watch the mellon collies blossom

käisin eile "Juliat" vaatamas ja see võttis ootamatult sisemuse tublisti tühjemaks.
naljakas on see, et kuigi ma läksin etendusele koos margusega, oli teatris tegelikult pool kursust.
kõik ilusasti paarides.

mihu teeb minuga seksuaalse orientatsiooni alaseid eksperimente.
juba pikemat aega.
see on nii arusaadav, et tobe lausa.
aga eile see muutus ärritavaks.
mihu on väga kindel, et ma olen homo.
ja kahtlustab ilmselt, et mina ja margus oleme kuum armastajapaar.
homoseks ja kõik muu värk särk.
ütles mulle Draamateatri kohvikus veel, et mul on täpselt see sama klaasistunud pilk silmades, mis pededelgi. kusjuures klaasistunud pilgu all mõtles ta tegelikult pööritavaid silmi.
puhtalt nõme.
aga margus ütles mihule selle peale: "aa, jah, ma olen ka seda raamatut lugenud."

hiljem andis margus mulle teada, et mihu on mind juba suvest saadik imelikult jälginud. maarja sünnipäevast saadik.

.

peale "Juliat" tulid teatrimõtted tagasi, nagu poltergeistid, kelle eest mul mõneks ajaks ennast ära õnnestus peita.
nüüd ma tean jälle vähem, mis minust saab.

mitte keegi ei maininud mulle lapsepõlves, millised enese küsimärgistamised 20ndate eluaastatega kaasneb.
kõik rääkisid ainult puberteedist, et "jaa... oi kui see tuleb, siis on kõik... siis on täitsa lõpp."
bitch please.
kõik mu sõbrad on katki.

ja me ei tea, mis meist saab.
me ei tea, mis meist saab.

.

ma pean nüüd kirjutama.
muidu ma ei taha ennast enam näha.

.

aga jääme nalja pärast ellu.
vahest võtame veel midagi ette.
ah?
kamraadid?


"saatus - sind on hüütud heitlikuks.
ole heitlik, jah."