watch the mellon collies blossom

ühel möödund hetkel tuli Punase Hanrahani poolt kontraliigutus minu neetud ilu kaebeloole ja sellele eelnenud siirupijutule.
ma oleksin ise vast samuti pisut liiga otseselt neid jutte mõistnud.

praegu olen õhuline ja kontrollitult hajevil. peale haapsalus olemist, kus oli sümmeetriamaja.
kus me tegime 2 etendust.
kus lörtsi polnud, et kehadesse sadada. kus miinustel ei olnud asu.

.

et öelda selgemalt, las ma räägin veel ühe loo:

mind hellitavad, mind kõditavad ja ergastavad pool-inimesed-pool-masinad.
androidid. lapseliku sõnaga "robotid".
"beautiful android with icewater veins" will christopher baer'i sõnadega.
nad värskendavad mind oma immuunsusega ja sellega, kuidas inimesed neid igas loos võtavad ning jätavad justkui nad polekski miskid. ja nemad - androidid - nad vaatavad seda kõike pealt oma jahesiniste silmadega, läbi metallkapi õhuvõrestiku või läbi supermaanteeäärse kohviku akna või läbi harjumatul määral orgaaniliste sirelipõõsaste õie-oksa-&-leherägastiku, pärast seda, kui keegi nad metsa on jätnud ja ise linna tagasi sõitnud.
jälgivad seda kõike ilma, et nad silmi pilgutama peaksid. (kuigi mõni neist võib ehk pilgutada ka - see oleks pisike stiliseeritud silmalaumehanism, et lisada ehedust.)

mulle meeldib nende juures see, et neid vaadatakse vaikse rumala hämmeldusega. ja et samaaegselt suhtutakse neisse alahindavalt, sest nad on siiski kodumasinad, mitte elavad inimesed.
mulle meeldib see potentsiaal, et peagi võivad nemadki hingama hakata. päriselt tundma hakata. päriselt aru saama hakata.
et nende tulevikust koidab midagi, mis on võib-olla kohutav, aga võib-olla puhtalt ilus.
midagi jahedat, nagu jääkuubikud, mis lõugade vahel krõmpsuvad nii, et keel tuimvalus, aga samas nii kuumust leevendav hea, et see tekitab mõnu, kui see läbipaistev veepuru roosas märjas suukoopas lahedaks rahuks muutub.

androididel on elu ilma tagajärgedeta.
a life without consequences.
ma laenan inglise keelt tihti, ma tean. inglise keeles on vahel õigem kõlaemotsioon. vahel.

inimesed, seevastu, on tundelised olevused, pehmed kiud kõva luustiku ümber. hing. palju mõtteid, illusioone, visioone ja südamemooduseid.
mind hämmastab inimese võime paraneda.
kui käele lõikub sügav kriim, siis see kasvab ise kokku. rakud hakkavad edasi hargnema, kuni üks äär puutub teist ja nahal on vaid vaibuv arm. mis kaob ilmselt ajaga.

ja laveerides nõnda tundetu ja tundelise maailma vahel, "tehise" ja "pärise" vahel jääb silma, kõrva ja südamesse niivõrd palju ebaausust, ilu, ebaausat ilu.
mitmetimõistmist, ja pinna all surisemist.
mõrinat. värinat.
asju, mis näivad nii, aga tões on teisiti.
ja vahel on see ebaaus ilu välja idanenud kõdupinnasest. mullast, mis tundub must, aga tegelikult, valguse käes lähemalt vaadates, on tumepunane, nagu see oleks mingi vedelikuga varem üle kastetud.
oletame, et see võrsunud ebaaus ilu on peen graatsiline taim. habrasroheline, pisike.
ja kui seda lähemalt vaadata, siis võib ehk võpatades märgata, et tal on lehed lõikavalt teravaservalised. et need on nõgeste edasi arendatud kaksikõed ja et need on altpoolt tulnud. lilled. otse Luciferilt.

mis sa siis teha saad kui mitte nutta, aga olnud ilu siiski eitada ei saa. minevikku veel ei muudeta. (vist.)

vahel ma olengi justkui android, kes vaatab seda pealt. vaatab midagi kohutavat pealt ja imetleb selle ootamatut orgaanilisust. selle südamemurdmisjõudu.
olles inimene, liigutab see kõik mu närve ja ajab mind nutma. mis ei ole üldsegi mitte kaunistav silmamehanism, vaid päris, ehe, Tunne.

see tunne, et mulle ei meeldi, mis ma nägin, aga miski oli seal ebaausalt ilus.
miski seal õpetas mulle uue peatüki selgeks Inimeste Loost.
või peaksin ma ütlema 'Loomusest'? 'Loost' on ilusam.

mulle ei meeldi valu ega posttraumaatilised seisundid.
aga ma imetlen inimesi kõigis nende faasides ja seisundites. nende võimelisuses luua armastuse värve ja õndsuse tuulepuhanguid. ja nende tahtes, siiras vihavajaduses, lammutada ja tuhastada. teha olematuks teisi omasuguseid.
tumm jahmatus tekib siis.

ja mulle meeldib, et androidid ei saa sellest kõigest veel üldse midagi teada.
ei oska teada. ei saa veel aru.

-x-x-x-

ma olen tagasi tallinnas.
varsti kleebin pilte haapsalust.