watch the mellon collies blossom

mul käivad vahetevahel seest läbi sellised pehmed ja uimastavad olustiku-unelmad või visioonid.
unistused asjadest, mis võiks olla, sest nii oleks ilus ja nukker.
nagu melanhoorale kohale.

ma mõtlen, et hirmus uhke oleks olla vene näitleja.
või kui mitte praegu, siis ehk järgmises elus.
olla tohutult elav ja temperamentne. tohutult inspireeritud ja samas vaevelda elu agooniates.
võtta teiste vene näitlejatega viina ja rääkida asjadest. kakerdada, lõuata, nutta.
näidelda vanades vene filmides. "briljantkäsi", "12 tooli", "saatuse iroonia ehk hüva leili".
"moskva pisaraid ei usu" - miks ka mitte.

see tundub nii kuradi romantilisena.

venelastel on süda ja hing kuidagi teistmoodi katki.
ja vene kunstnikud on kuidagi teistmoodi tundlikud, siirad.

vene kirjanike tekstid, vene muusikute lood, vene lavastajate filmid... neist õhkub välja mingit hämarlõbusat südant murdvat kurbust. ja komöödiat. naeru ja nuttu paratamatuste üle.
mis on kurvem kui vene tragöödia? ja millises tragöödias veel kibedamalt naerda saaks?

jah... vene näitleja... see oleks uhke.

(väga sugestiivne romantiline unistus minu arust)