mind kõige rohkem lemmikloomadega elamise juures rivist välja lööb on nende seletamatu komme oksendada, sittuda ja kuseda kõige valematesse kohtadesse.
vahel ma ei saa aru, kumb on teinud: kas kass või koer.
mõlemad vahivad küsivate nägudega otsa. kuigi tegelikult ma ootaksin "vastavaid" nägusid.
ma ei kannata välja seda.
täna oli esikus välisukse ees vedel ja läikiv sita...loik.
ma avastasin selle enda saapapaelu sidudes, kui mingi ahastama panev haisuvine mulle ninna hiilis.
just enne kooli/tööle minekut.
nüüd, kus ma jälle öösel koju jõudsin, on vaibal mingid rämedad valkjad purujad plekid järel.
ja guess what? kui ma saapaid samas kohas jalast ära võtsin, avastasin ma vaibalt pisikese kassi junni, millega Kiti tuli kohe mängima. loomulikult.
koristasin ära ja otsisin oma sussid üles. enam ei tahagi paljajalu käia.
ja sussidel oli kahtlane kassipissi hõng juures.
viisin need vannituppa, kus kass oli veel paar pisemat junnitükki liivakastist põrandale kühveldanud.
ja susse uurides selgus, et need ongi täiesti märjad.
ma lihtsalt ei või...
selline värk paneb nagu kümnetes kilogrammides rõhku peale minu kasvavale tungile siit ära minna. kusagile oma korterisse kolida. ma ei kannata selliseid spontaanseid räpakuse festivale välja. eriti veel nii väikeses kohas.
see faking kass kuses ju mõni nädal tagasi mu pükste sisse ka.
taaskord vahetult enne tööle minekut.
.
loomad on viimasel ajal hulluks läinud ses suhtes.
kass eriti.
ja see ajab mind täiesti lühisesse.
Kristjan märkas kunagi, et mu kassi sees on pure evil.
eile või üleeile hommikul ma proovisin Kitist pilte teha ja järsku hakkas mul ninast verd voolama.
vahel ma ei saa aru, kumb on teinud: kas kass või koer.
mõlemad vahivad küsivate nägudega otsa. kuigi tegelikult ma ootaksin "vastavaid" nägusid.
ma ei kannata välja seda.
täna oli esikus välisukse ees vedel ja läikiv sita...loik.
ma avastasin selle enda saapapaelu sidudes, kui mingi ahastama panev haisuvine mulle ninna hiilis.
just enne kooli/tööle minekut.
nüüd, kus ma jälle öösel koju jõudsin, on vaibal mingid rämedad valkjad purujad plekid järel.
ja guess what? kui ma saapaid samas kohas jalast ära võtsin, avastasin ma vaibalt pisikese kassi junni, millega Kiti tuli kohe mängima. loomulikult.
koristasin ära ja otsisin oma sussid üles. enam ei tahagi paljajalu käia.
ja sussidel oli kahtlane kassipissi hõng juures.
viisin need vannituppa, kus kass oli veel paar pisemat junnitükki liivakastist põrandale kühveldanud.
ja susse uurides selgus, et need ongi täiesti märjad.
ma lihtsalt ei või...
selline värk paneb nagu kümnetes kilogrammides rõhku peale minu kasvavale tungile siit ära minna. kusagile oma korterisse kolida. ma ei kannata selliseid spontaanseid räpakuse festivale välja. eriti veel nii väikeses kohas.
see faking kass kuses ju mõni nädal tagasi mu pükste sisse ka.
taaskord vahetult enne tööle minekut.
.
loomad on viimasel ajal hulluks läinud ses suhtes.
kass eriti.
ja see ajab mind täiesti lühisesse.
Kristjan märkas kunagi, et mu kassi sees on pure evil.
eile või üleeile hommikul ma proovisin Kitist pilte teha ja järsku hakkas mul ninast verd voolama.
neljapäev, Märts 10, 2005
ära karda. põrgut v-o ei ole enam.
see on kõige lahedam rändav e-mail, mida ma lugenud olen.
tuli endistelt klassiõdedelt. sedasi: Kelli -> Merilin -> jim.
nii et tänud.
- - -
Kas põrgu on eksotermiline või endotermiline?
Järgnev on tegelikult esitatud küsimus Washingtoni Ülikoolis keemia vaheeksamil. Ühe tudengi vastus oli nii "sügav", et professor jagas seda ka oma kolleegidega interneti teel.
Lisaküsimus: Kas põrgu on eksotermiline (annab sooja välja) või endotermiline (neelab soojust)?
Enamus tudengeid põhjendas oma teooriaid Boyle seadusega , et kui gaasi ruumala suureneb ta jahtub ning kokku surudes kuumeneb või mõnda selle teooria variatsiooni.
Üks tudeng kirjutas järgmist:
Esiteks me peame teadma kuidas põrgu mass muutub ajaliselt. Selleks on meil vaja teada hingede põrgusse sattumise sagedust ning nende sealt lahkumise sagedust. Ma arvan, et me võime suhteliselt kindlalt oletada, et kui hing on juba korra põrgusse sattunud ta sealt enam ei lahku.
Seega: ükski hing põrgust ei lahku. Nüüd on vaja teada kui palju hingesid põrgu satub, seega vaatame erinevaid religioone mis eksisteerivad tänapäeva maailmas. Enamus neist väidavad, et kui sa ei ole nende usku siis sa lähed peale surma põrgu. Kuna korraga eksisteerib rohkem kui üks sellistest religioonidest, siis sellest tulenevalt satuvad põrgu kõik hinged.
Sündide-surmade arvu ja selle kasvu tänapäeval arvestades võime me oletada, et hingede arv põrgus kasvab plahvatuslikult. Nüüd vaatame põrgu mahu suurenemise kiirust, kuna Boyle seadus ütleb: selleks , et temperatuur ja rõhk põrgus jääks samaks, põrgu ruumala peab suurenema proportsionaalselt hingede lisandumisega.
See jätab 2 võimalust:
1. Põrgu ruumala suureneb aeglasemalt kui sinna hingesid lisandub. Sellisel juhul temperatuur ja rõhk suureneb kuni on täielik põrgu lahti (inglise keeles: all Hell breaks loose).
2. Kui põrgu ruumala suureneb kiiremini kui sinna hingesid lisandub, siis temperatuur ja rõhk langevad kuni põrgu jäätub.
Seega, kumb nendest? Kui me võtame arvesse väite mille mulle esitas Teresa minu esimesel ülikooliaastal, et "Enne jäätub põrgu ära kui ma sinuga magan" ja võtta arvesse fakt, et ma magasin temaga eile, siis võimalus number 2 peaks olema tõene ja seega ma olen suhteliselt kindel, et põrgu on eksotermiline ning on juba külmunud.
Loomulik järeldus sellest teooriast, kuna põrgu on jäätunud, on , et põrgusse enam hingi ei pääse ja teda enam ei eksisteeri, seega on jäänud alles ainult paradiis, tõestades sellega püha vaimu eksistentsi, mis omakorda seletab fakti miks Teresa eile öösel pidevalt karjatas "Püha jumal."
SEE TUDENG SAI AINUKESENA HINDEKS "A"
tuli endistelt klassiõdedelt. sedasi: Kelli -> Merilin -> jim.
nii et tänud.
- - -
Kas põrgu on eksotermiline või endotermiline?
Järgnev on tegelikult esitatud küsimus Washingtoni Ülikoolis keemia vaheeksamil. Ühe tudengi vastus oli nii "sügav", et professor jagas seda ka oma kolleegidega interneti teel.
Lisaküsimus: Kas põrgu on eksotermiline (annab sooja välja) või endotermiline (neelab soojust)?
Enamus tudengeid põhjendas oma teooriaid Boyle seadusega , et kui gaasi ruumala suureneb ta jahtub ning kokku surudes kuumeneb või mõnda selle teooria variatsiooni.
Üks tudeng kirjutas järgmist:
Esiteks me peame teadma kuidas põrgu mass muutub ajaliselt. Selleks on meil vaja teada hingede põrgusse sattumise sagedust ning nende sealt lahkumise sagedust. Ma arvan, et me võime suhteliselt kindlalt oletada, et kui hing on juba korra põrgusse sattunud ta sealt enam ei lahku.
Seega: ükski hing põrgust ei lahku. Nüüd on vaja teada kui palju hingesid põrgu satub, seega vaatame erinevaid religioone mis eksisteerivad tänapäeva maailmas. Enamus neist väidavad, et kui sa ei ole nende usku siis sa lähed peale surma põrgu. Kuna korraga eksisteerib rohkem kui üks sellistest religioonidest, siis sellest tulenevalt satuvad põrgu kõik hinged.
Sündide-surmade arvu ja selle kasvu tänapäeval arvestades võime me oletada, et hingede arv põrgus kasvab plahvatuslikult. Nüüd vaatame põrgu mahu suurenemise kiirust, kuna Boyle seadus ütleb: selleks , et temperatuur ja rõhk põrgus jääks samaks, põrgu ruumala peab suurenema proportsionaalselt hingede lisandumisega.
See jätab 2 võimalust:
1. Põrgu ruumala suureneb aeglasemalt kui sinna hingesid lisandub. Sellisel juhul temperatuur ja rõhk suureneb kuni on täielik põrgu lahti (inglise keeles: all Hell breaks loose).
2. Kui põrgu ruumala suureneb kiiremini kui sinna hingesid lisandub, siis temperatuur ja rõhk langevad kuni põrgu jäätub.
Seega, kumb nendest? Kui me võtame arvesse väite mille mulle esitas Teresa minu esimesel ülikooliaastal, et "Enne jäätub põrgu ära kui ma sinuga magan" ja võtta arvesse fakt, et ma magasin temaga eile, siis võimalus number 2 peaks olema tõene ja seega ma olen suhteliselt kindel, et põrgu on eksotermiline ning on juba külmunud.
Loomulik järeldus sellest teooriast, kuna põrgu on jäätunud, on , et põrgusse enam hingi ei pääse ja teda enam ei eksisteeri, seega on jäänud alles ainult paradiis, tõestades sellega püha vaimu eksistentsi, mis omakorda seletab fakti miks Teresa eile öösel pidevalt karjatas "Püha jumal."
SEE TUDENG SAI AINUKESENA HINDEKS "A"
kui tuleb head
kirjanike majas olime täna. musta laega saalis. sassile anti diplom ja õnnitlused kätte.
üritus oli väga vaikne ja tagasihoidlik, aga rahvast oli ikkagi kokku umbes 20-30 ringis.
kirjastajad surusid üksteise järel kätt ja viisid poisi minust ja sassi sõbrantsist (Kadrist) eemale.
AK intervjuu.
aga rahulik oli. ei olnud elev värk. naljakalt rahulik.
ja eeva park oli tohutult südantsoojendav.
ma üritasin pidevalt vapustava kompositsiooni ja lahendusega fotosid teha, aga ma ei oska. kurtsin mitu korda, kuidas ma olen andetu.
Sass naeris ja meenutas, kuidas ma ükskord koolis teda rihmaga peksin ja andetuks sõimasin.
uus intekas on siin.
netikommentaatorid on meistrid alaarenenud tekstide kirjutamisel.
üle tüki aja hullem kommilugemine oli just mõned minutid tagasi kui ma leidsin mingi epl online'i fotoalbumi Auschwitzist 60 aastat hiljem ja tegin selle vea, et ma vaatasin, mida inimesed kirjutanud on.
seal olid pahameelsed fraasid, stiilis "a miks eestlastest pilte ei ole? neid tapeti ka meeletult palju ju! küüditamist ei mäleta keegi!"
jajah.
netikommentaaride lugemine on kohe säravalt minu "to NOT do listis".
rikub väga odavalt ja jõhkralt vaimset/emotsionaalselt stabiilsust. tasakaalu.
.
aga mul juhtus midagi imelikku.
eile tegi kursaõde loengu ajal teatavaks, et üks meie kursa liige on väga kurb, sest tal varastati läpakas ära ja andis siis mulle paberkoti, mille sees oli raharull. 1-dollariline oli kõige pealmine sedel. seespool oli juba eesti raha. sümboolne summa, aga see summa on täiesti ebaoluline.
see mu armas kursaõde oli hästi mitmes erinevas kohas korjandusi teinud ja...
ma ei saa tegelikult aru, kuidas ma selle ära teenisin. ma ei tea siiamaani, mida tunda.
mul peaaegu et puudub aimdus, mida ma mingile seltskonnale oma kohalolekuga juurde annan. ja millest jääb puudu kui mind seal pole.
see oli väga üllatav moment.
aitäh, Maarja.
.
Sass müüs oma kaamera ka täna maha.
samal ajal kui ta Moskva ees mingis mustas Jeepis äri tegi, istusime me Kadriga Moskva pukkidel ja arutlesime, et selliseid päevi on hirmus kaua oodatud. aga kui mõni selline tuleb, on see nii ootamatu.
nii järsku tulnud.
vahel juhtub head.
üritus oli väga vaikne ja tagasihoidlik, aga rahvast oli ikkagi kokku umbes 20-30 ringis.
kirjastajad surusid üksteise järel kätt ja viisid poisi minust ja sassi sõbrantsist (Kadrist) eemale.
AK intervjuu.
aga rahulik oli. ei olnud elev värk. naljakalt rahulik.
ja eeva park oli tohutult südantsoojendav.
ma üritasin pidevalt vapustava kompositsiooni ja lahendusega fotosid teha, aga ma ei oska. kurtsin mitu korda, kuidas ma olen andetu.
Sass naeris ja meenutas, kuidas ma ükskord koolis teda rihmaga peksin ja andetuks sõimasin.
uus intekas on siin.
netikommentaatorid on meistrid alaarenenud tekstide kirjutamisel.
üle tüki aja hullem kommilugemine oli just mõned minutid tagasi kui ma leidsin mingi epl online'i fotoalbumi Auschwitzist 60 aastat hiljem ja tegin selle vea, et ma vaatasin, mida inimesed kirjutanud on.
seal olid pahameelsed fraasid, stiilis "a miks eestlastest pilte ei ole? neid tapeti ka meeletult palju ju! küüditamist ei mäleta keegi!"
jajah.
netikommentaaride lugemine on kohe säravalt minu "to NOT do listis".
rikub väga odavalt ja jõhkralt vaimset/emotsionaalselt stabiilsust. tasakaalu.
.
aga mul juhtus midagi imelikku.
eile tegi kursaõde loengu ajal teatavaks, et üks meie kursa liige on väga kurb, sest tal varastati läpakas ära ja andis siis mulle paberkoti, mille sees oli raharull. 1-dollariline oli kõige pealmine sedel. seespool oli juba eesti raha. sümboolne summa, aga see summa on täiesti ebaoluline.
see mu armas kursaõde oli hästi mitmes erinevas kohas korjandusi teinud ja...
ma ei saa tegelikult aru, kuidas ma selle ära teenisin. ma ei tea siiamaani, mida tunda.
mul peaaegu et puudub aimdus, mida ma mingile seltskonnale oma kohalolekuga juurde annan. ja millest jääb puudu kui mind seal pole.
see oli väga üllatav moment.
aitäh, Maarja.
.
Sass müüs oma kaamera ka täna maha.
samal ajal kui ta Moskva ees mingis mustas Jeepis äri tegi, istusime me Kadriga Moskva pukkidel ja arutlesime, et selliseid päevi on hirmus kaua oodatud. aga kui mõni selline tuleb, on see nii ootamatu.
nii järsku tulnud.
vahel juhtub head.
teisipäev, Märts 08, 2005
kursusega vannis (aadressil raua 23)
mõned ilusad pildid said tehtud.
väga getoehtne piljardi- ja saunamaja, sissepääsuga hämarast majatagusest hoovist prügikastide ja telliskiviseintega.
neli kursaõde pidasid sünnipäeva.
istusime kõik segamini puntras mullivannis ja panime liiga palju vahusiirupit vette.
tüdrukud olid küll rannavarustusega strateegilistes punktides kaetud, aga poisid olid kõik täiesti alasti.
vaht kerkis aeg-ajalt peadest kõrgemale ja sama palju kui oli vahtu, oli ka nalja ja sulistamist.
Volmer oli purjakil ja hüppas vanni, nagu hüljes.
vees oli ta jätkuvalt hüljeselik. algul kompas kallite kursakaaslaste kehasid ainult jalgadega, hiljem hakkas sukelduma ja konkreetsemalt otsima... asju.
ma usun, et me kõik olime hämmingus.
aga piirid. meie piirid on ikka kaugele lükatud. mis on haruldane ja naljakas.
peo lõpuks hakkas vaht tervet vannitoa ruumi enda alla võtma.
väga getoehtne piljardi- ja saunamaja, sissepääsuga hämarast majatagusest hoovist prügikastide ja telliskiviseintega.
neli kursaõde pidasid sünnipäeva.
istusime kõik segamini puntras mullivannis ja panime liiga palju vahusiirupit vette.
tüdrukud olid küll rannavarustusega strateegilistes punktides kaetud, aga poisid olid kõik täiesti alasti.
vaht kerkis aeg-ajalt peadest kõrgemale ja sama palju kui oli vahtu, oli ka nalja ja sulistamist.
Volmer oli purjakil ja hüppas vanni, nagu hüljes.
vees oli ta jätkuvalt hüljeselik. algul kompas kallite kursakaaslaste kehasid ainult jalgadega, hiljem hakkas sukelduma ja konkreetsemalt otsima... asju.
ma usun, et me kõik olime hämmingus.
aga piirid. meie piirid on ikka kaugele lükatud. mis on haruldane ja naljakas.
peo lõpuks hakkas vaht tervet vannitoa ruumi enda alla võtma.
esmaspäev, Märts 07, 2005
inimkurjusest
tänaõhtune vahetus tööl seisnes selles, et ma vaatasin järjest kaks väga sarnast filmi ära, lastes esimesel ennast haavata ja teisel kohutada.
mitu korda läksid silmad vesiseks.
sest kurjus on kõige rohkem perses asi üldse, mis meile sisse kodeeritud on.
ja see esimene film oli eriti mitmekihiliselt fucked up.
ma ootasin seda suurt vastust. autori imetegu.
et filmi lõpuks ei tuleks ainuüksi lõpplahendus, vaid ka lõplik vaktsiin kurjuse vastu.
aga ma sain ainult selgemaks, et vanu õelustegusid ei saa parandada või olematuks teha.
kui kellelegi on traumaatiline kogemus sisse löödud, siis see jääb sinna.
deemonid jäävad sisse.
neid on võimalik ära unustada, aga see ei tähenda nende olemasolu lõppu.
aga ma arvan, et võidab see, kes naerab südamest.
seega, kui saaks need sisemised koletised välja kiskuda, avalikult kõigi silme alla prožektorite tulisesse valgusesse küpsema panna ja siis neile südamest näkku naerda, oleks nendega lõpp. päris lõpp.
ainult armid jääksid mälestuseks alles.
ja lootus, et tuleviku põlvkonnad ei puutu enam sellega kokku.
We should all be catchers in the rye.
Holden Caulfieldil on palju südamekaimusid.
see veel maailma koos hoiabki.
----------------
4ph3x tw1n
----------------
mitu korda läksid silmad vesiseks.
sest kurjus on kõige rohkem perses asi üldse, mis meile sisse kodeeritud on.
ja see esimene film oli eriti mitmekihiliselt fucked up.
ma ootasin seda suurt vastust. autori imetegu.
et filmi lõpuks ei tuleks ainuüksi lõpplahendus, vaid ka lõplik vaktsiin kurjuse vastu.
aga ma sain ainult selgemaks, et vanu õelustegusid ei saa parandada või olematuks teha.
kui kellelegi on traumaatiline kogemus sisse löödud, siis see jääb sinna.
deemonid jäävad sisse.
neid on võimalik ära unustada, aga see ei tähenda nende olemasolu lõppu.
aga ma arvan, et võidab see, kes naerab südamest.
seega, kui saaks need sisemised koletised välja kiskuda, avalikult kõigi silme alla prožektorite tulisesse valgusesse küpsema panna ja siis neile südamest näkku naerda, oleks nendega lõpp. päris lõpp.
ainult armid jääksid mälestuseks alles.
ja lootus, et tuleviku põlvkonnad ei puutu enam sellega kokku.
We should all be catchers in the rye.
Holden Caulfieldil on palju südamekaimusid.
see veel maailma koos hoiabki.
----------------
4ph3x tw1n
----------------
pühapäev, Märts 06, 2005
dakile tegelikult
sa ei ole klaasist tehtud. isegi kui tundub nii.
sa ei ole nagu see mees filmis "unbreakable". see, keda samuel l. jackson mängis.
aga liha ja luu ei ole siiski läbistamatud.
haiget on lihtne saada.
öeldakse, et pulmadeks saab terveks.
loll ütlus, ma arvan.
kuigi oma goofylikkuses natuke naljakas.
nagu wtf are you saying?
järgmine punkt,
responsibility is a bitch.
nähtamatu koorem.
hirmus.
tahaks teki alla peitu minna.
seal on hea.
palju parem kui mujal.
ühe raamatu pealkiri on "a life without consequences".
ma pole seda lugenud, aga vahel ma mõtlen, et mis tunne oleks sellist elu elada.
elu ilma tagajärgedeta.
keegi lööb sind ja midagi ei juhtu. mitte midagi.
keegi kallistab sind ja ei midagi.
vabastav mõte. samas õudne. seda ju ei tahaks. aga "elu ilma tagajärgedeta"... nimetus on ju ometi ilus.
ei teagi tegelikult, miks inimesed haiget peavad saama.
kui mu koer ära suri, siis ma ka ei teadnud, et milleks seda vaja oli.
me kasvasime koos üles. ma mäletan, kuidas me koos ühte rohelist õunamaitselist pulgakommi sõime. kordamööda. siis ta oli veel kutsikas.
see on vägivaldne. kogu see vigadest õppimise ja suureks saamise ja teiste seas kohanemise ja õnne ja rahulolu otsimise protsess.
vahel ma ütlen endale, et see kõik toimub mingi universaalse "ultimate õppetunni" raames.
et kui me ära sureme, siis me oleme läbinud kõige raskema treeningu ja oleme lõplikult valmis saama jumalateks.
üks kirjanik, kelle nimi mulle ei meenu, pakkus välja, et võib-olla on meie maailm mingi teise maailma põrgu. see kirjanik oli vist eksistentsialist. samas, kes ei ole eksistentsialist?
ma tahtsin kirjutada, et kui mul oleks suur kosmoselaev ja mingi kauge planeet, kuhu sellega lennata, siis ma võtakski kõik oma katkised sõbrad kaasa ja laseks siit nahhui. sinna ilusasse kohta. aga see on tegelikult illusioon paradiisist. ja mul ei ole just otseselt mingit suurt kosmoselaeva. planeeti ka ei ole. peale Maa ei ole ühtegi. mul. meil. praegu veel.
nii et selle mõtte kirja panemisest ei oleks kasu.
aga mingil teisel kujul, teistsuguses vormis, on meil tegelikult need kosmoselaevad olemas. ja neid planeete on ka rohkem kui üks.
tegelikult on.
sass ütles mulle kunagi, et inimene ei ole luik, et ta kohe ära sureb kui kaaslane sureb. õigesti ütles.
aga inimesed on selle koha pealt luikedega ikkagi riivavalt sarnased.
luiged surevad ära peale armsama kaotamist.
inimesed ei pruugi kohe surra.
see on juba mingi eelis.
