watch the mellon collies blossom

letting cables sleep-cafe del mar

...."silence is not the way..."
 

saladus ei ole saladus enne kui sa seda kelleggi jaganud ei ole...

ta on kujutletav hõljuv element su peas...mis ootab....ja ootab...midagi /kedagi...mis teeks temast saladuse...
 

need saladused on sellised, mis teevad südame alt külmaks.
ja hirmu tekitab, kui sa mõnel kaardil iseenda saladust näed.

nii hästi sõnastatult.
 

merilin//

ma arvan, et saladusi on kahte liiki. ühed on sügavale sisse juurdunud. neist ei räägita mitte kunagi.
teised on sellised, millest ei taheta rääkida, aga räägitakse ühel hetkel ikkagi, sest tegelikult tahetakse neist lahti saada.
esimest sorti saladused muutuvad heal juhul teist sorti saladusteks (juhul, kui need on sellised, mis avaldamata jäädes happelaadselt söövitavama hakkaksid.)

head saladused on vist enamasti juba eos kahe või enama inimese vahel ära jagatud.

halvad... nende kohta ütles chuck teadagi mida. "...it's the moments we can't talk about that become the rest of our lives. It's the moments we cannot process by telling a story that destroy us in the end."
me oleme mõlemad seda juba tsiteerinud...

.

ma tahtsin tegelikult öelda seda, et kui inimene hakkab ääriveeri vihjama mingile isiklikule hämarteemale, siis see näitab, et tal on vaja kedagi, kes temast selle loo lõpuks välja pigistaks.
aga kõige sügavamatele juttudele ei vihjata isegi ääriveeri mitte.

huvitav, milline oleks maailm, kui keegi ei varjaks oma sisemisi varje?


daki//

PostSecret on nii hullumeelselt aus koht.
kusjuures, lisaks hirmutunnetele tekitab see ka mingit veidrat soojust, nagu seal kohtaks mingit ennenägematut inimlikku lähedust. filtriteta inimlikku puudutust. ma ei tea. sa ju mõistad, mida ma öelda tahan.
ausus, nagu eikunagi varem.
ausus, nagu ei iial enam taas.