watch the mellon collies blossom

end.txt

2005-10-10T12:11:00.000+03:00

ta suitsetas oma autos sigarette ja nipsutas punase fooritule ees akna vahelt tuhka välja ja see kadus koos mööduva liikluse ja mööduva mootorsooja õhuga kusagile kaugele ära ja ta ei saanud jätta mõtlemata, et homme on jälle tööpäev ja ta ei saanud jätta mõtlemata, et sarnaselt sigaretile põleb ka tema kuiva krõbina saatel järkhaaval luudeni, kuni temast pole järel muud, kui maailm, mis on ainult mõne tonni lagunematu sodi võrra rikkam, kui enne teda.

-x-x-x-

ta oli kolmteist ja ta mängis seitsmendat tundi järjest oma lemmiktelekamängu, kus värvid olid palju paremad kui päris elus. ja horisondi poole maanduv sügisepäike jättis ta veel kaheks tunniks kuldkollasesse võidesse. muu ei lugenud.

-x-x-x-

ta oli kirjanik ja talle ei sobinud riided.

---

ma ei taha valetada ja ma ei taha teeselda.

---

-x-x-x-

ta oli seitseteist ja vahel ta vaatas metsaäärsel koduteel taevasse ja vahel ta püüdis näpuga triipe üle helge sinise tõmmata. "sealt lendaksid sõjalennukid."
trajektoorid.
ta ootas maailma lõppu, aga tegelikult ootas ta vaid iseenda lõppu ja ta tahtis kõiki teisi endaga kaasa viia.
tal oli pruun mantel ja ta sobis sügislehtede vahele küll.

-x-x-x-

ta oli sirgete blondide juustega tüdruk, ta oli ilus.
ta käis klubis ja ta meeldis poistele.
teda kasutati palju ära, aga ta ei tundnud midagi - see polnud tema jaoks probleem. ta tundis mängureegleid ja hiljem sai temast hea ema ja pärast surma ta reinkarneerus ja ei mäletanud oma eelmisest minast mitte midagi.

-x-x-x-

ta oli kadunud.

-x-x-x-
-x-x-x-
-x-x-x-

antennæ

2005-10-07T01:44:00.000+03:00

.tähelepanu: see sissekanne toimub sosinal.
.
Go to sleep
we're so tired now
all together in a snakepit of souls
New days
throw your chains away
try to hang your hopes on the wind

Little one
just a little way
today all we need is waiting

Night rise
like the evening prize
in a turnstile backwards we fly
Cold bones
tied together by
black ropes we pulled from a swing

Little one
just a little way
today all our dreams are waking

Can't stand on crooked legs
I'm cross-eyed to the wall
In these harbor lights
Satellites explode

Drown drown
sailors run aground
in a sea-change nothing is safe
Strange waves
push us every way
In a stolen boat we'll float away

Little one
just a little way
today all we need is waiting

Little one
just a little way
today all our dreams are waking
Little one, hold on
hold on
All our dreams are waking

Beck [laul] Little One [album] Sea Change [aasta] 2002

Enne laulu "Little One" esitamist 17. augustil aastal 2002 ütles Beck, et ta on selle kallal 7 aastat pusinud.

-x-x-x-

ma püüan ettevaatlikult seesinase elektripaberi staatilissärisevvalgel pinnal liikuda. vargsi. möödund korral otsustasin irduda möbiuse lehest, aga tal on väga tugev ja väga salakaval gravitatsioon. see valge pind siin on kerge murenema, et ma otse möbiuse kaheksale tagasi langeda saaks.

4. oktoober 2005 oli selline:
nagu poisid vihma käes. Sergo oli Kärn. & Veiko oli Vill. & Markus oli Jan Arter. & Tõnn oli Brutus. & Ursula oli Misel. & Lauri oli Doktor Gepard. & Mari-Liis oli Naine #1. & Inga oli Naine #2. & Britta luges märkmeid.

Bret Easton Ellis on mitu korda rääkinud oma äsja ilmunud 6. romaani Lunar Park'i kohta, et tegelikult oli see kõik selleks, et konflikt tema surnud isaga laheneks. juba American Psycho, BEE kolmas romaan, oli osalt vastureaktsioon tema isale. pärast Lunar Park'i valmis kirjutamist oli mingi raskus kergitatud. tuul kandis isa tuha mere kohale ja sealt edasi, ära.
mis minuga nüüd teisiti on? - nüüd, kus näidend on valmis ja trükitud ja noorte näitlejate käte lähedal.
ma tunnen endiselt kirge ja mingid elukeskkonna struktuurid ja toonid oleks nagu selgepiirilisemaks ning vähem varjatuks läinud. mingi selgem eluõnne tajumine on. mingi selgem surma tajumine on. ma ei saa seda kõike nimetada leppimiseks või rahunemiseks. see on rohkem nagu noogutus kõiksuse ees.
"Open your eyes, boy. Your eyes. Open your eyes and no more turn aside and brood." [Penny Dreadful]
Mustamäe Polikliiniku valvelauatädi on nüüd nõus mind igal puhkepäeval majja laskma. oli täna öelnud, et kohe kui on vaja tulgu aga. ma käisin seal printimas ja augustamas ja kaanendamas tol näidendivõistluse tähtajapäeval. ja sellele eelnenud päeval. ühe paki paberit ostsin poest ise, ülejäänu andis vanaema polikliiniku varudest. tagantjärele mõeldes tundub humoorikalt kohane, et ma need käsikirjad just polikliinikus välja printisin.
vanaisa uurib homme, kas ta saab mu laptopi adapteri juhtmeotsiku probleemiga parandaja jutule minna. mu laptop kustus veidi enne näitemängu teksti lõppfaasi voolupuudusest varjusurma, mistõttu viimased sõnad ja viimased tunnid said käsikirja pandud suure arvuti taga.
vanemad tahavad draamateatrisse kuulama tulla ka. vanaema aimas täna, et ma natuke tõrgun ja küsis, et kas ma ei taha, et nad tuleksid. ma tahan küll, aga ma arvan, et neile ei meeldi. ma arvan, et nad arvavad, et teatris ei räägita nii vastikutest asjadest.
aga kõik, mida ma otsin, on ilu.

mul pole küll ühtegi tätoveeringut, aga trükitint voolab mul veres.

ma olen ühe klõpsatuse kaugusel selle sissekande kustutamisest.
ma jõuan siit pimedatesse kohtadesse.

exiting the moebius strip

2005-09-27T09:58:00.000+03:00

väljas.

---
tndplk

ringides

2005-09-25T00:23:00.000+03:00

väga purjus väga lärmakas lõbus mees küsis mult bussis umbes pool tundi tagasi, et:
"jala ei käi ja seksi ei saa?"

,.,.,.

ma olen teadlik, et mu tekstid on hakanud korduma, nagu ripiidi peal playlist su media playeris või winampis või mis iganes programmi sa muusika elustamiseks kasutad.
sõnad on teised, meeleolud on samad. pool-lustakad pool-arusaamatud elamused No teatrist, lühikesed pool-etteheitvad mõrkjaks nõrkenud poeemid ja lühilood, kirjeldused pea- ja rindkeresisestest pingetest, keskkonnavahetused ja rõõmsamana tagasi tulemised, äravajumised ja kirehood, mis on suunatud ähmaselt avaldatud, poolenisti mittemääratletud isikute pihta.

mulle meeldib see vaikus, mis daki html päevikus valitseb. see on nii kõnekas. daki vaikus ei ole vaikus enne tormi, vaid daki vaikus ongi torm.

kahju, et ma ratas olen. värvisin kõik kodarad omaette värvi, aga see ei takistanud värvidel korduma hakkamist kui veerema hakkasin.
ma hakkan nüüd elektroonilist muusikat kuulama.

pärast esimest kirsiaias olemist

2005-09-23T23:03:00.000+03:00

niisiis. ma olin kirsiaias ja seal oli eriti hull. selles mõttes, et tõesti oli. ma mõtlesin, et kui peast hulluna kunagi teatrietendust vaatama minna, siis võibki kõik säärasena tunduda. ja mitte ainult teatrietendus - kogu maa ja ilm tegelikult. miks mitte.
ma ütlen teile: see tükk oli tõeline väljakutse tähelepanukeskusele, kus iganes see ajus asub.
kirsiaias tuleb mitu korda käia. üks lavakooli poiss Meelis ju oli täna teist korda, kuigi täna oli esietendus.

kuna mobiiltelefonide ja sülearvutite kasutamine etenduse ajal oli rangelt lubatud, läks mul õnneks saada 2 telefonikõnet. üks oli emalt ja üks oli ühelt hullult naiselt, kes käskis mul muuhulgas ka saalist välja minna, aga ma ei soostunud seda tegema. ta tahtis mu kursavenna numbrit saada. võib-olla poleks pidanud andma.
mis aga lptp'i puutub, siis mu sülearvuti voolujuhe on katki ja ma poleks seda üleüldse vist teatrisse kaasa võtnudki kui juhtmega olekski kõik okei olnud. äärmisel juhul (ja see vilksatas aias olles peast läbi ka) oleks ma enda arvutisse kirjutanud sõnad: ma pean kirjutama, ma pean kirjutama, ma pean kirjutama.

mulle hakkasid saalis toimuva tõttu pähe tärkama (mitte torkama) suured hüüdsõnad, nagu "sensatsiooniline!" ja "tõeline häppening!" jne.
ühele vanahärrale läks natuke vahukoort näitleja rinna pealt juustesse. pintsakuselja peale veidi ka. see oli natuke naljakas.

ma ei tea... No(95) see oli ju hullumeelsus.
seda tuleb veel kogeda.
ma küll läksin üksi, aga väikselt (mitte vaikselt) lootsin ikka, et keegi sõber seal samas kohas on.
ja oli. Mait oli.
Kristjan Sarv puutus ta õlga vahepeal. lükkas poisi ukse eest ära. hiljem tegi seal ukse taga kõva kolinat ja ehmatas kõiki, kes mu kõrval seisid/istusid. ja siis tuli jälle välja ka, ise täiesti purjus.

kas tundub veider, kui sellist lugu lugedaoadegul ugul tsilles iuk ,rediev budnut sak

igapäeva armud/armid

2005-09-23T17:54:00.000+03:00

"Kokkuvõtteks: ei ole vaja tahta olla eriline vaid tuleb elada lihtsat elu lihtsate igapäevaste rõõmudega ja kõigepealt muidugi abiellu ja soeta endale lapsed."
- anonymous

ma lähen püüan kirsiaeda sisse pääseda.
ja kes teab - ehk leian tee pealt kellegi, kes muga abielluda tahaks.

I've lost myself inside your light,
and burning doesn't seem to scare me anymore,
here everything is carbon white,
and ash.

The fire behind your eyes is burning me alive,
no reason left to fight,
the light inside you shining,
shining carbon white.

- Daria Parker, romaanist "Low Red Moon" (C. R. Kiernan)

--------------------------------------------------
Regina Spektor [album] Soviet Kitsch
--------------------------------------------------

ühiskond on -see- ja iga inimene vajab -seda- ja -toda-

2005-09-22T20:53:00.000+03:00

see kerge paanikafaas, mis mulle peale tuleb kui ma süvenen ühiskondlikesse arvamustesse ja üldistustesse - noh, see on jälle peal.
mistõttu ma hoian pisut eemale "suure tõe suurest suust".
käesoleva faasi alge on Ramloffi blogis, eestkätt kommentaarides.
jätk on Punase Hanrahani omas.
ma tahaks kohati samuti vastu haukuda, aga kohati ei jaksa - sosinad mulla all.
see ongi vist tolerantsete paradoksaalne seis, millest Hanrahan rääkis. "Sallivuse tõttu võimaldavad sallijad võimule pääseda sallimatuil, kes hävitavad kogu sallivust toetava süsteemi koos sallijatega."

pagana üldistused, ikkagi... nad on nii ohtlikud ja eksitavad. paranoiapinnas.
igaüks on ju siiski see, kellena ta iseennast tunneb ja kujutab. väline külg on fassaad - osa inimesest, kindlasti, aga mitte sisu.
praegu meenus üks lugu "Existerionist" (Veiko Belials & Marek Simpson), kus üks mees kukkus kosmosest õnnetuse läbi võõrale planeedile ja kohalikud parameedikud püüdsid tema elu päästa, surudes talle näole hapnikumaski. aga mees suri ära, sest ta oli hoopis teiselt planeedilt pärit ja see hapnik oli tema jaoks mürk. Ramloffi blogis toimub praegu midagi sarnast.

praegune seisund on sama, mis tekib siis kui paari päeva vältel portaalides kommentaatorite sõnu endale silmadesse läkastama lubada.
ma lähen nüüd koristan veiniloiku ja klaasikilde. purjus kontorirotid maandasid pingeid. väga nunnu neist.

bluegirl

2005-09-21T22:30:00.000+03:00

arvutisinine tuba ja ripsmetušš kahe joonena alla-su-põske voolamas kui ma su'st kinni hoian/
ainult meie kaks ja need helid/
mis kõlaritest välja suitsevad, nagu kehatud taimed, nagu uneparfümeeria/
sama värvi, nagu meie peidetud teadvused/ nagu sina ja mina seestpoolt/

aga kuradi pärast -- imelik:
miks on see nii/
et iga kord kui sa hakkad perfektseid lauseid moodustama/
näen sind sulamas ja moondumas/
nagu vaha.

-------------------------------
Tool [album] Undertow
-------------------------------

penid valukiirusel

2005-09-20T23:14:00.000+03:00

ma näen meid tõbiste koertena mööda kuivand liivavälja jooksmas, nahk räsitud halli kasuka all äädiklikult auramas, lihased soojad pigem tormamisest kui päikselõkkest kõrgel turja kohal. sõõrmed ja kurk tolmu täis ja me köhime kähinal, peatumata. mõned meist takerduvad, jäävad koiottidele närida, aga mõned jooksevad edasi, tampides iseennast nelja kuiva talla alla, otsides horisondi tagant ööd. et saaks seal pikali heita. et saaks uinuda. et ei peaks jooksma.

.

ma lähen nüüd sõpruse ööseansile. "sin city".
võib juhtuda, et ma vajun keset filmi suletud silmade taha pehme pingi sisse.

kellaüherida

2005-09-20T01:00:00.000+03:00

igaöine varjude vahel väänlemine nagu must erootika loe oma ribiluud kokku ja jaga pulkadena laiali las nad löövad kergemat rütmi teevad trummist südameid se'st laulust ainuüksi on saanud pisut liig

eneseiroonilised armastajad

2005-09-18T13:39:00.000+03:00

kui me suvel haapsalus etendusi andsime, siis vahepeal sai festivali raames ka kohaliku harrastusteatri "eksperimentaalhamletit" kogemas käidud.
seal oli selline kõnelõik (parafraseerin):
"Eneseiroonilise armastaja armastusavaldused on nii iroonilised, et mitte keegi ei suuda neid tõe pähe võtta. Kõige iroonilisem --, et need vastavad tõele."

ma olen praegu ühest Sonic Youth'i laulust läbi imbunud.
/"I Love You Golden Blue"/
Sonic Youth on minuteada üks küünilisemaid ja kibesarkastilisemaid bände üldse. mistõttu ongi selles ühtäkki midagi ootamatult armsat ja puudutavat kui nendesugused muusikud lausuvad kolm sõna "(1)i (2)love (3)you".

/I don't glitter like the stars above I don't glow like neon alone Don't blush it's just the wind outside Don't rush to be by my side/

sellest kumab läbi mingi alistatus, kui küünikud armastama hakkavad.
mingi jõuetus ja lõplik ülestunnistus: jah, ma igatsen sind (kes iganes sa kuradi pärast ka poleks).

/soovesi lirtsub külmades mullides läbi sambla ja varvaste/

2005-09-17T19:29:00.000+03:00

iga kord kui olevik muutub tuntavamaks ja füüsilisemaks kui varem, hakkan ma arvama, et nüüd on käes see hetk, kus ma jälle moondun ja kasvan. et nüüd on raskem kui kunagi varem ja nüüd on jalataldade all pöördepunkt, mis ei lase enam samadele radadele tagasi minna.

seda sissekannet on raske ellu kutsuda. punnitama peab, kuidagi. aga maia ja daki on natuke mures, nii et ma võiksin ju oma seisundit selgitada.

olgu. muutuste aeg.
üks muutus on see, et ma ei saa enam vastata küsimusele "kuidas sul läheb?" mul oli keskkooliajal juba kehv sellele mõistlikult vastata. nüüd ma ei taha enam üritadagi. ma rääkisin eile sellest "k.s.l.-küsimusest" neoonmustaga. ta arvas, et see on üks halvemaid küsimusi maailmas ja ma nõustusin.
mis veel muutunud on?
ma olen enda olemise tingimusi ja eeldusi ja tagajärgesid ikka kogu oma "mõtliku eluaja" vältel mõistnud, aga ma ei jõua enam nii palju naeratada; jagada varesele valu, harakale haigust.
nad kipuvad hääbuma, kustuma mu silmanägemisest, need kaks head lindu.
ja kõik see seisund, kõik see lasub aina suurema jäägitusega minu hingesoppidesse.
ma ei räägi siin vastutuse võtmisest, mis minu eas juba eeldatav on.
ma räägin valutavast mustast (või ehk öötaeva tumetumesinisest) tühjusest, võrratust siserõhust, mis olemisega nüüdsel aal kaasneb.

ma tegin ennast progressiivse rockiga tuttavaks ja paistab, et sõprus ei ole enam kaugel.
King Crimson'i esimene album kõlas maagiliselt. esmakordsel kuulamisel oli uinunud pea padja pääl ja kui viimane lugu hakkas kõlama, tuli teadvus tagasi ühes tundega, nagu pisike luuk oleks mõistuse kohal kolbas avanenud ja uus valge valgus paistis sisse.
selle kõrvalt, aga, on Tool'i muusika see, mis mul soontes vere nii tumedaks teeb ning püsida aitab. käest kinni hoiab - ütlen siis nii. Tool on, muide, samuti progressive rock'i päikesesüsteemi kuuluv planeet, aga ma kahtlen, et teised progerock bändid nii piiripealsed ja teraskestsed on. seega enne King Crimsonit ma tõesti "päris" proget kuulata ei osanud. see selleks.

ma elan soos.
olemise dekadentlik õhk on kõdunevsooja magusa lõhnaga ja pind on jalge all pehme - vaip põimund taimedest mis päikse käes ei kasva.
ma elan pigem Caitlín R. Kiernan'i õudusromaani tekstisümbolites. pigem unenägudes. ma pelgan magama jäämist, sest mul pole kedagi, kelle jaoks magama jääda - keegi ei tea raputada, kui ma haihtuma hakkan. pikali ma ootan ebamugavuse ja kerge hirmuga seda hetke, mil teadvus ära kaob - seda järsku ja tabamatut üleminekut ära siit. ma ootan seda umbes nii, nagu sõber ootab ja mõistatab pimedas keldris hiilides, millal ja millise nurga tagant teine sõber välja kargab, et ehmatada. seega ma ehmatan end unenägudesse noil päevil. aga unenägudes on juba hea. märksa märksa parem.

sellest kõigest on pisut mõttetu ja pisut ülekohtune teistele rääkida, sest see paneb kuulaja abitusse olekusse.
mida muud saab anda depressioonist määritud inimesele kui paar mõistvat noogutust, mõni rõõsaroosa "kõiksaabkorda" ehk "pai" ning järeltakka ehk üks mõrkjas pessimistlik-irooniline elutõde?
ma tean, et ma tunnen end matslikult pärast selle sissekande lõpetamist. täiesti piinlikkust-tekitav avameelsus nii mulle kui sulle.

ma ootan "Kirsiaeada", ma ootan "Othellot".
ma jälgin seest ja kõrvalt, mis ma enesega edasi teen.
Sass (keda ma üleeile üle pikkade aegade jällenägin) rääkis ka, et ta võiks ju samas minna mingisse keldrisse, kirjutada kõik oma raamatud valmis ja ennast maha lasta, aga midagi on veel vaja teha.
ma tean, et ma pean kolm romaani kindlasti valmis kirjutama. need kolm on ehk kõige kindlamad sisemised pidemed, mis mul on. üks näidend kipub samuti pea sees stseeni tegema, viimati.
aga sellest kõigest edasi - ma ei tea.
või kes üldse teab.

võib-olla olen toibumas. see, et ma sellest kirjutan on ometi mingi näitaja.
aga mulle ei meeldi sellest kirjutada, sellegipoolest.

so shut the fuck up, whino-rhino.

intervjuu

2005-09-12T21:51:00.000+03:00

mis teed?
istun.

mida sa teha tahad?
kirjutada.

mida homne päev toob?
aeg on suhteline. võib-olla homme enam ei ärka.

kui nüüd tuleks maailmalõpp - mida sa teeksid?
avaldaksin oma tunded kõigile inimestele, kellesse ma armunud olen.

miks sa seda kohe praegu ei tee? ilma apokalüpsiseähvarduseta?
saving it all for the apocalypse, i guess.

mis maailmalõpu eel toimub?
piiritu avameelsus, orgiad, kriiskav hüsteeria ja hullumeelsus.

on see hea või halb?
ei kumbki. see oleks lihtsalt reaktsioon.

mida elus teada on vaja?
selle kõige mõtet, põhjust.

kui sulle antakse müstilise kogemuse läbi mõte ja põhjus teada, kas siis oleks kõik korras?
siis oleks märksa parem, jah. hirme oleks vähem.

aga kui mõte oleks pahatahtlik/sadistlik?
siis oleks hirme märksa rohkem.

aga kui see mõte söödetaks sulle ette ainult selleks, et sa inisemise lõpetaks?
siis see teeks kõik mõttetumaks.

sinu praegune seisund?
järk-järgult haihtumas.

mis muusikat sa praegu kuulad?
Sigur Rós'i kontsertülekannet Strathmore'st.