.
these are the basics täna ööseks, kuigi öelda on veel palju-palju, kuigi samas hästi vähe, peaaegu, et üldse mitte midagi.
aga klaasist ei ole sa tehtud.
ma ei tea... klaasist luikedel oleks vist kõige ohtlikum ja hirmsam.
hea, et neid ei eksisteeri. elusal kujul.
-
tindiplekk
sa ei ole nagu see mees filmis "unbreakable". see, keda samuel l. jackson mängis.
aga liha ja luu ei ole siiski läbistamatud.
haiget on lihtne saada.
öeldakse, et pulmadeks saab terveks.
loll ütlus, ma arvan.
kuigi oma goofylikkuses natuke naljakas.
nagu wtf are you saying?
järgmine punkt,
responsibility is a bitch.
nähtamatu koorem.
hirmus.
tahaks teki alla peitu minna.
seal on hea.
palju parem kui mujal.
ühe raamatu pealkiri on "a life without consequences".
ma pole seda lugenud, aga vahel ma mõtlen, et mis tunne oleks sellist elu elada.
elu ilma tagajärgedeta.
keegi lööb sind ja midagi ei juhtu. mitte midagi.
keegi kallistab sind ja ei midagi.
vabastav mõte. samas õudne. seda ju ei tahaks. aga "elu ilma tagajärgedeta"... nimetus on ju ometi ilus.
ei teagi tegelikult, miks inimesed haiget peavad saama.
kui mu koer ära suri, siis ma ka ei teadnud, et milleks seda vaja oli.
me kasvasime koos üles. ma mäletan, kuidas me koos ühte rohelist õunamaitselist pulgakommi sõime. kordamööda. siis ta oli veel kutsikas.
see on vägivaldne. kogu see vigadest õppimise ja suureks saamise ja teiste seas kohanemise ja õnne ja rahulolu otsimise protsess.
vahel ma ütlen endale, et see kõik toimub mingi universaalse "ultimate õppetunni" raames.
et kui me ära sureme, siis me oleme läbinud kõige raskema treeningu ja oleme lõplikult valmis saama jumalateks.
üks kirjanik, kelle nimi mulle ei meenu, pakkus välja, et võib-olla on meie maailm mingi teise maailma põrgu. see kirjanik oli vist eksistentsialist. samas, kes ei ole eksistentsialist?
ma tahtsin kirjutada, et kui mul oleks suur kosmoselaev ja mingi kauge planeet, kuhu sellega lennata, siis ma võtakski kõik oma katkised sõbrad kaasa ja laseks siit nahhui. sinna ilusasse kohta. aga see on tegelikult illusioon paradiisist. ja mul ei ole just otseselt mingit suurt kosmoselaeva. planeeti ka ei ole. peale Maa ei ole ühtegi. mul. meil. praegu veel.
nii et selle mõtte kirja panemisest ei oleks kasu.
aga mingil teisel kujul, teistsuguses vormis, on meil tegelikult need kosmoselaevad olemas. ja neid planeete on ka rohkem kui üks.
tegelikult on.
sass ütles mulle kunagi, et inimene ei ole luik, et ta kohe ära sureb kui kaaslane sureb. õigesti ütles.
aga inimesed on selle koha pealt luikedega ikkagi riivavalt sarnased.
luiged surevad ära peale armsama kaotamist.
inimesed ei pruugi kohe surra.
see on juba mingi eelis.
.
these are the basics täna ööseks, kuigi öelda on veel palju-palju, kuigi samas hästi vähe, peaaegu, et üldse mitte midagi.
aga klaasist ei ole sa tehtud.
ma ei tea... klaasist luikedel oleks vist kõige ohtlikum ja hirmsam.
hea, et neid ei eksisteeri. elusal kujul.
-
tindiplekk
reede, Märts 04, 2005
Sass tegi ära!
See harv uhkusetunne... see harv tunne.
See oli siis kui Kristo lavakasse sisse sai.
Ja see oli eilsel külmal õhtul kui ma Sassile roppusi telefonis karjusin. Klubi BonBoni ees, kaamerakraam kaelas ja käes rippumas.
Sass tegi ära.
Sass tegi ära.
->
Ja see tunne oli veel täna terve päev.
Kallid õpetajad. See on see poiss, kelle te koolist välja viskasite. Korraks.
Seesama ülbe pätt, kes ei pidanud mitte kellestki peale iseenda hoolima.
Jah, seesama.
See Sass.
värsket tervendavat õhku kõigile.
ja kui te tahate veel lisaks midagi võluvat sisse hingata, siis käige teatris, nagu Maia ja mina.
See oli siis kui Kristo lavakasse sisse sai.
Ja see oli eilsel külmal õhtul kui ma Sassile roppusi telefonis karjusin. Klubi BonBoni ees, kaamerakraam kaelas ja käes rippumas.
Sass tegi ära.
Sass tegi ära.
->
Ja see tunne oli veel täna terve päev.
Kallid õpetajad. See on see poiss, kelle te koolist välja viskasite. Korraks.
Seesama ülbe pätt, kes ei pidanud mitte kellestki peale iseenda hoolima.
Jah, seesama.
See Sass.
värsket tervendavat õhku kõigile.
ja kui te tahate veel lisaks midagi võluvat sisse hingata, siis käige teatris, nagu Maia ja mina.
kolmapäev, Märts 02, 2005
the wondrous act of disappearing
"/---/ Imelikud on inimesed: isegi sealt, kus nad nii palju viletsust on kannatanud, näib neil olevat raske ootamatult lahkuda. /---/"
- Oskar Luts "Soo / Kirjutatud on..."
Noogutan su mõttele kaasa, Oskar.
Aga ma muutun üha nurgelisemaks ja ma kipun viimasel ajal julgema öelda ära asjadest, mis mind tegelikult torgivad.
Homme lähen filmima. Väga nõudlik sõbra ema nõudis.
Aga edaspidi ta eriti palju mult nõuda ei saa.
------------------------------------
Smashing Pumpkins - Soma
------------------------------------
- Oskar Luts "Soo / Kirjutatud on..."
Noogutan su mõttele kaasa, Oskar.
Aga ma muutun üha nurgelisemaks ja ma kipun viimasel ajal julgema öelda ära asjadest, mis mind tegelikult torgivad.
Homme lähen filmima. Väga nõudlik sõbra ema nõudis.
Aga edaspidi ta eriti palju mult nõuda ei saa.
------------------------------------
Smashing Pumpkins - Soma
------------------------------------
be quiet and drive
...
mu sissekanded teevad mind oma nukrusega pahaseks.
& nüüd 3 südantliigutavat:
tegelikult ma vaatasin haigevoodis jälle "the rules of attraction"-it ja oi kuidas ma seda veel veel veel tahaksin näha.
ja kae seda ilusat asja: frances the mute.
ja ma mõtlesin peale "r.o.a."-d jälle bret easton ellisele.
ma mõtlesin sellele, et ta on südamlik inimene. ja sellest on paljudel väga raske aru saada.
mu sissekanded teevad mind oma nukrusega pahaseks.
& nüüd 3 südantliigutavat:
tegelikult ma vaatasin haigevoodis jälle "the rules of attraction"-it ja oi kuidas ma seda veel veel veel tahaksin näha.
ja kae seda ilusat asja: frances the mute.
ja ma mõtlesin peale "r.o.a."-d jälle bret easton ellisele.
ma mõtlesin sellele, et ta on südamlik inimene. ja sellest on paljudel väga raske aru saada.
Just...
pole midagi blogida, sest ma olen liialt rahustatud vist.
aga midagi tuleb kirjutada, et jätta märk maha, et ma elasin ka sel kunagisel minutil.
miks? ma ei tea.
inimestele meeldib väga endast märke maha jätta.
saatsime nokus (<- nimi, millega ma iial ära ei harju) eleni Taisse ja ma andsin enda kookospähkli-jimi talle kaasa. palusin, et ta selle kusagile poisshoorade kvartalisse jätaks.
.
ma olin haige ka. täna sain terveks. midagi kõhugripisarnast. see on see nõme ja rõve 2 päeva tõbi, mis praegu ringi liigub. istusime vanaemaga üleeile teleka ees ja vaatasime "piinatud geeniust"; mõlemad sama haiguse all pahade südamete ja alt vedavate kõhtudega. vanaema tukkus tegelt pool ajast.
ilus film pani mõtlema, et kahju, et ma ise geeniusena ei sündinud.
samas, geeniused ei pruugi teada, et nad on geeniused.
ja üldse: millisest piirist alates lõppeb ülim andekus ja algab geniaalsus?
...kui mul oleks kõik. kui ma oleksin geenius. kui ma oleksin täiusliku kehaehitusega. kui ma oleksin enesega absoluutselt rahul...---
ma mõtlen, et mida täiuslikum inimene on, seda vähem on tal põhjuseid olla teiste vastu kena. vist.
.
naljakas... ma ei mäleta, kus ja millal see oli, aga mingil hetkel olin ma sõprade seltskonnas ja mõtlesin, et me oleme nagu vaimupuuetega laste erirühm.
special needs grupp.
hälvikud.
...ja eks me ju olemegi.
and i wouldn't want it any other way.
ma lihtsalt tahan, et me oleksime õnnelikud.
-----------------------------------------------------------------------------------------------------
radiohead - be quiet and drive (deftones cover) / deftones - be quiet and drive
-----------------------------------------------------------------------------------------------------
aga midagi tuleb kirjutada, et jätta märk maha, et ma elasin ka sel kunagisel minutil.
miks? ma ei tea.
inimestele meeldib väga endast märke maha jätta.
saatsime nokus (<- nimi, millega ma iial ära ei harju) eleni Taisse ja ma andsin enda kookospähkli-jimi talle kaasa. palusin, et ta selle kusagile poisshoorade kvartalisse jätaks.
.
ma olin haige ka. täna sain terveks. midagi kõhugripisarnast. see on see nõme ja rõve 2 päeva tõbi, mis praegu ringi liigub. istusime vanaemaga üleeile teleka ees ja vaatasime "piinatud geeniust"; mõlemad sama haiguse all pahade südamete ja alt vedavate kõhtudega. vanaema tukkus tegelt pool ajast.
ilus film pani mõtlema, et kahju, et ma ise geeniusena ei sündinud.
samas, geeniused ei pruugi teada, et nad on geeniused.
ja üldse: millisest piirist alates lõppeb ülim andekus ja algab geniaalsus?
...kui mul oleks kõik. kui ma oleksin geenius. kui ma oleksin täiusliku kehaehitusega. kui ma oleksin enesega absoluutselt rahul...---
ma mõtlen, et mida täiuslikum inimene on, seda vähem on tal põhjuseid olla teiste vastu kena. vist.
.
naljakas... ma ei mäleta, kus ja millal see oli, aga mingil hetkel olin ma sõprade seltskonnas ja mõtlesin, et me oleme nagu vaimupuuetega laste erirühm.
special needs grupp.
hälvikud.
...ja eks me ju olemegi.
and i wouldn't want it any other way.
ma lihtsalt tahan, et me oleksime õnnelikud.
-----------------------------------------------------------------------------------------------------
radiohead - be quiet and drive (deftones cover) / deftones - be quiet and drive
-----------------------------------------------------------------------------------------------------
pühapäev, Veebruar 27, 2005
vanaisa raamat
olime täna kõik vanaisa rahvatantsuraamatu esikal.
vanad sugulased ja perekonnatuttavad andsid mulle ükshaaval teada, et ma olen pikaks kasvanud ja et alles olin ma vat niisugune (<- sellele fraasile järgnes illustreeriv käe põlve kõrgusele panemine).
harjumatu tunne oli sees kui ma ema kõrval vanaisa raamatu lahti tegin.
trükivärske raamatu lõhn tuli ninna.
see oli uhkuse tunne. ma olin vanaisa üle uhke.
ja kui ma tagumistel lehekülgedel olevate piltide juurde jõudsin ja ühe naljaka pildi vanaisast ja vanaemast sealt leidsin (mõlemad rahvariietes, vanaema hästi tõsine, natuke range näoga, ja vanaisa ägeda naeratusega), ütlesin ma emale, et naljakas, et ainult meie teame, millised inimesed nad tegelikult on.
ja siis me naersime.
vanad sugulased ja perekonnatuttavad andsid mulle ükshaaval teada, et ma olen pikaks kasvanud ja et alles olin ma vat niisugune (<- sellele fraasile järgnes illustreeriv käe põlve kõrgusele panemine).
harjumatu tunne oli sees kui ma ema kõrval vanaisa raamatu lahti tegin.
trükivärske raamatu lõhn tuli ninna.
see oli uhkuse tunne. ma olin vanaisa üle uhke.
ja kui ma tagumistel lehekülgedel olevate piltide juurde jõudsin ja ühe naljaka pildi vanaisast ja vanaemast sealt leidsin (mõlemad rahvariietes, vanaema hästi tõsine, natuke range näoga, ja vanaisa ägeda naeratusega), ütlesin ma emale, et naljakas, et ainult meie teame, millised inimesed nad tegelikult on.
ja siis me naersime.
laupäev, Veebruar 26, 2005
rägastikku peidetud abc
tegelikult ma ju tean, mida inimesed vajavad ja mis neid rahulolematuks teeb. ma tean, miks tuleb masendus ja miks öeldakse, et kopp on ees.
põhjused on konkreetsed ja väga mitte-üldised.
neid on pisike loetud arv ja nad on selgepiirilised.
neil on olemas nimed ja näod. ma tean neid.
sellepärast ongi nõme teeselda, et kõik on niivõrd keeruline ja sellepärast veeta iga päev tunde käiates teismelise jõmpsika labürintlikke teooriaid elust ja maailmast.
elu põhitõed on lihtsad.
ma tean, mida läheb õnneks vaja.
õnneks on vaja vähe, aga need elemendid on iseenesest määramatult hiiglaslikud.
ja kuigi ma olen varem mitu korda öelnud, et mulle käib närvidele see, et kui lihtsaks ja napisõnaliseks võib elu põhitõdesid taandada, on need ikka ühed jamad ütlused olnud küll.
kui asjade keeruliseks ajamine ei ole mulle siiamaani õnne toonud, siis miks see hea on?
seda on vaja ainult selleks, et oleks põnev. et saaks sõpradega vahetevahel ärevaid öid mööda saata, püsides värisedes ärkvel ja teoretiseerides, filosofeerides mõttesõlmi lahti harutada.
aga kui see mängulik tähendus sellel pideval mõistujutustamisel kaob ja kui sellest ühtäkki elu ja surma küsimus saab, on midagi valesti.
siis on millegipärast peaga vastu seina jooksmine alanud.
.
tuleb püsida elus.
lihtsalt tuleb. kuigi, ma pean kordama, alalhoiuinstinkt on üks müstiline asi ja seda tuleb veel luubiga uurida.
ja ma lugesin praegu pikalt Oskar Lutsu "Sood" ehk "Kirjutatud on..." ja seal ütles Juku kõrtsilaua taga istudes ja Toomasega veini juues, et elu peab võtma nii, nagu ta on.
see oli nagu selgusehetk, mis Juku lausest koitis.
lihtne ja kulunud ütlus, aga see kõlas täna tähendusrikkamana kui kunagi varem.
sest mulle paistab, et nii ongi.
---
aitäh, Merilin, et sa selle kõik mulle meelde tuletasid.
ühel päeval me veel saame asjadest aru.
(:
---------------------------------------------------------------------------------
kohviradio -> nemos : sg - tulen kord jälle (nemose dubleering)
---------------------------------------------------------------------------------
põhjused on konkreetsed ja väga mitte-üldised.
neid on pisike loetud arv ja nad on selgepiirilised.
neil on olemas nimed ja näod. ma tean neid.
sellepärast ongi nõme teeselda, et kõik on niivõrd keeruline ja sellepärast veeta iga päev tunde käiates teismelise jõmpsika labürintlikke teooriaid elust ja maailmast.
elu põhitõed on lihtsad.
ma tean, mida läheb õnneks vaja.
õnneks on vaja vähe, aga need elemendid on iseenesest määramatult hiiglaslikud.
ja kuigi ma olen varem mitu korda öelnud, et mulle käib närvidele see, et kui lihtsaks ja napisõnaliseks võib elu põhitõdesid taandada, on need ikka ühed jamad ütlused olnud küll.
kui asjade keeruliseks ajamine ei ole mulle siiamaani õnne toonud, siis miks see hea on?
seda on vaja ainult selleks, et oleks põnev. et saaks sõpradega vahetevahel ärevaid öid mööda saata, püsides värisedes ärkvel ja teoretiseerides, filosofeerides mõttesõlmi lahti harutada.
aga kui see mängulik tähendus sellel pideval mõistujutustamisel kaob ja kui sellest ühtäkki elu ja surma küsimus saab, on midagi valesti.
siis on millegipärast peaga vastu seina jooksmine alanud.
.
tuleb püsida elus.
lihtsalt tuleb. kuigi, ma pean kordama, alalhoiuinstinkt on üks müstiline asi ja seda tuleb veel luubiga uurida.
ja ma lugesin praegu pikalt Oskar Lutsu "Sood" ehk "Kirjutatud on..." ja seal ütles Juku kõrtsilaua taga istudes ja Toomasega veini juues, et elu peab võtma nii, nagu ta on.
see oli nagu selgusehetk, mis Juku lausest koitis.
lihtne ja kulunud ütlus, aga see kõlas täna tähendusrikkamana kui kunagi varem.
sest mulle paistab, et nii ongi.
---
aitäh, Merilin, et sa selle kõik mulle meelde tuletasid.
ühel päeval me veel saame asjadest aru.
(:
---------------------------------------------------------------------------------
kohviradio -> nemos : sg - tulen kord jälle (nemose dubleering)
---------------------------------------------------------------------------------
reede, Veebruar 25, 2005
põhjused, miks ma seda teen.
ma tahan, et mu kirjatööd mõjuksid, nagu külm pöial surutud vastu tulist südant.
ja ma tahan, mul on vaja, ma pean kirjutama sellest, mis tunne on olla elus inimesena.
keset kõiki teisi ja kõike muud, mis ja kes maailmas on.
ja kui selgub, et ma olen koletis ja et meie, koletised, oleme vähemuses ja teeme selle ilusa maailma sisse mõrasid, saab neist tekstidest hea uurimismaterjal heaks ja õigesti funktsioneerivaks sündinud psühholoogidele ja moralistidele.
olenemata sellest, kas minust saab keegi, kes teostab end täiel määral endale sobivaimal alal, on mul vaja kirjutada. tunnistada üles, kes me oleme ja teha teised seeläbi mõistvamateks, südamlikumateks, heasoovlikumaks.
ma võin siinkohal eksida, aga ma arvan, et mina ja mu sõbrad ei ole koletised. ja ma arvan, et me võime veel teha nii, et inimlikkusest saaks voorus, mitte allasurutud häbiasi. patt. sitt.
bring out the gimp.
-------------------------------------------------------------
...and you will know us by the trail of dead
-------------------------------------------------------------
ja ma tahan, mul on vaja, ma pean kirjutama sellest, mis tunne on olla elus inimesena.
keset kõiki teisi ja kõike muud, mis ja kes maailmas on.
ja kui selgub, et ma olen koletis ja et meie, koletised, oleme vähemuses ja teeme selle ilusa maailma sisse mõrasid, saab neist tekstidest hea uurimismaterjal heaks ja õigesti funktsioneerivaks sündinud psühholoogidele ja moralistidele.
olenemata sellest, kas minust saab keegi, kes teostab end täiel määral endale sobivaimal alal, on mul vaja kirjutada. tunnistada üles, kes me oleme ja teha teised seeläbi mõistvamateks, südamlikumateks, heasoovlikumaks.
ma võin siinkohal eksida, aga ma arvan, et mina ja mu sõbrad ei ole koletised. ja ma arvan, et me võime veel teha nii, et inimlikkusest saaks voorus, mitte allasurutud häbiasi. patt. sitt.
bring out the gimp.
-------------------------------------------------------------
...and you will know us by the trail of dead
-------------------------------------------------------------
neljapäev, Veebruar 24, 2005
suvi lõppeb mitu korda järjest
kui homme tuleks apokalüpsis, siis oleks juba täna kõik teisiti.
arvestaks siis pigem sellega, et homme saab kõik läbi.
ja teeks juba täna midagi vägevat.
mina lähen näiteks magama!
ps.
"August 1991" on väga hea film.
üllatavalt hea lausa.
ma käisin kinos vaatamas.
nii et 10:45 on hea kellaaeg etv vaatamiseks.
.
head ööd, elektrooniline paber ja inimesed teisel pool klaasi.
arvestaks siis pigem sellega, et homme saab kõik läbi.
ja teeks juba täna midagi vägevat.
mina lähen näiteks magama!
ps.
"August 1991" on väga hea film.
üllatavalt hea lausa.
ma käisin kinos vaatamas.
nii et 10:45 on hea kellaaeg etv vaatamiseks.
.
head ööd, elektrooniline paber ja inimesed teisel pool klaasi.
kolmapäev, Veebruar 23, 2005
mis on mis
viimastel päevadel on nihe tekkinud ja ma olen hakanud inimesi vajama. tunnen lausa, et mul on vaja näha inimesi. on vaja suhelda. ma isegi kardan neid vähem... vist.
võib-olla ma olen enda üksildusele silma hakanud vaatama, muud midagi. võib-olla...
ja midagi imelikku juhtus ka. paar ööd tagasi juhtus minu ja Caitlín Rebekah Kiernan-i vahel midagi halba. ma ei tea täpselt mis see oli, aga see andis päris selgesti tunda.
unenäotasandil juhtus meie kahe vahel mingi raks.
mul oli tunne, et ma käitusin temaga kuidagi valesti ja sain talt kuidagi rängalt karistada.
see tunne hakkab küll vaibuma, aga veel eile oli mul peas halb.
nagu keegi oleks mu alateadvusele haiget teinud.
aimatav ja hägune värk.
aga alateadvus oli häiritud. ja ma kartsin natuke aega miss Kiernan-i.
ja tema pahurat halli bloogi.
ma ei ole ju ühtegi tema teksti veel lugedagi jõudnud ja juba läks meil kisklemiseks.
ometi on just tema see inimene, kelle juurde ma oma blogimisaegade jooksul kõige rohkem linke suunanud olen.
oi, ma juba kibelen "Low Red Moon"-i lugemist.
