watch the mellon collies blossom

et vaigistada katkioleku imetluse halvasti väljendatud teema:
destruktsionist ma ei ole.
aga mulle tundub, et headus ja kurjus on ühe lõhestatud terviku 2 poolust, mis millegipärast ei taha siin maailmas kokku tagasi sulanduda, vaid põrkuvad selle asemel kokku, nagu kaks kõva metallitükki.
ma arvan, et koos nad oleksid vägev ühtsus, ühtlus.
mateeria ja/või energia, mis oleks vastuoludest üle. mis ei oleks see ega teine, vaid olekski Kõik.

ma olen ennast veidralt väljendama hakanud. ja kui mulle soigumised ei meeldi, siis miks ma seda viimati veidi teinud olen?

-x-x-x-



haapsalu kultuurimaja teatrisaal lavalt vaadates.


saalilae täppvõrk.


meie toa vannituba. / argliku teismelise autoportree, justkui.

.

haapsalu kultuurimajas oli nii palju mustreid, nii palju korrapärast ilu.
rütmid. sümmeetria.
maja keskel oli vabaõhuaiake, kus kasvasid okkalised puud ja kus olid valgest plastikust aiatoolid, aialauad. seda kohta kutsuti kui "linnakärast eemal" ja koridorist vaadatuna kutsuti seda "akvaariumiks".
seal oli etendusejärgne kalk-kõleda, kuid veidralt vana nukkude teatri lava moodi ruumis laulmine ja gootilik koleduselähedus. seal oli rikkalikult rämetsev ja räigusi lahmiv prominentmees M.

ja seal oli linn, kus oli klaasipuhuja. evald okase muuseumi taga-aias.
oranž lõõmahtav ahjusuu, nagu tuhat celsiuse kraadi või rohkemgi.
seal oli naerukrambikõõksumisega alanud öö, kus tagumik hüppas voodiäärel ja kõht andis valule aina lisa ja lisa.
õrnvaimustav linnahingus.
ja ülikummaline rahvateatri esietendus. hirmveider, võiks öelda.

pea töötab tuimalt, jämedalt.
ei kirjuta praegu rohkem. kell on ma ei teagi, kas öö või varahommik. twilight mornight.

kui me ära tulime, oli kultuurimaja fuajees varahommikune voodite müük.
kiletatult kahes reas olid nad. 2990.- ja edasi.
veider.
seal oli veel ka muuseum ja raamatukogu.
ja veel sada pisikest salakohta ja -koridori, kus öösel sai paljajalu bokserite väel kõnnitud, nagu loll.
silmad prillideta fookusevabad.