ütle midagi veel.
ei taha kedagi hirmutada. (ennast kaasa-arvatud.)

lood

2005-09-10T22:33:00.000+03:00

Generation X-s küsib üks kõrvaltegelane Elvissa ühelt teiselt kõrvaltegelaselt Tobiaselt järgmist: "...after you're dead and buried and floating around whatever place we go to, what's going to be your best memory of Earth? ...What one moment for you defines what it's like to be alive on this planet. What's your takeaway?"

.

sellele mõeldes tuli mulle hoopistükkis meelde, millal ma esimest korda teadlikult mingit lugu jutustasin.
see oli ~seitsmenda klassi paiku ja see oli saaga ühest mehest, kellel on harpuun. ma vestsin tema improviseeritud absurdseid kangelaslugusid oma parimatele klassivendadele kooli koridoris, trollis teel kehka tundi ühes mustamäe koolis... kohtades, kus lugu mulle või teistele meenus.
ma mäletan nii ehedalt seda korda kui me olime poistega minu pool suvilas ja oli öö ja me olime kolme-neljakesi (mina, Kristo, Tõnis, Ragnar) ühte voodisse ennast pressinud ja lugu jõudis oma kõrghetkeni: seal oli mingi koht, kus harpuuniga mees oli jõudnud Antarktikasse. ma seletasin hoogsalt kustundkaminapimedas soojas toas, kuidas jää hakkas mõranema ja mingi veidra nimega karvanässakas-kõrvaltegelane ootamatult mehe juurde naases ja hakkasin järsku situatsiooni sündmusi kiirelt ainult eriefekthäälitsuste ja üksikute vahesõnadega kirjeldama ja järsku hakkas Kristo mu kõrval unekäreda häälega pool-lakkamatult naerma.

me olime jõmpsikad sel ajal. me olime lahedad. me joonistasime paberitele graffiti-kavandeid ja kõik, mis oli cool ootas meid pärandusena ukse taga.

sel suvilaööl rääkisin ma harpuunilugu võib-olla viimast korda. see ei olnud moment, mille järgi ma elu planeedil Maa mäletama hakkan.
ma mäletan meid, kes me olime öösiti tänavatel jõlkudes ärevust täis, sest meil oli paar purki aerosoolvärve ja ööseks võis Jüri pööningutuppa jääda.

kolmeteistkümnesed olime. seni minu kõige lahedam iga.
ja ma mäletan seda hetke kolmeteistkümnesena, kui ma suveõhtu hakul Elva politseijaoskonna lähedal üle tee bensiinijaama poole minnes taipasin, et mul on kontroll enda isiksuse ja soovide üle.
selline tunne, nagu ma oleksin telekas ja mind lülitati ühtäkki sisse. ma ei olnud siis enam sama poiss, kes ma kaheteistkümnesena olnud olin. ma muutusin selleks versiooniks iseendast, kes ma (täienduste ja/või eraldustega) praeguseni olen.

ja ka see pole minu elu defineeriv moment.
ent kolmeteistkümne aastane mina oli igal juhul kindlakujulisem ja optimistlikult erksam, kui kahekümneühe aastane mina.
i was cool, back then.
ma ei idealiseeri, vaid mäletan naeratusega.
ma ärkan niikuinii unenägudest ja uneta nägudest uue inimesena uues maailmas.
ma pole niikuinii see inimene, keda ma peeglist näen.

.

(ma olen haige.)

a dreary minus

2005-09-09T22:44:00.000+03:00

ma pidasin gooti harakaga vestlusi.
aga midagi juhtus: meie mõlema rakulõpmed puutusid nõnda kauaks kokku, et kasvasid ühte.
nüüd on ta mina. ma ei saa teda isegi küljest ära lõigata - ma lõikaksin iseennast.

honey, i love your sweet nothings, but i love it even better when you don't exist.

.

ma tahan lihtsalt teatrisse minna.

-------------------------------
Tool [album] Lateralus
-------------------------------

mellncllie flower

2005-09-07T02:27:00.000+03:00

kunagine kauaaegne klassivend, kes nüüd tartus filosoofiat õpib, ütles ühel öösel söögiplatsi taga, et ta ei usu enam, et ta olemas on. ma ei saanud teda lõpuni tõsiselt võtta. nüüd kuidagi saan.

üldse pole vahet, kas tegelikkus on miraaž või mitte. see eksisteerib ka ilma nimetuseta edasi.
inimeste sisemaailmad on samuti samal määral reaalsed kui see aegruum, mida me omavahel ärkvel olles jagame. ja mina olen sama reaalne, kui ma ennast välja mõtelda jaksan.

ma pole liiga kaua enam kirjutanud - pilt hakkab eest ära kaduma.
ma loodan, et ma hulluks ei lähe, aga peas napib ruumi.
lina peal on enne uinumist tunne, et mind on liiga palju, et ennast välja kannatada.
ma ei kannata ennast päris üksi eriti hästi välja.

"i can't sleep without your breathing
and i can't breathe each time you're leaving"

where -- oh where the fuck are you?

põrin

2005-09-05T02:04:00.000+03:00

lähed reede öösel tartusse ja elad pühapäeva õhtuni koos indierockbändiga, teed neile videot koos jaaguga ning ööbid bändi sõbra korterisse rajatud psühholoogikabinetis lahtikäival diivanil. mida sa tunda jõuad?
abitust, ahistatust, suurt naljatunnet, väsimust, viha, mõnusat väljateenitud rammestust, viha, imetlust muusika vastu, eneseuhkust, enesekindlust, solvatust, paranoiat...

me tegime jaaguga vooremaal pia frausi muusikavideot. jalad on viljapõllukõrte lõigatud servadest poisilikuks kratsitud.

.

maia, mirell ja mari viisid mind vahepeal Illegaardi. nüüd ma saan öelda, et ma olen Illekas käind. nad on nii noored, need kolm tüdrukut. see, kuidas neil uus elu uues linnas ja uues koolis peale on hakanud ja see, kuidas nad sellest elevil ja segaduses on - see teeb nad nii noorteks jälle. pärast keskkooli ülikooli astuv inimene muutubki nooremaks kui ta keskkooli lõpus oli. mulle tundub nii. ja minuga oli ka nii.
mari, kes õpib arstiks, peab endale isikliku skalpelli ostma. kas ei ole armas?
maial on hea ühtehoidev kirjanduskursus ja filosoofiatüdruk-mirellile annab loenguid Ringo Ringvee. mees, keda ta varasemas elus hoopis teises kontekstis ja hoopis teises seisundis nägi. hoopis teised ajad.

aga aegadest rääkides, ma sain teel tallinnasse autos vist aru, mida ma tartu juures ei taju: aega. see ongi puudu. ruum on, aga aega ei ole. ja sellepärast ma tunnengi ennast seal linnas, nagu kosmonaut.
tartul on selline õrnkollakas essents. ma lähen seda täieni täis, kui ma sealmaal olen. ja sellega kaasneb pool-unine tühjakõhutunne.
ja selline tunne, et mingi sõiduk juba peaaegu ootab mind äraviimiseks.

ma ju tahtsin väiksena tartusse ülikooli minna, sest see oli ainus koht, mis minu jaoks kõrgharidusega seondus. muid ülikoole polnud.
keskkoolijärgsel suvel elasime kristoga ühe nädala emajõe uue jalakäijate silla kõrval kõrges kortermajas ja käisime iga päev kunstikoolis katsetel. maalisime, lõikasime ja kleepisime. kirjutasime essee. sõime säästumarketi makarone ja piffe - need maitsesid väga hästi.
see oli üldse kristo vanema venna korter ja tema oli siis juba asjalik. õppis siis juba majandust. aga meie kaks ei käinud tööl ega koolis - vaakummoment, kus polnud riigi seisukohast vahet, kas me eksisteerisime või mitte.
kunstikooli me sisse ei saanud. me helistasime veel sinna ühele tädile ja küsisime oma natüürmorte endale, aga tädi ütles, et kooli tavade kohaselt hävitatakse need ära.
nii et need hävitati ära.
ja mina ja kristo õpime nüüd hoopis teistmoodi asju.
aga imelik - me elasime pia frausiga täpselt kristo venna kõrvalmajas.

.

ülehomme olen jälle tartus, sest seal on "malev".
ja sellepärast, et seal on daki-maia-kodu, kuhu ma ebaloogiliselt lihtsalt ei jõudnud.
anna andeks, daki. vähemalt ma nägin sind - ja su soni.
see sobis sulle linnapreililikult hästi.

mormoon

2005-08-31T01:58:00.000+03:00

...
ja läksin peale eelnenud kahe sissekande valmis kirjutamist bussi peale Generation X-i lugema ja linna poole sõitma ja minu kõrvale istub ülikonnas ja lakiga korrektsetesse vagudesse kammitud juustega noormees Elder Leveer (elik Vanem Leveer), suus aktsendipaksune eesti keel ja sünnipärane ameerika inglise keel ning käte vahel tumesinine raamat pealkirjaga "Mormoni raamat - teine testament Jeesusest Kristusest".
ta alustab vestlust pisiasjadest, nagu: "mida sa loed" ja "kust sa pärit oled" ja "kui vana sa oled".
ning ma saan teada, et tema on Ameerikast ühest a-tähega osariigist, mis mul meelest lipsas ja et ta tuli Eestisse kaheks aastaks ja et eesti keel on väga raske. ta näeb välja, nagu 27, aga selgub, et ta on 20. "i'm only a kid," ütleb ta.
ma saan teada, et ta läheb varsti USAsse tagasi ja et ta läheb seal siis ilmselt ülikooli. abielluda küll veel ei taha.
ja siis ta hakkab mulle rääkima mormoonipiiblist. nüüd on mul Generation X juba kotti pistetud ja kõrvad lahti tehtud. ta räägib mulle sellest, kuidas prohvet Joseph Smith 200 aastat tagasi metsas palvetades ilmutuse sai ja Jeesuse uued sõnad egiptuse keelest inglise keelde tõlkis. (ma kuulsin, et ta ütles translated from Egytian... kuulsin ma õigesti?)
ta ütleb, et mormoonid on normaalsed tavalised inimesed ja soovitab mul mormoonipiiblist ühte kindlat peatükki lugeda, mis teda ennast väga aitas. aga selleks hetkeks on buss juba Hotell Tallinki poole lõpppeatusesse pööramas. (<- 3 p-ga sõna) me läheme maha ja Elder Leveer küsib mult telefoninumbrit. ma ütlen talle, et ma ei taha eriti anda, et see on imelik. me just kohtusime. Elder Leveer ütleb, et see on arusaadav aga et ma astuksin siis nende Pelgulinna keskusest läbi. et ma võin seal näiteks inglise keelt õppida, kuigi ma pidavat seda täiesti ilma aktsendita rääkima. keskusest saab ka vastuseid küsimustele, mis tekkida võivad. ma ütlen, et olgu, anna mulle keskuse kaart. ja tema ütleb, et annan ainult juhul kui sa lubad, et sa selle peatüki läbi loed. ma arvan, et ma pean selle bussipeatuses läbi lugema, aga ei. ta annab raamatu mulle. "it's for free." ma olen tänulik - mul on nüüd mormoonipiibel. "very cool. thank you." (-mina) Elder Leveer loodab mind veel nende Pelgulinna keskuses näha ja küsib, et kus ma muidu elan. viimaks ütleb viks noormees, et ta ei kuluta rohkem mu aega. me läheme sõbralikult lahku ja ma jooksen vibreerivas hämmingus Viru Keskusesse. õnneks on Pahla Laseringis ja ma saan talle kohe loo ära rääkida. Pahla ütleb, et spooky. teda hirmutab sektivärk. me räägime ka muust, näiteks Seitsmest samuraist ja pulmakleidist, aga mul on tunne, nagu ma hoiaksin temast mõtteliselt kinni, et tasakaalu säilitada. ah et selline asi juhtub mõni tund pärast seda kui ma kodus Jumalast ja religioossusest mõtisklen. kuidas ma saan seda mitte võtta märgina? õigus: juhtunut juhusena võttes. ma ei ole kunagi ennast mõtteliselt mormoonide sekka taibanud arvata ega taipa praegugi. eelarvamuse pärast. mormoonid on ju need süsimustade riietega inimesed, kes elavad lukustatud pisikülades, kõnelevad ainult palvetades ja arvavad, et elektripirn on kurjast (nagu ühes Dexter's Laboratory osas, kus Dexter kartulimugulast elektripatarei tegi).

näis, kuidas ma seda seedin.
aga mul on nüüd mormoonipiibel.

ämblik

2005-08-30T19:55:00.000+03:00

sünnipäevahommikul veel. enne kodu-uksest välja minemist esikus.
panin ketse jalga kui vaiba peal kõndis paksu, karvasakilise kerega ämblik ninapidi kapi all vedelevatest tossudest üle, teel kapialusesse avarasse pimedusse.
tõmbasin tossud kapi alt välja, hüüatasin, et esikus on suur ämblik.
ta oli üks nendest kaheksajalgsetest, kellel on jalaliigesed näha. tumeroheline. tagumiku küljes oli must jublakas, võrguniidi jaoks vast.
ämblik hakkas mööda seinatapeeti üles ronima ja ema tuli esikusse, et paanikast osa saada.
mina: "too mulle köögist klaas."
- "appi!"
"too mulle ruttu klaas."
- "appi, ma ei kujuta ette. ma ei joo sellest klaasist enam kunagi." (ema läheb kööki, kolistab kapiuste ja klaaside ja tassidega.)
"kähku."
ämblik ronib ülespoole.
"too mulle ruttu klaas!"
- "ma ei tea, millist võtta."
"too klaas!"
(ema toob sinise klaasi. ma panen klaasi ämblikule kupliks peale.)
"too mingi paber."
(ema toob suure kareda volditud salvrätiku. lükkan selle klaasi ja seina vahele.)
ema: - "appi, ta on sul käe peal!"
(ma viskan spasmilise kiirusega klaasi ja paberi vastu põrandat ja pühin ja raputan käsi.)
"kus ta on?"
- "näe, siinsamas. ronib."
(onu - ema vend - tuleb esikusse.)
mina: "ära teda ära tapa."
(onu võtab ämbliku peopessa ja viib rõdule. ta paneb ämbliku rõdul seina peale. ämblik kõnnib minema.)
ema: "see on õnneämblik."

.

karta seda, kes õnne toob. imelik.

21-aastase poisi mõtted

2005-08-30T16:15:00.000+03:00

Mid-twenties Breakdown: A period of mental collapse occurring in one's twenties, often caused by an inability to function outside of school or structured environments coupled with a realization of one's essential aloneness in the world. Often marks induction into the ritual of pharmaceutical usage.

- Generation X by Douglas Coupland

.

mängin alati kõige traagilisemal noodil, eks ole.
tegelikult on Generation X satiiriline raamat. pärast ahastust tuleb (parimal juhul) järgmine faas, mis toob kaasa lakkamatult kõdistava naeruhoo, kuni pisarateni välja. meil oli suurem osa keskkooliajast nii. meil on suurem osa elust nii. (ma peaaegu julgen öelda, et) meil kõigil. sul, mul, tal, teil, meil, neil.
a realization of one's essential aloneness in the world. õnn, kui selle üle naermiseks südant jätkub.
ma kujutan ette, kuidas Jumal ütleb teisel pool tunnelit pisut häiritult ja samadele küsimustele vastamisest väsinult: "yeah, well... that was the point."

mul jääb siiamaani hääl kinni kui ma pean kellelegi ütlema, kas ma usun Jumalasse või mitte. ma tean, et mulle meeldib Jumalast mõelda, leida seletusi ja definitsioone.
Eia, kellega ma Hispaanias käisin, rääkis mulle Sanlucar de Barrameda toidupoe ees natuke Piiblist ja sellest, kuidas ta näeb peaaegu kõikides hilisemates lugudes (tänase päeva lugudeni välja) algeid ja tuletisi Piiblist. ühest küljest, kui on olemas raamat, mis sisaldab Jumala enda sõnu, siis ei saa imestada selle põhjapanevuse üle. teisalt tuleb mulle trotsisõlm sisse kui ma sedasi mõtlen.
see seondub Palahniuki äreva ootusega, et millal kirjutatakse järgmine Piibel. millal kirjutatakse taas midagi nii võimast ja eitamatut, et kõik järgnev sellele põhinema hakkaks.
(kui Jumal uuesti rääkima hakkab?)
ei, ma ei tea. aga ma tean, et Palahniuk usub Jumalasse küll. seega pole tema Piiblikukutussoovid ilmselt seotud ateistliku religioonilõhkumiskirega.

Vana-Kreeka mütoloogias on samuti kõik põhilood kirja pandud. kusjuures nende lugude juures tunnen ma end palju vabamalt, vähem pinges olevalt. ma näen neis palju rohkem erksaid, kirglikke ja tugevaid värve. mulle meeldib idee, et Jumalaid on mitu. et nad on erineva loomuga. et nad saadavad koos Olymposel päevi mööda. et nad on üks hullumeelne ja värvikirev seltskond.
Vana-Kreeka mütoloogia on jätnud mulle healoomulise mulje, erinevalt Piiblimütoloogiast (kui nii üldse tohib öelda - Piiblimütoloogia). ma võtan neid Vana-Kreeka lugusid pigem muinasjuttudena kui "usud/ei usu//lähed Paradiisi/lähed Põrgu"-ähvardustena.
see pühalik rahu ja hingus, mida ma kirikutes tunnen, on ilus, aga sellega käib alati kaasas tunne, nagu mu pea kohal ripuks ähvardus. rahmeldava ja tänamatu lapse tunne tuleb.
ja - naljakas - mul on 2 sõpra, kellel kirikus alati halb hakkab ja ma olen sellepärast vahepeal mõtisklenud, et kas see tähendab seda, et nad on Saatanast. vastik mõte, mida peas seest leida. head ilusad inimesed mõlemad ja ma ei võta seda mõtet tõsiselt, aga see käis igatahes peast läbi.

nii et mul ei ole religiooni, aga mul on religioossed kompleksid.
ja muinasjutte ma naudin.
ja ähvardusi ma ei naudi.

minu kohta käib ju ka see Orkuti usundilahtrivalik: "Spiritual but not religious."
milline mugav valik. ühest küljest saab väljendada oma avatust vaimulikele ideedele ja teisest küljest saab jääda oma avalduses piisavalt hägusõnaliseks, et ühtki konkreetset Jumalat eitusjutuga välja vihastada.

ma ei tea, kas ma usun Jumalasse, aga ma kardan Jumalat küll.
yeah, well... mayhaps this is also the point.

-x-x-x-

mul oli ilus sünnipäev.
alguses oli koolis aktus, kus me igal korrusel sisehoovi avanevate akende peal uutele tudengitele "tere!" hüüdsime ja laval tralli tegime. ja kuna kõik olid aktuse lainesagedusele meelestatud, ei meenunud mitte ühelegi kursaõele-vennale, et mul sünnipäev oli.
aga see tuli kogemata välja kui ma kursavend Mihuga Otsa kooli juures seisin ja sõber (& internatsionaalne supermodell) Kristján oma koolimajast välja hiilis ja mulle selga hüppas. Mihu ei uskunud alguses. helistas kursaõele Maarjale, et üle küsida ja Maarja ei teadnud ka, kas Jimil on tegelikult sünnipäev või mitte (ma seisin endiselt Mihu kõrval kui ta selle kõne tegi).

aga edasi läks ainult helgeks.
Mihu ostis purgikese siidrit (solidaarsusest pidi midagi alkohoolset võtma; Mihu oli selle punkti juures väga kindel) ja ühe peetripizza ja siis me läksime kahekesi tema poole ühikasse sööma.
see oli tegelikult nii väike asi, aga väga liigutav. mul ei olnud midagi paremat talle öelda kui siiras aitäh.
väiksed asjad on tegelikult suured asjad. ja vastupidi.
see oli ainult pizza; me sõime lihtsalt pizzat ja rääkisime juttu. aga heldimus tuli.

need, kellele kuulub mu süda, teadsid mind kõikidel õigetel hetkedel üles leida. ma teadsin jälle armastust küll.
õhtul oli kooli keldris aasta alguse pidu ja mina olin dj. ma olin ammu tahtnud koolipeol puldis seista. alguses oli isegi närv sees. lood lõppesid liiga kiiresti. aga hiljem oli puhas lõbu ja rõõm kui kristo ülemise korruse helistuudiost alla tuli (ta salvestas oma kooliõe lauluhäält) ja minu kõrval õlu jooma hakkas. sirvis plaate ja ütles: "pane järgmisena see." ja siis kui lugu peale läks, me vehkisime kätega ja naersime, sest meil on ühised klassikud ühtemoodi takthaaval peas ja me teame, millal mingis loos kindlasti kätega vehkida tuleb. ja kui naljakas siis on.
kallid käisid õnnitlemas. kursaõde Kissa rabas mind kompromissitu suudlusega. (Kissa on Mihu pruut... või on suvega midagi muutunud?)