.x:x.
& nüüd tuleb pateetiline osa, mida oleks parem ehk kirjutamata jätta.
see blogerdamine on nukravõitu tegevus.
ma nagu vahendaksin inimestele mõtteid, aga samas ei vahendaks ka, sest mul pole aimugi, kas keegi seda kõike üleüldse loebki.
keegi vahel vast ikka, aga siiski.
vahel ma ei tea, miks ma seda teen.
ja siis mulle meenub, kui hea meel mul on kui ma kellegi teise blogis uue sissekande leian. inimesed on kuidagi teistmoodi avameelsed selles keskkonnas. ja see on väga väga huvitav.
paljude inimeste blogid tõestavad ja kinnitavad seda, et inimene on inimene. ja inimene on üks glitch'e täis organite ja mõtete kogum.
see on liigutav, lohutav ja ilus, kui üks inimene näitab teisele, et "näe, sa ei olegi värdjas. mina olen ka selline. ja tegelikult on see päris äge, kas sa ei arva?"
jah. see on siiani mind kirjutamas hoidnud. maia teab, et ma olen tahtnud lõpetada.
igatahes on minu jutu mõte see, et minu arust oleks see väga soojendav kui selle blogi lugeja jätaks endast maha jälje ja ütleks, et "mina olin siin." ehk midagi enamatki.
siis ma tean, et ekraani taga on veel keegi.
ja ma ei sosista jaburusi ainult sellele vaiksele kuule, kes öösiti aknast sisse vaatab.
võib-olla ma olen enda üksildusele silma hakanud vaatama, muud midagi. võib-olla...
ja midagi imelikku juhtus ka. paar ööd tagasi juhtus minu ja Caitlín Rebekah Kiernan-i vahel midagi halba. ma ei tea täpselt mis see oli, aga see andis päris selgesti tunda.
unenäotasandil juhtus meie kahe vahel mingi raks.
mul oli tunne, et ma käitusin temaga kuidagi valesti ja sain talt kuidagi rängalt karistada.
see tunne hakkab küll vaibuma, aga veel eile oli mul peas halb.
nagu keegi oleks mu alateadvusele haiget teinud.
aimatav ja hägune värk.
aga alateadvus oli häiritud. ja ma kartsin natuke aega miss Kiernan-i.
ja tema pahurat halli bloogi.
ma ei ole ju ühtegi tema teksti veel lugedagi jõudnud ja juba läks meil kisklemiseks.
ometi on just tema see inimene, kelle juurde ma oma blogimisaegade jooksul kõige rohkem linke suunanud olen.
oi, ma juba kibelen "Low Red Moon"-i lugemist.
.x:x.
& nüüd tuleb pateetiline osa, mida oleks parem ehk kirjutamata jätta.
see blogerdamine on nukravõitu tegevus.
ma nagu vahendaksin inimestele mõtteid, aga samas ei vahendaks ka, sest mul pole aimugi, kas keegi seda kõike üleüldse loebki.
keegi vahel vast ikka, aga siiski.
vahel ma ei tea, miks ma seda teen.
ja siis mulle meenub, kui hea meel mul on kui ma kellegi teise blogis uue sissekande leian. inimesed on kuidagi teistmoodi avameelsed selles keskkonnas. ja see on väga väga huvitav.
paljude inimeste blogid tõestavad ja kinnitavad seda, et inimene on inimene. ja inimene on üks glitch'e täis organite ja mõtete kogum.
see on liigutav, lohutav ja ilus, kui üks inimene näitab teisele, et "näe, sa ei olegi värdjas. mina olen ka selline. ja tegelikult on see päris äge, kas sa ei arva?"
jah. see on siiani mind kirjutamas hoidnud. maia teab, et ma olen tahtnud lõpetada.
igatahes on minu jutu mõte see, et minu arust oleks see väga soojendav kui selle blogi lugeja jätaks endast maha jälje ja ütleks, et "mina olin siin." ehk midagi enamatki.
siis ma tean, et ekraani taga on veel keegi.
ja ma ei sosista jaburusi ainult sellele vaiksele kuule, kes öösiti aknast sisse vaatab.
esmaspäev, Veebruar 21, 2005
the nothings
nõme ja piinlik aeg on, sest keegi varastas mu laptopi töölt ära ja nüüd ma ei saa kirjutada nii, nagu ma kirjutasin.
puhka rahus, räpptop.
jää palun vargale kurku kinni kui saad.
.
failidest back-up koopiate tegemine kuulub ehk maailma parimate ideede ladvikusse.
kui mu tekstid oleksid koos masinaga kaotsi läinud, oleks mu närvisüsteemis lühis tekkinud.
nii et tee palun sinagi enda kõige olulisematest failidest ruttu tagavarakoopiad.
homme hakkan vangivalvuriks.
puhka rahus, räpptop.
jää palun vargale kurku kinni kui saad.
.
failidest back-up koopiate tegemine kuulub ehk maailma parimate ideede ladvikusse.
kui mu tekstid oleksid koos masinaga kaotsi läinud, oleks mu närvisüsteemis lühis tekkinud.
nii et tee palun sinagi enda kõige olulisematest failidest ruttu tagavarakoopiad.
homme hakkan vangivalvuriks.
reede, Veebruar 18, 2005
20 mis?
käisin eile "Juliat" vaatamas ja see võttis ootamatult sisemuse tublisti tühjemaks.
naljakas on see, et kuigi ma läksin etendusele koos margusega, oli teatris tegelikult pool kursust.
kõik ilusasti paarides.
mihu teeb minuga seksuaalse orientatsiooni alaseid eksperimente.
juba pikemat aega.
see on nii arusaadav, et tobe lausa.
aga eile see muutus ärritavaks.
mihu on väga kindel, et ma olen homo.
ja kahtlustab ilmselt, et mina ja margus oleme kuum armastajapaar.
homoseks ja kõik muu värk särk.
ütles mulle Draamateatri kohvikus veel, et mul on täpselt see sama klaasistunud pilk silmades, mis pededelgi. kusjuures klaasistunud pilgu all mõtles ta tegelikult pööritavaid silmi.
puhtalt nõme.
aga margus ütles mihule selle peale: "aa, jah, ma olen ka seda raamatut lugenud."
hiljem andis margus mulle teada, et mihu on mind juba suvest saadik imelikult jälginud. maarja sünnipäevast saadik.
.
peale "Juliat" tulid teatrimõtted tagasi, nagu poltergeistid, kelle eest mul mõneks ajaks ennast ära õnnestus peita.
nüüd ma tean jälle vähem, mis minust saab.
mitte keegi ei maininud mulle lapsepõlves, millised enese küsimärgistamised 20ndate eluaastatega kaasneb.
kõik rääkisid ainult puberteedist, et "jaa... oi kui see tuleb, siis on kõik... siis on täitsa lõpp."
bitch please.
kõik mu sõbrad on katki.
ja me ei tea, mis meist saab.
me ei tea, mis meist saab.
.
ma pean nüüd kirjutama.
muidu ma ei taha ennast enam näha.
.
aga jääme nalja pärast ellu.
vahest võtame veel midagi ette.
ah?
kamraadid?
"saatus - sind on hüütud heitlikuks.
ole heitlik, jah."
naljakas on see, et kuigi ma läksin etendusele koos margusega, oli teatris tegelikult pool kursust.
kõik ilusasti paarides.
mihu teeb minuga seksuaalse orientatsiooni alaseid eksperimente.
juba pikemat aega.
see on nii arusaadav, et tobe lausa.
aga eile see muutus ärritavaks.
mihu on väga kindel, et ma olen homo.
ja kahtlustab ilmselt, et mina ja margus oleme kuum armastajapaar.
homoseks ja kõik muu värk särk.
ütles mulle Draamateatri kohvikus veel, et mul on täpselt see sama klaasistunud pilk silmades, mis pededelgi. kusjuures klaasistunud pilgu all mõtles ta tegelikult pööritavaid silmi.
puhtalt nõme.
aga margus ütles mihule selle peale: "aa, jah, ma olen ka seda raamatut lugenud."
hiljem andis margus mulle teada, et mihu on mind juba suvest saadik imelikult jälginud. maarja sünnipäevast saadik.
.
peale "Juliat" tulid teatrimõtted tagasi, nagu poltergeistid, kelle eest mul mõneks ajaks ennast ära õnnestus peita.
nüüd ma tean jälle vähem, mis minust saab.
mitte keegi ei maininud mulle lapsepõlves, millised enese küsimärgistamised 20ndate eluaastatega kaasneb.
kõik rääkisid ainult puberteedist, et "jaa... oi kui see tuleb, siis on kõik... siis on täitsa lõpp."
bitch please.
kõik mu sõbrad on katki.
ja me ei tea, mis meist saab.
me ei tea, mis meist saab.
.
ma pean nüüd kirjutama.
muidu ma ei taha ennast enam näha.
.
aga jääme nalja pärast ellu.
vahest võtame veel midagi ette.
ah?
kamraadid?
"saatus - sind on hüütud heitlikuks.
ole heitlik, jah."
pühapäev, Veebruar 13, 2005
hing ja teised. ühes kehas.
külmetushaigus lammutas füüsilise tervise müüri maha ja ma näen nüüd selgemalt, mis teisel pool toimub.
ma näen oma vaimset tervist.
ja seda, et mis sellel viga on.
lisaks on haigestunud kehas elades eriti raskesti tunda, kui absurdne ja arusaamatu see on, et inimene on kogu aeg see, kes ta on.
väga veidrad on need tõdemushetked.
vahepeal läheb ju meelest ära kui automaatika sisse lülitub.
aga siis tuleb jälle korraks selline aju-judin, sest selgub, et ma olen ikka veel mina.
ja mitte keegi muu.
.
tere, pisikud.
tundke end hubaselt.
ma näen oma vaimset tervist.
ja seda, et mis sellel viga on.
lisaks on haigestunud kehas elades eriti raskesti tunda, kui absurdne ja arusaamatu see on, et inimene on kogu aeg see, kes ta on.
väga veidrad on need tõdemushetked.
vahepeal läheb ju meelest ära kui automaatika sisse lülitub.
aga siis tuleb jälle korraks selline aju-judin, sest selgub, et ma olen ikka veel mina.
ja mitte keegi muu.
.
tere, pisikud.
tundke end hubaselt.
ja laps ütleb...
and what is this fascination with wings anyway?
:mis on inglites ja lindudes nii erilist?:
ja nüüd mulle meenub, et tiina kukli ütles meile eelmisel õppeaastal kehatehnika tunnis (tõenäoliselt mingil varahommikul, selles kõige uuemas koreograafide saalis, kui kõik olid unised, paljajalu, dressides ja valudes), et need tiivanukid meie kõigi selgadel on jäänused parematest aegadest.
...ühed ilusamad & kurvemad sõnad, mida ma kuulnud olen.
võib-olla see ongi see, mis kõigil puudu on.
võib-olla sellepärast ongi kõik inimesed (tsiteerides veikot) "sellised vähe lenduvad ja sisemiselt katki."
meil on tiivad puudu ja sellepärast on õudsalt ai-ai-ai.
ja see teeb meid nii tusaseks, et paneb hammustama.
nii teisi kui ka iseennast.
------------------------------------------------------------------------------
...and you will know us by the trail of dead [album] madonna
------------------------------------------------------------------------------
:mis on inglites ja lindudes nii erilist?:
ja nüüd mulle meenub, et tiina kukli ütles meile eelmisel õppeaastal kehatehnika tunnis (tõenäoliselt mingil varahommikul, selles kõige uuemas koreograafide saalis, kui kõik olid unised, paljajalu, dressides ja valudes), et need tiivanukid meie kõigi selgadel on jäänused parematest aegadest.
...ühed ilusamad & kurvemad sõnad, mida ma kuulnud olen.
võib-olla see ongi see, mis kõigil puudu on.
võib-olla sellepärast ongi kõik inimesed (tsiteerides veikot) "sellised vähe lenduvad ja sisemiselt katki."
meil on tiivad puudu ja sellepärast on õudsalt ai-ai-ai.
ja see teeb meid nii tusaseks, et paneb hammustama.
nii teisi kui ka iseennast.
------------------------------------------------------------------------------
...and you will know us by the trail of dead [album] madonna
------------------------------------------------------------------------------
teisipäev, Veebruar 08, 2005
kolm kaamlit
täna siis ühe loengu vahetunnil tahtsin olla nagu päris kunsti-inimene ja teha suitsuruumis suitsu ja rääkida kunstist.
ühe tartu ülikooli kirjanduse tudengiga.
ja kui ma siis peale neid sigarette meie pikast keerdtrepist üles tatsasin, selgus, et gravitatsioon ei ole enam päriselt minu asi.
ja kui ma juba klassiruumis toolile tagasi istusin selgus, et ma kas hakkan sealsamas oksele või kaotan niisama teadvuse.
kõik haises soojade konide järgi. riided, klassiruumi lämbe õhk. ninasõõrmed. kõik.
ja siis ma trippisin kooli koridoris ringi, üritades leida mingit poosi või nippi, mis mind teadvusel hoiaks.
kui ma vetsus istusin, tegi mingi kampsuniga mees vahepeal minu kabiini ukse lahti ja ütles: "oih, vabandust."
aga lõpuks ma komberdasin klassi esisesse koridori, vajusin kõvadele pinkidele ja vähkresin seal hästi aeglaselt nii istukil kui külili.
väga õudne oli olla.
ootasin und. et see keerlev tubakapohmell üle läheks.
magades lähevad ju asjad üle.
higistasin ja külmetasin, nagu narkomaan.
kui ma paigal olin, hakkas nagu parem, aga nii kui ma pead keerasin, hakkas jälle halb.
lõpuks jäin mingisse valgesse transsi.
see polnud päris uni.
lihtsalt "vajusingi ära" mõneks ajaks.
kui elina klassist välja tuli, et telefoniga rääkida, ärkasin uuesti üles.
ja siis ma olin piisavalt terveks toibunud, et jälle kõndida. läksin klassi. tagasi filmitundi. sass naeris ja küsis, et kas ma käisin etv-s vahepeal.
rääkisime muud juttu ka, aga hästi raske oli suhelda. dialoogi pidada. väga vaevaline.
aga ma üritasin.
ja, noh, paari tunni pärast olin jälle triksis-traksis.
nüüd on eluterve tunne sees.
nagu mingil kuradi spordipoisil.
ma tunnen ennast tugevana.
ja jäigana, nagu ma koosneksin ainult kõvadest kontidest ja energiast.
.
sellega loen oma teise katse - alustada suitsetamist - luhtunuks.
mida ma sellest õppisin?
et kooli ja iseenda kirjatööd vajavad tegemist.
ja et lõpeta see kuradi jauramine, lits.
-------------------------
Tool [album] Aenima
-------------------------
ühe tartu ülikooli kirjanduse tudengiga.
ja kui ma siis peale neid sigarette meie pikast keerdtrepist üles tatsasin, selgus, et gravitatsioon ei ole enam päriselt minu asi.
ja kui ma juba klassiruumis toolile tagasi istusin selgus, et ma kas hakkan sealsamas oksele või kaotan niisama teadvuse.
kõik haises soojade konide järgi. riided, klassiruumi lämbe õhk. ninasõõrmed. kõik.
ja siis ma trippisin kooli koridoris ringi, üritades leida mingit poosi või nippi, mis mind teadvusel hoiaks.
kui ma vetsus istusin, tegi mingi kampsuniga mees vahepeal minu kabiini ukse lahti ja ütles: "oih, vabandust."
aga lõpuks ma komberdasin klassi esisesse koridori, vajusin kõvadele pinkidele ja vähkresin seal hästi aeglaselt nii istukil kui külili.
väga õudne oli olla.
ootasin und. et see keerlev tubakapohmell üle läheks.
magades lähevad ju asjad üle.
higistasin ja külmetasin, nagu narkomaan.
kui ma paigal olin, hakkas nagu parem, aga nii kui ma pead keerasin, hakkas jälle halb.
lõpuks jäin mingisse valgesse transsi.
see polnud päris uni.
lihtsalt "vajusingi ära" mõneks ajaks.
kui elina klassist välja tuli, et telefoniga rääkida, ärkasin uuesti üles.
ja siis ma olin piisavalt terveks toibunud, et jälle kõndida. läksin klassi. tagasi filmitundi. sass naeris ja küsis, et kas ma käisin etv-s vahepeal.
rääkisime muud juttu ka, aga hästi raske oli suhelda. dialoogi pidada. väga vaevaline.
aga ma üritasin.
ja, noh, paari tunni pärast olin jälle triksis-traksis.
nüüd on eluterve tunne sees.
nagu mingil kuradi spordipoisil.
ma tunnen ennast tugevana.
ja jäigana, nagu ma koosneksin ainult kõvadest kontidest ja energiast.
.
sellega loen oma teise katse - alustada suitsetamist - luhtunuks.
mida ma sellest õppisin?
et kooli ja iseenda kirjatööd vajavad tegemist.
ja et lõpeta see kuradi jauramine, lits.
-------------------------
Tool [album] Aenima
-------------------------
esmaspäev, Veebruar 07, 2005
Maraton
okei, see võib mulle väga palju liiga teha.
(tahtsin öelda, et "tappa", aga vaevalt, et ta seda teeks... vähemalt praegu veel.)
aga ma proovin tänasest alates kirjutada vähemalt 5 lehekülge päevas.
viis.
ja seda kuu aega. esialgu.
see sissekanne on ankur.
avalik tõotus, mis rõhuks kohuse- ja vastutustundele iseenda ja teiste ees.
.
see tõotus kõlab päris õudsalt, sest sellest võib jääda mulje, et ma hakkan plastmassi vormidesse valama. mitte ei nikerda taskunoaga ilusaid puidust talismane.
aga üks asi, mida ma olen õppinud, on see, et kirjutamise juures on enese distsiplineerimine tohutult oluline.
ja see pole ainus element, mis kirjutamise raskeks teeb. oh ei.
kuna siiani pole sõnad ise initsiatiivi üles võtnud ja ilma minu abita paberilehtedele jooksnud, arvan ma, et täna algav maraton teeks mind ainult targemaks ja kogenumast.
lisaks sellele, et ta mulle kindlasti liiga ka teeb.
aga kirjutamine on korraga mürk ja eliksiir.
needus ja õnnistus.
ja ma vihkan ja armastan seda korraga.
.
29 päeva 7. märtsini.
tint verre.
& läks.
(tahtsin öelda, et "tappa", aga vaevalt, et ta seda teeks... vähemalt praegu veel.)
aga ma proovin tänasest alates kirjutada vähemalt 5 lehekülge päevas.
viis.
ja seda kuu aega. esialgu.
see sissekanne on ankur.
avalik tõotus, mis rõhuks kohuse- ja vastutustundele iseenda ja teiste ees.
.
see tõotus kõlab päris õudsalt, sest sellest võib jääda mulje, et ma hakkan plastmassi vormidesse valama. mitte ei nikerda taskunoaga ilusaid puidust talismane.
aga üks asi, mida ma olen õppinud, on see, et kirjutamise juures on enese distsiplineerimine tohutult oluline.
ja see pole ainus element, mis kirjutamise raskeks teeb. oh ei.
kuna siiani pole sõnad ise initsiatiivi üles võtnud ja ilma minu abita paberilehtedele jooksnud, arvan ma, et täna algav maraton teeks mind ainult targemaks ja kogenumast.
lisaks sellele, et ta mulle kindlasti liiga ka teeb.
aga kirjutamine on korraga mürk ja eliksiir.
needus ja õnnistus.
ja ma vihkan ja armastan seda korraga.
.
29 päeva 7. märtsini.
tint verre.
& läks.
Do you really enjoy your life?
Do you strive or just float on by?
- Daughter Darling - Things Untold -
.
eksistentsialistlikud ajad. (jah, maia.)
nele hoiatas täna proovis, et ma Camus' "Esseest absurdist" eemale hoiaks. kui ma just mõneks päevaks manalateele minna ei taha.
virko rääkis, et me kõik oleme robotid, kes on programmeeritud talle tegema ja rääkima asju.
ja mitte ühtegi teist kohta ei eksisteeri tegelikult peale selle konkreetse koha, kus tema parajasti ise on.
sest tema on maailma keskpunk ja ainult tema on päriselt olemas.
mingil hetkel läheb ta võibolla hulluks ja võtab kellelgi pea pealt kaane ära, et näha, kuidas see nutikas aparaat töötab.
ja mis iganes.
peale selle koha-olemasolu-mõtte, ei tabanud see lugu mind tol momendil üldse kui miski uus või ennekuulmatu.
.
suudlen varjusid, magan vaimudega.
ja valentinipäev tulgu.
tulgu aga.
Do you strive or just float on by?
- Daughter Darling - Things Untold -
.
eksistentsialistlikud ajad. (jah, maia.)
nele hoiatas täna proovis, et ma Camus' "Esseest absurdist" eemale hoiaks. kui ma just mõneks päevaks manalateele minna ei taha.
virko rääkis, et me kõik oleme robotid, kes on programmeeritud talle tegema ja rääkima asju.
ja mitte ühtegi teist kohta ei eksisteeri tegelikult peale selle konkreetse koha, kus tema parajasti ise on.
sest tema on maailma keskpunk ja ainult tema on päriselt olemas.
mingil hetkel läheb ta võibolla hulluks ja võtab kellelgi pea pealt kaane ära, et näha, kuidas see nutikas aparaat töötab.
ja mis iganes.
peale selle koha-olemasolu-mõtte, ei tabanud see lugu mind tol momendil üldse kui miski uus või ennekuulmatu.
.
suudlen varjusid, magan vaimudega.
ja valentinipäev tulgu.
tulgu aga.
pühapäev, Veebruar 06, 2005
flash kõhule
veidi väsinud ja uimane.
imetlen uue arvuti kiirust asjade käivitamisel & jooksutamisel.
vahva must masin. küljevõrestike ja sisemise punase tulukesega :)
.
leidsin 2 imelist flash multikat.
1) Final Fantasy A+
meenutab mulle keskkooli.
kõhus oli kõditav naeruvõdin sees terve selle pika loo vältel.
2) David Firth, muusikualiasega Locust Toybox, tegi pisikese muusikavideo.
hämm
ast
av
...
-x-
kõhuvõdinate terviseks.
püüdkem eurovisiooni mitte südamesse võtta.
imetlen uue arvuti kiirust asjade käivitamisel & jooksutamisel.
vahva must masin. küljevõrestike ja sisemise punase tulukesega :)
.
leidsin 2 imelist flash multikat.
1) Final Fantasy A+
meenutab mulle keskkooli.
kõhus oli kõditav naeruvõdin sees terve selle pika loo vältel.
