watch the mellon collies blossom

vahel kui ma kuulen, et keegi saab ilma põhjuseta peksa ja kaotab teadvuse või et keegi on vangis või et gigantse toorjõuga maavärin & tsunami pühib 20 000+ inimest ja miljon nende nikerdatud asja eksistentsist minema, ei saa ma enam aru, milliste asjade üle mul on õigus kurta ja millal olen ma ületanud piiri ja muutunud hellitatud tattninaks, kes ei mõista iial, kui hea tema väikene elu tegelikult on (teistega võrreldes).

kas tragöödiad on kõik ühe-sama tugevusega või on tragöödial ja tragöödial ka vahe?

naljakas, pöffi ajal ma kurtsin margusele, oma kallile kursavennale, et fakk raisk, mul puudub igasugune ülevaade sellest, et milliseid festivalifilme tasub vaadata ja milliseid mitte.
ja siis me taipasime jälle, et see on heaoluühiskonna laste mure.
mure.
selline ongi vahel mure. "ma ei tea, milliseid filme vaatama minna."

vahel ma lihtsalt ei tea, kas ma tohin olla kurb...