öösel viis kursavend Mihkel mind motorolleriga koju. ta lasi mul kodu lähedal metsavahelisel teel juhtida ka. elevile ajas.
21-aastane poiss olen.
kergem oli ka, kui metsa ääres maha tulin ja Mihkel, sobiv muusika kõrvaklappidega pähe mängima pandud, omaenda kodu poole edasi sõitis.
see raskus, mille Nele "sünnieelseks depressiooniks" nimetas, oli kadunud.

ja täna, koolist koju jõudes, tuli mulle jälle meelde see Taavi Eelmaa lause, mida Rednar Annus meie tüki matusepeo avakõnes jõuliselt üle kordas: "Hoia kümne küünega kinni sellest, mis sind puudutab." (Taavi kirjutas selle kunagi Rednarile kaardi taha.)
kuivõrd palju saab üldse elus saavutada enne kui ennast kordama hakatakse ja kõik näeb jälle välja, nagu igav ringjoon? ja ärge pange mulle pahaks kui ma küsin jälle üle pika aja, et mis on elu mõte?

aga paistab, aga paistab.
et seni, kuni on, millest & kellest sedasi kinni hoida...
et seni pole see realization of one's essential aloneness in the world piisavalt oluline, et liikumatuks ängistada.

-x-x-x-

teie õnnesoovid tõid naeratuse palgele.
aitäh.

päev enne kooli

2005-08-28T20:02:00.000+03:00

milline kõditav raskus mu rinnale nõrgumas.
nagu must elavhõbedatekk.
ma hakkan taaskord rõhkude alla mattuma.

-x-x-x-

homme saan 21-aastaseks.

Punane Hanrahan

2005-08-27T15:55:00.000+03:00

ma tunnen end näruselt, Arni, et ma tulla ei saa.
ma tõepoolest ootasin sulle küllasõitu pikisilmi.

-

ole tiivustatud.
ammuta ümbrust ja anna end maailmale vastu. hinga kõiksusega ühes rütmis, sulge silmad, leia rahu ning mõtle eluilm paremaks. alati paremaks.

näita, mis sul sees on, kuniks sul veel keha.
näita seda ka paberile.

-

oleksin täna ärevalt olnud sealpool ekraani.

-hundile tiivad-

2005-08-25T13:47:00.000+03:00

me viisime butterfly'ga kirstu äärde kollaseid lilli.
me olime nii kohmetud, kartlik-ebalevad.
oli ilus mõte, liblikas - viia talle 2 kollast lille.

Godspeed, härra Unt.
.piiritu tänu teile.

päike siin sees

2005-08-24T15:04:00.000+03:00

nii et maia aias kukkus õun pähe ja maia aias oli pidu.
istusime kõik suure õunapuu all, mis langetas meile õunu taldrikute, peanupukeste ja murututtide pihta. tegelikult ma ei tea, kas keegi veel õunaga otse vastu pead sai. mina sain momentaalselt, kui me aeda astusime.

mul on ropud sõbrad.
mitte otseselt läbi ja lõhki paskaakropud, aga roppusealtid, ütleme nii. vaga vesi, sügav põhi. ja kui te vaid teaksite, milline soga seal põhjas on.
kui aias päikesesilm looja hakkas vajuma ja õhtu asus sumbuma öhe, läksid ka jututeemad aina eredamalt võikamaks.
maia väikevend siim, kes kunagi oli nii vaikne ja viisakas poiss, istus nüüd puu all pingil ja avaldas meile järjekindlalt oma fašistlikke ja nekrofiilseid plaane.
kunagi oli ta nii vaikne ja viisakas...
siim tahab, et ma räpiks tema bändis Natsitrallid. üritas koos punkar Makaroni abiga panna paika prooviaega, mis mulle sobiks.

toas tõmbusime ümarlaua ümber kerra ja maia tegi jasmiiniteed, et jutuvool ei jahtuks.
laua ääres saime kõik endale kestvaks mälestuseks mental picture'id, mida keegi meist poleks iial osanud ette näha ja karta.
me kasutasime sõna "enekas" kümnetes erinevates kontekstides ja ümarlaua ääres selgus, et pooled meist mõtlesid selle all "eneserahuldust" mitte "enesetappu".
(mul on kole seda kõike isegi praegu kirja panna.)
igal juhul... jätame beebid siit igaveseks välja. eks? igaveseks.
kuradi päralt, kuidas me beebideni välja jõudsime?!?

.

asi ei ole selles, et ma otseselt labasusi naudiksin.
asi on selles, et kui ma avastan, et inimesed, kes jätavad endast eeskujuliku mulje, on võimelised ka dekadentlikesse ja üllatavalt võikakõlalistesse vestlustesse laskuma, tunnen ma siirast rõõmu ja elevust.
vabastav tunne ilmub sisse, kui ma tean, et ma võin ühe inimesega rääkida nii korjustest kui lepatriinutäpikestest.
ekstreemsed vestlused turvalises keskkonnas. neid ekstreemsusi ma talun ja nad hämmastavad mind. need jõuavad kõige jahmatavatesse kohtadesse kui häälepaelad kannavad.
sellega on põhjendatud ka minu raamatukogu: ma tahan teada, kui sügavale suudavad trükitähemustrilised leheküljed lõigata.
ma ei ole tingimata lõpuni nõus Palahniuki seisukohaga, et raamat peab olema salajane lõksuluuk põrandal. raamat võiks olla kaasahaarav ja liigutav, muidugi, aga see ei pea tingimata jõudma tekstiga kohutavatesse paikadesse lihtsalt sellepärast, et kirjasõna-meedium on siiani maailma kõige sõnavabam meedium.

.

anyhoo.
enne äraminekut embasin dakit ja täiesti kompleksivaba embus oli. daki nentis ka, et okei oli. "kui misantroobid embavad"... mille pealkiri see olla võiks?
aga daki, ma ei usu, et me misantroobid oleme. meil on ronitaimedena mööda sisemust sõlmedesse väänduvaid issue'sid, is all. me ei põlga ju inimesi - nemad põlgavad meid. [naeratus]

maial on helge plikalik naer kui keegi teda ootamatult naerma ajab.
mirell vihkab surnud inimesi - või noh, ei vihka - aga tal on probleeme nendega.
karolin on pessimistlik ja paranoiline, et maia, mari ja mirell hülgavad ja unustavad ta. sest karolin ei lähe tartusse ülikooli, vaid jääb pealinna. mina usun, et nad ei hülga teda.
because cool kids - they belong together.

ekstreemsed meetmed - kiri 1

2005-08-21T22:32:00.000+03:00

sa võid kobra suudelda, kui sul on vaja - keegi ei saa keelata. võib-olla sa teed seda koguni vilksamisi mängitud kohmakusega, et mao kihv riivaks huult. et tuleks täpike verd.

aga sa pead olema teadlik, mida sa teed, kui sa tahad, et ekstreemteo järgne muutus sind elusana eest leiaks.
vastasel juhul viskud sa surma.

kuula ennast ja kuula teisi. siis kuula veelkord ennast ja langeta otsus iseseisvalt.
kui ekstreemsed meetmed on ainsad, mis sind sihile viivad, siis ei saa muud teedpidi minna.

pagan, tegelikult ei ole ju olemas asju, mis on "alati". ja "kõik" ei ole "ühtemoodi muutumatult väärtusega x, iseloomuga y, tingimustega z".
muutus on põhiline sõna. muutlikkus on põhiline omadus.

"a kiss is never just a kiss," ütles Phineas Poe.

ma olen endiselt seisukohal, et ekstreemsustest on parem distantsi hoida.
aga see, mis teeb sulle liiga ja see, mida sa vajad on vahel üks ja seesama.

"yeah, you bleed just to know you're alive." - Goo Goo teadküll;

naljad võivad vahel tappa / surnud ajavad teinekord naeratuse suule.

"life's like a box of chocolates - you never know what you're gonna get." - Forrest Gump;

värvid on segamini, värve on palju ja kuidas sa tead, et universaalsest vaatepunktist pole kaos hoopis täielik korrapärasus?

ole väga väga ettevaatlik.
kui sul on vaja astuda miini peale - kui sul tõesti on vaja seda teha - siis tee seda, aga mitte uisapäisa kinnisilmi üle välja joostes, sest ekstreemsused loovad pigem pöördumatuid kui tagasipööratavaid muudatusi, ja mida saad sa enam teha siis, kui sa haiglas ärkad ja avastad, et sa astusid miinile vale jalaga? vale jalaga.
sa ei saa ju endale uut jalga kasvatada ja teisele katsele minna.

sellepärast ma ütlengi, et ole väga väga ettevaatlik.
muud ma ei saa sulle peale suruda.

ma pole kunagi kuulnud ekstreemsest headusest. ekstreemselt positiivsest ükskõikmillest.

sõna 'ekstreemne' on minu jaoks siiamaani käinud järel ainult sellel, mis väga halb.
mistõttu mina - [jim] - arvangi, et kui sina – [sina] - kavatsed ekstreemsusega liikuda, siis palun ole lõpptulemuses kindel enne esimese sammu astumist.

muidu ripub su pea kohal võimalus, et sa elad edasi ilma enesetükita, millest sa ilma jääda ei tahtnud.

kui ma kujutan ette hämarat öist haiglapalatit, kus on voodi, mille madratsil lebab kätetu jalutu kurttumm koomapatsient, siis see on üpris täpselt just kõige hirmsam inimseisund, kuhu ekstreemsus kedagi juhatada võib.

a dead end like nothing else on Earth.

kas sind hirmutab selline mõte?
mind hirmutab väga.

---
jim
(kiri idanes daki sõnadest ning järelsõnadest)

-x-x-x-

mingi mula inimlikust lahusolekust

2005-08-20T01:55:00.000+03:00

i can't sleep without your breathing
and i can't breathe each time you're leaving

(Placebo "English Summer Rain" singlikaanele on sedasi kirjutatud, kas pole nii, butterfly...)

-x-x-x-

lugesin täna Alex Garland'i The Coma läbi. seda romaani jutustab üks mees, kes lebab koomas ja kujutab endale ette elu ja maailma.
ühel hetkel satub ta tühjusesse, kus ei ole mitte midagi - isegi teda ennast mitte. mehe nimi on muidu Carl, aga teda pole üldse ühel hetkel. ta ei seisa seal ruumis mitte millegi peal ja kui ta üritab käsi plaksutada või oma nägu puudutada, siis seal ei ole lihtsalt mitte midagi. käed ei puutu plaksudes kokku, sest neid ei ole - ja heli pole samuti. nägu otsiv käsi (mida pole) läheb peast läbi (mida samuti pole).
seal on muudki kohutavat, mida pole.
Carl on selles ruumis, inglise keelse sõnaga void, esindatud teadvusena.
As a consciousness in a void, losing your mind is serious, given that a mind is all you are. [p.152]

.

mõtted jooksevad auruna peast minema, nagu kuumus saunaukse vahelt.
ma tahtsin midagi üksilduse kohta öelda.

The Coma's ütles Catherine Carlile, et hea päev saab muutuda täiuslikuks päevaks ainult siis, kui sa seda kellegagi jagada saad.
aga tegelikult see pole mu meelest alati nii. või siiski on? see on vist enamasti nii sel ajal kui sul pole mitte kedagi, kellel on kehatemperatuur vähemalt 36 Celsiuse kraadi, kellel pulss naha lähedal pehmet, aga kindlat rütmi lööb, kellel on oma maailm ja unenäod, mida ta mitte kunagi sulle sõnades edasi ei oska anda. jagamata jääv osa igast inimesest.
ma tahaks tunda rahu ja ärevat erksust ja täiust kui ma suhtlen kellega tahes, aga selliseid seisundeid igaüks ei tekita. millest on kahju. mul on kahju piinlikest vaikustest, sest need saavad tekkida ainult kahe inimese vahel. kahe maailma vahel. need tekivad sellepärast, et need kaks inimest tahavad erinevaid asju või siis tahavad ühte ja sama, aga ei tihka teineteiselt küsida ja (teada) saada.
jagamata inimjaod jagatud linnajagudes.

.

hispaanias oli veel üks esimestkordaelus-tegevus: raamatu ettelugemine.
see algas Cadizi rannas kui Eia oli päikesest kibedaks kõrvetunud ja sai ainult varju all olla. raamatuks oli Douglas Coupland'i Hey Nostradamus! ja kuna ma istusin tema kõrval ja tahtsin korraga nii Eiaga suhelda kui raamatut lugeda, siis ma küsisin talt, et kas ta tahab kuulata. ta tahtis. ja selle raamatu lugemine jätkus bussides Sevilla ja Sanlucar de Barrameda vahel ja El Picacho-Gibraltari vahel (kus ma lugesin seda Liisale) ja narivooditel mäemetsamajas.
see oli ilus. natuke Forres Gumpilik isegi, sest mina olin ainus, kes selle romaani loo otsast lõpuni läbi käis. kuulajad vaheldusid: kord Eia, kord Liisa, kord lähedal-lebajad. lõpuks võttis Liisa mult raamatu (kui lugu otsa lõppes) ja luges selle ise vaikselt läbi. ja nüüd on need kaanetatud leheküljed neoonmusta juures.

igal juhul. see raamat räägib koolitulistamisest, sellest surnuna väljunud 17-aastasest Cherylist ja temast maha jäänud poisist Jasonist. ja Jumalast. lihtsalt, et sa teaks.

aga seal raamatus oli mõte silmsideme kohta. kuna silmad on kohe peale mõistust, pääseb silmade kaudu suurima läheduse määrani. et nad on nagu aknad, pärast mida on juba inimene ise, tema mõistus, tema sisemaailm. tema jagamata osa - see, mida The Coma Carli arvates (ja minu arvates) ka tahtmise korral täielikult sellisena, nagu ta on, teisele näidata ei saa.

ja nüüd ma mõtlengi, et tahaks mõne inimese silmadesse vaadata ja nendest nagu pehmest massist läbi vajuda. ma tahaks mitme inimese silmadest läbi uppuda.
näita mulle oma alateadvust. milline õhk on su mõtteruumides? sinu unistustes? sinu ideaalruumides? mida sa unustada tahaksid? kas sa tunned vahel, kui sind liiga kauaks üksi on jäetud, et sa oled perversne? mida sa mitte kunagi sõnadesse ei pane? sa ei pea ka praegu sõnu kasutama; näita ja vaatame vaikides. nii et piinlik ei ole ja mõlemad näeme sama lugu ja tunnet.

.

ja siin ma istun ja klõbistan tähenuppe. ise ei tea päris täpselt oma parimate sõprade silmavärvegi.
üsna mittekindel, kas seda teksti oli üldse mõtet kirjutada.
mul on tunne, et ma oleksin pidanud piirduma sõnadega:

i can't sleep without your breathing
and i can't breathe each time you're leaving

, mis on Placebo kaanepildile võõbatud. ühel kaanel kehale, teisel kaanel seinale.

Mäed, linnad ja kirjad.

2005-08-16T03:03:00.000+03:00

mis on mul öelda?

ma olen 11ndast kuupäevast saadik tallinnas olnud ja ma tunnen ennast seesinast sissekannet tehes nii kohmetult, sest ma olen omadega hoopis mujal, hoopis mujal olnud. ja päris kaua.

millest ma alustan?

=

ma tahan videomälu enda pea sisse. ma tahan ümbrikuid, kuhu tundeid panna, et ma saaksin need postimajast iseendale saata kui olevik vahepeal ei sobi.
ma käisin hispaania maidmööda ringi tekkiva ja kaduva ja uuesti tekkiva kahjutundega, et mul puudub absoluutne mälu.
aga ma ei tulnud palja leheküljega tagasi. ei.
ma tulin koju mägedest ja korgipuumetsadest. meeletutest tuultest ja kõige selgemast tähistaevast, mida ma eales näinud olen. ma nägin linnuteed.
ma tulin koju higistustest ja elu esimestest päikesepõletustest. mul tuli kehalt esimest korda nahka. siiani narmendan veel. põletus sai sisse võetud ookeaniäärses rannas Cadizi linnakeses. see oli siis, kui me olime lendamisest ja 7-tunnisest öisest bussisõidust nii väsinud, et kõik ajas magama. see oli esimene päev. see oli siis, kui ma liival, seljakott pea all, magama kustusin. ja see oli must uni. täiesti must. ma ärkasin üles ja kõik värvid paistsid pleekinud olevat. ja oma nahk tundus söe-toonilisena. ma ärkasin üles ja ma mõtlesin, et sama hästi oleks võinud olla juba teine päev. see uni oli nii must. unetu uni.

kogu see rännak - ja see oli rännak - sai läbi elatud koos kolme ingelliku hulluga.

.

pikad lood on pikad lood.
aga kõik algas Madriidis, mis päeval kandis pea kohal suurlinna päikest ja öösel moondus sootuks teiseks. suured linnad on suured linnad samamoodi, nagu pikad lood on pikad lood. ja suurlinna kurbused, suurlinna lootusetused on märksa kurvemad ja lootusetumad kui väikelinna omad. väikelinna, näiteks nagu Tallinna.
Madriidis oli kerjav naine, kelle keha oli väike. kelle kehal olid lapse jäsemed. tänava äärest ehituskilega kaetud raudaia alt voolas tööstuspruuni pesuvett välja. naine kerjas ja inimesed kõndisid tast tornidena mööda, nagu suvaliselt vedelevast Coca-Cola topsist.
ma ei saa öelda, et minagi tema elu päästnud oleks.
naisest mõned sammud eemal oli kaubanduskeskus ja sulgemisaega jõudnud kaubanduskeskuse ees oli üks pukk, mille otsas istus lühikeste pükstega jalutu mees. ta raputas käes plekk-konservi, nagu ratšat-at-at, et inimesed talle münte kingiksid. ma mõtlesin, et see oleks vähim, mis ma talle teha võiksin - euromünte loovutada. tal oli kaelas silt, mille kiri algas sõnadega my wife died ja edasi ma lugeda ei suutnud. ma ei tahtnud teda põrnitseda ka umbes nagu ta peaks mind veenma oma elutragöödia tõsiseltvõetavuses enne kui ma oma heaoluelukodaniku kuldsed rahakotirauad avada suvatsen.
ma tahtsin talle raha anda, aga ei jõudnud, sest kiire oli. rong ootas metroos.

aga kõige enne. kõige enne nägin ma ühte veidraimat meest, kes võib-olla teadis elude hävingust kõike ja oli kolmandat korda vanapaganat üle kavaldades põrgust plehku pannud. see oli selline mees, kes istus jalutust mehest umbes kolme meetri kaugusel. asfaldil. tal olid mustad vuntsid ja ta istus ühe kasti otsas. süles hoidis sahtlit ja sahtli kohal oli kiri, mida ma lugeda ei näinud. tal oli mürk-irooniline irve, mis ilmus ja kadus intervalliti üle näo kui ta parajasti oma sigaretti ei tõmmanud. ja mehe ees maas lamasid 2 koera, 1 beež 1 must, mõlemad politseimundritesse riietatud.
tol momendil tuli mul tsirkusetunne sisse.
ma küsisin mehelt, kas ma pilti võin teha ja ta noogutas vist oma mõrkja väsinud naerunäoga, nagu mind poolenisti poleks ja nagu ma poolenisti poleks midagi küsinud.
igatahes, ma tegin tast pilti ja andsin talle raha.

kolmest suurlinna kerjusest jäi minu vaba münt just mehele, kellel olid kõik jäsemed alles ja korras ja näol vaid apokalüpsist ette aimav muie.
need koerad jätsid südame peale käpajäljed. mitte sellepärast, et nad olid armsad, vaid sellepärast, et nad olid hirmsad.
ma ei saanud aru, mis see oli.

aga see oli Madriid.
ja umbes seal kerjuste juures haihtus mu taskust mobiiltelefon. ma arvan, et see kukkus maha kui ma kükitades fotosid tegin. aga samas ma ei tea. minu jaoks see lihtsalt oli kuni Madriidi ööni olemas ja siis enam polnud. kohati mulle meeldivad jäljetused - et kui miski kaob jälgi maha jätmata. aga mitte inimeste puhul. mul on endalgi kalduvus jäljetult kaduda ja see on üks külg, mille vastu ma jätkuvalt võitlen. on põhjuseid...

Madriidi öö oli üleminekuaeg, mille vahel ma sain ajast välja kukkuda ning sidevahenditest 12 päevaks loobuda.
ma ei teadnud, mis tuleb. ma teadsin ainult seda, mis on.
oli päike lagipeas ja väikesed töntsakad varjud jalge all. olid ööd purskkaevude ja jäätisekohvikuga, kus roosade vormidega prouad ja preilid müüsid after eight'i piparmündi-vaniljejäätist šokokildudega. Sanlucar de Barramedas oli alati paukuvaid herneid munakivide pihta loopivad hispaania põnne, kes ei pidanudki kell 19 magama minema. kui öö hakkas, siis elu hakkas ja restoranide õuelauad olid pere-einete ja veinijookide all lookas. tited ja vanavanaemad olid kell 3 veel väljas, nagu magamine oleks igav. ja kedagi ei huvitanud see, et hilisel kellaajal süüa ei tohi.
seal tohtis.