2) David Firth, muusikualiasega Locust Toybox, tegi pisikese muusikavideo.
hämm
ast
av
...
-x-
kõhuvõdinate terviseks.
püüdkem eurovisiooni mitte südamesse võtta.
reede, Veebruar 04, 2005
III algus
väsinud olen. ja süda on üliõrnalt paha.
aga kui ma öösel terava trance'i rütmis uinuvat kinosaali mopiga läikima nühkisin, oli sees hea tunne küll, et me margusega jälle kirjutasime. ja ma panin meie esimesele faasile punkti.
kinos oli keset filmi voolukatkestus.
heli ja valgus neeldusid kusagile musta auku ja saal jäi laealuse EXIT lambi kahvatusinakasse valgusesse.
inimesed istusid täiesti hääletult edasi, nagu nukud.
kui aeg peaks kivistuma, siis umbes sellisena see välja näekski.
hiljem sain teada, et neid voolukatkestusi oli Tallinnas mitu. kõik toimusid väga erinevatel aegadel, aga ikkagi täna. ühel ja samal päeval.
natuke rõõmus naljakas tunne tuleb sisse kui ma mõtlen, et STEREO ultramoodne klientuur istus ka mingil hetkel vaikuses ja pimeduses. umbes samal ajal kui kinorahvaski.
tjah.
nele tuli just üleeile Hispaaniast tagasi ja seal oli lund sadanud.
koolid pandi kinni ja inimesed saadeti töölt koju, sest ilm oli nende jaoks värdjalikult külm.
ja ma ei jaksaks siinkohal hakata meenutama kõiki neid uputusi ja värinaid, mis maailma rahvaid viimasel ajal järjekindlalt tasakaalust välja viib.
teate seda id_rev'i poiste laulu nimega "maailm, mille lõpp on mõeldav"?
just see laul tuleb praegu meelde.
ja ma panen selle nüüd käima ka.
.
see müstiline voolukatkestus kandub üle nii minu, marguse kui ka sassi ellu.
see ilus koletuslik voolukatkestus...
aga Elvas oli võluv.
Kristjan on vahepeal kuningaks saanud.
ja ma saan väikese Jüriga väga hästi läbi. mis pidi imelik olema, sest enamasti pidi ta inimesi võõrastama.
ta püüdis mulle päris palju asju ära seletada, aga ma ei saanud mitte midagi aru.
tuleb oodata, kuni ta reeglipäraseid sõnu ja lauseid moodustama hakkab.
seevastu sain ma lõpuks aru sellest, et ma ei saa ennast Elvas uueks leiutada ja siis tervena Tallinnasse tagasi tulla. ma pean end siin pealinnas uuesti kokku panema.
sest Elva-mina libiseb käest ja upub unne samal ajal kui ma poolenisti teadvusel olles klappidest muusikat kuulan ja läbi bussiakna jälgin, kuidas udusse mattunud lumine maailm päikese eredas valguses piirid kaotab ja ühiseks hele-hele-kollakaks kumaks sulab.
päeviku kolmas peatükk on alanud.
aga kui ma öösel terava trance'i rütmis uinuvat kinosaali mopiga läikima nühkisin, oli sees hea tunne küll, et me margusega jälle kirjutasime. ja ma panin meie esimesele faasile punkti.
kinos oli keset filmi voolukatkestus.
heli ja valgus neeldusid kusagile musta auku ja saal jäi laealuse EXIT lambi kahvatusinakasse valgusesse.
inimesed istusid täiesti hääletult edasi, nagu nukud.
kui aeg peaks kivistuma, siis umbes sellisena see välja näekski.
hiljem sain teada, et neid voolukatkestusi oli Tallinnas mitu. kõik toimusid väga erinevatel aegadel, aga ikkagi täna. ühel ja samal päeval.
natuke rõõmus naljakas tunne tuleb sisse kui ma mõtlen, et STEREO ultramoodne klientuur istus ka mingil hetkel vaikuses ja pimeduses. umbes samal ajal kui kinorahvaski.
tjah.
nele tuli just üleeile Hispaaniast tagasi ja seal oli lund sadanud.
koolid pandi kinni ja inimesed saadeti töölt koju, sest ilm oli nende jaoks värdjalikult külm.
ja ma ei jaksaks siinkohal hakata meenutama kõiki neid uputusi ja värinaid, mis maailma rahvaid viimasel ajal järjekindlalt tasakaalust välja viib.
teate seda id_rev'i poiste laulu nimega "maailm, mille lõpp on mõeldav"?
just see laul tuleb praegu meelde.
ja ma panen selle nüüd käima ka.
.
see müstiline voolukatkestus kandub üle nii minu, marguse kui ka sassi ellu.
see ilus koletuslik voolukatkestus...
aga Elvas oli võluv.
Kristjan on vahepeal kuningaks saanud.
ja ma saan väikese Jüriga väga hästi läbi. mis pidi imelik olema, sest enamasti pidi ta inimesi võõrastama.
ta püüdis mulle päris palju asju ära seletada, aga ma ei saanud mitte midagi aru.
tuleb oodata, kuni ta reeglipäraseid sõnu ja lauseid moodustama hakkab.
seevastu sain ma lõpuks aru sellest, et ma ei saa ennast Elvas uueks leiutada ja siis tervena Tallinnasse tagasi tulla. ma pean end siin pealinnas uuesti kokku panema.
sest Elva-mina libiseb käest ja upub unne samal ajal kui ma poolenisti teadvusel olles klappidest muusikat kuulan ja läbi bussiakna jälgin, kuidas udusse mattunud lumine maailm päikese eredas valguses piirid kaotab ja ühiseks hele-hele-kollakaks kumaks sulab.
päeviku kolmas peatükk on alanud.
laupäev, Jaanuar 29, 2005
II / II - minemine
5 tunni pärast buss Tartusse.
Tartust buss Tõraverre.
lähen ja leiutan end uueks.
kui see ei õnnestu, siis unistustes juhtub nii (tsiteerides jälle Caitlin R. Kiernan'i):
"/---/ The way I feel right now, I'm about half determined to pack a bag — just one, that's all I'm allowed — and catch a plane to Montreal. Just a city I chose at random. There I would take up residence at a seedy hotel and spend the last year of my life with a boy whore and as much alcohol and heroin as I could consume. I can't speak French, but the boy whore could, so that works out. It would make a nice ending to the story. /---/"
1/22/05 01:00 pm
.
mul on 2 külalist sees.
hirm ja kurbus.
lähen ära lõunasse ja vaatan, kas nad suudavad mind jälitada.
Tartust buss Tõraverre.
lähen ja leiutan end uueks.
kui see ei õnnestu, siis unistustes juhtub nii (tsiteerides jälle Caitlin R. Kiernan'i):
"/---/ The way I feel right now, I'm about half determined to pack a bag — just one, that's all I'm allowed — and catch a plane to Montreal. Just a city I chose at random. There I would take up residence at a seedy hotel and spend the last year of my life with a boy whore and as much alcohol and heroin as I could consume. I can't speak French, but the boy whore could, so that works out. It would make a nice ending to the story. /---/"
1/22/05 01:00 pm
.
mul on 2 külalist sees.
hirm ja kurbus.
lähen ära lõunasse ja vaatan, kas nad suudavad mind jälitada.
reede, Jaanuar 28, 2005
I / II - iiveldus
pasaüledoos saabus eile; edasi tulid järelannused, mis keerasid saavutatud haripunktile veel vinte peale.
doominoefekt.
murphy seadused.
tead ju küll.
olime jaaguga kahekesi tema pool. korteris on remont pooleli, nii et kogu õhk oli värvi parfümeeriaga ära mürgitatud.
vaatasime ühe kassetitäie Hollandis üles võetud videomaterjali läbi. seda oli kokku umbes tund. ja materjal oli nii nii halb. sealt saaks ainult mõned sekundid sõela peale jätta. sekundid, kus keegi teeb ilusa näo pähe ja kaamera ei värise põhjendamatult veidrate nurkade all.
kassette on veel ja veel. ja homme on Tõraverre sõit. inimesed tahaksid vist dokumentaali näha. aga... ma ei tea... üldse pole enam soovi selles jubedas materjalis sonkida.
fotod on palju-palju ilusamad. ja räägivad oma hääletus staatilisuses kauneid lugusid, mis juba praegu, 3 kuud hiljem, nostalgiapisteid kõhtu lööb.
siis tuli öö & me külmetasime mõnda aega ilma asjata õues ja ootasime minu bussi, mis ei tulnud. läksime sisse tagasi. vaatasime telekat.
ja telekast tuli soppa.
mingi jõuetu ameerika sitcom / sms-chat alasti naiste piltidega, liikumatu blondi webcam-saatejuhipreili ja eminemi muusikaga / JERRY SPRINGER!
fuckin' YES.
teemaks on "avaldamata räpased saladused".
kahesajapealine publik röögib rituaalselt, vihaselt: "YOU ARE GAY! YOU ARE GAY! YOU ARE GAY!" peale seda kui üks mees on oma vennale üles tunnistanud, et ta on juba pikemat aega venna pruuti trukkinud ja siis lisaks veel kõrvalt natuke ühte meest õnnelikuks teinud.
ja siis publik röögib: "WE WANT LESBIANS! WE WANT LESBIANS! WE WANT LESBIANS!" peale seda kui Jerry on välja kuulutanud järgmise saatekülalise - ühe väga koguka ~35-aastase naise, kes trukkis ühte teist väga kogukat ~35-aastast naist ja siis veel salaja tollesama naise ~30-aastast väga kogukat õde, kusjures üks õdedest väitis end teadvat, et sister on lesbi ja teine väitis end mitte teadvat, et sestraa on mitte-hetero.
petja-lesbi ütles Jerry Springerile, et ta sooviks enne ülestunnistust saada veel viimane romantiline momentum koos selle põhiõega. ja siis tuli põhiõde lavale ja naised hakkasid jõuliselt suudlema. põhiõde rebis petja-lesbil akti käigus särgi eest katki.
ning siis kui nad maha rahunesid ja toolidele istusid, ütles petja-lesbi oma huulepulgamäkerdistest plekilise näoga: "I've been sleeping with your sister."
siis saadeti see teine sister rahva ette ja kõik kolm suurt naist hakkasid üksteise peale karjuma.
lavale tulnud sister karjus mäkerdatud näo ja võdisevate rindadega lesbi peale, et: "What? You bitch! You've been screwing my sister!?" ja selle sisteri õde karjus omaenda õe peale, et: "You've been screwing my girlfriend!?" jne. jne.
jne. jne.
jne.
saatele on juurde tulnud uued animatsioonid ja värgid, nii et kui keegi kellelegi kallale sööstab, lendab ekraanile plärtsti sinine latakas kirjaga "KAPLOW!" vms.
ja kui keegi ropendama kukub, hakkab tema suu ees tõmmeldes hõljuma must silt kirjaga "CENSORED".
saate lõpus istusid kõik ilusad patulised publiku ees pinkidel.
kusjuures nende seas oli ka üks valgehalli peaga lühike-lühike vanamees, kellel olid mustad (nii värvilt kui sisult) stringid peas. tema lugu oli selleks hetkeks juba ära olnud kui me jaaguga Springerit vahtima sattusime.
igatahes.
publikus hakkas mikrofon ringi käima ha igal ühel avanes võimalus saatekülalisi solvata, sõimata ja alandada.
now, THAT'S entertainment.
jaagul oli õigus.
ta ütles, et mõned inimesed on loodud paska tootma.
aga meie ei ole.
tõsi. meie ei ole.
ma ei räägi ainult endast ja jaagust. ma räägin meist.
eks me tegelikult toodame pidevalt paska, tahes-tahtmata.
aga tead ju küll, mida jaak mõtles.
.
paar ja pool tundi tagasi tõmbasin kodus endale väljaskäimisepüksid jalga ja need olid seest märjad.
kass.
kuses.
mu pükstesse.
.
bussis maandus minu ette istuma üks parm.
onu, kes auras nõnda teravalt, et aken oli udune ja mu rindkerre ilmusid pehmed torked.
kui onu aknast välja vaatas, varastasin pilguheite tema ninast.
paistetuspunnid hoidsid seda koos.
.
busside istmekatted reedavad kehvasti koos püsivate inimkehade lekkeid.
aina raskem on valida kohta, kuhu kellegi võikamad mahlad veel imbunud pole.
seista on tore, aga bussid on tihti väga täis.
ja seljakott on suur.
vahel varastatakse värke.
särke.
.
mind on pikemat aega vaevanud üks kohutav vana naine räpases kahvatuhallis/sinakas mantlis, mille taga on suur julge lõhik. tuulise ilmaga hakkab mantel tagant lehvima, lendlema.
tal on alati kapuuts peas.
ja tal on alati suu lahti.
surnuroosa läikiv interjöör. ümar keel.
ta on kõndiv dekadents.
kõndiv surm.
me jagame sageli bussi.
ja ükskord istus ta minu selja taga, surudes mind (ilmselt endalegi teadmata) oma kehaliste lõhnadega meelemärkusetuse servale.
mu hingetoru kippus mädanema.
ma kardan seda naist, sest ta sümboliseerib minu jaoks seda kõige hirmsamat, kõige julmemat ja jubedamat elu lõpplahenduse varianti.
üksik. lagunev. ekslev. alalhoiuinstinkti poolt endiselt töökorras hoitud tragöödia.
[lõpetatud kell 7:20 pm]
mul on mõttes tema jaoks nimi ka.
Lady Death.
ja ma kardan temaga koos bussis sõita.
.
ma ei tea, kas ma peaksin seda mainima, aga keegi kuses kino väljapääsukoridori juurde.
seal haiseb nüüd.
jälle.
.
mõtted söögist ainult õõvastavad mind.
sõin hommikul ühe rasvase omleti ära ja rohkem ei taha midagi.
süda on paha ja keha on ekstranõrk.
roomaks kusagile hämaramasse nurka ja jääks sinna kägarasse lebama.
jääks sinna ära kaduma.
mu süda taob praegu 2 korda kiiremini kui lubatud on.
.
kõik, mis ma siinkohal öelda saan on, et ma tahaks kirjutada millalgi loo lõhkisest-paistes-immitsevast-&-mädanevast parm-mehest, kes hakkab enesest uut inimest ehitama.
ma saan ainult niiviisi selle enda süsteemist välja.
osaliselt kasvõi.
.
homme lähme Tõraverre.
vaatame ehk tähtigi ja mõtleme ehk maailmast, kus mitte keegi ei pea kõndides mädanema.
[lõpetatud kell 9:10 pm]
doominoefekt.
murphy seadused.
tead ju küll.
olime jaaguga kahekesi tema pool. korteris on remont pooleli, nii et kogu õhk oli värvi parfümeeriaga ära mürgitatud.
vaatasime ühe kassetitäie Hollandis üles võetud videomaterjali läbi. seda oli kokku umbes tund. ja materjal oli nii nii halb. sealt saaks ainult mõned sekundid sõela peale jätta. sekundid, kus keegi teeb ilusa näo pähe ja kaamera ei värise põhjendamatult veidrate nurkade all.
kassette on veel ja veel. ja homme on Tõraverre sõit. inimesed tahaksid vist dokumentaali näha. aga... ma ei tea... üldse pole enam soovi selles jubedas materjalis sonkida.
fotod on palju-palju ilusamad. ja räägivad oma hääletus staatilisuses kauneid lugusid, mis juba praegu, 3 kuud hiljem, nostalgiapisteid kõhtu lööb.
siis tuli öö & me külmetasime mõnda aega ilma asjata õues ja ootasime minu bussi, mis ei tulnud. läksime sisse tagasi. vaatasime telekat.
ja telekast tuli soppa.
mingi jõuetu ameerika sitcom / sms-chat alasti naiste piltidega, liikumatu blondi webcam-saatejuhipreili ja eminemi muusikaga / JERRY SPRINGER!
fuckin' YES.
teemaks on "avaldamata räpased saladused".
kahesajapealine publik röögib rituaalselt, vihaselt: "YOU ARE GAY! YOU ARE GAY! YOU ARE GAY!" peale seda kui üks mees on oma vennale üles tunnistanud, et ta on juba pikemat aega venna pruuti trukkinud ja siis lisaks veel kõrvalt natuke ühte meest õnnelikuks teinud.
ja siis publik röögib: "WE WANT LESBIANS! WE WANT LESBIANS! WE WANT LESBIANS!" peale seda kui Jerry on välja kuulutanud järgmise saatekülalise - ühe väga koguka ~35-aastase naise, kes trukkis ühte teist väga kogukat ~35-aastast naist ja siis veel salaja tollesama naise ~30-aastast väga kogukat õde, kusjures üks õdedest väitis end teadvat, et sister on lesbi ja teine väitis end mitte teadvat, et sestraa on mitte-hetero.
petja-lesbi ütles Jerry Springerile, et ta sooviks enne ülestunnistust saada veel viimane romantiline momentum koos selle põhiõega. ja siis tuli põhiõde lavale ja naised hakkasid jõuliselt suudlema. põhiõde rebis petja-lesbil akti käigus särgi eest katki.
ning siis kui nad maha rahunesid ja toolidele istusid, ütles petja-lesbi oma huulepulgamäkerdistest plekilise näoga: "I've been sleeping with your sister."
siis saadeti see teine sister rahva ette ja kõik kolm suurt naist hakkasid üksteise peale karjuma.
lavale tulnud sister karjus mäkerdatud näo ja võdisevate rindadega lesbi peale, et: "What? You bitch! You've been screwing my sister!?" ja selle sisteri õde karjus omaenda õe peale, et: "You've been screwing my girlfriend!?" jne. jne.
jne. jne.
jne.
saatele on juurde tulnud uued animatsioonid ja värgid, nii et kui keegi kellelegi kallale sööstab, lendab ekraanile plärtsti sinine latakas kirjaga "KAPLOW!" vms.
ja kui keegi ropendama kukub, hakkab tema suu ees tõmmeldes hõljuma must silt kirjaga "CENSORED".
saate lõpus istusid kõik ilusad patulised publiku ees pinkidel.
kusjuures nende seas oli ka üks valgehalli peaga lühike-lühike vanamees, kellel olid mustad (nii värvilt kui sisult) stringid peas. tema lugu oli selleks hetkeks juba ära olnud kui me jaaguga Springerit vahtima sattusime.
igatahes.
publikus hakkas mikrofon ringi käima ha igal ühel avanes võimalus saatekülalisi solvata, sõimata ja alandada.
now, THAT'S entertainment.
jaagul oli õigus.
ta ütles, et mõned inimesed on loodud paska tootma.
aga meie ei ole.
tõsi. meie ei ole.
ma ei räägi ainult endast ja jaagust. ma räägin meist.
eks me tegelikult toodame pidevalt paska, tahes-tahtmata.
aga tead ju küll, mida jaak mõtles.
.
paar ja pool tundi tagasi tõmbasin kodus endale väljaskäimisepüksid jalga ja need olid seest märjad.
kass.
kuses.
mu pükstesse.
.
bussis maandus minu ette istuma üks parm.
onu, kes auras nõnda teravalt, et aken oli udune ja mu rindkerre ilmusid pehmed torked.
kui onu aknast välja vaatas, varastasin pilguheite tema ninast.
paistetuspunnid hoidsid seda koos.
.
busside istmekatted reedavad kehvasti koos püsivate inimkehade lekkeid.
aina raskem on valida kohta, kuhu kellegi võikamad mahlad veel imbunud pole.
seista on tore, aga bussid on tihti väga täis.
ja seljakott on suur.
vahel varastatakse värke.
särke.
.
mind on pikemat aega vaevanud üks kohutav vana naine räpases kahvatuhallis/sinakas mantlis, mille taga on suur julge lõhik. tuulise ilmaga hakkab mantel tagant lehvima, lendlema.
tal on alati kapuuts peas.
ja tal on alati suu lahti.
surnuroosa läikiv interjöör. ümar keel.
ta on kõndiv dekadents.
kõndiv surm.
me jagame sageli bussi.
ja ükskord istus ta minu selja taga, surudes mind (ilmselt endalegi teadmata) oma kehaliste lõhnadega meelemärkusetuse servale.
mu hingetoru kippus mädanema.
ma kardan seda naist, sest ta sümboliseerib minu jaoks seda kõige hirmsamat, kõige julmemat ja jubedamat elu lõpplahenduse varianti.
üksik. lagunev. ekslev. alalhoiuinstinkti poolt endiselt töökorras hoitud tragöödia.
[lõpetatud kell 7:20 pm]
mul on mõttes tema jaoks nimi ka.
Lady Death.
ja ma kardan temaga koos bussis sõita.
.
ma ei tea, kas ma peaksin seda mainima, aga keegi kuses kino väljapääsukoridori juurde.
seal haiseb nüüd.
jälle.
.
mõtted söögist ainult õõvastavad mind.
sõin hommikul ühe rasvase omleti ära ja rohkem ei taha midagi.
süda on paha ja keha on ekstranõrk.
roomaks kusagile hämaramasse nurka ja jääks sinna kägarasse lebama.
jääks sinna ära kaduma.
mu süda taob praegu 2 korda kiiremini kui lubatud on.
.
kõik, mis ma siinkohal öelda saan on, et ma tahaks kirjutada millalgi loo lõhkisest-paistes-immitsevast-&-mädanevast parm-mehest, kes hakkab enesest uut inimest ehitama.
ma saan ainult niiviisi selle enda süsteemist välja.
osaliselt kasvõi.
.
homme lähme Tõraverre.
vaatame ehk tähtigi ja mõtleme ehk maailmast, kus mitte keegi ei pea kõndides mädanema.
[lõpetatud kell 9:10 pm]
neljapäev, Jaanuar 27, 2005
(none)
ma ei taha tegelt, et inimesed oleksid kurvad.
päris kurbus ei ole ilus. lihtsalt valus.
üksindus on ka halb.
üksildus ka.
ma ei tee neil vahet.
selliseid asju saab ainult väga kaugelt romantiseerida.
aga romantiseeritutena on nad, jah, ilusad.
tõesti on.
.
meil on õues lumetekk peal.
tuled on kollased.
-----------------------
the one a.m. radio
-----------------------
päris kurbus ei ole ilus. lihtsalt valus.
üksindus on ka halb.
üksildus ka.
ma ei tee neil vahet.
selliseid asju saab ainult väga kaugelt romantiseerida.
aga romantiseeritutena on nad, jah, ilusad.
tõesti on.
.
meil on õues lumetekk peal.
tuled on kollased.
-----------------------
the one a.m. radio
-----------------------
kolmapäev, Jaanuar 26, 2005
mõnel päeval ei tule sõnad välja
vaikus oli täna.
püüdsin kirjutada, aga jaksasin ainult lihvida eelnevat.
Margusega jätsin ka täna kribamis-sessiooni ära.
