watch the mellon collies blossom
----z-elektripaberneljapäev, detsember 23, 2004
haihtu siin.
minu eneseportree on iiveldustunnet tekitav.
täna oli ilus kirjutamispäev, kuid café latted tühja kõhu peale ja ekslemised üha lumisemaks muutuvas linnas muutsid mind hüplikuks, ebastabiilseks. kogu aeg oli tunne, et kukun pikali ja samas tuli tasakaalutaju pidevalt võnkudes tagasi ka.
mu naeratus oli õhtul veel tõmblev.
peale kirjutus-sessiooni margusega hakkaski mul halb end vaimusilmas vaadelda.
millegipärast on mul alati pisut enesejälestuslik tunne sees peale seda kui nalja on liialt palju tehtud. selline higise roti tunne, kes on peale pidu õue tuule kätte jahtuma jäetud.
vastik, ühesõnaga.
samas, "selle jõe" põhjas on üks vaikne ja salajane veevool, mis ütleb mulle, et kirjutamine on hea.
kirjutamine on hea. ja tänane päev oli sellepärast hea.
sest maailmas on hullumiseks rohkem põhjuseid kui terve mõistusega jäämiseks.
(ütles pubekas ja keeldus ümber mõtlemast)
üks asi, mida ma soovin, siiski, on see, et ma muutuksin tähelepanelikumaks. et hajameelsus kaoks kuuse alla minema ja ei tuleks enam kunagi tagasi.
sest muidu ma kõnnin ühel päeval sihitult otse valgesse kaduvikku teadmata isegi, et nüüd olen ma läinud. jäädavalt.
ma ei tea, kust alalhoiuinstinkt tuleb. tõesti ei tea. see on üks asi, mida tuleb veel ühel hetkel lähedalt põrnitseda ja uurida. mikroskoobiga.
sest see on üks paganama kahtlane instinkt. kurvastavalt absurdne ja põhjendamatu isegi kohati.
praegu, aga, on nii, et täna sain less than zero läbi loetud ja ma tean kindlalt, et ma ei tohi iial lasta enda elul jõuda sellisesse seisu, nagu see raamatu peategelasel clay'l oli.
pealiskaudsus on hirmutav asi.
käisin rimis ja valisin parajasti endale suurest külmkapist õiget piimapakki kui ma leidsin end kahe veidra tüdruku pilkude alt. üks neist ütles: "päris kena isegi. kui neid prille poleks."
tüdrukud läksid ära ja mul oli tõsiselt kõhe olla.
ja siis mulle meenusid need tuhanded korrad, mil ma poisse sama kerge pealiskaudsusega tüdrukuid arvustamas kuulnud olen. ja ma ei teadnud, mida muud arvata kui taaskord seda, et pealiskaudsus on plastikust lits.
/---/ wonder if he's for sale. /---/
/---/ you're a beautiful boy and that's all that matters. /---/
/---/ disappear here /---/
less than zero - bret easton ellis
täna oli ilus kirjutamispäev, kuid café latted tühja kõhu peale ja ekslemised üha lumisemaks muutuvas linnas muutsid mind hüplikuks, ebastabiilseks. kogu aeg oli tunne, et kukun pikali ja samas tuli tasakaalutaju pidevalt võnkudes tagasi ka.
mu naeratus oli õhtul veel tõmblev.
peale kirjutus-sessiooni margusega hakkaski mul halb end vaimusilmas vaadelda.
millegipärast on mul alati pisut enesejälestuslik tunne sees peale seda kui nalja on liialt palju tehtud. selline higise roti tunne, kes on peale pidu õue tuule kätte jahtuma jäetud.
vastik, ühesõnaga.
samas, "selle jõe" põhjas on üks vaikne ja salajane veevool, mis ütleb mulle, et kirjutamine on hea.
kirjutamine on hea. ja tänane päev oli sellepärast hea.
sest maailmas on hullumiseks rohkem põhjuseid kui terve mõistusega jäämiseks.
(ütles pubekas ja keeldus ümber mõtlemast)
üks asi, mida ma soovin, siiski, on see, et ma muutuksin tähelepanelikumaks. et hajameelsus kaoks kuuse alla minema ja ei tuleks enam kunagi tagasi.
sest muidu ma kõnnin ühel päeval sihitult otse valgesse kaduvikku teadmata isegi, et nüüd olen ma läinud. jäädavalt.
ma ei tea, kust alalhoiuinstinkt tuleb. tõesti ei tea. see on üks asi, mida tuleb veel ühel hetkel lähedalt põrnitseda ja uurida. mikroskoobiga.
sest see on üks paganama kahtlane instinkt. kurvastavalt absurdne ja põhjendamatu isegi kohati.
praegu, aga, on nii, et täna sain less than zero läbi loetud ja ma tean kindlalt, et ma ei tohi iial lasta enda elul jõuda sellisesse seisu, nagu see raamatu peategelasel clay'l oli.
pealiskaudsus on hirmutav asi.
käisin rimis ja valisin parajasti endale suurest külmkapist õiget piimapakki kui ma leidsin end kahe veidra tüdruku pilkude alt. üks neist ütles: "päris kena isegi. kui neid prille poleks."
tüdrukud läksid ära ja mul oli tõsiselt kõhe olla.
ja siis mulle meenusid need tuhanded korrad, mil ma poisse sama kerge pealiskaudsusega tüdrukuid arvustamas kuulnud olen. ja ma ei teadnud, mida muud arvata kui taaskord seda, et pealiskaudsus on plastikust lits.
/---/ wonder if he's for sale. /---/
/---/ you're a beautiful boy and that's all that matters. /---/
/---/ disappear here /---/
less than zero - bret easton ellis
posted by tndplk # 1:39 AM 
+
fantastikud
+
-
on