.

nimekiri (kronoloogiline järjekord kajastub sulgudes):

Madriid (I ja VI) - kaotused suurustesse;

El Picacho (III) - mägismets ja maja ja mägi. jooksva-vee-vaba hullus ja kleepumine;

Gibraltar(IV) - täielik farss ja kõige lühem peatuspaik (ca 2 tundi);

Sanlucar de Barrameda (V) - urban fairy-tale ja viimane kodu hispaaniaelus;

Cadiz (II) - pisike vana linn ülikitsaste tänavate ja atmosfääriga, mis mulle Punast Hanrahani meelde tuletasid. ma ilmselt mõtlesin, et sellises linnas tajuks Arni sarnaseid sisetundmusi ilma, et neid sõnadesse mahutama peaks.
imelik, kuidas inimesed vahel mõttes seostuvad ja meenuvad.
Eia nägi Madriidi raamatupoes Palahniuki "Invisible Monsters'it" ja ta teadis kohe, et see on mu lemmikromaan. kuigi ta pole seda raamatut kunagi lugenud. ma pole isegi kindel, kas ta sisu teab. ta lihtsalt nägi seda raamatut, võttis kätte ja teadis. ja seletas seda sõnadega: vaata, tead ju, kuidas maailmas on kõik asjad kuidagi omavahel seotud. on jah, ja tean.
Eia oli üks minu kolmest hingejanulisest kaaslasest. ja teine oli neoonmust. ja kolmas oli Liisa.

me ronisime 882 meetri kõrguse mäe otsa ja sellest päev varem ühe madalama, aga vägevama kivirahnu peale.
ma õppisin tundma Coldplay x&y'd - kui terviklik ja ilus ja harjumatult heatahteline see on.
ma magasin mäe lähedal metsas päikesepatarei jõust varustatud majas 3-korruselise narivoodi kõige kõrgemal naril lae all ja nägin unes sadiste.
seal majas polnud jooksvat vett, sest õhk oli torudesse pääsenud. ja kõik olid mägironimistest kleepuvad-mustad.
ma loovutasin teki Eiale, kes oli peaaegu lõpuajani haige ja öösiti ärkasin selle peale üles, et mind ei kata mitte miski. ma ei teadnud varem, et ma pugeja olen - noh et läbinisti uinumiseks millegi alla peitu on vaja pugeda. linast oleks piisanud. või suurest särgist kasvõi.
samas, kõik ärkasid kogu aeg. ärgati rohkem kui uinuti.
nagu hispaanlane David ütles: in Spanish sleep is impossible. ta rääkis halvasti inglise keelt.

.

aga mida ma Tallinnas elektripaberi eest varjatult tegin?

oli 3 viimast etendust. täna sai läbi minu ja nele ja virko näitemäng. tükk maeti tehasesse. ja homme pidi saama r2-st kuulata, mida nele ja mina tagantjärele oma loost ja enesetappudest intervjuuhetke mõttelennus öelda taipasime. 16. augustil 16 ja 1630 vahel r2.

ja täna sai mingil määral alguse minu esimene täispikk näidenditekst, sest tähtaeg ei seisnenud enam kalendriajas, vaid kellatiksumisajas. ma pidin selle käest ära andma või siis loobuma ja vait olema.
minu 5 käsikirja võttis vastu mu endine teatriajaloo õpetaja, kelle tunnis ma halba õpilast edukalt kehastasin, kuigi ma väga hoolisin, millest ta räägib.
jah, ma ei oodanud teda seal näitemängude agentuuris näha.
piinlik oli.
samas, mul on enamikku oma õpetajatest piinlik näha. ma ei julge oma vanasse alg-põhi-keskkoolimajja sisse astuda, sest ma kardan, et mõni õpetaja näeb mind.

.

igal juhul, mul on 337 digitaalset fotot ja lugusid teisteks õhtuteks.
tere, olen tagasi ja mu aeg on tänavu teine.
kiri vist ka.

PS.
ma pelgan pisut seda sissekannetevalli, mis te vahepeal valmis olete kirjutanud.
see on väga. kõrge.
*

kell tiksub lennujaamade poole

2005-07-29T02:20:00.000+03:00

mul on reisikramp. see on selline tunne, nagu naerukõõksatus oleks kõhus pausi peale pandud ja kestaks sedasi edasi. nagu keegi hoiaks magu peos.

veidi vähem kui kuue tunni pärast olen lennujaamas.
et hispaaniasse sõita.

mul on kotitäis riideid, mida kleepuma higistada.
mul on mu digifotokas, mis tänasest alates mahutab 300 pilti rohkem kui varem.
mul on tagasihoidlik hunnik ellujäämismuusikat.

inimesed on hullupöörahulljulged, et nad lennukitega ringi lendavad.
see on kergest metallist tuub, mis lendab kiiremini kui vormel, kusjuures ta teeb seda pilvede kohal. see on väga kõrgel. sellest veel üleval pool on kosmos. ja ülejäänud jagu meie päikesesüsteemist.

.

võib-olla jõuan ma sealmail olla romantiline ja kirjutada lõpuni oma näidend.
võib-olla mõnel öisel rõdul või aknal tuleb mõte, võib-olla mõnel öisel rõdul või aknal tuleb mõte.
et reaalsus on endiselt kokkuleppeline mõiste.
et kehaline liikumine on ainult hunnik ümberarvestatud koordinaate.

ja võib-olla mõnel öisel rõdul või aknal tuleb mõte.
et ma *tean armastust küll.

---
jim
tagasi siis, kui august on keskel.

-x-x-x-

*varem oli "tunnen"

PS!
aeg on melobordelli kiigata.
ja veel seda, et kui lennukiga midagi juhtub, siis ma ärritun.
5:25 am

vene poisid rajoonis

2005-07-27T01:02:00.000+03:00

vaatasin "sex & the city't" ja rõdu ukse vahelt kostus vene poiste majadevaheline laul. kui kitarr ka kostma hakkas, jooksin rõdule ja nad jalutasidki sedasi viiekesi mööda öötänavat ja laulsid ühe pikajuukselise poisi kitarri järgi.

vene poisid teevad alati õues muusikat, vähemalt siinkandis.
vahel, kui mul aken lahti on, kõnnib paar vene poissi akna alt üle muruplatsi, ühel õla peal makk, russkii räp kõlarites põksumas.
kui ma väiksem olin, lõime vahel sõpradega palli vastu elektrimaja plekist ust ja siis juhtus, et vene poisid (kes olid samuti toona väiksemad) tulid suure makiga meie juurde ja liitusid mänguga.
siis me mängisime prodigy saatel palli.

mu mälu võib olla mõtetega segunenud, aga tõepärasus polegi alati nii oluline, kui põhitunnete kogum.

.

katsu sa foo fightersi noorima taiese "in your honor" teist plaati kuulates mitte härduda.
kui sa oled mina, siis sa ei saa sellega hakkama.
ja kui saaks, olekski päris kahju.

internetti sosistatud saladused...

2005-07-26T00:42:00.000+03:00

PostSecret, mille ma mõne kuu eest tänu veikole avastasin, on koht, kuhu vaadata, if you're of a mind...

vaadata neid postkaardipihtimusi, salapaineid, neid harjumatuid aususi, kuulates the dresden dollsi.
pikantne.

pörgu

2005-07-25T23:10:00.000+03:00

me naersime ükskord kursavend margusega, kuivõrd ekstreemselt halb koht on põrgu.

see on kõige õudsem ja julmem koht (järel)maailmas. ja kui sa oled elanud halva või paganliku inimesena, lähed sa sinna igaveseks.
põrgupiinade katlasse.
igaveseks.

oskab keegi midagi veel ekstreemsemat välja pakkuda?
osalt on see naljakas, aga tegelikult on mul alati hirm kui ma jumala peale mõtlema satun. või kui keegi küsib, et "kas sa usud jumalasse?"
ma kardan, et ma lähen põrgusse kui ma vastata ei oska.
või kui ma mõtlen, et ei usu.

/vamos

2005-07-24T04:48:00.000+03:00

et vaigistada katkioleku imetluse halvasti väljendatud teema:
destruktsionist ma ei ole.
aga mulle tundub, et headus ja kurjus on ühe lõhestatud terviku 2 poolust, mis millegipärast ei taha siin maailmas kokku tagasi sulanduda, vaid põrkuvad selle asemel kokku, nagu kaks kõva metallitükki.
ma arvan, et koos nad oleksid vägev ühtsus, ühtlus.
mateeria ja/või energia, mis oleks vastuoludest üle. mis ei oleks see ega teine, vaid olekski Kõik.

ma olen ennast veidralt väljendama hakanud. ja kui mulle soigumised ei meeldi, siis miks ma seda viimati veidi teinud olen?

-x-x-x-

haapsalu kultuurimaja teatrisaal lavalt vaadates.

saalilae täppvõrk.

meie toa vannituba. / argliku teismelise autoportree, justkui.

.

haapsalu kultuurimajas oli nii palju mustreid, nii palju korrapärast ilu.
rütmid. sümmeetria.
maja keskel oli vabaõhuaiake, kus kasvasid okkalised puud ja kus olid valgest plastikust aiatoolid, aialauad. seda kohta kutsuti kui "linnakärast eemal" ja koridorist vaadatuna kutsuti seda "akvaariumiks".
seal oli etendusejärgne kalk-kõleda, kuid veidralt vana nukkude teatri lava moodi ruumis laulmine ja gootilik koleduselähedus. seal oli rikkalikult rämetsev ja räigusi lahmiv prominentmees M.

ja seal oli linn, kus oli klaasipuhuja. evald okase muuseumi taga-aias.
oranž lõõmahtav ahjusuu, nagu tuhat celsiuse kraadi või rohkemgi.
seal oli naerukrambikõõksumisega alanud öö, kus tagumik hüppas voodiäärel ja kõht andis valule aina lisa ja lisa.
õrnvaimustav linnahingus.
ja ülikummaline rahvateatri esietendus. hirmveider, võiks öelda.

pea töötab tuimalt, jämedalt.
ei kirjuta praegu rohkem. kell on ma ei teagi, kas öö või varahommik. twilight mornight.

kui me ära tulime, oli kultuurimaja fuajees varahommikune voodite müük.
kiletatult kahes reas olid nad. 2990.- ja edasi.
veider.
seal oli veel ka muuseum ja raamatukogu.
ja veel sada pisikest salakohta ja -koridori, kus öösel sai paljajalu bokserite väel kõnnitud, nagu loll.
silmad prillideta fookusevabad.

fly me to the moon.

2005-07-23T14:42:00.000+03:00

ühel möödund hetkel tuli Punase Hanrahani poolt kontraliigutus minu neetud ilu kaebeloole ja sellele eelnenud siirupijutule.
ma oleksin ise vast samuti pisut liiga otseselt neid jutte mõistnud.

praegu olen õhuline ja kontrollitult hajevil. peale haapsalus olemist, kus oli sümmeetriamaja.
kus me tegime 2 etendust.
kus lörtsi polnud, et kehadesse sadada. kus miinustel ei olnud asu.

.

et öelda selgemalt, las ma räägin veel ühe loo:

mind hellitavad, mind kõditavad ja ergastavad pool-inimesed-pool-masinad.
androidid. lapseliku sõnaga "robotid".
"beautiful android with icewater veins" will christopher baer'i sõnadega.
nad värskendavad mind oma immuunsusega ja sellega, kuidas inimesed neid igas loos võtavad ning jätavad justkui nad polekski miskid. ja nemad - androidid - nad vaatavad seda kõike pealt oma jahesiniste silmadega, läbi metallkapi õhuvõrestiku või läbi supermaanteeäärse kohviku akna või läbi harjumatul määral orgaaniliste sirelipõõsaste õie-oksa-&-leherägastiku, pärast seda, kui keegi nad metsa on jätnud ja ise linna tagasi sõitnud.
jälgivad seda kõike ilma, et nad silmi pilgutama peaksid. (kuigi mõni neist võib ehk pilgutada ka - see oleks pisike stiliseeritud silmalaumehanism, et lisada ehedust.)

mulle meeldib nende juures see, et neid vaadatakse vaikse rumala hämmeldusega. ja et samaaegselt suhtutakse neisse alahindavalt, sest nad on siiski kodumasinad, mitte elavad inimesed.
mulle meeldib see potentsiaal, et peagi võivad nemadki hingama hakata. päriselt tundma hakata. päriselt aru saama hakata.
et nende tulevikust koidab midagi, mis on võib-olla kohutav, aga võib-olla puhtalt ilus.
midagi jahedat, nagu jääkuubikud, mis lõugade vahel krõmpsuvad nii, et keel tuimvalus, aga samas nii kuumust leevendav hea, et see tekitab mõnu, kui see läbipaistev veepuru roosas märjas suukoopas lahedaks rahuks muutub.

androididel on elu ilma tagajärgedeta.
a life without consequences.
ma laenan inglise keelt tihti, ma tean. inglise keeles on vahel õigem kõlaemotsioon. vahel.

inimesed, seevastu, on tundelised olevused, pehmed kiud kõva luustiku ümber. hing. palju mõtteid, illusioone, visioone ja südamemooduseid.
mind hämmastab inimese võime paraneda.
kui käele lõikub sügav kriim, siis see kasvab ise kokku. rakud hakkavad edasi hargnema, kuni üks äär puutub teist ja nahal on vaid vaibuv arm. mis kaob ilmselt ajaga.

ja laveerides nõnda tundetu ja tundelise maailma vahel, "tehise" ja "pärise" vahel jääb silma, kõrva ja südamesse niivõrd palju ebaausust, ilu, ebaausat ilu.
mitmetimõistmist, ja pinna all surisemist.
mõrinat. värinat.
asju, mis näivad nii, aga tões on teisiti.
ja vahel on see ebaaus ilu välja idanenud kõdupinnasest. mullast, mis tundub must, aga tegelikult, valguse käes lähemalt vaadates, on tumepunane, nagu see oleks mingi vedelikuga varem üle kastetud.
oletame, et see võrsunud ebaaus ilu on peen graatsiline taim. habrasroheline, pisike.
ja kui seda lähemalt vaadata, siis võib ehk võpatades märgata, et tal on lehed lõikavalt teravaservalised. et need on nõgeste edasi arendatud kaksikõed ja et need on altpoolt tulnud. lilled. otse Luciferilt.

mis sa siis teha saad kui mitte nutta, aga olnud ilu siiski eitada ei saa. minevikku veel ei muudeta. (vist.)

vahel ma olengi justkui android, kes vaatab seda pealt. vaatab midagi kohutavat pealt ja imetleb selle ootamatut orgaanilisust. selle südamemurdmisjõudu.
olles inimene, liigutab see kõik mu närve ja ajab mind nutma. mis ei ole üldsegi mitte kaunistav silmamehanism, vaid päris, ehe, Tunne.

see tunne, et mulle ei meeldi, mis ma nägin, aga miski oli seal ebaausalt ilus.
miski seal õpetas mulle uue peatüki selgeks Inimeste Loost.
või peaksin ma ütlema 'Loomusest'? 'Loost' on ilusam.

mulle ei meeldi valu ega posttraumaatilised seisundid.
aga ma imetlen inimesi kõigis nende faasides ja seisundites. nende võimelisuses luua armastuse värve ja õndsuse tuulepuhanguid. ja nende tahtes, siiras vihavajaduses, lammutada ja tuhastada. teha olematuks teisi omasuguseid.
tumm jahmatus tekib siis.

ja mulle meeldib, et androidid ei saa sellest kõigest veel üldse midagi teada.
ei oska teada. ei saa veel aru.

-x-x-x-

ma olen tagasi tallinnas.
varsti kleebin pilte haapsalust.

pgi tgsi

2005-07-22T14:15:00.000+03:00

olen-liigun haapsalus.
väga palju ilu ja sümmeetriat.

kodus panen pildid siia.

aitäh, et olete.

neetud ilu.

2005-07-20T02:45:00.000+03:00

"Life is what u make it, nigga."
nii räppis Nas.

ja Ramloff teab rahu olulisust. või mis olulisust? rahu ongi kõik, mida vaja. seega on mõttetu rahule mingit väärtust omistada. rahule kuulub terve väärtuse võimalik määr. rahule kuulub kõik, sest ta on kõik, mida vaja.

rahust algab see elu, mida sa kujundada tahad.
mida sa kujundada suudad, saad, nagu tahad. nagu vajad.

miks ma siis luban end tasakaalust välja viia?
Lucifer was beautiful before he sinned.
sellepärast.
minu lemmikraamatukangelased on muljutud inimesed. murdunud tüübid, kellest ma aru saan. jah, neist immitseb seda siirupit, millest ma ennist rääkisin.
Saatana ilu kisub mind allapoole tagasi ja vahel ma lähen
vahel ma kuradi lähen. see on kohutav. ja aeg-ajalt see meeldib mulle. see teekond alla. see must surisemine, mis seal allpool sisse hingub.
miks?
sest mulle meeldib ilu.
kuidas loobuda ilust?
ilma iluta mul ei ole midagi.

kui John Frusciante narkomaanina elusalt mädanes, rääkis ta ilust.
et ta näeb ainult ilu. tohutut ilu. kohutavalt palju ilu.
heroiin. tema sees oli heroiin ja ta lagunes selle nõelkäte vahel. peale maha jätmist ja ümberehitust on John Frusciantel teistsugune nägu. füüsiliselt teistsugune nägu. vaimselt, kahtlemata, ka. ta pidavat ikka veel kummitusi nägema.
kunagi tegi ta vaimudele süüa. vaimud tulid külla ja John tegi neile süüa.

ma saan aru, mis ta rääkis oma heroiiniuimas; sellest ilu osast.
heroiin - isegi selle aine nimi on kõrgelennuliselt veetlev. õilis, kuidagi. ilus.
aga heroiin lagundab organismi, nagu eimiski muu hape.
ainulaadselt hävinguline vedelik.

mul on kahju, et ma neetud iluga mängida tahan.
nagu tulega. mul on kahju.
miks see nii kütkestav on?
Lucifer was beautiful before he sinned.

oleks lihtsam, oleks, kui kõige kohutavam olevus - see kõigeõelam - oleks olnud kole.
kui nimesse 'Lucifer' ei oleks sisse kirjutatud 'ilu'.

ma tõesti tahan, et kõik oleks lihtne.
öeldakse, et "elu ei peagi lihtne olema" või et "kes ütles, et elu peab lihtne olema?"
aga keegi ei öelnudki. keegi polegi kunagi öelnud.
ma lihtsalt tahan.. tahan.. et kõik oleks lihtne.
et kirjutada oleks lihtne.
et kannatusi ei oleks. mitte kellelgi.
et oleks kestev õndsus ja lõppematu heaolu.
eufoorialained. ekstaatika. ekviliibrium.

lihtsus algab rahust.
aga Lucifer was beautiful before he sinned. endiselt.
ja ma vajan ilu.
ja ma vajan eriliselt siirupit immitsevate inimeste ilu, sest ma mõistan neid ja me oleme sama.
nad oskavad olla head.
nad teavad vägivalla värvi, lõhna, maitset ja temperatuuri.
vägivald lõhnab, nagu kohutav elu.
vägivalla temperatuur on söövitavalt kõrvetav ja kristallkülm.

lõpuks see tapab kõik. nagu heroiin tapab lõpuks kõik. nagu Lucifer tapab lõpuks kõik.
["Lucifer" means "Light-Bringer" or "Day Star"]

ma loodan, et ma pole surmaringis.
suremas, kindlasti, aga sa ju saad aru, mida ma mõtlen.

------------
Nirvana
------------

3 äkk

2005-07-19T20:56:00.000+03:00

1) ma jätan endast pealiskaudseid muljeid,
2) sest ma olen ebakindel,
3) sest ma tunnen end tihemini rumala kui targa+nutikana.

täna on paranoiapäev.
tere, higi ja tõmblused.
minge kiirelt minema ja laske poisil olla suhtluskõlblik.

sina, virsik

2005-07-18T23:48:00.000+03:00

tahad süstida armastust, sest sa oled kiromaan sõnast kirg.

tahad näha mind rohkem.
aga, aga. mina sind ka.

ma ei saaks öelda, et mulle meeldib, kui sa katki oled või et see on armas, kui sa taas ja taas pimeduse luku taga segaseks oled läin'd. keeruliseks oled läin'd ja mõranen'd.
aga tea, et see kleepuv neste, mis sinu pisikeste lõhemustrite vahelt välja immitseb peale seda, kui sa liialt palju sissepoole nutnud oled - see mürkjas kokteil sinu hingepiinadest ja kokku pigistatud südamest - jah, just see: sa tea, et ma maitsen seda vahel ja tunnen selle kleepuvat suhkrut oma keelel. oma suu sees.
sa tea, et ma joon seda kui siirupit.

sa pead seda teadma, sest siis sa tead, miks mu huul ehk vahel nii magus on.
hetk tagasi andsin su haavale suud.
ja see ei ajan'd mul naeratust suule, seetõttu, et sa alati katkine oled.
vaid see siirup, mis immitses. see, mida ma keeleotsaga puutusin. (ehk sa ei märkagi vahel?)
see siirup raputas mind, nagu külm, korraks, peast, ja ma tundsin-tajusin seda.
et täpselt niiviisi on.

sa oled nagu mina.
ja ma nagu sa.
mesilane su haavaõite peal.
ikka ja jälle.
huuled nii magusad, et naljakas.
et peaaegu ropp

kirjutama, lapsed, kirjutama!

2005-07-15T21:47:00.000+03:00

Eesti Näitemänguagentuur kuulutab välja 2005. aasta näidendivõistluse.

Võistlustööd palume saata 15. augustiks 2005 aadressil Eesti Näitemänguagentuur, PK 4387 Narva mnt. 1, 10512 Tallinn.

Näidendivõistluse auhinnafond on 80 000 krooni, eripreemiaid annavad välja ka teised organisatsioonid.

-> lisa...

marilyni lilled

2005-07-15T01:36:00.000+03:00

marilyn kirjutas täna nii mitu head asja üles, et ma tsiteeriksin terve sissekande ära.
aga ma piirdun sellega:

"Üldiselt on suvi üks imelik aastaaeg, sest sa ootad ja ootad seda ja siis ta tuleb ja kaob nii kiiresti, et ise ka ei saa aru, ja kõik, mis sa mäletad temast on see, kuidas sa ütlesid, "nii palav on, tuleks vaid vihma" või "kuradi vihm, suvel ka päikest ei paista" ja mis sa veel tegid.. "Tead, ei mäletagi, aga jõle palav oli.."

[neljateistkümnes juuli, 2005 (12:52)]

-> lyynile_lähemale.

hullud_ja_pilved

2005-07-14T23:18:00.000+03:00

me jalutasime lyyniga hullumaja juures.

lyyn hakkab viljandis näitlemist õppima.

lyyn ja jim annavad homme verd ka.