Maarjaga istusime enamus ajast kinosaalis helendavate arvutiekraanide taga. eriti ei rääkinud.
täna oli vaikne jõlkumispäev.
Trooja Hunt sai kõhu alla ilusa graveeringuga metallplaadi. ootab nüüd Itaaliasse sõitu. küll ta on uhke.
linn on praegu väga vaikne. ja lund langeb ka vaikselt.
nii vaikne on, et algul ei pannud vaikust tähelegi.
koduteel jäin autosõidutee ristmikul seisma ja ainult Jehoova tunnistajate maja kõrge ventilatsioonikorsten vuhistas tasakesi õhku sisse. ja siis see ka vaikis.
väga ilus ajastus.
valgete tuledega auto sõitis kaugel selja taga ja kadus siis nurga taha ära. täiesti hääletult.
vasakul, samuti kaugel, oli keegi inimene, kes ei teinud üldse häält.
ja langeski ainult kerget lund.
kollased valgustid andsid sooja valgust.
täna ma sain aru, kuidas Tallinn crashi-hollandlastele muinasjutulinna mulje sai jätta.
sest tegelikult pole ainult vanalinn selline.
suurem osa kogu Tallinnast on muinasjutulik.
Tallinn on pisike ja armas. samas nii püüdlik, et olla siiski suurlinnade sekka arvestatud.
ma oleks tahtnud täna lihtsalt statiivi ja fotokaga maia kodukanti minna ja maju ja tänavaid pildistada.
aga mõttest piisas ka. ma ei muutu aktiivseks eriti kergelt. vist.
aga, jah, maia-kant on muinasjutulik.
ja kalamaja. kopli. pelgu(d). rääkimata uutest ja kaasaegsematest elamurajoonidest.
isegi lasnamäe on.
jah, ma mõtlesin välja, mis sorti muinasjutu-lik lasnamäe on.
lasnamäe on technomuinasjutulik.
mitte kusagil mujal ei ole sellist öist aknast välja vaatamise pilti, nagu lasnamäel.
see on nii kurb ja ilus oma täpiliste tulede ja massiivse külma üksindusega.
kummastav.
.
aga tänase sõnatu päeva õhtul - kusagil seal ristmiku kandis - sisenes uus tegelane.
üks väga varjuline tüdruk.
hmm...
.
õde oli täna 2 korda teadvuse kaotamise äärel olnud, sest ta tegi endale paar päeva tagasi keelerõnga ja nüüd läks tal keel paiste ja ajas suu verd täis.
sestraa läks ruttu koolist salongi ja seal võeti metallitükk keelest välja. hästi valus oli olnud.
öeldi, et umbes kuu aega ei tohi enam seda asja keelde panna. nii et tal kasvab see kinni.
aga kui ta soovib, siis järgmisel korral tehakse talle auk tasuta.
on ju naljakas tegelikult :)
.
mu vasaku käe lihas tõmbleb vahelduva eduga teist päeva järjest.
ja südames on praegu suvalised pisted.
.
hakkan parem "Friends"-i vaatama.
-
jaak.
ööd.
püüdsin kirjutada, aga jaksasin ainult lihvida eelnevat.
Margusega jätsin ka täna kribamis-sessiooni ära.
Maarjaga istusime enamus ajast kinosaalis helendavate arvutiekraanide taga. eriti ei rääkinud.
täna oli vaikne jõlkumispäev.
Trooja Hunt sai kõhu alla ilusa graveeringuga metallplaadi. ootab nüüd Itaaliasse sõitu. küll ta on uhke.
linn on praegu väga vaikne. ja lund langeb ka vaikselt.
nii vaikne on, et algul ei pannud vaikust tähelegi.
koduteel jäin autosõidutee ristmikul seisma ja ainult Jehoova tunnistajate maja kõrge ventilatsioonikorsten vuhistas tasakesi õhku sisse. ja siis see ka vaikis.
väga ilus ajastus.
valgete tuledega auto sõitis kaugel selja taga ja kadus siis nurga taha ära. täiesti hääletult.
vasakul, samuti kaugel, oli keegi inimene, kes ei teinud üldse häält.
ja langeski ainult kerget lund.
kollased valgustid andsid sooja valgust.
täna ma sain aru, kuidas Tallinn crashi-hollandlastele muinasjutulinna mulje sai jätta.
sest tegelikult pole ainult vanalinn selline.
suurem osa kogu Tallinnast on muinasjutulik.
Tallinn on pisike ja armas. samas nii püüdlik, et olla siiski suurlinnade sekka arvestatud.
ma oleks tahtnud täna lihtsalt statiivi ja fotokaga maia kodukanti minna ja maju ja tänavaid pildistada.
aga mõttest piisas ka. ma ei muutu aktiivseks eriti kergelt. vist.
aga, jah, maia-kant on muinasjutulik.
ja kalamaja. kopli. pelgu(d). rääkimata uutest ja kaasaegsematest elamurajoonidest.
isegi lasnamäe on.
jah, ma mõtlesin välja, mis sorti muinasjutu-lik lasnamäe on.
lasnamäe on technomuinasjutulik.
mitte kusagil mujal ei ole sellist öist aknast välja vaatamise pilti, nagu lasnamäel.
see on nii kurb ja ilus oma täpiliste tulede ja massiivse külma üksindusega.
kummastav.
.
aga tänase sõnatu päeva õhtul - kusagil seal ristmiku kandis - sisenes uus tegelane.
üks väga varjuline tüdruk.
hmm...
.
õde oli täna 2 korda teadvuse kaotamise äärel olnud, sest ta tegi endale paar päeva tagasi keelerõnga ja nüüd läks tal keel paiste ja ajas suu verd täis.
sestraa läks ruttu koolist salongi ja seal võeti metallitükk keelest välja. hästi valus oli olnud.
öeldi, et umbes kuu aega ei tohi enam seda asja keelde panna. nii et tal kasvab see kinni.
aga kui ta soovib, siis järgmisel korral tehakse talle auk tasuta.
on ju naljakas tegelikult :)
.
mu vasaku käe lihas tõmbleb vahelduva eduga teist päeva järjest.
ja südames on praegu suvalised pisted.
.
hakkan parem "Friends"-i vaatama.
-
jaak.
ööd.
teisipäev, Jaanuar 25, 2005
drive
panin dramaturgiaõpetaja hetkeks vaikima ja lõpuks vastama: "...nojah...", viisin Trooja Hundi ViruKeskuse graveerimismeeste juurde nõela alla, kirjutasin Margusega kinosaali tagustes kohtades stsenaariumit.
.
ma olen seda juba mitmendat ööd järjest tahtnud siin ära märkida, aga seni pole sobivat auku sissekannetesse tekkinud.
nüüd tekkis.
David Firth, olgu tal tutt pütis, tegi uue animatsiooni. ja see on nii hää. mul oli halb hommik kui ta selle netti üles upitas ja kui ma selle avastasin ja (mitu korda) läbi vaatasin, oli jõulutunne sees.
tema teised liikuvad joonistused on kah kõhukõdi väärt.
ainult, et hoiatan Milkman'i eest. ausalt. kui sa kavatsed seda ikkagi vaadata, siis pea meeles, et mina pole soovitanud.
ei iial, ei iial.
--------------------
Camera Obscura
--------------------
.
ma olen seda juba mitmendat ööd järjest tahtnud siin ära märkida, aga seni pole sobivat auku sissekannetesse tekkinud.
nüüd tekkis.
David Firth, olgu tal tutt pütis, tegi uue animatsiooni. ja see on nii hää. mul oli halb hommik kui ta selle netti üles upitas ja kui ma selle avastasin ja (mitu korda) läbi vaatasin, oli jõulutunne sees.
tema teised liikuvad joonistused on kah kõhukõdi väärt.
ainult, et hoiatan Milkman'i eest. ausalt. kui sa kavatsed seda ikkagi vaadata, siis pea meeles, et mina pole soovitanud.
ei iial, ei iial.
--------------------
Camera Obscura
--------------------
esmaspäev, Jaanuar 24, 2005
23-24
.
minu näitlemisejagu Rasmuse filmis sai sedapuhku otsa.
.
& elust...
muidu on ilus, aga hooti käivad seest läbi enesealanduspuhangud.
näiteks, et istun tugitoolil kägaras ja ilma särgita, vaatan oma ribisid ja mõtlen, et hädine eksemplar küll.
.
minu näitlemisejagu Rasmuse filmis sai sedapuhku otsa.
.
& elust...
muidu on ilus, aga hooti käivad seest läbi enesealanduspuhangud.
näiteks, et istun tugitoolil kägaras ja ilma särgita, vaatan oma ribisid ja mõtlen, et hädine eksemplar küll.
.
pühapäev, Jaanuar 23, 2005
22-23
täna ma sain keset väga väga varajast hommikutundi keset väga sügavat magamist Kristolt mitu hüperaktiivset telefonikõne.
mis olid natuke hirmutavad.
ja täna ma suudlesin ühe tüdrukuga, keda ma ei tunne üldse.
ja täna ma suudlesin ühe poisiga, keda ma tunnen päris hästi.
.
ja ma sain jälle aru, et ma olen hädiselt ebakompetentne suhtleja kui ma vähegi võõramasse seltskonda satun.
ristivastupidiselt Ukule.
mis olid natuke hirmutavad.
ja täna ma suudlesin ühe tüdrukuga, keda ma ei tunne üldse.
ja täna ma suudlesin ühe poisiga, keda ma tunnen päris hästi.
.
ja ma sain jälle aru, et ma olen hädiselt ebakompetentne suhtleja kui ma vähegi võõramasse seltskonda satun.
ristivastupidiselt Ukule.
laupäev, Jaanuar 22, 2005
kas meist ei saagi hiiglasi?
kuulates vanade inimeste juttu, sööbib mulle pähe kohustuslik veendumus, et kõik suured asjad on juba tehtud.
vundament on laotud.
kõik hilisem on ainult kordus sellest, mis kunagi ammu juba valmis tehti.
ja see on õudne mõte.
sellega on halb elus ringi käia.
Peter Greenaway rääkis, et raamat, kus kõik maailma lood said ära räägitud, oli "1001 ööd", ja kogu edaspidine kirjandus töötleb ümber neid arhetüüpseid lugusid, mis selles vanas raamatus juba väga ammu lugemiseks kirja pandud sai. kõik, kuni Joyce'ini välja. kõik on ühed suured recycle binid.
ja Peter rääkis veel seda ka, et filmikunsti meistriteos tuli Sergei Eisensteinilt ~23 aastat peale filmikunsti sündi. ta mõtles vist seda treppidega filmi.
ja me kõik ju teame, kui tohutult kolossaalne ja määrav raamat Piibel on.
.
kõik need hiiglased panevad mind vahel nii abitult tundma.
kas siis meist ei saagi hiiglased?
need suured istekohad said juba enne meie sündi ära võetud? päriselt ka?
muidugi pole see üldse mingi suur AVASTUS, et kõik kordub.
see on igivana tõde.
inimesed ju korduvad samamoodi.
iga inimene, kes paljuneb, loob ju koos teise inimesega mingi koondkoopia iseendast ja sellest teisest inimesest, millel on lisaks veel juures see eriline "miski", mis teeb uuest inimesest erakordse eksemplari. nagu tillikaunistus salatiportsu peal.
aga me oleme ikkagi tuletised esivanematest.
ja kui nemad joonistasid koopaseinale põtru, siis meie joonistame ka kusagile midagi. ja kui me enda joonistusi vaatama hakkame (mis ei pruugi muidugi koopaseinal olla... tänapäeval on igasuguseid muid kohti ka, kuhu joonistada), siis me näeme, et meie pildikestel on ikkagi mingi tegelane, kes on jubedalt põdra moodi.
.
Chuck Palahniuk ärgitas inimesi üles kirjutama uut Piiblit.
ehk siis kummutada see hiiglaste hiiglane ja teha maailm hoopis teiseks.
aga ma ei kujuta seda ette.
(ma olen nii väsinud ka praegu)
.
ilusat algavat päeva, kääbikud.
püüdkem oma ambitsioonid maha matta seni kui väljas veel ööpime on.
me sündisime väikesteks.
kui päike tõuseb, kummardame surematuid hiiglaseid edasi lootes, et nad ei sure mitte kunagi.
mitte kunagi.
vundament on laotud.
kõik hilisem on ainult kordus sellest, mis kunagi ammu juba valmis tehti.
ja see on õudne mõte.
sellega on halb elus ringi käia.
Peter Greenaway rääkis, et raamat, kus kõik maailma lood said ära räägitud, oli "1001 ööd", ja kogu edaspidine kirjandus töötleb ümber neid arhetüüpseid lugusid, mis selles vanas raamatus juba väga ammu lugemiseks kirja pandud sai. kõik, kuni Joyce'ini välja. kõik on ühed suured recycle binid.
ja Peter rääkis veel seda ka, et filmikunsti meistriteos tuli Sergei Eisensteinilt ~23 aastat peale filmikunsti sündi. ta mõtles vist seda treppidega filmi.
ja me kõik ju teame, kui tohutult kolossaalne ja määrav raamat Piibel on.
.
kõik need hiiglased panevad mind vahel nii abitult tundma.
kas siis meist ei saagi hiiglased?
need suured istekohad said juba enne meie sündi ära võetud? päriselt ka?
muidugi pole see üldse mingi suur AVASTUS, et kõik kordub.
see on igivana tõde.
inimesed ju korduvad samamoodi.
iga inimene, kes paljuneb, loob ju koos teise inimesega mingi koondkoopia iseendast ja sellest teisest inimesest, millel on lisaks veel juures see eriline "miski", mis teeb uuest inimesest erakordse eksemplari. nagu tillikaunistus salatiportsu peal.
aga me oleme ikkagi tuletised esivanematest.
ja kui nemad joonistasid koopaseinale põtru, siis meie joonistame ka kusagile midagi. ja kui me enda joonistusi vaatama hakkame (mis ei pruugi muidugi koopaseinal olla... tänapäeval on igasuguseid muid kohti ka, kuhu joonistada), siis me näeme, et meie pildikestel on ikkagi mingi tegelane, kes on jubedalt põdra moodi.
.
Chuck Palahniuk ärgitas inimesi üles kirjutama uut Piiblit.
ehk siis kummutada see hiiglaste hiiglane ja teha maailm hoopis teiseks.
aga ma ei kujuta seda ette.
(ma olen nii väsinud ka praegu)
.
ilusat algavat päeva, kääbikud.
püüdkem oma ambitsioonid maha matta seni kui väljas veel ööpime on.
me sündisime väikesteks.
kui päike tõuseb, kummardame surematuid hiiglaseid edasi lootes, et nad ei sure mitte kunagi.
mitte kunagi.
reede, Jaanuar 21, 2005
ajast saab välja kukkuda
ma ärkasin täna kell 16 ja terve korter oli hämar ja tühi. akende taga oli külm sinine lumelinn, mis ütles: "sa oled hiljaks jäänud."
päev algas ja lõppes ilma minuta.
aga vähesed asjad maailmas toovad mind ellu tagasi samamoodi, nagu 4hero seda teeb.
i don't wanna go to work today
i'd rather stay home & play
video games
.
minu eelmine postitus kiirgas halvast endest.
kas ma jõudsin tõesti õigel ajal ärgata, et kino minna lahti tegema, kuigi mul oli kavas kasutada 3 erinevat äratust?
LOOMULIKULT MITTE.
ma ärkasin telefonikõne peale (mis minu elus tähendab enamasti midagi halba halba) ja lendasin kinno, 40 minutitilise hilinemisega.
õnneks polnud se'st üldse hullu.
eilne päev lõppes kell 5:20 öösel/hommikul kooli helistuudios.
lugesime sassi ja eliisega novelle ja muinasjutte sisse ja kõrvetasime plaadile.
sass ja eliise läksid 3 paiku kodudesse, et magada või eksamiks õppida.
ja mina avastasin, et ma pean oma novelli uuesti sisse lugema, sest sass vist ei seivind seda ära.
selleks avastusehetkeks olin ma juba unine. peas keerles ainult suur küsimus "MIKS??"
lõpuks oli valus vere maitse kurgus.
järelikult ma loen valesti.
.
ja siis, jah, ärkasingi nüüd just äsja.
kedagi polnud kodus peale loomade ja nemad suurt midagi ei öelnud. olid niisama vaikselt. (koer vist magas korraks mu jalgade peal siis kui ma veel unes olin.)
ja esimene asi, mida ma ärgates nägin, oli raamatupakk Krisostomusest. ma ei tea, kes ja kuidas, aga keegi oli selle voodi kõrvale lauale toimetanud. siis kui ma veel teadvusel polnud.
Caitlin R. Kiernan'i "Low Red Moon".
läheb gootiks.
.
fakk ja nüüd mulle meenus, et ma pidin margusega täna kirjutama...
ma olen memento-poiss.
ausõna.
ma pean hakkama endale keha peale kirjutama asju.
ma olen midagi sellelaadset juba teinud ja see aitas mingil määral.
ma hirmutan ennast.
ajareeglitega elu kutsub.
--------------------------------------------------
john frusciante - wednesday's song
4hero [album] creating patterns
--------------------------------------------------
päev algas ja lõppes ilma minuta.
aga vähesed asjad maailmas toovad mind ellu tagasi samamoodi, nagu 4hero seda teeb.
i don't wanna go to work today
i'd rather stay home & play
video games
.
minu eelmine postitus kiirgas halvast endest.
kas ma jõudsin tõesti õigel ajal ärgata, et kino minna lahti tegema, kuigi mul oli kavas kasutada 3 erinevat äratust?
LOOMULIKULT MITTE.
ma ärkasin telefonikõne peale (mis minu elus tähendab enamasti midagi halba halba) ja lendasin kinno, 40 minutitilise hilinemisega.
õnneks polnud se'st üldse hullu.
eilne päev lõppes kell 5:20 öösel/hommikul kooli helistuudios.
lugesime sassi ja eliisega novelle ja muinasjutte sisse ja kõrvetasime plaadile.
sass ja eliise läksid 3 paiku kodudesse, et magada või eksamiks õppida.
ja mina avastasin, et ma pean oma novelli uuesti sisse lugema, sest sass vist ei seivind seda ära.
selleks avastusehetkeks olin ma juba unine. peas keerles ainult suur küsimus "MIKS??"
lõpuks oli valus vere maitse kurgus.
järelikult ma loen valesti.
.
ja siis, jah, ärkasingi nüüd just äsja.
kedagi polnud kodus peale loomade ja nemad suurt midagi ei öelnud. olid niisama vaikselt. (koer vist magas korraks mu jalgade peal siis kui ma veel unes olin.)
ja esimene asi, mida ma ärgates nägin, oli raamatupakk Krisostomusest. ma ei tea, kes ja kuidas, aga keegi oli selle voodi kõrvale lauale toimetanud. siis kui ma veel teadvusel polnud.
Caitlin R. Kiernan'i "Low Red Moon".
läheb gootiks.
.
fakk ja nüüd mulle meenus, et ma pidin margusega täna kirjutama...
ma olen memento-poiss.
ausõna.
ma pean hakkama endale keha peale kirjutama asju.
ma olen midagi sellelaadset juba teinud ja see aitas mingil määral.
ma hirmutan ennast.
ajareeglitega elu kutsub.
--------------------------------------------------
john frusciante - wednesday's song
4hero [album] creating patterns
--------------------------------------------------
neljapäev, Jaanuar 20, 2005
xiu xiu
----------
ma ütlesin seda, et xiu xiu muusikas on ängi ja piiripealsust. skisofreeniat. ja et see on kurb/akustiline/elektroonika
ja et aitäh tõnis, ülimalt cool, et sa selle bändi minu kuuldevälja tekitasid.
(tõnis ei loe seda bloogi, aga ikkagi aitäh. äkki kunagi loeb.)
ja siis ütlesin seda, et maia, kui sa ei tea bändi nimega ultramelanhool, siis ma teen nii, et sa teaksid. ja et jah, sõna "melanhoor" on otseselt selle bändi nimest tuletatud.
ja siis ütlesin veel seda, et ma pean varsti kinno tagasi minema, sest Peter Greenaway peab eestlasi harima ja et tegelikult on see varajane ärkamine ligilähedal okeile, sest ma taasavastasin meetodi, kuidas õigel ajal ärgata.
see võime kadus mul pikemat sorti perioodiks, mis lõppes just väga äsja. ja see oli halb periood, sest ma tõesti ei ärganud enam ja kui üldse ärkasin, siis olin magamisest väsinud.
surnud ring.
ja nüüd, kuna see meetod välistab väljapuhkamise, taasavastasin ma ka vana armsa põhi- & keskkooliaegse päevase väsimuse.
et kui pikemaks ajaks kusagile istuma jään, vajuvad silmad kinni ja jätavad mu magama.
eriti mõnus on seda tunnet tunda bussis sõites.
kui piir une ja ärkveloleku vahel hakkab lainetama, nagu õhk tulise asfaldi kohal.
võluvalt mõnus tunne.
viirastused on ilusad viltused asjad.
ja ära söödud sissekande alguses tsiteerisin ma rida kirjanik Caitlin R. Kiernani netipäeviku 1/18/05 11:07 am sissekandest:
"I would love to love the cold. I would, truly."
-------------------------------
xiu xiu [album] knife play
-------------------------------
ma ütlesin seda, et xiu xiu muusikas on ängi ja piiripealsust. skisofreeniat. ja et see on kurb/akustiline/elektroonika
ja et aitäh tõnis, ülimalt cool, et sa selle bändi minu kuuldevälja tekitasid.
(tõnis ei loe seda bloogi, aga ikkagi aitäh. äkki kunagi loeb.)
ja siis ütlesin seda, et maia, kui sa ei tea bändi nimega ultramelanhool, siis ma teen nii, et sa teaksid. ja et jah, sõna "melanhoor" on otseselt selle bändi nimest tuletatud.
ja siis ütlesin veel seda, et ma pean varsti kinno tagasi minema, sest Peter Greenaway peab eestlasi harima ja et tegelikult on see varajane ärkamine ligilähedal okeile, sest ma taasavastasin meetodi, kuidas õigel ajal ärgata.
see võime kadus mul pikemat sorti perioodiks, mis lõppes just väga äsja. ja see oli halb periood, sest ma tõesti ei ärganud enam ja kui üldse ärkasin, siis olin magamisest väsinud.
surnud ring.
ja nüüd, kuna see meetod välistab väljapuhkamise, taasavastasin ma ka vana armsa põhi- & keskkooliaegse päevase väsimuse.
et kui pikemaks ajaks kusagile istuma jään, vajuvad silmad kinni ja jätavad mu magama.
eriti mõnus on seda tunnet tunda bussis sõites.
kui piir une ja ärkveloleku vahel hakkab lainetama, nagu õhk tulise asfaldi kohal.
võluvalt mõnus tunne.
viirastused on ilusad viltused asjad.
ja ära söödud sissekande alguses tsiteerisin ma rida kirjanik Caitlin R. Kiernani netipäeviku 1/18/05 11:07 am sissekandest:
"I would love to love the cold. I would, truly."