-----------------------------
Tool [album] Aenima
-----------------------------

shopdrop.

2005-07-14T02:22:00.000+03:00

ma ostsin endale täna valge t-särgi, kus on vana roosa ameerika auto ja tekst: LOVE MUSCLE (kusjuures O asemel on süda).

mulle tuleb selle perversse sõnapaariga meelde see koht "American Beauty"st, kus Lester küsib õrnalt-sõbralikult naeratades oma tütre sõbrannalt: "You like... muscles?"

muie venib suule, midagi pole teha.

ma ostsin veel ilusa väikese väljaande Graham Greene'i "The Quiet American"ist ka.

Mirell julges minuga lõpuks ometi rääkida.
ta kipub mind nägema tihti, aga täna oli esimene kord kui ta mind peatada söandas.
ja me rääkisime sellest, kuidas me mõlemad oma kodudest lahkuda kardame, sest vanemad on vahetevahel liiga psühhod, et ilma meieta hakama saada.

---

"Your supermarket Jesus comes with smiles and lies."

I am X - This Will Make You Love Again

...jätkuks

2005-07-13T17:27:00.000+03:00

ma uurisin "Boys Don't Cry" loo tausta.
tuli välja, et Teena Brandon (poisstüdruk) eksisteeris päriselt. ta tapeti 31. detsembril 1993 Nebraskas Falls City's peale seda, kui tema tegelik sugu ilmsiks tuli.
sellest on tehtud ka dokumentaalfilm.

enam ma seda lugu kritiseerida ei saa.

elu ei allu dramaturgiasätetele.
sellegipoolest arvan ma fiktiivsete lugude loomisest sama, mida eelmises sissekandes veel.
näis, kui kaua ma ise nendest reeglitest kinni suudan pidada. sest kohe, kui need selgeks saavad, muutub nende lõhkumine ahvatlevamaks kui nende järgimine.

kas ongi siis nii, et me lõhume selleks, et luua selleks, et oleks, mida lõhkuda selleks, et uuesti luua?
päris hirmus rütm. monotoonne. jabur.
(loomulikult, juhul kui seda kõike täpselt niivõrd napi kondikavaga vaadatagi.)

poisstüdruk

2005-07-13T16:30:00.000+03:00

meenus, mis ma kirjutada tahtsin.

eile oli tv3st film "Boys Don't Cry", kus üks poiss elas tüdruku kehas.

tegelased, kellest ma edasises räägin:
1) poisstüdruk - traagiline peategelane
2) neiu - poisstüdruku armsam
3) 2 eksvangist retsi - neiu sõbrad
4) neiu sõbranna
5) neiu ema

lugu oli lühidalt selline, et see tüdruk tekitas endale nii poisiliku välimuse kui sai ning hakkas ühe kena ja probleemse neiuga käima, kes pidaski teda poisiks.
kuni poisstüdruk vangi pandi (ta oli pätt, natuke) ja neiu teda vaatama tuli. poisstüdruk oli ju naistevanglas.
poisstüdruk valetas seepeale oma neiule, et ta on hermafrodiit (kahesooline inimene).
neiu ütles, et "I don't care if you're half-ape, half-monkey. I'm gonna get you out of here." ja kõik oli üsna vahva, kuni neiu eksvangidest sõbrad poisstüdrukul vetsus püksid maha rebisid.

sealt edasi viisid need 2 retsi poisstüdruku mahajäetud laohoone juurde ja vägistasid teda kordamööda. see oli poisstüdruku esimene kord. (ja teine.)

ja sealt veel edasi hakkasid poisstüdruk ja neiu kodulinnast põgenemise plaane pidama, kuni neiu ema retsidele poisstüdruku peiduka reetis.
poisstüdruk peitis end neiu sõbranna pool. neiu sõbrannal oli väike laps.

ning sealt edasi läksid retsid koos neiuga sõbranna manu, lasid poisstüdruku neiu silme all maha ning seejärel tulistasid surmakuuli ka neiu sõbrannale kerre. pisilapse silme ees.

ma vihastasin selle filmi peale. kohe räägin, miks.

.

see lugu mängiti kätte väga koledate vahenditega.
hea lugu peakski tugevaid emotsioone tekitama, aga ma arvan, et see oli halb lõpplahendus.
mitte ebaaus vaataja suhtes, vaid... liiga ilmselgelt taotluslikult kaastundele üles kutsuv. liiga taotluslikult jõhker.

täpselt, nagu olekski 2 varianti:

a) kui sa teed lugu, mis peaks kitsarinnalisi inimesi puudutama, siis haki traagiline peategelane tükkideks;

b) kui sa teed lugu nö. "tolerantsele vähemusele", siis näita neile, et alati on mingi pääsetee. näita neile, et surm ei ole lahendus ja et õnn võib veel pesitseda ukse taga #3.

.

nagu ma Punasele Hanrahanilegi rääkisin, ühtib minu seisukoht lugude loomisel Palahniuki omaga.
lugusid ei tohiks lahendada sellega, et traagiline peategelane ennast (näiteks) ära tapab.
kunstis ei ole "Ei"-sid, muidugi.
aga mina oleksin tahtnud näha poisstüdruku loole nutikamat lõppu.
ma ei ütle, et see oleks pidanud olema roosiline lõpp.
aga kõige huvitavamad lõpud on ootamatu sisemise vindiga. poolnähtamatu konksuga, mis vihjab surnukeha lõhkise rindkere all salamahti tuksuvale südamele.

sest kõik teavad neid sadaühte erinevat nippi suremiseks.
aga kõik tahavad teada, kuidas peale suremist veel hakkama saada.

14:51 / 13 vii 2005

2005-07-13T14:51:00.000+03:00

päevad, õhtud ja ööd, mil ta neuropsühholoogiahaiglas oli.
lihtsalt loe.

(Elva sääsk. ta suri ära seal aknalaua peal ja Kristjan viskas ta minema.)

--------------------------------
Everything but the Girl
--------------------------------

kodus elamise eripärad

2005-07-12T19:07:00.000+03:00

köögiraadiol murdus antenn ära.
antenn on nüüd kellegi poolt asendatud kahvliga.
kahvliga.

ja eile öösel ma hakkasin seda Caitlin R. Kiernani romaani lõpuks lugema, kus on naine nimega Narcissa Snow.
hirmus ja sünge raamat, aga mis juhtus?
ülemise korruse vanaldane paar... armatses... pikalt-laialt umbes kolmveerand tundi järjest. ja hiljem veel korra.
tegelikult võis proual lihtsalt halb enesetunne olla. emb-kumb.
nad on toredad inimesed. naine alati naeratab mulle kui ma teda trepikojas näen. mees on reibas ja asjalik.
neil on kaks täiskasvanud poega, kellest üks sõidab nüüd taksot.

aga olenemata sellest, kas neil oli seal üleval väga hea või väga halb, oli mul piinlik, et ema minuga samas toas telekat vaatas, peaaegu ilma helita.

---

"For the first three hours after you get up,
people can tell if you've got a broken heart or not."

-Pat Cadigan

blond poiss eemal

2005-07-12T15:31:00.000+03:00

mu sõber
- ta rändab üle ilmapalli
et leida tagumine uks
koju.

kristo on barcelonas, seljakotiga ja päikesest valgeks pleekinud juustega, ma olen kindel.

mu sõber
- ta läks üksi
et hiljem olla
mitte.

Eva the Robot

2005-07-11T23:42:00.000+03:00

oh. sa. poiss.

-o-o-o-

robotid, androidid, tehisintellektid... nõrgestavalt hämmingusseajavad on nad.
ma hoolin neist fanaatiliselt lausa. lapsest saadik.

kui Eva kord 150 aasta pärast seda videot vaataks ja näeks, kui veidra ja kõheda mulje ta endast jättis...
kui androidid hakkaksid elektrilammastest und nägema...
kui Philip K. Dickist tehtaks robotkoopia.

kõhe, jah.
aga tohutult ärevusttekitav. kaudselt narkootiline isegi.

"Reality is that which, when you stop believing in it, doesn't go away."

Philip K. Dick

mäng

2005-07-11T20:58:00.000+03:00

püüa ii korrusele minna
ja vaata, kes seal on...

vähem tõprust, rohkem sõprust.

2005-07-10T18:17:00.000+03:00

.
ma olen tropp, sest ma ei kannata seda, kui inimesed uste paukudes minema marsivad ja edasisi sõnu kuulamast keelduvad. pisarad silmis, nahk punane.
see on teiste suhtes ebaaus, kui teised on sõbrad ja kui teised hoolivad.
sellegipoolest tegin ma ise peaaegu nii.

ma oleksin pidanud selgitama, miks ma ära kadusin. aga salapäratsemisel on võlu. väga tihti juhtub nii, et sellele ei saa vastu panna.
aga. mul on põhjus, miks ma vits-vette-moel kaduda ei tohi.
ja sellepärast, et ma oma põhjusest kinni ei hoidnud, olengi ma tropp.

liigume edasi.

-x-x-x-

mis ma läinud päevad tegin.
kirjutasin päevad läbi.
päris maailm jõudis naljakaks muutuda.
ja kuna ma kasutasin mõtteid rohkem kui ülejäänud keha, hakkas olema nii, et mu pea tahtis magada, aga kehal polnud põhjust. ja nii ma lesisingi voodis ja vaatasin, kuidas päike tõusis ja kuidas kõrged punased majad said öö varjust välja liueldes värvid tagasi.

nüüd ma panin paberile pausi. mu kondid lähevad pooleks kui ma praegu jätkan.
hingetõmme.

eile mind viidi majast välja, sest Lenny Kravitz oli. mul oli järg kalendri pealt ära kadunud ja nii oligi, et telefon helises ja Elva poiss ja tüdruk olid all.
Lenny... Merilin viis mind Lennyle.
ja see energia, mis lava ja publiku vahel sooja auru pilvena helendas oli nii plusstugev, et me oleksime võinud kosmosesüstikut jõustada.
see oligi electric church ja seal olid helihingelised muusikud.

.

ma arvan ma arvan, et me tahme ka tahme ka
saada suurteks ja tugevateks; olla samas väiksed ja armsad.
.

see pole isegi mingi uus algus sellele päevikule.
ma üritan öelda, et ma püüan olla vähem üks asshole.

x..x

2005-07-05T13:57:00.000+03:00

täpid

2005-07-05T13:14:00.000+03:00

see koht on muutlik.
tegelikult peaksid blogid tekitama mingi uue tasandi sõpruskonna, kommuuni.
ja ongi tekitanud. ma pean teid lugema. nüüd lausa pean juba.

aga see koht siin ajab küll üksik-kongi tunde peale.
ma keerutan siin lolliks ennast, vahel.

.
ega ma ei lahku.
lihtsalt, hoian eemale või kirjutan teistmoodi. 2 varianti.
oleneb sellest, kas see ühemehekambri tunne jääb või läheb.

aga õues on suvi. sinine taevas, vahel täiesti pilvitu. ja päike, nagu tulisust kärav silm.

"sinu kahvatu kallim"

2005-07-04T01:14:00.000+03:00

ja siis ta suudles mind ja ütles, et: "näed. niimoodi maitsebki mürk."
sekund tagasi. kaks. kolm. aga see hetk hõljub. ei lähe ära.
kuu helk näojooni välja joonistamas, nagu pintsel kahvatusinises.
tema näol on teravad servad. ta on nii ilus, et ma poolenisti ei kannata seda.
nagu praegu.
aga las ta istub mu peal. läbipaistev kardin selja taga, nagu laineline halo.
"suudle mind veel," ütlen. "suudle mind, kate."
"ära lollita."
tõstan linalt käe, et tema nahka silitada, aga ta tõmbub eemale. ronib voodilt maha.
"kui palju ma kaalun?" küsib ta.
"mis... mis mõttes?"
"palju ma kaalun?"
"ma ei tea."
"vähem või rohkem kui triikraud?"
"rohkem," naeratan. "sa oled lahe."
"rohkem või vähem kui kotitäis õunu?"
"oleneb, kui suur see kott on."
"tavaline."
"rohkem."
"vähem või rohkem kui tinast padi rinna peal."
"ma ei tea, ma ei oska võrrelda. mul ei ole tinast patja rinnal."
ta kallutab pead, vaatab mind vidukil silmadega. ma ei saa aru, kas ta on unine või lihtsalt kaval.
"mis sul huule peal on?"
puudutan sõrmega huult. tõmban eemale. läigib.
"sinu sülg," ütlen. "ilmselt."
"ei," ütleb ta. "sinu."
teen suu lahti, aga mu suu on kinni.
avan silmad, aga see on hoopis teine ruum ja palju väiksem voodi.
minu enda väike madrats.
ja paremast suunurgast kõrvani on märg looklev triip.

leia endale keegi!! ja bõstra!!

2005-07-01T23:51:00.000+03:00

(5 minutit tagasi)
kuulan Nirvanat. Kurt Cobain karjub "Marijuana!"

ema (selja tagant): see laulja kõlab, nagu tal oleks väga raske lapsepõlv olnud.
mina: oligi. tal oli väga raske lapsepõlv.
vaikus.
mina: ta tappis ennast ära ka lõpuks.
pikem vaikus.
ema (veidi kohkunult): tõsiselt räägid või?

.

üldisemalt.
paranoia on vanemates istet võtnud. emades, peamiselt.

minu vanaema: oleks, et ta leiaks nüüd endale ühe kena toreda tüdruku ka. ta jookseb ainult poistega ringi. ma nii tahaks, et ta leiaks omale ühe kena toreda tüdruku.

minu ema: aga jim, kas sul ei olegi pruuti või? aga miks sul ei ole? aga kas kristol on pruut või? miks tal ei ole? kristol vist polegi olnud pruuti? aga jaagul; kas jaagul on pruut? miks?

jaagu ema: jaak, kas sul pruuti polegi või? miks? aga kas jimil on pruut?

marguse ema on väga õnnelik, et margus koos kristiga elab ja mõtleb ootusäreva naeratusega nende kahe ühise armastuse- ja lasterohke tuleviku peale.
margus ja kristi on reaalsuses parimad sõbrad. abielu plaanis ei ole.

.

see on ärritav, stiilis "aitab sellest teemast, ärme räägi sellest enam."
aga samas see tekitab päris koledaid pingeid ka. vahetevahel.
vahetevahel tuleb isegi tunne, et sunniks ennast suhtesse, enne kui aeg otsa saab ja lootuslaevuke selleks eluajaks juba ära ujunud on.
äkki siis tuleb tunne ka. ja abielu ja lapsed ja maha rahunenud emad.

selline "mis mul viga on??" tunne tuleb.
vahetevahel.

Why can't i be (like/with/inside) you?

2005-07-01T01:17:00.000+03:00

ma sain täna natuke aru, miks ma eile kurb olin peale jacki ja megi lahkumist.
jack nägi laval nii turske ja võimas välja. jõuline.
pillid olid nagu kaalutud lelud tema käes ja ta tegi nendega mida iganes. ja mitte lohakalt, vaid veatult.
ja ma mõtlesin seal lava ees temast mitu korda nimega rock god. sest seal laval ta oli.
meg oli armas ja tagasihoidlik, aga samuti vägevam ja ilusam kui telekast varem paistnud oli. malbearmas.

seal lava peal oli neis olemas kõik, mida inimene tahab. ma lähtun endast, aga eeldan, et teised ihkavad samu kvaliteete.
nad olid tugevad. nad olid võimekad. nad olid ilusad. nad olid jõulised.

see on Fight Club all over again.
mina olen nimetu hälvik, kokkuleppelise nimega Jack (I am Jack's first name) ja Tyler on kõik, kes kiirgavad välja annet, potentsiaali, seksuaalset ja intellektuaalset võimekust ja jõudu.
eile oli Tyleriks The White Stripes.

The Cure'l on üks lugu pealkirjaga "Why Can't I Be You".
tegelikkuses laulaksin pigem mina seda sama laulu Robert Smithile kui tema mulle.
see ei ole muidugi päris üks-üheselt ka nii, et ma väga tahan olla Jack White või Robert Smith.
täpsem küsimus oleks "Why can't I be like You?"

miks tahab nimetu Jack olla Tyler?
Tyler vastab: "I look like you wanna look. I fuck like you wanna fuck. I am smart. Capable. Everything you ever wanted to be."

ja eile seal lava ees ja hiljem linnas ja kodus oligi pidevalt see näriv ihkamisekripeldus sees.
ma oleksin ilmselt tahtnud nendega ühte sulada. muutuda koos nendeks täiuslikuks massiks. õnne ja rahulolu mateeriaks.

mul tekkis kahtlus, et sellel "ühte sulamise" soovil on mingi seksuaalne alatoon ka sees ja siis ma veensin ennast, et siin pole erootikaga midagi pistmist.
aga tegelikult kindlasti on.
ja Sigmund teadis juba enne mind, kuidas tunded ja käitumismallid nabaväätepidi seksi küljes hõljuvad.

we live in a sexy world, yeah.
ja sellega kaasneb niivõrd palju pinget.
seksuaalsus on tegelikult lihtne. aga sellest ei saa enamjaolt ausalt rääkida ja siis tulebki rääkida keeruliselt. sest siis see rääkija ei valeta otseselt, aga esitab tõe sellisena, et kuulaja sellest lõpuni aru ei saaks.
vist on nii. ma lähtun jälle endast, eeldades, et teised arvavad ka nii.
kuigi ma korduvalt keelan eeldamist. eeldamine on õudselt libedal jääl jauramine.

.

Tylereid ei saagi kunagi kätte.
nendega ei saa mitte kunagi ühilduda.
Tylerid näitavad teed ja panevad sind jooksma.
sina oled jänes jooksulindi peal, porgand silme ette riputatud.
Tyler paneb sind püüdlema tarkuse, võimekuse, jõu ja ilu poole.

Tylerid jooksevad silmapiiril ringi ja vahetevahel, kui sul väga veab, puudutab Jack White omaenda käega sinu White Stripesi vinüülplaatide ümbriseid (nagu ta Sibulale kontserdil tegi), aga sa ei saa ei saa mitte kunagi olla Jack White.

kui sa püüdled ja vaeva näed, siis sa võid saada Tyleri sarnaseks. ja see püüdlus on oluline, ma tean. see on see, mida juba lasteaias õppima hakatakse.

aga see püüdlus on niivõrd raske, et graafikul näeks see välja võnkleva sinusoidina, kus haripunkt oleks jaburalt naljakas ja alumine tipp kohutav, ehk isegi traagiline.
see püüdlus on kuratlikult raske.

.

ma räägin juba liialt pikalt, jah?
olgu praegu siis punkt. kuigi tahaks jätkata. aga ma jookseksin sohu lõpuks.
kirjutage palun teie.
mukallid, nagu maia ütleb.

puu pilt

2005-06-30T01:15:00.000+03:00

x

elva puu.
pildi tegin siis kui nüüd äsja elvas käisin ja kristjani vanemate maja ees muru niitsime.

*>pow!

2005-06-30T01:00:00.000+03:00

white stripesi kontsert oli madin.
see oli nii hea, et ma olin kohati lausa kurb seal lava ees. ja praegu, kodus, ka.
mul on siiani veidi selline tunne, nagu ma oleks jacki ja megiga tülli läinud, sest nii hea kontsert oli lihtsalt.
on see mõeldav? ma ise mõtlen, et samasugune efekt võib olla armastajapaaril, kes peale eriti vägevat seksi linadel kõrvuti lebades üksteise peale natuke solvunud* on isegi.
(*sõna muudetud ülepingutuse vähendamiseks)
aga ma pakun huupi; ainult arvan nii. ma ei tea sellistest asjadest mitte midagi. tegelikult.

white stripesi kontsert oli punane.
ja publik oli eestimaiselt puine. aga mitte kõik.

no more rambling. aitab.
kuulan Tom Waitsi ja olen kurb. kõrvad vilisevad.
higist läbinisti niiske maika ja t-särk kuivavad rõdul. tagi on esikus pahupidi pööratult nagis.
ja meil on karolini ja mariga nüüd salaühing. mille sihiks on kontserdist (mirellile) mitte rääkimine.

.

ma olen, muideks, endiselt Punase Hanrahani novelli mõju all.
ja ma loen seda veel. sest see on hämmastav.
ja mahlarikas, nagu üleküpsen'd puuvili.

#13

2005-06-28T21:43:00.000+03:00

elvas oli moment.

kristjan vaatas ja istus vaikides. liikumatult.
"millele sa mõtled?" küsisin.
"ma püüan mitte millelegi mõelda."
naeran. "miks?"
"mõtlemine tekitab stressi. mida rohkem sa mõtled, seda rohkem tekib stressi."

ja täna, ~3-4 päeva hiljem pealinnas, mõtlen ma, et mis süsteem see on?
kas ongi siis nõnda, et
a) väldi pikki mõtisklusi, juhindu instinktidest ja liugle. lase pasal mööduda nii, et ise ei märka.
b) mõtle hästi palju, adu ja tunneta valude summa raskust ja varise selle all nõrkusest kokku.

kas ongi nii või?
sest kui on, siis on valik väga kuradi nadi.
kui sa oled hea inimene ja tahad ka ümbritsevat maailma heaks ravida, siis sa ei saa ju lasta pasal endast mööduda niiviisi, et sa ise seda ei näe.
aga kui sa otsustad seda näha, siis see hakkab sind puudutama.
ja kui negatiivne mass hakkab sulle peale valguma, hakkab sind määrima, siis sa leiad end kohe-varsti b) rahva seast.

que pasa with that??