-------------------------------
xiu xiu [album] knife play
-------------------------------
kolmapäev, Jaanuar 19, 2005
negatiiv
vahel tahaks kuulata niivõrd kurba muusikat, et see rebib mind tükkideks ja laseb kriitilise piirini arenenud sisemisel rõhul atmosfääri paiskuda, lahustuda, kaduda.
aga seda pole.
minu kurveim plaat, sigur rós'i (), on kristo käes.
aga ma ei ole isegi kindel, kas sellest piisaks.
*~*
aga seda pole.
minu kurveim plaat, sigur rós'i (), on kristo käes.
aga ma ei ole isegi kindel, kas sellest piisaks.
*~*
teisipäev, Jaanuar 18, 2005
nonopsühh
kirjutasin just Edward Hopperi 1929. aasta maali "Chop Suey" põhjal 3-leheküljelised lühistsenaariumi.
psühhopaatlik lugu. seda oli hea tunne kirjutada, sest ma pole kaua aega midagi psühhot kirjutanud. ma olen end sunniviisiliselt vaos hoidnud.
aga miks on nii, et psühho-lood tulevad minust ladusamalt välja kui korralikud lood (või kuidas neid nimetada?).
põlvkonna viga?
kui see on tõesti põlvkonna viga, siis, oi raisk, meie uuel digimoni-põlvkonnal saab olema veel raskem midagi mitte-psühhot kirjutada.
vist.
aga kes teab. võib-olla kasvavad neist inglikesed.
.
"/---/ California ülikooli teadlased töötasid välja miniatuurse roboti, mis liigub elusa lihase abil, vahendab BBC. /---/"
"/---/ Tegemist on bio- ja nanotehnoloogia ühendusega, mille kohta ei saa päris täpselt öelda, kas see on elus või mitte. /---/"
PM Online 18.01.2005 16:48
sellised uudised on ilusad, hämmastavad.
sosinal ähvardavalt kurjakuulutavad.
teeb mind ärevaks, peaaegu nagu jõulud mind ärevaks tegid kui ma väiksem olin.
meist saavad robotid.
ja siis on kõik teisiti.
mitte parem või halvem, vaid lihtsalt hoopis teisiti.
psühhopaatlik lugu. seda oli hea tunne kirjutada, sest ma pole kaua aega midagi psühhot kirjutanud. ma olen end sunniviisiliselt vaos hoidnud.
aga miks on nii, et psühho-lood tulevad minust ladusamalt välja kui korralikud lood (või kuidas neid nimetada?).
põlvkonna viga?
kui see on tõesti põlvkonna viga, siis, oi raisk, meie uuel digimoni-põlvkonnal saab olema veel raskem midagi mitte-psühhot kirjutada.
vist.
aga kes teab. võib-olla kasvavad neist inglikesed.
.
"/---/ California ülikooli teadlased töötasid välja miniatuurse roboti, mis liigub elusa lihase abil, vahendab BBC. /---/"
"/---/ Tegemist on bio- ja nanotehnoloogia ühendusega, mille kohta ei saa päris täpselt öelda, kas see on elus või mitte. /---/"
PM Online 18.01.2005 16:48
sellised uudised on ilusad, hämmastavad.
sosinal ähvardavalt kurjakuulutavad.
teeb mind ärevaks, peaaegu nagu jõulud mind ärevaks tegid kui ma väiksem olin.
meist saavad robotid.
ja siis on kõik teisiti.
mitte parem või halvem, vaid lihtsalt hoopis teisiti.
esmaspäev, Jaanuar 17, 2005
maiale
"question and answer" --- from The Last Night of the Earth Poems
Charles Bukowski (1920-1994)
he sat naked and drunk in a room of summer
night, running the blade of the knife
under his fingernails, smiling, thinking
of all the letters he had received
telling him that
the way he lived and wrote about
that--
it had kept them going when
all seemed
truly
hopeless.
putting the blade on the table, he
flicked it with a finger
and it whirled
in a flashing circle
under the light.
who the hell is going to save
me? he
thought.
as the knife stopped spinning
the answer came:
you're going to have to
save yourself.
still smiling,
a: he lit a
cigarette
b: he poured
another
drink
c: gave the blade
another
spin.
Charles Bukowski (1920-1994)
he sat naked and drunk in a room of summer
night, running the blade of the knife
under his fingernails, smiling, thinking
of all the letters he had received
telling him that
the way he lived and wrote about
that--
it had kept them going when
all seemed
truly
hopeless.
putting the blade on the table, he
flicked it with a finger
and it whirled
in a flashing circle
under the light.
who the hell is going to save
me? he
thought.
as the knife stopped spinning
the answer came:
you're going to have to
save yourself.
still smiling,
a: he lit a
cigarette
b: he poured
another
drink
c: gave the blade
another
spin.
laupäev, Jaanuar 15, 2005
kinosaali pimedast koopast
hollywoodi peldiku laevalgusti joonistas ukse peale varju minu peast ja juustest ja ma avastasin, et mu juuksed on nüüd nii pikaks kasvanud, et nad hakkavad võtma ebakorrapäraseid positsioone sisse, sest ma ei kammi neid ja ma ärkan igal hommikul peale seda kui ma olen kaua aega lamanud vastu mingit pehmemat või kõvemat pinda.
et siis nüüdsest alates suureneb kiiresti see oht, et ma jõlgun kusagil ringi, teadmata, et mul on pea tagantpoolt seina-kujuline.
mäletad, maia, kui ma sinu pool seina najal põrandal istusin ja mis soeng mul pärast oli?
seda hakkab vist jälle juhtuma.
sest mu kursaõde maarja ja kursavend margus rääkisid mulle, kui kole mu pea on kui ma kiilakas olen.
margus ütles, et ta ehmatas ära kui ta mind esimest korda suvel ilma juusteta nägi.
ja maarja joonistas kätega õhku mingeid valesti arenenud ovaale.
(ma ei olegi kindel, kas "ovaal" on päris sõna.)
aga kiilakas oli tore olla. mõnus loll ja tahumatu tunne.
ja nendel piltidel, kus ma kiilakas olin, on mu pea küll väga geto. ma ei saa aru, milles on probleem.
võimalik, et ma teen ennast varsti jälle koledaks.
jätke meelde loosung: KOLE ON TORE!
.
lugesin Audrey Niffenegger'i, Neil Gaiman'i, Stephen Elliott'i sõnavõtte/kogemuslugusid/esseesid kirjutamisest Powell's.com-ist.
need tekitasid hea tunde sisse. mis on imelik. ma arvasin, et ma tunnen ennast jälle kirjutamise koha pealt sitemini peale nende juttude lugemist. peale Bret Easton Ellise'ga tehtud intervjuude lugemist on mul alati enamal või vähemal määral halb olla. ta alatähtsustab oma raamatuid ja kirjutamise protsessi ja kirjanikke ja kirjandust üleüldse niivõrd tugevalt, et lõpuks mul on tunne, et see on kadunud kunst ja et ma ei suudaks iial nii hästi ja nii palju kirjutada kui tema. ta isegi ei hooli eriti oma "staatusest". ütleb, et talle ei meeldi mõelda endast kui "kirjanikust". kui üldse, siis pigem peab at end "jutuvestjaks".
Bret Easton Ellis ei pea end päris kirjanikuks, sõna klassikalises tähenduses/vägevuses!
tahes-tahtmata tekitab see tugevaid ebakindlusevõnkeid.
Aga need esmalt mainitud autorid tekitasid, jah, hea tunde, üllataval kombel.
ma sain teada, et neil tulevad ka ideed täiesti mõistmatutest kohtadest. ei ole nii, et "tahaks kirjutada romaani sellest-sellest-ja-sellest ja siis kirjutangi valmis ja siis oh! tuligi romaan sellest-sellest-ja-sellest, sest nii ma ju tahtsin".
.
aitab.
ma võin nüüd töölt ära minna.
ja lähen ka.
et siis nüüdsest alates suureneb kiiresti see oht, et ma jõlgun kusagil ringi, teadmata, et mul on pea tagantpoolt seina-kujuline.
mäletad, maia, kui ma sinu pool seina najal põrandal istusin ja mis soeng mul pärast oli?
seda hakkab vist jälle juhtuma.
sest mu kursaõde maarja ja kursavend margus rääkisid mulle, kui kole mu pea on kui ma kiilakas olen.
margus ütles, et ta ehmatas ära kui ta mind esimest korda suvel ilma juusteta nägi.
ja maarja joonistas kätega õhku mingeid valesti arenenud ovaale.
(ma ei olegi kindel, kas "ovaal" on päris sõna.)
aga kiilakas oli tore olla. mõnus loll ja tahumatu tunne.
ja nendel piltidel, kus ma kiilakas olin, on mu pea küll väga geto. ma ei saa aru, milles on probleem.
võimalik, et ma teen ennast varsti jälle koledaks.
jätke meelde loosung: KOLE ON TORE!
.
lugesin Audrey Niffenegger'i, Neil Gaiman'i, Stephen Elliott'i sõnavõtte/kogemuslugusid/esseesid kirjutamisest Powell's.com-ist.
need tekitasid hea tunde sisse. mis on imelik. ma arvasin, et ma tunnen ennast jälle kirjutamise koha pealt sitemini peale nende juttude lugemist. peale Bret Easton Ellise'ga tehtud intervjuude lugemist on mul alati enamal või vähemal määral halb olla. ta alatähtsustab oma raamatuid ja kirjutamise protsessi ja kirjanikke ja kirjandust üleüldse niivõrd tugevalt, et lõpuks mul on tunne, et see on kadunud kunst ja et ma ei suudaks iial nii hästi ja nii palju kirjutada kui tema. ta isegi ei hooli eriti oma "staatusest". ütleb, et talle ei meeldi mõelda endast kui "kirjanikust". kui üldse, siis pigem peab at end "jutuvestjaks".
Bret Easton Ellis ei pea end päris kirjanikuks, sõna klassikalises tähenduses/vägevuses!
tahes-tahtmata tekitab see tugevaid ebakindlusevõnkeid.
Aga need esmalt mainitud autorid tekitasid, jah, hea tunde, üllataval kombel.
ma sain teada, et neil tulevad ka ideed täiesti mõistmatutest kohtadest. ei ole nii, et "tahaks kirjutada romaani sellest-sellest-ja-sellest ja siis kirjutangi valmis ja siis oh! tuligi romaan sellest-sellest-ja-sellest, sest nii ma ju tahtsin".
.
aitab.
ma võin nüüd töölt ära minna.
ja lähen ka.
muutused
bonjour.
/---/"NASA-ESA ühisprojektina loodud kosmosesond saadeti Maalt teele ligi kaheksa aastat tagasi. Cassini jõudis Saturni juurde eelmisel suvel. 25. detsembril alustas Huygens lendu Titaani suunas."/---/
/---/"Sondi laskumist jälgivate teadlasteni peaks esimene info 1,2 miljardi kilomeetri kauguselt Titaanilt laekuma täna õhtuks."/---/
PM Online 14.01.2005 16:41
kunstnik arvab, et me võime hakata selliseid vaatepilte nägema:
http://www.esa.int/SPECIALS/Cassini-Huygens/SEMQ1QQ3K3E_0.html
.
ja mina jõudsin ka täna oma eluga natuke edasi :) / (lõpule lähemale?)
tegin valiku, mis ootab ees peaaegu igat poissi mingil eluetapil. euroopas vähemalt. usas ka.
see on umbes samamoodi, nagu... mõned poisid hakkavad põhikoolis suitsetama, mõni ei hakka.
või et mõni poiss armastab sünnist saadik sporti ja mõnda ei koti ü-l-d-s-e.
või et mõnele poisile meeldivad autod VÄGA, mõnel on ükskõik (...lihtsalt tahaks mingit autot kunagi).
ja siis on veel nii, et mõni poiss hangib endale nahktagi ja mõni ei iial.
jah.
ma ostsin endale täna nahktagi.
harjumatu ja mõnus.
.
igatahes, ma tunnen, et iga siia kirjutatud sõnaga muutun ma seest õõnsamaks ja lõpuks jääbki alles ainult eputav pealispind.
see Titaani uudis oli kaunitar muidugi.
ma võin unekooma vajuda selliste sündmuste peale...tõeliselt ilus.
head ööd.
ilus ja peen sirbilik kuu, mida ma siit aknast ei näe.
(märkus iseendale: kirjuta kirjuta edasi, logard raisk. mis sest, et ei tea kuidas ja see hirmutab sind.)
/---/"NASA-ESA ühisprojektina loodud kosmosesond saadeti Maalt teele ligi kaheksa aastat tagasi. Cassini jõudis Saturni juurde eelmisel suvel. 25. detsembril alustas Huygens lendu Titaani suunas."/---/
/---/"Sondi laskumist jälgivate teadlasteni peaks esimene info 1,2 miljardi kilomeetri kauguselt Titaanilt laekuma täna õhtuks."/---/
PM Online 14.01.2005 16:41
kunstnik arvab, et me võime hakata selliseid vaatepilte nägema:
http://www.esa.int/SPECIALS/Cassini-Huygens/SEMQ1QQ3K3E_0.html
.
ja mina jõudsin ka täna oma eluga natuke edasi :) / (lõpule lähemale?)
tegin valiku, mis ootab ees peaaegu igat poissi mingil eluetapil. euroopas vähemalt. usas ka.
see on umbes samamoodi, nagu... mõned poisid hakkavad põhikoolis suitsetama, mõni ei hakka.
või et mõni poiss armastab sünnist saadik sporti ja mõnda ei koti ü-l-d-s-e.
või et mõnele poisile meeldivad autod VÄGA, mõnel on ükskõik (...lihtsalt tahaks mingit autot kunagi).
ja siis on veel nii, et mõni poiss hangib endale nahktagi ja mõni ei iial.
jah.
ma ostsin endale täna nahktagi.
harjumatu ja mõnus.
.
igatahes, ma tunnen, et iga siia kirjutatud sõnaga muutun ma seest õõnsamaks ja lõpuks jääbki alles ainult eputav pealispind.
see Titaani uudis oli kaunitar muidugi.
ma võin unekooma vajuda selliste sündmuste peale...tõeliselt ilus.
head ööd.
ilus ja peen sirbilik kuu, mida ma siit aknast ei näe.
(märkus iseendale: kirjuta kirjuta edasi, logard raisk. mis sest, et ei tea kuidas ja see hirmutab sind.)
reede, Jaanuar 14, 2005
.2
ma proovin veel.
kuigi ma ilmselt kahetsen seda varsti.
...et maia teaks ja nii...
kuigi ma ilmselt kahetsen seda varsti.
...et maia teaks ja nii...
palun?
I wanna be much more like you
Your effortlessly graceful scene
That drips from every pore of you
Where logic cannot intervene
I wanna take a bath with you
And wash the chaos from my skin
I wanna fall in love with you
So how do we begin ?
I wanna be a girl like you
The way you swing your hips in jeans
I wanna wear my face like you
Shiseido MAC and Maybelline
I wanna paint the town with you
And tickle you until you scream
I wanna fall in love with you
I wanna say I do
I wanna say I do
I wanna say I do
I wanna say I do
I wanna say I do
I wanna be much more like you
The way your smile lights up the room
I'll kick back as men flirt with you
To jealousy I'll stay immune
This confidence in me and you
This hope that you and I will bloom
I wanna fall in love with you
I wanna say I do
I wanna say I do
I wanna say I do
I wanna say I do-hoo
I wanna say I do
...The question is - Do you?
--------------------
Placebo - I Do
--------------------
Your effortlessly graceful scene
That drips from every pore of you
Where logic cannot intervene
I wanna take a bath with you
And wash the chaos from my skin
I wanna fall in love with you
So how do we begin ?
I wanna be a girl like you
The way you swing your hips in jeans
I wanna wear my face like you
Shiseido MAC and Maybelline
I wanna paint the town with you
And tickle you until you scream
I wanna fall in love with you
I wanna say I do
I wanna say I do
I wanna say I do
I wanna say I do
I wanna say I do
I wanna be much more like you
The way your smile lights up the room
I'll kick back as men flirt with you
To jealousy I'll stay immune
This confidence in me and you
This hope that you and I will bloom
I wanna fall in love with you
I wanna say I do
I wanna say I do
I wanna say I do
I wanna say I do-hoo
I wanna say I do
...The question is - Do you?
--------------------
Placebo - I Do
--------------------
esmaspäev, Jaanuar 10, 2005
lõpp1
õigustused iseendale selle blogi elus hoidmiseks hakkavad ükshaaval ära kaduma.
milleks oma mõtteid siia pillata kui internet on see kõige ebakindlam laegas üldse.
see on ju numbritest tehtud. ühtedest ja nullidest.
ja neid ei ole füüsilisel kujul olemaski.
internet on digitaalne lõngakera.
on lõngakera, aga ei ole ka. kassid sellega mängida ei saaks. aga läbi ekraani võivad nad seda vaadata küll, kui oskavad.
ma tahan öelda, et mul on kahju, et siin kõik nii kaduv on.
fakk, ma ei tea, milleks siin kirjutada.
kuradi vastik. lasen oma digitaliseeritud mõtetel elektrijuhtmetes liuelda.
paberist päevikud on paremad. neid saab kortsutada ja sodida. ja need ei kao ära kui mingi server kusagil kapis katki läheb.
tõsi, need on ka vägagi kaduvad, aga vähemalt ma saan neid peita igale poole ja ma saan neid käes hoida, kui tahan.
ma tõesti tõesti tõesti peaksin kirjutamist jätkama.
mitte blogi sisse kirjutamist, vaid kirjutamist kirjutamist.
ja nüüd ma pean sassile [põhjalikult] tema raamatu kohta kirjutama, sest ma olen õel hoolimatu perse juba pikemat aega selle asja suhtes olnud. ta on juba nii kaua pidanud ootama.
milleks oma mõtteid siia pillata kui internet on see kõige ebakindlam laegas üldse.
see on ju numbritest tehtud. ühtedest ja nullidest.
ja neid ei ole füüsilisel kujul olemaski.
internet on digitaalne lõngakera.
on lõngakera, aga ei ole ka. kassid sellega mängida ei saaks. aga läbi ekraani võivad nad seda vaadata küll, kui oskavad.
ma tahan öelda, et mul on kahju, et siin kõik nii kaduv on.
fakk, ma ei tea, milleks siin kirjutada.
kuradi vastik. lasen oma digitaliseeritud mõtetel elektrijuhtmetes liuelda.
paberist päevikud on paremad. neid saab kortsutada ja sodida. ja need ei kao ära kui mingi server kusagil kapis katki läheb.
tõsi, need on ka vägagi kaduvad, aga vähemalt ma saan neid peita igale poole ja ma saan neid käes hoida, kui tahan.
ma tõesti tõesti tõesti peaksin kirjutamist jätkama.
mitte blogi sisse kirjutamist, vaid kirjutamist kirjutamist.
ja nüüd ma pean sassile [põhjalikult] tema raamatu kohta kirjutama, sest ma olen õel hoolimatu perse juba pikemat aega selle asja suhtes olnud. ta on juba nii kaua pidanud ootama.
laupäev, Jaanuar 08, 2005
unenägu imbus näost läbi
viimased 2 päeva on olnud nii süvitsi südamlikud, et ma olen - nüüd ma olen - kuni põhjani välja liigutatud.
ma olen oma sõprade seltsis veetnud hetki ja sõnu, mis ei tohiks mul iial meelest libiseda. kui libiseks, siis oleks see ebaloomulik.
tänaseks ööks olin ma nii palju hingeliselt värelema puhutud, et ma hakkasin inimesi tallinna öisetel tänavatel kartma.
nende järsud liigutused ja valjusti öeldud laused tekitasid äkk-kõhedusvõpatusi.
ma olin nii avali.
õel sõrmetorge oleks mu pikali kägarasse löönud.
sest nii palju soojust ja südant oli sõpradega jagatud. kõik kaitsmed olid maas.
ja kui ma umbes tunnike tagasi koju jõudsin ja intervõrgustikku veel pilgu heitsin, sain ma teada, et will baer sai teada, mis mu novellilavastusega juhtus ja...
mul pole enam sõnu. tahan lihtsalt magama jääda. kedagi kallistades.
ma olen oma sõprade seltsis veetnud hetki ja sõnu, mis ei tohiks mul iial meelest libiseda. kui libiseks, siis oleks see ebaloomulik.
tänaseks ööks olin ma nii palju hingeliselt värelema puhutud, et ma hakkasin inimesi tallinna öisetel tänavatel kartma.
nende järsud liigutused ja valjusti öeldud laused tekitasid äkk-kõhedusvõpatusi.
ma olin nii avali.
õel sõrmetorge oleks mu pikali kägarasse löönud.
sest nii palju soojust ja südant oli sõpradega jagatud. kõik kaitsmed olid maas.
ja kui ma umbes tunnike tagasi koju jõudsin ja intervõrgustikku veel pilgu heitsin, sain ma teada, et will baer sai teada, mis mu novellilavastusega juhtus ja...
mul pole enam sõnu. tahan lihtsalt magama jääda. kedagi kallistades.
neljapäev, Jaanuar 06, 2005
täiusliku maailma hõng
ma tahtsin lihtsalt öelda, enne kui unustan, et minu meelest oleks täiuslik maailm just selline, nagu dave matthews bandi muusika.
mul on ainult üks plaat sellelt bändilt. see on praegu laua peal mu nina all ja selle peale on musta markeriga kirjutatud "DAVE MATTHEWS live at luther college TIM REYNOLDS 1999".
oh issand.
kui maailm oleks ainult selline, nagu muusika sellel plaadil, siis me istuksime kõik oma kõige kallimate inimestega poolhämaras pehme mööbli, pehmete patjade ja hästi paksu ja pehme vaibaga toas, millel on hiiglaslik kamin, mille sees lõõmavad vaikselt suured tulekeeled. me jooksime sooja teed ja kakaod ja glögi (isegi siis kui ei ole jõulud) ja näeksime üksteise unistusi.
jääks vahepeal vaibal lesides magama, et ärgata mingi suure nalja peale ja naerda ennast tagasi teadvusesse, tundes ei midagi muud kui jäägitut armastust nende inimeste ja selle maailma vastu.
ja me kordaksime kõik mõttes one sweet world...