-x-x-x-

ma räägin seda kõike selleks, et kuulutada avatuks Melanhoorade Bordelli numbritoad.
#12 - esimene poeet meie roosas majas;
#13 - Punase Hanrahani kauaoodatud proosarõske ruum...

viimane tuba. on niivõrd lummavat auru täis, et nahk leemendab kui sealt välja saab.
kui saab...

mul oli isegi tung #13 tekst enda blogisse copypasteda. aga bordumaja ja internetilehekülg on 2 erinevat asja.

-
tndplkk

**lisalugu (22:42):
kuluaarid ootavad sahinaid ja sosistamisi.
aitäh, andrisele, kes ruumi ehitas ja aitäh dakile, kes värvis seinad ära, nagu vaja oli.
nii et sahise ja sosise.
anna autoritele teada, mis nad oma tekstidega sulle tegid.
et neil oleks põhjust veel kirjutada.

dot

2005-06-28T01:27:00.000+03:00

blink, boy, you're back.

kristol oli täna 21. sünnipäev ja tema ja siret lähevad nüüd mõlemad ära pikemaks ajaks.
õnnis äraolek. ma tean seda. olin seal äraolekus veel enne 5:00am-i esmaspäeva hommikul.

puistage tähetolmu.
siis saab seda ninna tõmmata kui pea norgu vajub.

ma veel kirjutan ja postitan.
tindiplekk tagasi tallinnas.
.

olen ikka

2005-06-25T13:41:00.000+03:00

mändide all.

kaugemal ära ma

2005-06-23T23:32:00.000+03:00

...
olen hellenurme külas elva lähistel.
jaanituletsen, sünnipäevatan, pulma-aastapäevatan.
vesipiibun läbi veini suure rõdu põrandal. ja toidan sääski.

avarust on.
ja kui me mööda tolmust teed puude all kõndisime ja kui ma vajuva päikese soojatoonilistest kiirtest värvunud pilvelina luiteid vahtisin, tundus, et kõik võib veel korda saada.

kõik võib.
...

laulud suvest ja sellest, mis võiks olla

2005-06-22T22:48:00.000+03:00

ma tajun, et siin lehel on viimastel aegadel igav ja mu spider-sense annab mulle vihjeid lähitulevikus aset leidva kohta.

mul on tunne, et ma hakkan varsti ära kaduma.
mul on tunne, et mul on praegu 27. kuupäevani sõber S.-i korteri võtmed, kus osaliselt saab juba kadumist käivitada.
ja mul on tunne, et varsti läheb asjaks, sest muidu ma võiksin lihtsalt lamada ja lae poole vaadata. oodata, kuni see mulle peale kukub ja kõik läbi saab.
niimoodi, et erilist mõtet kogu sellel asjal polnudki.
kogu sellel elu asjal, ma mõtlen.

.

täna nägin "bätmäni". vägev oli. hämar.
ja pangakaardi jätsin cc plaza pangaautomaadile mälestuseks.
10 päeva pärast annab tagasi.

ja täna käisime margusega "naist mustas" kaemas ja draamateater tundus tühi.
nagu kõik peale lutsepa ja suka jookseksid suvistel rohuväljadel ja sinise taeva all ringi nii, et tuul käib riietest läbi, aga haigeks ei jää.
publiku aplaus oli vägevaim, mille tunnistajaks ma eales olnud olen.
mis on veider, sest ma ei tajunud seal atmosfääri enne lõpuminuteid.
"nm" oli õhkkonna poolest sama tühi kui teatrimaja ise. aga sukk ja lutsepp olid hirmhead. austus, austus. ilma naljata.

kui ma margust balti jaama saatsin, siis laial tänaval oli õhus - jah, seesama, nagu ikka - loomade farm.

.

ja maia juures oli eile kaunis.
ma tahtsin sinna endale ühe suure sigari kaasa osta, et saaks ühe noore lõpetajapreili juurest teise juurde jalutada ja targutada, rääkida elust ja tulevikust.
aga sigariost jäi hilja peale ja jäigi üldse ära.

tegin ühe ilusa pildi.

.

need blogimõtted pole ilmselt suvel enam nii köitvad, sest õueõhus on palju põnevam hullus.
aga teid ma loen.
teil ma olen nagu narkar süstla otsas.
teid, süstlaid, on kokku 4.
ja teie olete mulle sama köitvad kui need suvised hilised õued.

----------------------------------------
xiu xiu - little panda mcelroy
----------------------------------------

uus peale saart

2005-06-20T12:29:00.000+03:00

värske metsaõhu ja meretuule väsimus on sees.

kui ma hommikul sadama poole teele asusin, olin ma ainuke inimene tellitud reisibussis.
aga tagasi tuli meid sealt terve kari. õhtul ja sama bussiga. siis oli juba teine tunne sees.
rõõmsad ja ulakad looduse lapsed olime siis.

metsik loodus teeb head.
istuge puupakkudel, küpsetage midagi. jooge topsist või kruusist veini, kalja.
astuge oksadest krabiseval sammalmaal kuivanud puude rägastikus.
tehke murtud puutoigastega mõõgavõitlust. (mul on sellest nüüd pea tiba katki, aga mis siis? ise hakkasin maritiga tõmblema keset metsas ekslemist.)

ah, mis siin seletada.
kes ei teaks, et vahel annab metsistumine tahet, jõudu. uut lootust.
elu ja nii.

mul on üks viga veel, millest ma vist kirjutanud ei ole.
mul on nii, et ma ise viitsin sellistesse kohtadesse minna alles siis kui ma juba kohal olen.
teisisõnu, mul on peaaegu alati raske ennast harjumuspärasest keskkonnast välja tirida.
ma jonnin iseendale vastu.
sellest tekkis ka see 11:11 olukord. mina kavaldas minu üle.
dr jekyll & mr hyde.
jack & tyler.
see on see teema, et karjud iseendale: "lase lihtsalt lahti!" ja siis jonnid kohe iseendale vastu ka.

.

mul oli just veider elamus.
vaatasin emaga "monster's ball"-i soome neljandalt.
seal on üks harukordselt pikk seks-stseen ja täna oli esimene kord, kui selline asi ilma vanemlikku piinlikkust peletavate kommentaarideta üle sai elatud. rahulik, mõtlik vaikus oli.
peaaegu tõsiseltvõetav filmi vaatamise õhkkond.
& ma ei taha rääkida, mis juhtus ükskord kui mind "eyes wide shut"-i vaatamast tabati.

"monster's ball" on väga hea film. raskekaaluline, nagu must raudtellis.
ema ütles ühel hetkel, et: "tead, mis huvitava asja ma praegu just avastasin? kui filmis tahetakse sinu tähelepanu mingi tegelase peale juhtida, siis ülejäänud pilt läheb selliseks uduseks... nagu märg kaamera. kas see ongi meelega nii tehtud või?" mina: "jah." mum: "ma arvasin, et see oli operaatori näpukas."
inimesed, kes ei tegele filmitehnika ega dramaturgiaga ütlevad vahel selliseid asju.
ootamatuid asju. vahel naljakaid, vahel ärritavaid asju.

ja nüüd ma jõudsin ringiga kõikide suhtlusvõimeliste inimesteni.
sest nad ütlevad vahel ootamatuid asju.
ja vahel naljakaid. ja vahel ärritavaid asju.

.
.
öö
.

kahju väikesest päevast

2005-06-18T23:47:00.000+03:00

ma pidin täna hommikul rändama pedasaare nimelisele asustamata maamügarale, sest seal tähistatakse virko sünnipäeva.
aga.
ma ärkasin äratuse peale kell 8 ja mõtlesin, et miks ma nii vara? ja siis ma sättisin telefonikella 11:11-ks piiksuma.
puhtalt sellepärast, et see tundus lahe kellaaeg olevat.

tähendab, ma ärkasin üles ja sain aja reeglitest valesti aru.
ma ei saanud aru, et buss väljub tegelikult kell 10 kullo kultuurikeskuse eest ja et mind ei hakka seal bussis olema kui ma kell 11:11 ärkan.

ja täna ongi olnud kurb väike päev.
võtsin hambakliinikust proteesiliimi, et ukule soome saata.
koristasin oma tolmuse nurga ära.
kõik. ongi hilisõhtu.

.

homme hommikul lähen ise ka saarele.
kahju ainult, et öösel murututtide otsas magada ei saa.

ma ei taha ühtegi päeva niiviisi tuulele loovutada.

birds

2005-06-18T12:08:00.000+03:00

kuuldeka põhiosa sai tänasega valmis ja nüüd ma istun pisikese lcd ekraani ees pimeda kino nurgas. selja taga käib "old boy" brutaalsusmäng ja mul on tobedalt igav.
tobedalt igav.

-x-x-x-

mu kõht on lõpetanud värisemise. kummarduda ei saa, et üle ääre kõlkuvatest jalgadest mööda vaadata, aga polegi ju vaja. katsun rinnataskut, aga kurat, mu suitsud said ju otsa. klõpsutan välgumihklit üks, kaks, kolm korda ja siis viskan alla tihnikusse. põnn võiks nutmise lõpetada.
"nägid?" ütlen. "niimoodi viskagi."
tema põsed on pisaratest määrdunud lausa. huuled tumepunased, nagu kirsid.
"põnn..."
"lind," nuuksub ta. "saad sa aru, see on lihtsalt lind. ta ei pidanud täna ära kuradi kärvama."
"ta oli haavatud. ta oli juba enne haavatud, põnn, raudselt. ükskõik kes oleks võinud talle siin peale astuda. või temast rattaga üle sõita. oleks mina sinust eespool sõitnud..."
"aga see olin mina," ütleb ta. "mina sõitsin temast üle. ja ta suri ära."
"palun viska ta alla," ütlen.
ta silitab oma näpuga linnu punnis läikivat musta kõhtu. ma arvan, et ta laulab talle midagi. või mõmiseb midagi. linnule. see on liiga kõhe, raisk. ta on ainult 11-aastane.
"anna ta mulle," ütlen.
"sa viskad ta alla."
"ei viska, lihtsalt anna."
ta libistab linnu kaalutu keha oma peopesalt minu peo peale ja pühib randmega oma lörisevat nina. linnu (-vist mingi beebivarese-) suled on turris ja ta näeb haige välja. nagu tal oleks palavikuhigi keha peal. aga ta on rohkem kui haige. ta on lõppen'd. korraks mõtlen võimalikele linnuhaigustele, mis ma ta'lt saada võiksin, aga põnn ütleb:
"anna tagasi."
"miks?"
"sest sa vaatad teda nii imelikult."
"ei vaata imelikult."
"vaatad küll. sa vaatad teda, nagu ta meeldiks sulle."
linnu tiib on poolik. ma ulatan väikse surnu põnnile tagasi. ta silitab teda edasi.
"mõni kass murdis ta varem maha," ütlen.
"kust sa tead?"
"vaata tiiba. see on poolik."
"kust sa tead, et mina seda pooleks ei sõitnud?"
"ma ei teagi. ma arvan," ütlen. "kassid murravad linde maha."
"kuidas kassid linde kätte saavad?"
"saavad, noh. ma ei tea. ma ei ole kass."
põnn vahib kaugusesse. vahib eemal laiuvat merd. vahib kajakaid. ja ma loodan, et ta ise alla ei hüppa.
"viska ta alla," ütlen.
ja ilma uue kahtluseta heidab põnn linnu õhkupidi eemale ja ta hõljub seal veidi ja kukub siis keereldes alla, läbi kõrgete puude lehtede.
"näed," ütlen. "tubli. sa andsid linnule viimase lennu."
ma tõusen ettevaatlikult püsti. pühin tagumikku tolmust, rohutükkidest.
võtan põnnil käest kinni ja ta tuleb samuti äärelt ära.
me istume ratastele ja liigume siit aeglaselt üle pehme mügarliku muruplatsi, kuni maanteeni. nüüd saab kiiremini sõita.
"kõik on korras," ütlen.
"ei ole ju. ei ole ju."
"lähme poest läbi. ma ostan sulle, mida sa tahad."
"ma tahan, et ma ei oleks sellest linnust üle sõitnud," ütleb ta. "ma tahan haihtuda."
me pidurdame kruusatolmu saatel ja pood on veel 10 minutit lahti. 9 - 18 ütleb ukseklaasi silt.
"see oli õnnetus," ütlen.
põnn vahib asfalti. togin teda korraks vastu õlga.
"kuula nüüd. see oli õnnetus. ja kass tappis ta juba enne ära."
"see pole kindel."
"kuula. ühel päeval ei pruugi sa tänast isegi mäletada. see läheb üle. ühel päeval oled sa kena, suur ja heasüdamlik poiss ja sa ei pruugi isegi mind enam eriti mäletada. võib-olla me ei satu enam koos suvilatesse tulema kui me vanemad oleme. võib-olla me ei näe enam või ei räägi enam. aga parim, mis sa teha saad on hoolitseda selle eest, et sul jaguks teistele plaastreid ja paisid. ja püüa mitte ise tahta kedagi vigastada. jäta lihtsalt see meelde."
"nii et mina olen ikkagi süüdi, et see lind surma sai?"
"ei..." ütlen. "sa said aru küll, mida ma mõtlesin."
me vaikime veidi. peaks sisse minema enne kui pood kinni pannakse.
"okei," ütleb ta. "mis me ostame?"
"jäätist."
me astume kaks sammu ukse poole, aga siis ta peatub.
"mida?"
ta lööb mind rusikaga vastu ribisid.
"sa oled nõme ikkagi," ütleb ta. "sulle meeldis, et see lind selline oli."
"ei meeldinud. lõpeta ära."
"ja ära mängi, et sa nii tark oled. sa ei ole nii vana. sa oled neliteist ainult."
"vanem kui sina."
"see ei loe."
"ma olen tüdrukut suudelnud."
"suur asi. mis sa mulle ostad?"
"mida sa tahad?"
"jäätist."
"ostame siis jäätist."
me läheme poe uksest sisse ja kelluke kõliseb.
selliseid asju juhtub, aga ma ei saa kedagi ajas tagasi saata. nii, lihtsalt, on. me oleme inimesed.
me tapame, vahel. kuigi vahel võiks mitte.

-

fotod stuudiost

2005-06-15T22:24:00.000+03:00

õu boi... kui ma eile magama sain, oli selline tunne, et ma vajun läbi padja madratsi sisse.

.

täna kuuldemängustuudios:

minu papud, virko papud, nele papud (ilma jalgadeta).

telgistseeni vaatepunkt.

sikksakksein, sikksakklagi ja veidrad torud, mis v-o annavad meile õhku?

.

detachment park

2005-06-14T22:07:00.000+03:00

.
nele ütles mulle eesti raadio kuuldemängustuudios, et mul on silmad punased.
ma pean magama, ma arvan. mu pea ja kondid arvavad.
-

mul on lugusid rääkida, aga ma ei tea, kas ma leian sõnad üles (pea on tihe ja naljakas, veidi palavikulikulaadne isegi) ja ma ei tea, kas sa viitsid kuulata.

eile oli filmide linastus ja me nägime hästi palju filmitudengite ja audiovisuaalse meedia tudengite filme.
enne seda linnas r-kioski ees bussi nr. 17 oodates ilmus karolin välja ja tuli kaasa.
spontaanne.
igatahes, režii õpetaja pani mulle kokku a (liisinguga) ja operaatorielu õpetaja pani mulle b (väga pikaajalise liisinguga), ja see film on nüüd, nagu ta on. õpetlik kõigi oma stsenaariumi- ja valgustehnika- ja montaažitunnetusvigadega jne ja kämp, vist, nii et elagu ta.
ja mul on hea meel.

peale linastust oli aga laia tänava koolimajas pralle, millel puudus kava, sest kõik loodetud bändid jäid ebanõusse.
sellepärast oligi nii, et peale seda, kui ma eesti raadiost (kuuldemängu proovist) viimaks kooli jõudsin ja margust sedasi vastu kaelas rippuvat võtmekimpu lõin, et mu parema rusika nukile pisike veretilgake kerkis, küsis ta mult, et: "tahad ennast minuga koos lolliks teha?"
-
me läksime alla koreograafide saali ja sel ajal kui margus makile voolustepslit otsis, istusin ma käsitugede all toolil ja kuulasin, kuidas lavaka omad radioheadi tegid.
see on üldse üks meeldivalt korduv asi. samal ajal, kui ma oma kämpfilmi tragöödiastseeni ette valmistasin, sai samuti avatud akende läbi linnateatri radioheadi kuulata.
vahepeal tuli jaak akna peale ja siis ma olin nagu: "kuula. nad teevad seda lugu..."
ja vahepeal ma käisin mööda maja ringi ning võtteruumi tagasi jõudes oli kristjan nagu: "nad mängisid 'just'-i".
mulle meeldib niiviisi.
...
igatahes. margus küsis mult, et: "tahad ennast minuga koos lolliks teha?"
ja siis me olime koreograafide saalis ja ma püüdsin margust süüdistada minu nukivigastuses. (ei õnnestunud. me mõlemad teadsime, et ma lõin täiesti niisama.)
ma ütlesin veel, et see oli enesekaitse.
margus ütles, et jajah, parim enesekaitse on ju rünnak.
mina ütlesin, et täpselt.
vähemalt umbes nii see dialoog käis.

siis pani margus mingi kohutava trance loo mängima, mis algas umbes 7-sekundilise hüpertrummibiidiga ja jätkus siis harjumuspäraselt.
ja siis me tekitasime moderntantsukava.
ja läksime üles, ajasime inimesed saali kokku ja avasime peo, lugedes väga väga võltsi ehtsusega paberilt eurovisioonilikku tervituskõnet.
(jim: kahju, et keegi esinema ei tulnud. me peame vist kõik koju saatma, sest mis pidu see ilma esinejateta ikka on.
margus: aga kuule, jim. mul tuli pöörane idee. mis oleks kui esitaks praegu ühe tantsu?
jim: sa mõtled nagu täiesti lambist või?
margus: nojah.)

nii see läks.
peale pöörast tantsu, mis kätkes endas kohati justkui juhuslikke sünkroonliikumisi, kuulutasime välja ülesande: kõik kursa omad pidid meelde tuletama oma esimese aasta jõulueksami paarisetüüdid ("ma jätan su maha" ja "me saame lapse") ning alates 23:00st neid esitama hakkama.

ja üritus hakkas elama, nagu uue südamega operatsioonipatsient.
me ujusime kurbusevabas nostalgias ja naerus.

.
ja siis juhtus midagi, mida pole tükk aega juhtunud.
üks tüdruk juhtus. üks kavala liikumise ja hirmutava pilgunutikusega tüdruk. üks viljandi kooli näitleja, kes mängis mihu (kursavend; pealesunnitult personaalne seksuaalsuunitluste analüütik) filmis ühte iseendaga päris sarnast plikat.
ta hakkas mulle korda minema ja juhtus see, et ma olin jälle 13. ma taipasin, et see värk on sama.
13 ja 20: põhisätted on endiselt samad.
boy sees girl. girl looks at boy, boy starts tripping around, thinking of stupid things to say that wouldn't sound so stupid. meanwhile, girl meets badass hiphop boy on dancefloor. boy feels dumb, incompetent, 13 all over again. boy proceeds dancing with classmates, all the while staying close to girl with hiphop boy but that never leads to anything at all and soon boy thinks that his irrational fear of talking to nice girls has become so old, it's no longer a matter of being shy - it's a matter of bad taste.
anyway.
party ends and boy goes down the stairs. girl sees boy descend down staircase and says good bye, t'was nice getting to know you. boy says, well, we didn't really get to know each other, did we? girl says, we can now say hello to each other if we ever happen to meet on the streets. boy says, yeah, and you can even cuss at me if you want. you can tell me to go fuck myself.
girl seems surprised, but joyous nonetheless.
now we know each others' names. and i know that i'm still the same.
yep.
same ol' jim.

moskva juurde sai takso tellitud ja koos filmitudengitega kodude poole sõidetud.
lõpus läksin ühe filminoormehega, kes juhtumisi elab väga lähedal, mereäärse bussipeatuse juures taksost välja ja ta palus, et ma oma kroonise mündi ja (~)50 senti temale annaks.
ta andis 2 kroonise paberraha vastu.
ütles, et ta kogub rauda. ma tahtsin teada miks, aga ta puikles natuke.
siis ütles, et tal on plaan koguda laekatäis eesti münte ja sente ja siis visata see laegas kariibi merre.
väga elav plaan. naeratama paneb.

.

ma olen vähe maganud. montaažiööd ja nii.
ja täna hommikul jäi samuti magamine 4&poole tunniseks, sest õ fraktsiooni naljatõprad tahtsid hommikul lennujaamas võtet teha.
nii et tegime võtet.
ja peale seda trampisin eesti raadiosse, et nelega koos 5 tunniks kuuldemängustuudio heli imevate sikksakkseinte ja lae vahel ennast teiseks rääkida.
see on koht, millest ma tõenäoliselt veel räägin, sest teist sellist kohta ei ole, nagu seal.
ma olen seal veel tihti ka. iga päev nädala lõpuni.
mängin häälega. see on väga põnev mäng, ausalt. väikelapselikult põnev ja äge.

-x-x-x-
anyhoo.
tänane päev tõi halvava kõlaga õuduslugusid vägivallast sõprade ja tuttavate seas ja siis tuli jälle nõrgukese hipi tunne. vist. see, et "what's so funny 'bout peace, love and understanding?", nagu ühed laulusõnad käisid.
kuigi ma ei saa või ei või enam vägivalda inimloomusest eraldada. see on sisse ehitatud, eos. ja ma arvan, et konsenuaalne vägivald või vaenulikkus on tegelikult põhjendatud ja mitte-halvav. mitte-kahjulik isegi.

jah, on küll nii, et seda teemat saab veel edasi jälitada, et mingil hetkel s&m-i ja sääraste suhtlusvormideni välja jõuda.
aga mul pole põhjust sellest edasi rääkida. pole ühtegi põhjust sinnani jõuda.

mu silmade sees on veidi liiga soe klaasvatt ja kael ei saa pea kaalust enam väga hästi aru. mu pea on nüüd naljakas, nagu ma vist alguses ütlesin.
nüüd on nii ka, et ma ei oska reaalsusest lugu pidada. midagi arvata. magamatus teeb nii. daki teab. teised ka. monitori ümbritsev riiul võiks praegu isesüttida ja sellest poleks suuremat lugu.

'-.-'

aga vägivallast veel.
kolbaga raamat on põrgu poole teel olev ilu.
ja seal oli üks hetkestik täna. üks niivõrd kurb hetkestik.

seal raamatus on üks väga katkine mees. terve triloogia räägib sellest mehest ja valgete kaantega + kolba pildiga raamat on triloogia viimane osa. see väga katkine mees satub ühte kohutavasse majja, kuhu viiakse ühel hetkel sunniviisiliselt ka üks blond 5-aastane jõmpsikas. ta röövitakse ühest teisest kodust ja viiakse sinna kohutavasse majja.
üks neetud-õel rikas mees, kelle kodu see maja on, tekitab poisipõnnile ühe kiire ja lihtsa visuaalse nipiga trauma, mis jääb tõenäoliselt kestma. poisipõnn kuseb pidžaamapüksid täis.
ja siis see väga katkine mees krabab poisi ja jookseb temaga vannituppa, püüdes teda abitult rahustada. ta paneb poisile vannivee jooksma ja teeb üleliigse vahusiirupiga vee roheliseks.
ja siis ta püüab jõmpsika mõtteid mujale ajada, meenutades ühte vana lasteraamatu riimi.
siin on see, mis nad rääkisid...

[hell's half acre, p. 262]

Would you, I say. Would you could you in a box?
He stands there, breathing.
Not with a fox, he says. Not in a box.

südant murdev.
ja ma võin sulle selgitada, miks, kui põhjus praegu ebaselgeks jääb.
ainult küsi.
ja ma arvan, et kui sa terve seesinase sissekande selle punktini läbi lugesid, oled sa veidralt motiveeritud inimene.

punkt.
x

----------------------------------------------------
I Tool [album] Lateralus
II A Perfect Circle [album] Mer de Noms
----------------------------------------------------

elu saab monteerida

2005-06-13T00:42:00.000+03:00

tere.
kõndisin kesköö lähenedes tibutavas piisasajus lõhnavate sirelite ja pelgu paneelmajade vahel ja filmi muusika kordas ennast peas ja ma tundsin ennast poolenisti reaalsusest eraldatuna, sest ma olen praeguseks hetkeks liiga palju järjest monteerinud.
öösel ka veel. see tripib eriti ära, kui öö läbi monteerida. see oli esimene asi, mida meie jaak-kristo-jim tandem koos õppis kui me oma esimest arvutimontaaži-filmi tegime.
enne ajaloo eksamit.
me arvasime, et me teeme selle filmi enne öö hakku valmis, aga tegelikult läks ilusti uperkuutidega järgmisesse päeva, kuni kõigil olid lollid multikategelaste näod peas.
siis läksime magasime kodudes ja siis ärkasime, et veidi õppida ja siis ootas öö taga ajalooeksami hommik.

.

igatahes.
ma pean seda veelkord üle lihvima, sest arvuti paneb mulle süstemaatiliselt näkku. järjest.

aga põhjus, miks ma üleüldse tibupiiskade ja sirelite vahel kõpsisin (parema jala lühiaegse lihasekrambiga), oli see, et ma otsisin jaaku ja leidsin ta lõpuks kätlini juurest.
ja siis ma näitasin neile veidi vigast versiooni oma latsekesest, aga neile meeldis ja kätlin ütles, et: "lahe kämp."

.

10 tunni pärast algab kinolinalinastus mustamäel.
kui arvuti mind taas sallima hakkab, teen ma siia bloogi lühinäite, kuidas teha nii, et jaak omal pea otsast ära lõikaks.

- 9

2005-06-12T00:14:00.000+03:00

endiselt digitaalmontaaži lõikelaual linte ja pilte oma äranägemise järgi kokku kleepimas ja mul on 9 tundi jäänud. siis pean kassetiga bussi peale hüppama ja kooli sõitma.
ja kasseti peal peab olema valmis film.

tahaks lugeda kolbaga raamatut või niisama lesida, aga rocknroll, eks.
tagasi lõikelaua juurde.

jellybean_poiss

2005-06-11T07:37:00.000+03:00

jaagu pool oli filmivõte ja kui see 23:00 paiku lõppes ja kui ma koju jõudsin, algas montaaž, mis kestis praeguse hetkeni ja algul (kui väljas veel pime oli) oli väga naljakas ja hullumeelse laadiga see kõik, aga nüüd kipuvad mu silmad tarduma vale fookusega eimillelegi kindlale ja ma ei julge enam edasi monteerida.

seega kukutan end voodisse.
kell on 7:34.
tere hommikust, armsad filosoofid & robotid.

ta lõikaski omal pea maha

2005-06-10T03:51:00.000+03:00

kell on 3:47 hommikul ja ma olen jälle kodus. linnud laulavad akna taga ja punaste kõrghoonete kohal on beebitaeva sinine. jaak lõikas endal pea otsast ära.

homne võtteõhtu toob selguse, mis teda sellise kleepuva ja lögase lõpptulemuseni tõukas.

aga noh, nagu öeldakse: "pulmadeks saab terveks."

teeme

2005-06-09T18:36:00.000+03:00

täna õhtul ma püüan teha nii, et jaak omal pea otsast ära lõikaks.

[filmivõte. režii eksamitöö. must-valge tummfilm, pealkirjaga #1 (poiss), #2 (tüdruk) ja #3.]

välgatused möödunust

2005-06-07T19:58:00.000+03:00

.
peale "maleva" piltidest läbi käimist vajusin hollandi "crash" teatriprojekti piltide folderitesse ja, oh, i'm a slut for memories...

härdaks võttis küll.
öine rotterdam. liialdatult kumavad reklaamid, kirjatablood.
digitaalfotode oranž.
ahh...
.

aga ma olen selles mõttes tobe, et ma kukun kõiki pikemaid ja intiimsemaid olelusi hiljem romantiseerima. ma tean seda ette, kui ma kusagile jälle ära lähen.
ma tean, et kui ma tagasi jõuan ja natuke tavalist elu jälle elanud olen, hakkavad üleküpsenud värvidest rõsked meenutused lainetena läbi kõhu voogama.

aga kui ma romantiseeritavas hetkes sees olin, siis ma nii ei tundnud. ma lihtsalt olin. jõlkusin, vahtisin ringi. tegin ühe või kaks keskpärast nalja. tegin pilte ja naersin, aga vahepeal oli täiesti ükskõik. vahepeal olin tüdinud või kurb või mis iganes.
ja teadsin ette, et varsti algab romantiseeringufaas.

ma tahaks osata käesolevaid hetki sama kirglikult sisse ahmida, teistega jagada, rikastada.
aga ma olen millegipärast selline tagantjärele-emoja.

.

slut for memories, yeah.
kaon kolbaga raamatusse...

suvi - sügis '04

2005-06-07T19:23:00.000+03:00

ma hakkasin kuulama the walkmeni ja enne kui ma arugi sain oli kadunud suve romantika sisse pugenud ja siin on 4 pilti "maleva" teise (septembrikuise) võtteperioodi päevilt.
saaremaa.
-x-x-x-

kertu auto tagumisel istmel. teel sadamast kuressaare teatrimajja.
me elasime teatris, jah. see oli võluv.
-x-x-x-

kursavend jürgen ja karvased mikrofonid linnusekünka pikkade puude ja jope kapuutsi all.
-x-x-x-

jah, kõik olid rõõmsad, et taevas anarhiasse usutakse. merle jääger oli ka rõõmus.
-x-x-x-

marion loeb võtte ajal kooliraamatut.
mina, seevastu, ignoreerisin koolikohustusi ja umbes jõulude paiku keelas õpetaja mu novellilavastuse ära, sest see oli liiga toores olnud.
mina mõtlen, et see oli punk ja krambistav emotsioonipomm.
-x-x-x-

...ja käima läks järgmine album.

---------------------------------------------------
the walkmen [album] bows and arrows
---------------------------------------------------

silent night

2005-06-06T23:24:00.000+03:00

kolba pildiga raamat ja voodi, mis teeb seljale liiga.
igavuse ja igatsuse klaasist noad hõljuvad väljaspool nägemise piire ja torkavad vaikselt, vaikselt.
vaikselt.

kui ma päevavalguses oma kõige siiramatest ja kangematest vajadustest sama intensiivselt teadlik oleks, siis ma ei vireleks nii palju.

aga ma tean, et täna tuleb taaskord üks lühikese pimedusega öö, kus ei ole mitte midagi peale selle hirmsa valguse, mis kardinateta akendest näkku voogab.
ja et und ei tule.
midagi ei tule.

.

oli traagilise kõlaga?

------------------------------------
interpol - leif erikson
------------------------------------

drip 4 & #11

2005-06-06T17:33:00.000+03:00

kui me theatrumi teatris olime koos kristo ja siretiga, siis saal oli väike ja musta värvi seintega, publik catwalk-lavale väga lähedal ja lavaelu ise nagu oranž-sinine goth-pitsitavnahkne unenä. vihmarabin kajas summutatult läbi madala lae ning rõskus oli seinte taga aimatav. vähemalt 3 inimesel (minul nende seas) korisesid kõhud kui laval oli vaikus ja ma mõtlesin, et äkki see oli õhurõhu ja -niiskuse ja kõige säärase pärast.
mulle väga meeldis Gombrowicz'i / Petersoni / vhk "Iwona, burgundi printsess".
nahk-korsettide ja kaame väljanägemise kontroll
(1)-(2)-(3)

.

vihmapilv hõljus majja sisse. (kes suured aknad lahti jättis?)
igal juhul seadis ta end #11 tuppa sisse.
kusjuures tema jutus ei olnud mitte üheski sõnas õigekirjaviga. melanhoor vihmapilv võib ilmselt grammatikaõpetusega lisaraha klientidelt välja teenida.

küll aga kerkis pilve tulekuga esile reeglistiku küsimus.
on eeldatav, et kui rajatakse bordell, siis hakatakse seal kokku lepitud reegleid painutama ja murdma, sest bordell iseenesest on niikuinii seaduse piiridest väljaspool seisev institutsioon.

mul on vaja konsulteeruda Madám Dakiga, et välja selgitada, mis saab lugude pikkusereeglist (min. 3 lk.) ja mis saab esialgu välja kuulutatud võistlusest.

peagi tuleb selgus.

.

kolmandates uudistes nii palju, et:

x i'm still an idiot for your poetry;

x ma saan fiktiivsetes maailmaruumides paremini hakkama kui reaalsetes;

x ma tahaksin hullult käia inimestega, aga ma ei oska nendega olla ja tegelikult olen ma halvem kui ma vahel eneseülendamiseks ette kujutan.

.

puhkamisvõimetu sissekanne

2005-06-06T01:17:00.000+03:00

midagi suurt peab tegema ja midagi suurt peab juhtuma.

10 tuba

2005-06-04T17:58:00.000+03:00

bordell on täitunud maagilise tubade arvuga: 10.
sest melanhoorad #8, #9 ja #10 marssisid vabatahtlikult reas sisse ja pakkisid oma asjad lahti.
ütlesid, et nad tulid sinna, et jääda.

mitte niisama.

.

väljas on raske vihm ja aken on piiskadest täpiline.
lähen kristoga teatrisse vhk lõputükki vaatama.

.

värsket vihmaõhku puhugu.

kui sa näed suurt smiley-face'i taevas lendamas...

2005-06-03T16:41:00.000+03:00

peale eilset jagelemist tegemata koolitööde ja ühe üllatuseksamiga (<- neid peab lihtsalt armastama, või mis?) lollitasin ennast kristoga koos Linnateatri ette. ja kui hakkas ilmnema, et kristo ei ole mingi teatrite ukselukkude avaja, tuli kusagilt kuuldus, et pileteid on veel ja siis ma läksingi kassasse ja ostsin pileti, nagu aus kodanik. "loomade farm" on olulisi hetki täis. see on nagu suur momentide taimelava. ma oleks tahtnud täna juba tõmmelda etv-s (me tegime paviljonis filmi, ma näitlesin seal. mängisin telekat...) et "oh, mäletad seda kohta, kus..." ja nii edasi. aga ei saanud. ma oleks üllatusi inimestelt röövinud.

ma jälgisin neid radioheadi lugusid mingi mureliku hoolega, umbes nagu ma peaksin seda muusikat katki tegemise eest kaitsma. aga radiohead tuli haiglaselt välja ja katki ei läinud.
haiglane oli, jah.

vanad head teatri-issued astusid muidugi mängu. seal oli aega selleks küll, et nad tulla saaks. (minu kõrval oli üks koht vaba ka. issue sai istuda ja issuetada.)
lihtsalt, kõik see, et mis edasi saab kui etendus lõppeb ja mis on muutunud. kogu see meeletu taldade, ihu ja hinge hõõrumine vastu erinevaid põrandaid. päevad päevade päevade kaupa, et lõppude lõpuks jõuda sellesse eilsesse punkti, kus publik tuli karjana kokku ja lavaõhku sisse ahmima hakkas. ja siis see sai läbi.
ja mis saab edasi? ...
ah, las see jääb praegu nii. see on lihtsalt minu issue ja kohustuslik tõmblemine. ma ei või ju ühtegi muljet ega mälestust sellisena võtta, nagu see on. alati on vaja asjad värvikirevaks melodraamaballiks ehtida.

külmaks jättis see teater mind küll. ma küll ütlesin nädalapäevad tagasi veikole, et teater jätab mind üldiselt külmaks, aga niivõrd külmaks pole mind ükski teater varem jätnud.
tõesti külm oli. tõesti koolonparemsulg.
pingiridade alla tuleks lõkkeid teha. (jaanipäeval eriti!)

kumb saab teatrist rohkem: näitleja või vaataja?
ma arvan ja loodan, et näitleja.

mu jutt jookseb rappa.
igatahes.
kuigi mul oli 'saalis' väga külm, on tänased järelmälestused "LF"-st soojad, beežid ja maheda tikupuu maitsega.
ma tahan, et seda nähtaks, sest siis ma saan hästi paljude inimestega tõmmelda, et "mäletad seda kohta, kus..."

.
aitäh, tore 22.

drip_3

2005-05-31T23:47:00.000+03:00

kujuta ette, et sa elad uinunute realmis ja see kõige ilusam - see, kes on sinu ihade põhjus - laseb su eriti stiilselt maha, nagu noir koomiksis.

ma ei romantiseeri surma väga tihti üle.
tere. ma olen 20 aastane poiss.
borderline case. (mitte, et ma uhkeldaksin. ja mitte et teised põlvkonnakaaslased samuti piiripealsed juhtumid poleks...)

--

taaskord on põhjust bordelli ukse vahelt sisse lipsata ja rõveroosat natuke sisse neelata.
täitus 7. tuba.

borderling apdeit

2005-05-31T01:55:00.000+03:00

bordellis
on tänase öö seisuga
6 täis kirjutatud tuba.

täna lisandunud tekstid Kara Lynnilt ja maialt on olulised.
.

drip_2

2005-05-31T00:45:00.000+03:00

i'm the idiot for your poetry.
-

ma tahan oma unenägudesse elama minna ja mitte tagasi tulla.

"minaolinsiinweb" läks internetieetrisse.
ja jüri tehtud pildid on enneolematult ilusad. ära jää neist ilma.

--------------------------
i am x - simple girl
--------------------------

dribble

2005-05-30T00:53:00.000+03:00

ma ei tea, mis minuga toimumas on, aga mul on hea meel sõprade üle, sest nemad toovad mu tagasi kui ma nende lähedal olla saan.

ma ei ole siia paljutki kirjutanud viimasel ajal, sest ma ei taha detailidega tüüdata.
ja ma ei taha sellest kohast teha mureraamatut, nagu ma dakile kord mitte kaua aega tagasi ütlesin.

nii et ma lohisen ja tilgun mööda maad.
ja loodan, et ma ei muutu perverdiks.
ja loodan, et ma hakkan vaikselt saama asju, mis ma tahan.

---------------------------------
einstürzende neubauten.
---------------------------------

astu sisse

2005-05-28T00:05:00.000+03:00

-x-x-x-

Melanhoorade Bordelli uks keerati 3 minutit tagasi lukust lahti.
Ja te olete sisse palutud.

Sosistan ette ära, et maja on seest roosa ja ebamaitsekas, nagu lubatud sai.

.

ma ütlen veel niipalju, et üks kaunitar nimega Inspiratsioon - heitlik, nagu ta on - otsustas mõned meie kirjutajad hüljata. ajutiselt, ma usun.
mistõttu jääb Bordelli uks veel mittelukustatuks.
seal on veel tube, mis ootavad tekste.
seal on veel sinule tube.

.

Te olete sisse palutud.

-x-x-x-

tik...tik...tik...

2005-05-27T13:09:00.000+03:00

.
.

täna avatakse melanhoorade bordell.

ma räägin veel.
varsti.

kergust.

hele

2005-05-23T01:44:00.000+03:00

mis mul praegusel ajal on, on kergekujuline masendus ja see kaalub tõesti väga vähe ja ma tean täpselt, millest see tuleneb ka.
lisaks ei oska ma täna inimestega suhelda. ma ei tahaks, et see kogu aeg nii oleks.
pidev logisemine ja sisemine rabedus - need on nõmedad.
ma tahan osata olla inimestega koos. tõeliselt olla nendega koos, mitte lihtsalt meetermõõdusüsteemi järgi läheduses.
"falling out of cars" kipub meeles korduma. see on jälle ühe raamatu pealkiri.
falling out of cars.
taaskord: pole seda lugenud, aga nimi puges raamatupoes mällu.
ja nüüd ilmutab ennast. hõõrub vastu külge, nagu ilus vaim.

ja...
mõtlesin, et kirjutan unistustest, aga ei julge.
ei kirjuta.
aga need on iseenesest kirjutamisega seotud

-x-x-x-

kalli kursavenna marguse uues kodus oli lõbus väike koosviibimine.
margus elab saunas. vanalinnas. päris saunas, mitte metafoorses saunas. koos oma parima tüdruksoost sõbraga.
sauna eesruum on elu-/köögi-/magamistoaks sisustatud ja saunalavale on samuti väike armas ase ära tehtud juhuks kui tuleb tuju minna sauna magama.

seal saunas elas enne üks soome perekond, aga siis nad läksid kõik taisse reisule. täpselt hiidlainete ajaks.

-x-x-x-

chuck kirjutas essee.
kes teab, see vast hoolib, et lugeda.

& head ööd.

korraks mainin

2005-05-22T00:55:00.000+03:00

paranoiasurin sees alates hetkest, mil "üks vastamata kõne" kinos peale läks ja hollywoodi punaste kiimalaternate alustel nahkdiivanitel klubitümmi saatel lärmama hakati.
peale-00:00-aegsetel linnatänavatel oli ka palju käralist ja uusi poeriideid kandvat noort rahvast.
rabe tunne oli sees. tundlik, nagu lõtv kitarrikeel.

aga see pole midagi hullu.
lihtsalt niisama on. mõtlesin, et korraks mainin.

nii et ma kaotan ennast literatuursetesse keskkondadesse nii palju kui saab.
mõtlen läbi teistsuguste peade.
see on tore.

-x-x-x-

saatke melobordell [at] yahoogroups [dot] com aadressile neid asju, mida te sinna saatma peaksite, aga ei saada.
ärge laske sellel üritusel õnnetuks jääda.

ja kui viitsid, siis the fade.

ma usun, et sa oled tore.

-----
Lisand 13:45:
5 päeva Melanhoorade Bordelli tähtajani!
-----

üks elanik sees...

2005-05-15T13:42:00.000+03:00

1 tuba on täitunud ja ma pean teile ütlema, et kui ka ülejäänud kirjutajad sellise proosaga sisse hõljuvad, saab see olema üks ilus bordell, mida külastada. ja miks mitte kauemaks jääda.
sisse end seada. olla ja lugeda.
satiinpatjadel lebades.

levitage sõna, et melanhoorade bordelli toad ootavad täitmist.
see on parem maja kui nime järgi otsustada võiks.
see on.
on.

12 päeva.

novellivõistlus, nüüd.

2005-05-14T03:03:00.000+03:00

x
x
.

kell on 3:03 ja melanhoorade bordell on avatud, aga tühi.
kirjutame selle koos täis. meie ju oskame. meie ju olemegi melanhoorad ja see uhke nikerdistega maja on meie üledramatiseeritud pesa.

kirjuta novell, miinimumiga 3 lehekülge, mille keskmes oleks melanhoor ja tema töö.
ja bordell.

ja siis saada oma lugu aadressile melobordell [at] yahoo [dot] com (lisatud 14.mai'05).
iga novell saab selles majas ühe maitsetult ülekaunistatud toakese.

tähtaeg on 13 päeva pärast 27. mail 2005.
kirjuta, melanhoor. ära lase majal tühi seista.
kirjuta teksti.

viljandist tagasi

2005-05-13T10:17:00.000+03:00

käisime terjel külas viljandi lähistel ramsis.
istusime ja seisime õhtu- ja ööpimedas aias, panime ükshaaval terje pere jopesid endile selga ja pepu alla ja tegime nalju lasteaialastest - mihkel, elina, karin ja terje olid kohalikule lasteaiale reklaamvideot filmimas käinud ja põnnidel oli seal parajasti "okasroosikese" näidendi proov käinud. seal tantsis konn viikingiga ja roosipõõsastel oli ka oma tants. prints oli tülpinud ja aeglane ja ei viitsinud oma kepphobusega ringi kapsata, kuigi kasvataja vehkis entusiastlikult oma jalgadega ja ütles "noh!"
seal oli üks heidik-laps ka, kellele ei jätkunud rolli ega kostüümi ja kes oli vist teistest lastest aastakene noorem ka. heidik istus üksi kusagil tagumises pingireas puutooli peal ja oli õnnetu näoga.
aga me tegime muid nalju ka ja läksime natuke üle piiri.
see pagana piir nihkub kogu aeg kaugemale.

umbes veerand kõigist naljadest said peale naeruhoogude vaibumist läbi arutatud ja analüüsitud. õige ka, kui me juba tudengid oleme. ikka tuleb arutada, et mis kohast alates naljakas hakkas ja miks see nii naljakalt mõjus ja mida oleks kehvemates naljalugudes teisiti võinud jutustada.
see oli ka naljakas.

terje punaste pükste ja sinise särgiga tore õde vaaritas meile lauda ja voodikohti katta nii ööl kui varahommikul. lubas puhkusele minna kui me kõik ükskord tallinna poole tagasi oleme põrutanud.