.:o0-x-0o:.
ainult, et me ei ela täiuslikus maailmas. või ehk elamegi, aga sel juhul mitte sõna "täiuslik" harjumuspärases ja kokku lepitud mõistes.
puutunud kokku maailma kurjustega, on mulle selgeks saanud ka negatiivsete emotsioonide ja olekute väärtus ja kuna see on mind natuke väärastanud, on ka minu muusikavalik kohati palju teistsugusem kui dave matthews band.
millest on omamoodi kahju.
aga need vigasema muusika tegijad tekitavad aeg-ajalt helisid, mis panevad mind palju rohkem heldima ja nõrkema kui need utoopilised helid täiuslikust maailmast.
kui muusika ei varja oma vigu ja on oma olemuse suhtes täiesti siiras, siis see on lihtsalt liigutav.
ja dave matthews bandi muusika tundub, nagu see oleks algkoolist üks eputav poiss rikkast perekonnast.
ja vahel mulle meeldib lasta täiusliku maailma helidel kõrvadesse hiilida ja luisata mulle, et ma olengi juba kohal. ma ei pea enam edasi ekslema.
täiuslik maailm ongi siin.
mul on ainult üks plaat sellelt bändilt. see on praegu laua peal mu nina all ja selle peale on musta markeriga kirjutatud "DAVE MATTHEWS live at luther college TIM REYNOLDS 1999".
oh issand.
kui maailm oleks ainult selline, nagu muusika sellel plaadil, siis me istuksime kõik oma kõige kallimate inimestega poolhämaras pehme mööbli, pehmete patjade ja hästi paksu ja pehme vaibaga toas, millel on hiiglaslik kamin, mille sees lõõmavad vaikselt suured tulekeeled. me jooksime sooja teed ja kakaod ja glögi (isegi siis kui ei ole jõulud) ja näeksime üksteise unistusi.
jääks vahepeal vaibal lesides magama, et ärgata mingi suure nalja peale ja naerda ennast tagasi teadvusesse, tundes ei midagi muud kui jäägitut armastust nende inimeste ja selle maailma vastu.
ja me kordaksime kõik mõttes one sweet world...
.:o0-x-0o:.
ainult, et me ei ela täiuslikus maailmas. või ehk elamegi, aga sel juhul mitte sõna "täiuslik" harjumuspärases ja kokku lepitud mõistes.
puutunud kokku maailma kurjustega, on mulle selgeks saanud ka negatiivsete emotsioonide ja olekute väärtus ja kuna see on mind natuke väärastanud, on ka minu muusikavalik kohati palju teistsugusem kui dave matthews band.
millest on omamoodi kahju.
aga need vigasema muusika tegijad tekitavad aeg-ajalt helisid, mis panevad mind palju rohkem heldima ja nõrkema kui need utoopilised helid täiuslikust maailmast.
kui muusika ei varja oma vigu ja on oma olemuse suhtes täiesti siiras, siis see on lihtsalt liigutav.
ja dave matthews bandi muusika tundub, nagu see oleks algkoolist üks eputav poiss rikkast perekonnast.
ja vahel mulle meeldib lasta täiusliku maailma helidel kõrvadesse hiilida ja luisata mulle, et ma olengi juba kohal. ma ei pea enam edasi ekslema.
täiuslik maailm ongi siin.
armasta oma boksi!
kontoritöö on õudne töö.
see on nii närvesööv ja intensiivne. samas, asjad, mis saavad (enamjaolt) arvuti ja interneti abil tehtud, on kuidagi nii haprad ja õhulised. mitte-kombatavad.
böäk.
minust ei saa saada kontoritöölist, sest see tapaks mu närvid ja mu tervise.
mõistuse samuti, loomulikult. mõistuse ennekõike.
böäk.
ma hindaksin seda kõrgelt ja suure tänutundega kui need pöffi filmirullid ja dvd plaadid ja beta kassetid ise end ära pakiksid ja oma kodudesse veereksid.
see oleks neist tohutult kena.
& veel seda, et alati ei tasu rimist hapukapsast kartulite peale osta............... :/
see on nii närvesööv ja intensiivne. samas, asjad, mis saavad (enamjaolt) arvuti ja interneti abil tehtud, on kuidagi nii haprad ja õhulised. mitte-kombatavad.
böäk.
minust ei saa saada kontoritöölist, sest see tapaks mu närvid ja mu tervise.
mõistuse samuti, loomulikult. mõistuse ennekõike.
böäk.
ma hindaksin seda kõrgelt ja suure tänutundega kui need pöffi filmirullid ja dvd plaadid ja beta kassetid ise end ära pakiksid ja oma kodudesse veereksid.
see oleks neist tohutult kena.
& veel seda, et alati ei tasu rimist hapukapsast kartulite peale osta............... :/
teisipäev, Jaanuar 04, 2005
suvel oli veel
koristan tuba, tuhlan tolmus.
nina sügeleb seest.
sniffsniffsniff.
väljas läheb kiirelt hämaramaks, aga mina ikkagi koristan ja tõmban tolmuimejaga tolmu raamatutelt ja asjadelt ära.
ja ma kuulan muusikat. kõva volüümiga. just nii, nagu on hea.
praegu mängib the yeah yeah yeahs-i album "fever to tell" ja ma otsustasin, et raisk, see plaat oli see plaat, mis päästis mu suve.
see plaat ja siis pj harvey "uh huh her".
nad päästsid mu suvest selle, mis sealt päästa andis.
ja radiohead-i "hail to the thief"-i hiilgeaeg jäi siiski 2003. aastasse, nii et ma poleks pidanud seda sinna aasta kokkuvõttesse panema.
nüüdsest olgu siin kirjas, et 2004. aastal aitasid ka the yeah yeah yeahs ja pj harvey mul edasi hingata.
nutsin ja naersin koos nendega.
~/muusika võtku mind\~
nina sügeleb seest.
sniffsniffsniff.
väljas läheb kiirelt hämaramaks, aga mina ikkagi koristan ja tõmban tolmuimejaga tolmu raamatutelt ja asjadelt ära.
ja ma kuulan muusikat. kõva volüümiga. just nii, nagu on hea.
praegu mängib the yeah yeah yeahs-i album "fever to tell" ja ma otsustasin, et raisk, see plaat oli see plaat, mis päästis mu suve.
see plaat ja siis pj harvey "uh huh her".
nad päästsid mu suvest selle, mis sealt päästa andis.
ja radiohead-i "hail to the thief"-i hiilgeaeg jäi siiski 2003. aastasse, nii et ma poleks pidanud seda sinna aasta kokkuvõttesse panema.
nüüdsest olgu siin kirjas, et 2004. aastal aitasid ka the yeah yeah yeahs ja pj harvey mul edasi hingata.
nutsin ja naersin koos nendega.
~/muusika võtku mind\~
nae ra ta
ei postitanud eile siia midagi. äärepealt oleksin. aken oli juba lahti.
aga ma oleksin siia kirjutanud negatiivseid sõnu.
ja see komme muutub üha rohkem jaburaks. mitte, et halbade juttude jutustamine oleks mõttetu või tuleks ära keelata. lihtsalt, mingist hetkest alates tekib küsimus, et milleks ma seda sitta siia loobin? milleks seda kuhjata? ja veel internetti.
kas see päästaks kedagi?
destruktsionism on hea ainult siis kui sellele järgneb taastus.
eriti ilus oleks näha, kuidas see taastustöö viib kogu olnud loo eelmisest päikselisemasse lahendisse.
eile rääkisin vabaduse väljaku grillbaari-poolse tunneli väljapääsu juures ühe ~50-aastase härrasmehega juttu. tal oli habemesse kasvanud nägu. habe oli must, hallidest karvadest triibuline. ta tammus ühe koha peal, klaasjas läige mõlemal väiksel kahvaturohelisel silma ringil.
ta väitis end olevat skisofreenik. üllar jörbergi vend. ta rääkis, et talt peteti mingite rohtude abil korter välja ja nüüd tal on kitsas käes. sotsiaalabi inimesed pidid talle varsti uue elukoha muretsema. tal oli raha vaja, et õhtuks midagi süüa osta. vahepeal ta ütles lauseid hästi kiirelt ja segaselt. puterdades. nii et ma ei saanud üldse aru. aga põhilisest sain aru küll. ta rääkis veel midagi sellest, kui hull kogu maailm ja kogu elu tema jaoks on. ma küsisin talt, et kas ta elab siis mitmes reaalsuses korraga ja ta ütles, et jah ja noogutas.
ma andsin talle 10 krooni. ta vabandas, et ta pidi mult raha küsima.
hirmus.
ja hirmus kahju.
* * *
ma kirjutan siia edaspidi sõnu ilusatest asjadest.
vähemalt mõnda aega.
tõsi, ma olen seda juba teinud ka, aga mitte piisavalt.
ma teen nii, nagu tegelased mingis lummavas õudusromaanis. otsin ilu ilmselgelt ilusatest asjadest ja sündmustest & samamoodi ka õudsatest/häirivatest asjadest/sündmustest.
üks mu lemmikumaid lauluridu tuleb Outkastilt "Speakerboxxx" albumilt.
seal on üks Big Boi lugu pealkirjaga "Unhappy", mille refrään käib nõnda:
might as well have fun
'cause your happiness is done
and your goose is cooked
kõlab nii lõbusalt ja paneb mind alati naeratama. eriti kui ma tunnen, et asjad on tõesti halvasti.
ja nii ma kavatsengi teha.
sest elu ongi õudusromaan. (ja see lause ei tundu mulle isegi liialdatuna.)
* * *
kas see sissekanne kukkus negatiivsena välja?
see polnud niiviisi mõeldud.
-----------------------------------------
ja see on ka nunnu laul:
Dizzee Rascal - Dream
-----------------------------------------
aga ma oleksin siia kirjutanud negatiivseid sõnu.
ja see komme muutub üha rohkem jaburaks. mitte, et halbade juttude jutustamine oleks mõttetu või tuleks ära keelata. lihtsalt, mingist hetkest alates tekib küsimus, et milleks ma seda sitta siia loobin? milleks seda kuhjata? ja veel internetti.
kas see päästaks kedagi?
destruktsionism on hea ainult siis kui sellele järgneb taastus.
eriti ilus oleks näha, kuidas see taastustöö viib kogu olnud loo eelmisest päikselisemasse lahendisse.
eile rääkisin vabaduse väljaku grillbaari-poolse tunneli väljapääsu juures ühe ~50-aastase härrasmehega juttu. tal oli habemesse kasvanud nägu. habe oli must, hallidest karvadest triibuline. ta tammus ühe koha peal, klaasjas läige mõlemal väiksel kahvaturohelisel silma ringil.
ta väitis end olevat skisofreenik. üllar jörbergi vend. ta rääkis, et talt peteti mingite rohtude abil korter välja ja nüüd tal on kitsas käes. sotsiaalabi inimesed pidid talle varsti uue elukoha muretsema. tal oli raha vaja, et õhtuks midagi süüa osta. vahepeal ta ütles lauseid hästi kiirelt ja segaselt. puterdades. nii et ma ei saanud üldse aru. aga põhilisest sain aru küll. ta rääkis veel midagi sellest, kui hull kogu maailm ja kogu elu tema jaoks on. ma küsisin talt, et kas ta elab siis mitmes reaalsuses korraga ja ta ütles, et jah ja noogutas.
ma andsin talle 10 krooni. ta vabandas, et ta pidi mult raha küsima.
hirmus.
ja hirmus kahju.
* * *
ma kirjutan siia edaspidi sõnu ilusatest asjadest.
vähemalt mõnda aega.
tõsi, ma olen seda juba teinud ka, aga mitte piisavalt.
ma teen nii, nagu tegelased mingis lummavas õudusromaanis. otsin ilu ilmselgelt ilusatest asjadest ja sündmustest & samamoodi ka õudsatest/häirivatest asjadest/sündmustest.
üks mu lemmikumaid lauluridu tuleb Outkastilt "Speakerboxxx" albumilt.
seal on üks Big Boi lugu pealkirjaga "Unhappy", mille refrään käib nõnda:
might as well have fun
'cause your happiness is done
and your goose is cooked
kõlab nii lõbusalt ja paneb mind alati naeratama. eriti kui ma tunnen, et asjad on tõesti halvasti.
ja nii ma kavatsengi teha.
sest elu ongi õudusromaan. (ja see lause ei tundu mulle isegi liialdatuna.)
* * *
kas see sissekanne kukkus negatiivsena välja?
see polnud niiviisi mõeldud.
-----------------------------------------
ja see on ka nunnu laul:
Dizzee Rascal - Dream
-----------------------------------------
pühapäev, Jaanuar 02, 2005
red is a demiac
jäin kinosaali taga raamatut lugedes tukkuma ja kui ma jälle ärkasin selle peale, et saalist kostusid filmi lõpu helid, jäi mulle pähe kõlama selline lause.
red is a demiac.
kusjuures, ma tean millegipärast, et "demiac" on sünonüüm sõnale "deemon".
punane on deemon? võimalik.
natuke enama kui tunni eest leidis sassi raamat von krahli kohvikbaaris oma lõpu.
ja kinno tagasi jõudes sain lõpuks ometi avada selle õudusraamatu kaaned, mida ma seljakotis juba nädalaid kaasas kandnud olen: "exquisite corpse" - poppy z brite.
romaan sarimõrvarist, kes armastab surnud poisse.
red is a demiac indeed.
red is a demiac.
kusjuures, ma tean millegipärast, et "demiac" on sünonüüm sõnale "deemon".
punane on deemon? võimalik.
natuke enama kui tunni eest leidis sassi raamat von krahli kohvikbaaris oma lõpu.
ja kinno tagasi jõudes sain lõpuks ometi avada selle õudusraamatu kaaned, mida ma seljakotis juba nädalaid kaasas kandnud olen: "exquisite corpse" - poppy z brite.
romaan sarimõrvarist, kes armastab surnud poisse.
red is a demiac indeed.
laupäev, Jaanuar 01, 2005
oli '04
...jõle aasta oli.
alguses oli nii palju lubadusi; hiljem osutusid enamus neist valedeks.
umbes nagu siis kui sa arvad, et sa näed päris kummitust ja siis sa taipad, et ai raisk, see on lihtsalt juhuslik mööda hõljuv aur.
aga ime läbi sündis ka palju võluvat ja ilusat aastal 2004.
proovin leida oma 10.
numbrid on segi paisatud, et ei tekiks paremusjärjestust.
89.
ma leidsin tol aastal üles sellise kirjaniku, nagu Will Christopher Baer.
peale seda kui ma "kiss me, judas"-i teist korda läbi lugesin ja lõpulausest aru sain, pole ma enam sama olnud.
ma teadsin, et mingil hetkel peab chuck palahniukile keegi juurde tulema. chucki teke oli niivõrd revolutsiooniline muutus minu elu jaoks, et sealt edasi ei saanud mingit stagnatsiooni tulla.
mingit paigaltammumist.
peale "penny dreadful"-i lugemist olen ma sõnanarkomaan. täiesti lehekülgedesse sisse imetud. ja ma loodan, et mul pole pääsu. ma olen läbinisti lummatud ja ma ei taha enam välja saada. see sõltuvus on nüüd sügavale kehasse, südamesse imbunud.
"penny dreadful" on niinimetatud "phineas poe triloogia" teine raamat.
ja kolmas ootab mind riiulil.
kurjakuulutav valgete kaantega raamat.
00.
Björk andis maailmale müstilise iluduse nimega "Medúlla".
tead seda mõtet, et meie moodsas ajas ja ruumis on nii raske ette kujutada mingit uut leiutist, mingit uut muusikastiili, mingit uut värvi näiteks? et praeguseks ajaks on kõik põhiline juba avastatud ja tehtud ja kõik edaspidine on ainult eelneva täiendus?
enne, kui ma "Medúlla"-t veel kuulnud ei olnud, ei teadnud, ma, et muusikaGA saab nii teha ja ma ei teadnud veel hästi, et muusikaT saab niiviisi teha.
&
01.
Radiohead "Hail to the Thief".
...nii head helid võivad tappa oma kibetulise suudlusega...
Björk ja Radiohead tegid neid helisid. ja ma tõesti ei teadnud, et selline muusika saab olemas olla.
need olidki minu jaoks need uued värvid. uued muusikastiilid.
hea, et maailm ei ole veel otsast lõpuni valmis.
57.
Hollandi reis.
tegime "CRASH" teatrit Rotterdamis (Hal 4-s) ja Haagis (Zcala-s).
sain teada, et elus on palju muusugust ilu ja et võimalusi on küllaga.
elu saab kahe ja poole tunni lennukilennu kaugusel olla hoopis teistsuguse värvi, kuju ja lõhnaga; samas jälle nii sarnane. peaaegu samasugune isegi.
ja Hollandis sain ma oma digifotoka soojaks. eelsoojendus toimus suvel "Maleva" Saaremaa võtteperioodil.
Hollandi reis viib järgmise punktini:
285.
lendasin esimest korda (teadlikus) elus lennukiga.
ema on mitu korda öelnud, et ma lendasin temaga kunagi titena Moskvasse, aga ma tõesti ei mäleta sellest mitte midagi.
nii et aastal 2004 lendasin ma esimest korda lennukiga.
hämmastav.
enamik inimesi võtsid seda lendu iseenesestmõistetavana. nagu see oleks täiesti normaalne protseduur.
aga me olime PILVEDE KOHAL. lendasime taevas.
janno andis lahkelt oma aknaäärse koha mulle, sest ma olin niivõrd elevil kogu asjast.
vaatasin ainult välja. muu oli ebaoluline.
ainuke pettumus oli see, et ülevalt alla vaadates olid kõik inimeste poolt sisse elatud maa-alad kandilised ja teedest-radadest triibulised.
kas me olemegi niivõrd igavad?
sest maapinnal ringi jõlkudes tundub kõik väga labürindilikult keeruline ja sigrimigriline.
4.
Chalice'i "Ühendatud inimesed".
see plaat tuli just enne 03/04 aastavahetust välja, nii et see loeb.
ja mida see mulle andis? see andis mulle uue hommiku eesti alternatiivmuusikas.
ja mina hakkasin juba arvama, et seda hommikut ei tule. et see päike ei tõuse enam.
et seda päikest polegi õieti kunagi olnud.
777.
Kristofer-Jüri Saks sündis planeedil Maa.
ja sellel poisil on mõtleja nägu. filosoofi nägu, ma ütlen.
:)
ja (praeguse seisuga) on ainult temal selline isa.
Kristjan. see kõige hullem mässaja. see kõige iseseisvam ja iseteadlikum vend. see kõige mõistlikum, arukam ja coolim pätt Lõuna-Eestis.
kui ma vaid hakkaks praegu üles lugema kõiki neid elu-osasid, mis ta minule andnud on. pärandanud on...
elu on ime.
3.
Kristo sai Lavakasse sisse.
ma küll veidi kardan vahel, mis see kool temaga teha võib.
aga samas jälle...
lühidalt oli nii, et kui keskkool sai läbi, läksime me Kristoga nädalaks ajaks Tartusse, et kusagile ülikooli sisse saada.
elasime tema vanema venna korteris. see oli naljakas aeg. me ei käinud ei koolis ega tööl. ilusalt oli tunda, kuidas neil hetkedel ei olnud riigile erilist vahet, kas me eksisteerime või mitte.
igatahes, Tartus ei võtnud ei kunstikool ega ka suur TÜ meid vastu.
kõlbmatud, nagu me olime. mina eriti. Kristo on sünnist saadik kordades tublim olnud kui mina.
TÜ-s pidid küll hiljem veel igasugused katse-etapid tulema, aga selleks ajaks olime me mõlemad tagasi Tallinnas ja proovisime TPÜ audiovisuaalsesse meediasse sisse saada.
Tartu ja Tallinna katsete ajad kattusid, nii et tuli valida.
ja Tallinna on südames. Tartu on Tartu. las ta olla. (<- ma ei mõelnud siin praegu midagi paha.)
kui katsete lõpus, hilja õhtul, tulemused teatavaks tehti, sain ma teada, et mina sain sisse ja Kristo pandi nö. "reservi".
ja teel poodi või teel poest koolimajja (emb-kumb) läksid meie kahe teed lahku. mina läksin sissesaamispeole ja Kristo kõndis koju.
ja see kuradi õhtu sai oma kaua oodatud õnneliku lõpu umbes aasta hiljem, kui Kristot oodati ühte teise Vanalinna koolimajja peole.
ma saan nüüd kergemalt hingata, sest ma tean, et meie mõlema elud on mõneks ajaks natuke päästetud.
13.
okei, kuigi "Malevas" leidsid aset ka mõned aasta õudsaimad sündmused, oli see piinarikas ellujäämisrabelus siiski unustamatu periood tolles aastas.
552.
lõplik avastamine, et mul ei ole kirjutamisest pääsu.
see juhtus peale "Viivikal mürk neelatud" valmimist.
esimene novell, mis mind natuke hulluks kippus tegema ja mis mind samas lõpuks korraks päästis.
...see näitas, et nii ongi. nii ongi.
---------
2004. aasta lõppu võiks mulle meenutama jääda üks lugu, mis tuli ja tõi lummuse tagasi.
see tuli üsna lõpus, aga see tuli.
need päikeseloojangu poole kõndimised tulevadki ju (harjumuspäraselt) alati lõpus.
ja päikesetõusu poole saab kõndida peale lõppu.
~\the vines - autumn shade ii/~
hüvasti, 2004.
aitäh hea eest.
aga ära palun tagasi tule.
alguses oli nii palju lubadusi; hiljem osutusid enamus neist valedeks.
umbes nagu siis kui sa arvad, et sa näed päris kummitust ja siis sa taipad, et ai raisk, see on lihtsalt juhuslik mööda hõljuv aur.
aga ime läbi sündis ka palju võluvat ja ilusat aastal 2004.
proovin leida oma 10.
numbrid on segi paisatud, et ei tekiks paremusjärjestust.
89.
ma leidsin tol aastal üles sellise kirjaniku, nagu Will Christopher Baer.
peale seda kui ma "kiss me, judas"-i teist korda läbi lugesin ja lõpulausest aru sain, pole ma enam sama olnud.
ma teadsin, et mingil hetkel peab chuck palahniukile keegi juurde tulema. chucki teke oli niivõrd revolutsiooniline muutus minu elu jaoks, et sealt edasi ei saanud mingit stagnatsiooni tulla.
mingit paigaltammumist.
peale "penny dreadful"-i lugemist olen ma sõnanarkomaan. täiesti lehekülgedesse sisse imetud. ja ma loodan, et mul pole pääsu. ma olen läbinisti lummatud ja ma ei taha enam välja saada. see sõltuvus on nüüd sügavale kehasse, südamesse imbunud.
"penny dreadful" on niinimetatud "phineas poe triloogia" teine raamat.
ja kolmas ootab mind riiulil.
kurjakuulutav valgete kaantega raamat.
00.
Björk andis maailmale müstilise iluduse nimega "Medúlla".
tead seda mõtet, et meie moodsas ajas ja ruumis on nii raske ette kujutada mingit uut leiutist, mingit uut muusikastiili, mingit uut värvi näiteks? et praeguseks ajaks on kõik põhiline juba avastatud ja tehtud ja kõik edaspidine on ainult eelneva täiendus?
enne, kui ma "Medúlla"-t veel kuulnud ei olnud, ei teadnud, ma, et muusikaGA saab nii teha ja ma ei teadnud veel hästi, et muusikaT saab niiviisi teha.
&
01.
Radiohead "Hail to the Thief".
...nii head helid võivad tappa oma kibetulise suudlusega...
Björk ja Radiohead tegid neid helisid. ja ma tõesti ei teadnud, et selline muusika saab olemas olla.
need olidki minu jaoks need uued värvid. uued muusikastiilid.
hea, et maailm ei ole veel otsast lõpuni valmis.
57.
Hollandi reis.
tegime "CRASH" teatrit Rotterdamis (Hal 4-s) ja Haagis (Zcala-s).
sain teada, et elus on palju muusugust ilu ja et võimalusi on küllaga.
elu saab kahe ja poole tunni lennukilennu kaugusel olla hoopis teistsuguse värvi, kuju ja lõhnaga; samas jälle nii sarnane. peaaegu samasugune isegi.
ja Hollandis sain ma oma digifotoka soojaks. eelsoojendus toimus suvel "Maleva" Saaremaa võtteperioodil.
Hollandi reis viib järgmise punktini:
285.
lendasin esimest korda (teadlikus) elus lennukiga.
ema on mitu korda öelnud, et ma lendasin temaga kunagi titena Moskvasse, aga ma tõesti ei mäleta sellest mitte midagi.
nii et aastal 2004 lendasin ma esimest korda lennukiga.
hämmastav.
enamik inimesi võtsid seda lendu iseenesestmõistetavana. nagu see oleks täiesti normaalne protseduur.
aga me olime PILVEDE KOHAL. lendasime taevas.
janno andis lahkelt oma aknaäärse koha mulle, sest ma olin niivõrd elevil kogu asjast.
vaatasin ainult välja. muu oli ebaoluline.
ainuke pettumus oli see, et ülevalt alla vaadates olid kõik inimeste poolt sisse elatud maa-alad kandilised ja teedest-radadest triibulised.
kas me olemegi niivõrd igavad?
sest maapinnal ringi jõlkudes tundub kõik väga labürindilikult keeruline ja sigrimigriline.
4.
Chalice'i "Ühendatud inimesed".
see plaat tuli just enne 03/04 aastavahetust välja, nii et see loeb.
ja mida see mulle andis? see andis mulle uue hommiku eesti alternatiivmuusikas.
ja mina hakkasin juba arvama, et seda hommikut ei tule. et see päike ei tõuse enam.
et seda päikest polegi õieti kunagi olnud.
777.
Kristofer-Jüri Saks sündis planeedil Maa.
ja sellel poisil on mõtleja nägu. filosoofi nägu, ma ütlen.
:)
ja (praeguse seisuga) on ainult temal selline isa.
Kristjan. see kõige hullem mässaja. see kõige iseseisvam ja iseteadlikum vend. see kõige mõistlikum, arukam ja coolim pätt Lõuna-Eestis.
kui ma vaid hakkaks praegu üles lugema kõiki neid elu-osasid, mis ta minule andnud on. pärandanud on...
elu on ime.
3.
Kristo sai Lavakasse sisse.
ma küll veidi kardan vahel, mis see kool temaga teha võib.
aga samas jälle...
lühidalt oli nii, et kui keskkool sai läbi, läksime me Kristoga nädalaks ajaks Tartusse, et kusagile ülikooli sisse saada.
elasime tema vanema venna korteris. see oli naljakas aeg. me ei käinud ei koolis ega tööl. ilusalt oli tunda, kuidas neil hetkedel ei olnud riigile erilist vahet, kas me eksisteerime või mitte.
igatahes, Tartus ei võtnud ei kunstikool ega ka suur TÜ meid vastu.
kõlbmatud, nagu me olime. mina eriti. Kristo on sünnist saadik kordades tublim olnud kui mina.
TÜ-s pidid küll hiljem veel igasugused katse-etapid tulema, aga selleks ajaks olime me mõlemad tagasi Tallinnas ja proovisime TPÜ audiovisuaalsesse meediasse sisse saada.
Tartu ja Tallinna katsete ajad kattusid, nii et tuli valida.
ja Tallinna on südames. Tartu on Tartu. las ta olla. (<- ma ei mõelnud siin praegu midagi paha.)
kui katsete lõpus, hilja õhtul, tulemused teatavaks tehti, sain ma teada, et mina sain sisse ja Kristo pandi nö. "reservi".
ja teel poodi või teel poest koolimajja (emb-kumb) läksid meie kahe teed lahku. mina läksin sissesaamispeole ja Kristo kõndis koju.
ja see kuradi õhtu sai oma kaua oodatud õnneliku lõpu umbes aasta hiljem, kui Kristot oodati ühte teise Vanalinna koolimajja peole.
ma saan nüüd kergemalt hingata, sest ma tean, et meie mõlema elud on mõneks ajaks natuke päästetud.
13.
okei, kuigi "Malevas" leidsid aset ka mõned aasta õudsaimad sündmused, oli see piinarikas ellujäämisrabelus siiski unustamatu periood tolles aastas.
552.
lõplik avastamine, et mul ei ole kirjutamisest pääsu.
see juhtus peale "Viivikal mürk neelatud" valmimist.
esimene novell, mis mind natuke hulluks kippus tegema ja mis mind samas lõpuks korraks päästis.
...see näitas, et nii ongi. nii ongi.
---------
2004. aasta lõppu võiks mulle meenutama jääda üks lugu, mis tuli ja tõi lummuse tagasi.
see tuli üsna lõpus, aga see tuli.
need päikeseloojangu poole kõndimised tulevadki ju (harjumuspäraselt) alati lõpus.
ja päikesetõusu poole saab kõndida peale lõppu.
~\the vines - autumn shade ii/~
hüvasti, 2004.
aitäh hea eest.
aga ära palun tagasi tule.
reede, Detsember 31, 2004
)I(
.CNN ütles 114 000, Delfi ütles 125 000.
ja mul on vaimusilma ees suur liblikas laiali sirutatud tiibadega.
võib-olla me olemegi kõik liblikad. universaalse aja ja ruumi mõõtkava järgi.
üks, kaks suuremat tuulepuhangut ja me oleme läinud.
elasime ühe segase päeva maailma ajaloos.
jah.
vähemalt elasime.
* * *
kui keegi küsiks mult peale maailma lõppu, et mis elus ka head oli, siis ma ütleks, et muusika. muusika oli vapustav.
ja mul on vaimusilma ees suur liblikas laiali sirutatud tiibadega.
võib-olla me olemegi kõik liblikad. universaalse aja ja ruumi mõõtkava järgi.
üks, kaks suuremat tuulepuhangut ja me oleme läinud.
elasime ühe segase päeva maailma ajaloos.
jah.
vähemalt elasime.
* * *
kui keegi küsiks mult peale maailma lõppu, et mis elus ka head oli, siis ma ütleks, et muusika. muusika oli vapustav.
kolmapäev, Detsember 29, 2004
&
hea ja halb kõnnivad kõrvuti.
mis tähendab pikemalt seletatuna seda, et elus on palju asju, mis summutavad olemise isu, kuid samal ajal on ka nii palju asju, mis panevad tahtma ammutada elust kõik ja joovastunult väriseda ekstaasist.
kõik, mis ma oma eelmise happejoaga öelda tahtsin, oli see, et absoluudini me puhtalt ei küündi.
aga kuhu mujale terve inimkond siis pürgib?
ikka absoluutide poole.
surematuse ja igavese nooruse poole. täieliku mugavuse ja heaolu poole.
ilu poole.
õnne poole.
hingerahu poole.
võib-olla on kogu see õudne püüdlus liikumapanev jõud.
auto mootor.
ilmselt ongi. tegelikult.
olgu pealegi. elu ei saa ju olla staatiline. paigal seisev.
elu säilimise jaoks on esmatähtis, et liikumine jätkuks katkematult, pidevalt.
ja las ta olla nii.
aga absoluudist võime me ainult unistada.
unistused.
unistused hoiavad meid elus.
head ööd, armas kaas-inimene.
head ööd, maailm.
mis tähendab pikemalt seletatuna seda, et elus on palju asju, mis summutavad olemise isu, kuid samal ajal on ka nii palju asju, mis panevad tahtma ammutada elust kõik ja joovastunult väriseda ekstaasist.
kõik, mis ma oma eelmise happejoaga öelda tahtsin, oli see, et absoluudini me puhtalt ei küündi.
aga kuhu mujale terve inimkond siis pürgib?
ikka absoluutide poole.
surematuse ja igavese nooruse poole. täieliku mugavuse ja heaolu poole.
ilu poole.
õnne poole.
hingerahu poole.
võib-olla on kogu see õudne püüdlus liikumapanev jõud.
auto mootor.
ilmselt ongi. tegelikult.
olgu pealegi. elu ei saa ju olla staatiline. paigal seisev.
elu säilimise jaoks on esmatähtis, et liikumine jätkuks katkematult, pidevalt.
ja las ta olla nii.
aga absoluudist võime me ainult unistada.
unistused.
unistused hoiavad meid elus.
head ööd, armas kaas-inimene.
head ööd, maailm.
happelised mõtteojad õrna aju sängides / seda oleks parem mitte lugeda
räägiks kujundlikult...
oletame, et inimese keha on auto.
elujõus keha on liikuv auto. surnukeha on romu.
ok.
ja inimese hing, süda, tunded ja mõtted moodustavad koos autojuhi.
auto kulgeb mööda teed ja maailm libiseb akendest mööda.
mõnda asja juht näeb. mõnda isegi mõistab.
samas, mõnda asja ei mõista ja mõnda asja ei taipa vaadatagi.
juht tahab olla õnnelik.
ta tahab, et ainus, mis tema sees valitseks, oleks absoluut: täielik õnn.
absoluut on 1.
aga maailmas on poolused ja kõike on tegelikult 2.
absoluudid seisavad eraldi, sest nad on nii kompromissitult stiilipuhtad, aga sellegipoolest on ka igale absoluudile vastuabsoluut.
hea & halb.
must & valge.
üks 1 & teine 1.
kui see juht tahaks nüüd jääda pidama ühe juures ja lülituda igaveseks välja teisest, siis on tarvis mõned aknad kinni katta. mõni aken laseb ju külma tuult läbi, kuigi autos on niigi liiga jahe.
ok.
juht katab mõned aknad kinni ja keskendub nendele vaateväljadele, mis kõigi oma piltide, helide ja tundmustega seda ühte väljavalitud absoluuti toetavad.
aga.
kui need halvad aknad on kinni kaetud, ei tähenda see seda, et külma tuult nende taga enam ei ole.
lisaks veel.
korraga kulgevaid elusid on harjumuspäraselt hästi palju.
kuigi see juht võib ennast oma autos väga üksikuna vahel tunda, ei saa ta eitada, et täiesti üksi ei ole ta kunagi, sest üleval ja all ja ümber looklevad sinkavonkaliselt, tõusvates joontes ja langevates joontes, spiraalides ja ringides teerajad kõikidele teistele autodele.
mõni nendest teedest jookseb meie kõnealuse juhi teega paralleelselt.
mõnest aknast välja vaadates näeb juht oma perekonnaliikmete autosid.
mõnest aknast on näha sõpru. olnud ja mitte olnud armsamaid.
ja tahavaatepeeglist näeb juht seda käru, mis tema auto järel veereb.
jah, selles kärus on mälestused.
. . .
mida ma tahan öelda või väita, on see, et mõnda nendest akendest ei saa mitte kunagi kinni katta.
isegi juhul kui kahest kõrvuti olevast aknast on üks kinni kaetud, ei tähenda see seda, et teisest aknast ei paista osaliselt asju, mis olid täielikult nähtavad esimesest aknast.
seega...(ja see on hinge vägevalt rusuv mõte)...absoluut on kättesaamatu.
oletame, et inimese keha on auto.
elujõus keha on liikuv auto. surnukeha on romu.
ok.
ja inimese hing, süda, tunded ja mõtted moodustavad koos autojuhi.
auto kulgeb mööda teed ja maailm libiseb akendest mööda.
mõnda asja juht näeb. mõnda isegi mõistab.
samas, mõnda asja ei mõista ja mõnda asja ei taipa vaadatagi.
juht tahab olla õnnelik.
ta tahab, et ainus, mis tema sees valitseks, oleks absoluut: täielik õnn.
absoluut on 1.
aga maailmas on poolused ja kõike on tegelikult 2.
absoluudid seisavad eraldi, sest nad on nii kompromissitult stiilipuhtad, aga sellegipoolest on ka igale absoluudile vastuabsoluut.
hea & halb.
must & valge.
üks 1 & teine 1.
kui see juht tahaks nüüd jääda pidama ühe juures ja lülituda igaveseks välja teisest, siis on tarvis mõned aknad kinni katta. mõni aken laseb ju külma tuult läbi, kuigi autos on niigi liiga jahe.
ok.
juht katab mõned aknad kinni ja keskendub nendele vaateväljadele, mis kõigi oma piltide, helide ja tundmustega seda ühte väljavalitud absoluuti toetavad.
aga.
kui need halvad aknad on kinni kaetud, ei tähenda see seda, et külma tuult nende taga enam ei ole.
lisaks veel.
korraga kulgevaid elusid on harjumuspäraselt hästi palju.
kuigi see juht võib ennast oma autos väga üksikuna vahel tunda, ei saa ta eitada, et täiesti üksi ei ole ta kunagi, sest üleval ja all ja ümber looklevad sinkavonkaliselt, tõusvates joontes ja langevates joontes, spiraalides ja ringides teerajad kõikidele teistele autodele.
mõni nendest teedest jookseb meie kõnealuse juhi teega paralleelselt.
mõnest aknast välja vaadates näeb juht oma perekonnaliikmete autosid.
mõnest aknast on näha sõpru. olnud ja mitte olnud armsamaid.
ja tahavaatepeeglist näeb juht seda käru, mis tema auto järel veereb.
jah, selles kärus on mälestused.
. . .
mida ma tahan öelda või väita, on see, et mõnda nendest akendest ei saa mitte kunagi kinni katta.
isegi juhul kui kahest kõrvuti olevast aknast on üks kinni kaetud, ei tähenda see seda, et teisest aknast ei paista osaliselt asju, mis olid täielikult nähtavad esimesest aknast.
seega...(ja see on hinge vägevalt rusuv mõte)...absoluut on kättesaamatu.
või
otsustab juht lõppematu sisemise heaolu kasuks ning katab kinni kõik aknad, millest paistavad asjad, mis ei tohiks paista. ja sõidab edasi, oma lemmikmuusikat kuulates, kuni tee otsa saab;
ei eal enam tundes neid tundeid, mida kinni kaetud akende taga toimuv temas tekitaks kui need aknad veel paistaksid läbi.
ok.
linnulennult vaadatuna on see auto suletud kapsel.
kapsel.
või silmaklappidega hobune, kes tormab vahutava suuga sinna poole, kust paistab tema lemmikvärv. või lemmik-varjundiga valgus.
kapseldumine
tundub
niiiiiiii
kuradi
egoistliku ja rumala teona
aga see kapseldunud autojuht näeb ainult oma väljavalitud absoluuti ---> 1
ja teine 1 libiseb mööda auto külge eitusesse. ei paista lihtsalt juhile enam silma ning lakkab sellepärast juhi jaoks eksisteerimast.
ja linnulennult on see kõik ikka veel seal. katku juht kasvõi kõik aknad kinni.
see kõik on ikka veel seal.
sellepärast ongi absoluut minu arvates kättesaamatu.
kui selleni küünditakse läbi eituse, on see üldisemas plaanis enesele valetamine.
"EI" kustutab eitatava ainult juhi enda sisemaailma jaoks.
. . .
ma ei saa seda arutlust praegu enam jätkata, sest see sööb mind seest õõnsaks.
...kahju...
teisipäev, Detsember 28, 2004
me kaome kergelt
vahel kui ma kuulen, et keegi saab ilma põhjuseta peksa ja kaotab teadvuse või et keegi on vangis või et gigantse toorjõuga maavärin & tsunami pühib 20 000+ inimest ja miljon nende nikerdatud asja eksistentsist minema, ei saa ma enam aru, milliste asjade üle mul on õigus kurta ja millal olen ma ületanud piiri ja muutunud hellitatud tattninaks, kes ei mõista iial, kui hea tema väikene elu tegelikult on (teistega võrreldes).
kas tragöödiad on kõik ühe-sama tugevusega või on tragöödial ja tragöödial ka vahe?
naljakas, pöffi ajal ma kurtsin margusele, oma kallile kursavennale, et fakk raisk, mul puudub igasugune ülevaade sellest, et milliseid festivalifilme tasub vaadata ja milliseid mitte.
ja siis me taipasime jälle, et see on heaoluühiskonna laste mure.
mure.
selline ongi vahel mure. "ma ei tea, milliseid filme vaatama minna."
vahel ma lihtsalt ei tea, kas ma tohin olla kurb...
kas tragöödiad on kõik ühe-sama tugevusega või on tragöödial ja tragöödial ka vahe?
naljakas, pöffi ajal ma kurtsin margusele, oma kallile kursavennale, et fakk raisk, mul puudub igasugune ülevaade sellest, et milliseid festivalifilme tasub vaadata ja milliseid mitte.
ja siis me taipasime jälle, et see on heaoluühiskonna laste mure.
mure.
selline ongi vahel mure. "ma ei tea, milliseid filme vaatama minna."
vahel ma lihtsalt ei tea, kas ma tohin olla kurb...
pühapäev, Detsember 26, 2004
romantiline unistus #1
mul käivad vahetevahel seest läbi sellised pehmed ja uimastavad olustiku-unelmad või visioonid.
unistused asjadest, mis võiks olla, sest nii oleks ilus ja nukker.
nagu melanhoorale kohale.
ma mõtlen, et hirmus uhke oleks olla vene näitleja.
või kui mitte praegu, siis ehk järgmises elus.
olla tohutult elav ja temperamentne. tohutult inspireeritud ja samas vaevelda elu agooniates.
võtta teiste vene näitlejatega viina ja rääkida asjadest. kakerdada, lõuata, nutta.
näidelda vanades vene filmides. "briljantkäsi", "12 tooli", "saatuse iroonia ehk hüva leili".
"moskva pisaraid ei usu" - miks ka mitte.
see tundub nii kuradi romantilisena.
venelastel on süda ja hing kuidagi teistmoodi katki.
ja vene kunstnikud on kuidagi teistmoodi tundlikud, siirad.
vene kirjanike tekstid, vene muusikute lood, vene lavastajate filmid... neist õhkub välja mingit hämarlõbusat südant murdvat kurbust. ja komöödiat. naeru ja nuttu paratamatuste üle.
mis on kurvem kui vene tragöödia? ja millises tragöödias veel kibedamalt naerda saaks?
jah... vene näitleja... see oleks uhke.
(väga sugestiivne romantiline unistus minu arust)
unistused asjadest, mis võiks olla, sest nii oleks ilus ja nukker.
nagu melanhoorale kohale.
ma mõtlen, et hirmus uhke oleks olla vene näitleja.
või kui mitte praegu, siis ehk järgmises elus.
olla tohutult elav ja temperamentne. tohutult inspireeritud ja samas vaevelda elu agooniates.
võtta teiste vene näitlejatega viina ja rääkida asjadest. kakerdada, lõuata, nutta.
näidelda vanades vene filmides. "briljantkäsi", "12 tooli", "saatuse iroonia ehk hüva leili".
"moskva pisaraid ei usu" - miks ka mitte.
see tundub nii kuradi romantilisena.
venelastel on süda ja hing kuidagi teistmoodi katki.
ja vene kunstnikud on kuidagi teistmoodi tundlikud, siirad.
vene kirjanike tekstid, vene muusikute lood, vene lavastajate filmid... neist õhkub välja mingit hämarlõbusat südant murdvat kurbust. ja komöödiat. naeru ja nuttu paratamatuste üle.
mis on kurvem kui vene tragöödia? ja millises tragöödias veel kibedamalt naerda saaks?
jah... vene näitleja... see oleks uhke.
(väga sugestiivne romantiline unistus minu arust)
reede, Detsember 24, 2004
minu tundlad
emotsioonid on head.
oletame, et ma lasen endal tihemini emotsionaalselt avatud olla. oletame.
ja oletame, et selle lõpptulemuseks on kirevam assortii häirivatest, ärritavatest, kurvastavatest ning haiget tegevatest asjadest. oletame.
...see on ilmselt risk, mida tuleb võtta.
on siis tõesti etem olla kivi, kes elab tuhande aastaseks, sest vähestel on jaksu selle elu kallale kippuda?
ma arvan, et emotsioonid on head.
nendega on huvitavam.
nendega on ilusam ja kurvem.
pealegi, kui ma taotlen seda, et ma saaksin ennast õigeks melanhooraks pidada, siis ma ei saa lubada endale tuimust.
kuigi tuimus kaitseb mind ja ma kardan paljusid asju ja tihti.
parem spontaanne melanhoor kui tagantjärele melanhoor.
.
maia juures oli tore.
ja kõik, kes seal olid, on toredad.
oleks palju halvem, kui neid ei oleks.
kui neid üldse ei oleks.
o l u l i n e o n g i j u s t s e e
et ilma heade inimesteta oleks kohutavalt halb.
ja head inimesed peavad häid inimesi hoidma. väga hoidma.
.
ma olen sentimentaalsustesse kalduja tüüpi melanhoor...
oletame, et ma lasen endal tihemini emotsionaalselt avatud olla. oletame.
ja oletame, et selle lõpptulemuseks on kirevam assortii häirivatest, ärritavatest, kurvastavatest ning haiget tegevatest asjadest. oletame.
...see on ilmselt risk, mida tuleb võtta.
on siis tõesti etem olla kivi, kes elab tuhande aastaseks, sest vähestel on jaksu selle elu kallale kippuda?
ma arvan, et emotsioonid on head.
nendega on huvitavam.
nendega on ilusam ja kurvem.
pealegi, kui ma taotlen seda, et ma saaksin ennast õigeks melanhooraks pidada, siis ma ei saa lubada endale tuimust.
kuigi tuimus kaitseb mind ja ma kardan paljusid asju ja tihti.
parem spontaanne melanhoor kui tagantjärele melanhoor.
.
maia juures oli tore.
ja kõik, kes seal olid, on toredad.
oleks palju halvem, kui neid ei oleks.
kui neid üldse ei oleks.
o l u l i n e o n g i j u s t s e e
et ilma heade inimesteta oleks kohutavalt halb.
ja head inimesed peavad häid inimesi hoidma. väga hoidma.
.
ma olen sentimentaalsustesse kalduja tüüpi melanhoor...