~ 6:30 hakkasime viljandist ramsilt tallinnasse tagasi sõitma: sass, mina, karin ja küka.
sass vaatas tahavaatepeeglisse ja nentis, et tema silmad on nagu tuviv*tud.
kõkutasime naerda.
see oli tänase päeva esimene kõkutus.

reede 13 ja tee äärse puu oksa peal istus must ronk (või vares. mis nende erinevus on?).
ja tee peal oli ka surnuks sõidetud must kass. hiljem möödusime veel ühest surnud kassist, aga see oli juba tallinna pool ja see ei olnud enam must.
eeldused autoõnnetuseks olid igatahes antud.

raadio 2-st lasti chalice'i uut laulu nimega "hitimeistrid" ja ma tahtsin raadiot tänukirehoos emmata.

meie põlvkonnapeenralt on siiski mõned südant hellitavad õied tärkamas.
meil on lapsi, kellele tahaks paisid ja kingitusi teha. meil on andekaid jõmpsikaid.
mu usk sai järjekordselt taastatud.

peale etendust & bordellivärk ka

2005-05-11T01:24:00.000+03:00

peale etendust tuli komisjon lava juurde ja surus kätt ja läks ära.
siis ma valasin tehnikarõdul topsi sisse veini ja nele ütles "ohoh" ja lubas mulle hiljem midagi öelda.
siis pisteti põranda-avast roosa vihmavari üles, lisandkirjaga:

"jimi!

me ei
jaksanud
sind
oodata

(etteheide!)"

aitäh, maia ja karolin. ma hakkan sellega moodne välja nägema suvevihmases tallinna citys.

siis võttis karl mind pakiraami peale ja me hakkasime polymerist jaagu poole sõitma, jaak sealsamas meie kõrval oma uhke käikudega rattaga. jaak tegi sõites isegi suitsu.
jah, ja minul oli ühes käes veinitops ja lihapirukas. teine käsi oli karli ümber. külg-ees istusin. mitte kaksiraksi.
pärast vaatasin, et t-särgi peal oli paar veiniplekki. karl pani ju üle äärekivide vahepeal.

jaagu pool sai huumorit ja skisofreeniajuttu ja pulmajuttu.
karl kavatseb teha nädalased pulmad, kui ta abiellub. kusagil talus. niiviisi, et kõik on seal ja ei pea aja peale ära minema.
karl rääkis "kurbuse sümfooniast" ka. poola helilooja ii maailmasõja järgne sümfoonia.

-x-x-x-

melanhoorade bordell.
taevalanguse kartja, tead sa, ma mõtlesin, et ma kirjutan sinu nime nende sutenööride järele sulgudesse, aga mõtlesin ikkagi ümber, sest ma kardan, et see oleks raiskamine. sa oleksid meesmelanhoorana natuke suurem tõmbenumber, ma usun, sest meeshoorad on ju defitsiidid.
ma ei tahaks näha, kuidas sa oma potensiaali täiel määral kasutamata jätad.

Daki novellivõistluse idee meeldib mulle väga.
paistab, et huvi on ka, nii et nüüd jääb üle veel reeglid ja tähtajad paika panna ja siis hakkab pihta.
pärast paneme need kõik kusagile nähtavasse kohta üles ja naerame/nutame. maia saab neid enda seinale kleepida, kui need talle meeldivad. v-o esitame lugude kogumiku kultuurkapitalile, et päris melanhoorade bordelli rajamiseks toetusrahasid saada.

hakake ennast juba vaikselt mukkima.

---------------------------------------------------------
juana molina [peaaegu kogu album] tres cosas
---------------------------------------------------------

keskpäevane idee

2005-05-10T12:23:00.000+03:00

.
avaks melanhoorade bordelli?

meil on vaja leida üks suur, vana ja lagunev ja maitsetult ülekaunistatud maja.
ja meil on vaja bravuurikat madami. (Daki?)
ja meil on vaja tänavatele sutenööre.

laineme internetist välja, paneks asjad liikuma?

koolonparemsulg
(jooksen filmitundi tagasi)

1 lemmikumaid luuletusi (by chaarlz)

2005-05-10T12:01:00.000+03:00

"Question and Answer"
Charles Bukowski (1920-1994)
(from the last night of the earth poems)

he sat naked and drunk in a room of summer
night, running the blade of the knife
under his fingernails, smiling, thinking
of all the letters he had received
telling him that
the way he lived and wrote about
that--
it had kept them going when
all seemed
truly
hopeless.

putting the blade on the table, he
flicked it with a finger
and it whirled
in a flashing circle
under the light.

who the hell is going to save
me? he
thought.

as the knife stopped spinning
the answer came:
you're going to have to
save yourself.

still smiling,
a: he lit a
cigarette
b: he poured
another
drink
c: gave the blade
another
spin.

-x-x-x-

jah.
kesse sind siis päästab kui mitte sina ise?

...ja kõik need inimesed, keda sa tegelikult enda juurde ihkad ja igatsed.

mõru maik on man sel lool.

tragöödiat, komöödiat, linke nendeni

2005-05-08T23:17:00.000+03:00

.

"I really believe it's the moments we can't talk about that become the rest of our lives. It's the moments we cannot process by telling a story that destroy us in the end."

The Observer (Sunday May 8, 2005)

see on hea lugu Chuckiga ja Chuckist, eriti inimestele, kes temast veel eriti midagi ei tea.

.

eilne cat sex interruptuse stseen lõppes sellega, et ema pesi kassi ära (sest ta oli ila täis) ja siis Kiti hüppas mu teki peale sel ajal kui ma arvuti taga olin ning vahtis mind väga õnnetu ja pisikese näoga oma märja sorakil karvakasuka seest.
ja kui ma lõpuks pöördusin ta poole, et teada saada, milles asi, astus ta paari sammuga minu juurde ja hammustas mu kätt.

täna käib kräunudes ringi ja viskab mulle aeg-ajalt etteheitvaid pilke.

.

ja ära jäta ennast taevalanguse kartja sõnadest ilma.
vaat, kus reaalsus kadus.

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
cat power [album] you are free --- mille jaak mulle eile kinkis. aitäh, jaak. nii nii hea.
---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

...ja kass sai!

2005-05-07T12:18:00.000+03:00

ma pean sellest kirjutama...

kõigepealt olin jaagu juures selle asemel, et monteerida. tegime nalja ja muud juttu ja siis ma läksin 23:35-se bussi peale ja sõitsin kodupeatusesse mere äärde.
kõndisin peatusest üle pimeda muruplatsi, the mars volta kõrvaklappides psühhedeelitsemas ja silme esine hägune (sest prille polnud peas).
ja siis...

ma hakkan trepikoja ust lahti tegema ja märkan silmanurgast mingeid kasse. maja seina ääres, hämaruses.
ja, fakk. üks on all, teine peal. pealmine kass on mingi valge-rohe-laiguline siledakarvaline suli ja alumine kass on meie beež Kiti.
meie süütu kass.
mõlemad vahivad mulle tardunult otsa.
mul pole prille ka peas, nii et ma pole kindel, kas see on päriselt ka tema. ja ma ütlen: "Kiti?"
Kiti vahib endiselt jube ehmunud näoga otsa ja suli-kass ronib oma üheööpartneri pealt ära, astub veidi eemale ja jälgib situatsiooni. Kiti kõnnib väga arglikult ukse juurde, justkui küsides, et "kas mind tuppa ikka lastakse veel?"
ja suli-kass tuleb vaheldumisi lähemale ja läheb kaugemale, justkui kõheldes, et "ei tea, kas ma peaks Kitile head ööd ka soovima ja ütlema, et ma helistaks hiljem, kui ma numbri saaksin või kas ma peaks hoopis selle pika tüübi ees vabandama?"

see oli nii kohutav, et ma hakkasin naerma.
ja väike Kiti oli krampis. häbelik. peitis ennast trepikotta ära.

ta pidi järelikult õue saama niiviisi, et ta hüppas meie 3. korruse rõdult alla.
viskus öhe ja kohe sai. automaatselt.

-x-x-x-

15 halli lehekülge

2005-05-06T19:05:00.000+03:00

täna tuli mere pealt väga paks ja hall pahvakas udu.
lihtsalt hakkas järsku hõljuma. tuli üle mere poolsete majade katuste siia ja keerles, nagu suits, akendest mööda.
ema arvas alguses, et tulekahju. vanaisa ütles kohe, et see on mere pealt tulnud udu. sest see oli liiga heledat värvi selleks, et põlemis-suits olla.
me tegin sellest pilti ka. jaak andis eile digika tagasi.

sellesama udu sees olen ma nüüd suurema osa päevast püüdnud päästa ühte 15-leheküljelist lugu. see pidi algul olema suur peatükk ja kõik, aga see on niivõrd halli sisikonnaga, et ei kõlba vist isegi novelliks. õudne. halb on olla ja ma ei taha seda enam näha.
aga see pidigi ju niiviisi käima. kirjutad 1000 lehekülge halli sitta ja alles siis hakkab udu kaduma ja värvid tähemärkide seest välja nõrguma.
kirjutad 2 romaani valmis, paned need põlema ja hakkad päris kirjanikuks.

aga mul on kahju sellest tekstist. mul on kahju sellest ajast ja vaevast ja kangetest kontidest.

ööajad on absurdsed

2005-05-06T01:22:00.000+03:00

ma olen viimasel ajal intensiivsemalt hakanud mõistma, et ma kipun öö sügavnedes hulluks minema.
"hulluks minema" - vaat, kus on ülekasutatud väljend. hulluks läinud inimesed on tegelikult hoopis teistsugused. hulluks minemine on tegelikult hoopis tõsisem asi.
aga midagi minuga toimub küll kui kõik on ümberringi magama jäänud.
midagi sellist, et und ei tule ja tahaks rindkere luugid lahti teha ja sealt kaudu välja ronida ja siis õue natukeseks ajaks jalutama minna. või metsa. öösel. mul on maja taga mets.

vihik #10

2005-05-05T20:58:00.000+03:00

selle postituse lõpus on kirjas, miks me sassiga paar päeva tagasi vihikut otsisime.

täna oli võttepäev. meil on koolis ülesanne teha ühest kursakaaslasest 5-7 minutiline dokumentaalfilm. loosi tahtel tekkisid väga must-huumor-tüüpi paarid.
üks tüdruk teeb ühest poisist, kelle südant ta umbes aasta aega veristas.
see sama poiss teeb ühest tüdrukust, kes mind natuke veristama juhtus.
ja mina teen mihust, kelle hobiks on minu kompamine, jälgimine ja seksuaalsete orientatsioonide uuringute raames hooti hulluks minemine.

joonas oli operaator ja me panime kõik endale triiksärgid selga ja tegime härrasmeheõpetus-kokasaate. materjali tuli kokku üle tunni ja pärleid sadas klõbinal vastu ühikatoa põrandat.
nüüd jääb üle veel tunni aja muundamine seitsmeks minutiks.
(ja tegelikult ma pean veel ühe muusikalise etteaste koolis üles võtma. mihu ei tea sellest ise midagi. linastusel saab teada.)

.

ja nüüd vihikust.

me otsisime sassiga kõige uuemat vihikut sel rõõmustaval põhjusel, et meie mõlema novellid avaldati seal.
sassi novelli pealkiri on "valentin 2000";
minu - jimi - novelli pealkiri on "viivikal mürk neelatud".
ma räägin praegu vihiku 10. osast, mille alapealkiri on "noori autoreid 2005".
seal on lisaks minu ja sassi lugudele veel chalice'i ja ultramelanhooli robert kurvitza luulesõnu ja veel tekste tekste tekste.
nii et kui sa mõtled, et äkki oleks huvitav lugeda, püüa see raamatupoest üles leida. meie sassiga ei leidnud.

pdjms

2005-05-03T12:21:00.000+03:00

~every word in this post is going to collapse~

nägin täna lugusid.
1)hommikul näitas hollandist tulnud makedoonia naine meile eksperimentaalfilme.
seal oli film, mille tegi üks mees.
mees õppis 6 kuud ühte laulu pähe. 6 kuud. laul on ise väga kuulus: "stairway to heaven". aga mees õppis seda tagurpidi laulma, sellepärast kuluski pool aastat. kui lugu selgeks sai, sõitis ta üheks päevaks londonisse püha pauluse katedraali treppide ette, pani kaamera ja maki käima ning laulis tagurpidi mängivale kitarritaustale tagurpidi lauluviisi peale.
hiljem, montaažis, pööras ta kogu loo ümber ja tulemuseks oligi ühe-kaadriline film sellest, kuidas üks mees tõmbab suitsu ja laulab (nagu aja ja ruumi vahel ära nihestunud inimene) püha pauli katedraali ees laulu "stairway to heaven" samal ajal kui tuvi tagurpidi trepist üles keksib ja inimesed tagurpidi tagasi-edasi jalutavad.

2)sain sassiga kokku ja me rääkisime peaaegu kõigest, liikudes aeg-ajalt uude kohta, olles alustanud etv kohvikus, keskel olnud viru rahva raamatus, edasi olnud apollos ja lõpus olnud apollo ees laua taga, süües aeg-ajalt šokolaadikomme, mida tõnis meile heasüdamlikult kehrwiederi köögist ja kõrvalt lauast napsas.
ma rääkisin sassile, et inimene ei pea oma liiki tingimata jätkama ja et selles ei oleks eriti midagi halba kui inimesed välja sureks. sass oli enam-vähem nõus.
üleüldse liikusime me ringi sellepärast, et me otsisime kõige uuemat vihikut.
hiljem ütlen, miks.

3)läksin no97-sse ja see on nüüd täpselt see põhjus, miks kõik selle postituse sõnad kokku varisevad (kuigi mulle meeldib sõna 'collapse' rohkem... kõlaline kirjeldusjõud on tugevam).

- värisemine

- kerge jutustamine teatri ees peale etendust (peamiselt) veiko ja otiga.

lisalugu- jaak küsib mu'lt umbes kuu aega tagasi laseringis, et miks kõik näitlejad kogu aeg näitlema hakkavad kui nendega rääkima hakata. ma ei mäleta, mis ma vastan, aga praegu ma vastaksin, et sellepärast, et läbi mängu saab inimene väljendada ennast ükskõik kuidas ja see tundub mulle loomulikumana kui see, et inimene väljendab ennast kogu aeg ja alati ainult ühte moodi. ma arvan, et üks inimene ei ole tegelikult üks inimene. ma arvan, et üks inimene on ükskõik kui mitu erinevat inimest. valigu ise. ja näitlejad teavad, et nad võivad olla keegiD teiseD kui olukorra hetketunde pärast tuleb isu olla korraks keegi teine.
(natuke loll jutt, aga hea, et sa alguses ette hoiatasid, et iga sõna selles postituses kokku kukub - toim.)

- bussiterminal. üks väike hüperaktiivne poiss sinise dressipluusiga, kes alati sööb krõpse või komme ja kellest ma pole varem siia millegipärast midagi kirjutanud, tõukab suurtele seinaäärsetele raamitud fotodele hoogusid sisse, et need kiiguksid. kiiguvadki.
ta pillab mitu korda sõiduteele sebra peale komme maha ja muudkui korjab neid uuesti üles. vahepeal ta jookseb minu bussipeatusesse ja ronib mu kõrvale külma toru peale istuma. kõlgutab jalgu natuke, hüppab maha, lööb käega ühe patsu vastu toru ja jookseb jälle sebra peale komme pillama.
ma siis vaatan seda kohta, kuhu ta just patsu lõi ja kahe toru vahelisest praost paistab oranž kommipaber.
siis ma vaatan selja taha sebra poole ja poiss lihtsalt passib seal, ootab keset sõiduteed seistes bussi.
ma kardan, et ta jääb bussi alla, aga siis ta jookseb sõidutee pealt ära.

- bussiterminal. nahktagiga ja õlgadeni rippuvate mustade juustega noormees karjub maruvihaselt arusaamatus keeles ja kõnnib sõidutee peal edasi-tagasi. sõber kõmbib talle järele, püüab midagi seletada. aga vihane noormees kõnnib hästi vihaselt eest ära ühte kaugemasse bussipeatusesse. ma arvan, et ta hakkab seal kellegagi kaklema.

- bussiterminal. vihane poiss ja sõber ja veel üks sõber (kõik väga kurja väljanägemisega) tulevad minu bussipeatusesse ja ma arvan korraks, et nad annavad mulle peksa.
ei anna. läheme koos bussi peale.

- bussiterminalist väljasõit. hüperaktiivne väike poiss istub põlvili bussi kõige esimese üksikistme peal, kõht seljatoe pool, ja vaatab järgmisel istmel istuvale tädile otsa. tädi vaatab muid asju, väldib ebanormaalset silmsided.
poiss hüppab istme pealt maha ja jookseb bussi tagumisse osasse ja sealt tagasi ette. niiviisi paar korda järjest.
seejärel istub poiss minu ette (trügides ennast ääre pool istuva pleieriga poisi jalgadest üle).
hüperaktiivne poiss vaatab vahepeal taha ja ma kujutan ette, et ta hakkab hüsteeriliselt röökima, kui ma ta nime küsin.

- bussis tallinna hotelli juures. ma vaatan taevasse ja taevas on tumesinise ja lillaka poole tumenev, hämarduv. ja ma vaatan, et tumedam osa oleks nagu suur kate patjadest.
patjadest.

4)ja ma mõtlen ja mõtlen, et ma peaksin oma mõtted kirja panema ja samas ma ei taha mitte midagi rääkida ja ei tahagi mitte midagi.
ja samas meenub mulle, kuidas ma päeval sassile kerge südamega rääkisin, kuidas inimesed ei pea tegelikult tingimata paljunema ja et selles ei oleks eriti midagi halba kui inimkond välja sureks.
ja ma ei saa öelda, et ma tagantjärele mõeldes enam endaga nõus ei ole. aga ma ei saa praegu aru, kuidas ma sain midagi sellist öelda.

-x-x-x-
see kõik juhtus täna päriselt.
mul on juba praegu kahju, et tänane siinne tekst nii võltsilt ja küündimatult kõlab.
-x-x-x-

~ja iga sõna selles postituses variseb kokku. no97 pärast~

mis su silmad arvavad?

2005-05-02T18:16:00.000+03:00

on see kole kui need lingid üleval on?

hetkeseisu raport

2005-05-01T20:10:00.000+03:00

eilse teatri muljed ujuvad veel sees.
pärast päevast kirjutamise spurti oli suhtlusvaim nii uimane, et ma ei kutsunudki kedagi endaga kaasa. ma lootsin, et äkki leian teatrist kellegi hea inimese eest.
ja oligi nii.
mu kunagine klassiõde oli seal ühe karguga ja kargu käepidemel oli punane helkur küljes.
ja karl ja rainar olid seal. etenduse lõpus võtsid nad pikema tüdruk-näitlejate embamise ette. poistele ei andnud nad midagi. tüdrukud, seevastu, said neilt isegi lilli.
ja argo ja marion olid seal. ott oli seal.
teatris on alati häid inimesi ees ootamas.

igatahes oli jube hea pärast kirjutusreivingut draamateatri väikeses saalis beeži köiemetsa ära kaduda.
hea maik jäi kurku ja suhu. siiamaani on head maiku tunda.
"suveöö unenägu"... ma korraks mõtlesin, et kas shakespeare'i vaim oli ka äkki saalis. tal oleks väga veider ja erutav vaadata oma teksti tegu ja nägu 21. sajandi teatris.

jah. seda pidingi ütlema. et seal oli beež köiemets, millest välja tulles jäi hea maik suhu.

-x-x-x-

teistes uudistes veel niipalju, et ma mõtlesin välja, miks ma kirjutan kirjutan seda, mida ma kirjutan kirjutan.
kõigepealt on tung.
aga sellele lisaks on see nagu olukordade ja sündmuste intensiivne läbi elamine, mis loodetavasti teeb mind edaspidi teatud torgete vastu immuunse(ma)ks.
nagu tuulerõuged. võtan vabatahtlikult pisiku sisse ja lasen sellel ennast näksida kuni tal jõudu jätkub ja astun siis haigevoodist terve(ma)na välja, teades, et tuulerõugeid ma enam ei saa.

wishful thinking.

-x-x-x-

2 märkust iseendale:
- ma ei tohiks nii palju kir-kirjutamisest rääkida. loll kohmetu tunne tuleb. ja laused sel teemal ei ütle teistele otseselt midagi.
- ma peaksin blogikujunduse korralikuks muutma. roosatamine ja mummutamine elasid oma napid ajad ära.