watch the mellon collies blossom

pasaüledoos saabus eile; edasi tulid järelannused, mis keerasid saavutatud haripunktile veel vinte peale.
doominoefekt.
murphy seadused.
tead ju küll.

olime jaaguga kahekesi tema pool. korteris on remont pooleli, nii et kogu õhk oli värvi parfümeeriaga ära mürgitatud.
vaatasime ühe kassetitäie Hollandis üles võetud videomaterjali läbi. seda oli kokku umbes tund. ja materjal oli nii nii halb. sealt saaks ainult mõned sekundid sõela peale jätta. sekundid, kus keegi teeb ilusa näo pähe ja kaamera ei värise põhjendamatult veidrate nurkade all.
kassette on veel ja veel. ja homme on Tõraverre sõit. inimesed tahaksid vist dokumentaali näha. aga... ma ei tea... üldse pole enam soovi selles jubedas materjalis sonkida.
fotod on palju-palju ilusamad. ja räägivad oma hääletus staatilisuses kauneid lugusid, mis juba praegu, 3 kuud hiljem, nostalgiapisteid kõhtu lööb.

siis tuli öö & me külmetasime mõnda aega ilma asjata õues ja ootasime minu bussi, mis ei tulnud. läksime sisse tagasi. vaatasime telekat.
ja telekast tuli soppa.
mingi jõuetu ameerika sitcom / sms-chat alasti naiste piltidega, liikumatu blondi webcam-saatejuhipreili ja eminemi muusikaga / JERRY SPRINGER!
fuckin' YES.
teemaks on "avaldamata räpased saladused".
kahesajapealine publik röögib rituaalselt, vihaselt: "YOU ARE GAY! YOU ARE GAY! YOU ARE GAY!" peale seda kui üks mees on oma vennale üles tunnistanud, et ta on juba pikemat aega venna pruuti trukkinud ja siis lisaks veel kõrvalt natuke ühte meest õnnelikuks teinud.
ja siis publik röögib: "WE WANT LESBIANS! WE WANT LESBIANS! WE WANT LESBIANS!" peale seda kui Jerry on välja kuulutanud järgmise saatekülalise - ühe väga koguka ~35-aastase naise, kes trukkis ühte teist väga kogukat ~35-aastast naist ja siis veel salaja tollesama naise ~30-aastast väga kogukat õde, kusjures üks õdedest väitis end teadvat, et sister on lesbi ja teine väitis end mitte teadvat, et sestraa on mitte-hetero.
petja-lesbi ütles Jerry Springerile, et ta sooviks enne ülestunnistust saada veel viimane romantiline momentum koos selle põhiõega. ja siis tuli põhiõde lavale ja naised hakkasid jõuliselt suudlema. põhiõde rebis petja-lesbil akti käigus särgi eest katki.
ning siis kui nad maha rahunesid ja toolidele istusid, ütles petja-lesbi oma huulepulgamäkerdistest plekilise näoga: "I've been sleeping with your sister."
siis saadeti see teine sister rahva ette ja kõik kolm suurt naist hakkasid üksteise peale karjuma.
lavale tulnud sister karjus mäkerdatud näo ja võdisevate rindadega lesbi peale, et: "What? You bitch! You've been screwing my sister!?" ja selle sisteri õde karjus omaenda õe peale, et: "You've been screwing my girlfriend!?" jne. jne.
jne. jne.
jne.
saatele on juurde tulnud uued animatsioonid ja värgid, nii et kui keegi kellelegi kallale sööstab, lendab ekraanile plärtsti sinine latakas kirjaga "KAPLOW!" vms.
ja kui keegi ropendama kukub, hakkab tema suu ees tõmmeldes hõljuma must silt kirjaga "CENSORED".

saate lõpus istusid kõik ilusad patulised publiku ees pinkidel.
kusjuures nende seas oli ka üks valgehalli peaga lühike-lühike vanamees, kellel olid mustad (nii värvilt kui sisult) stringid peas. tema lugu oli selleks hetkeks juba ära olnud kui me jaaguga Springerit vahtima sattusime.
igatahes.
publikus hakkas mikrofon ringi käima ha igal ühel avanes võimalus saatekülalisi solvata, sõimata ja alandada.

now, THAT'S entertainment.

jaagul oli õigus.
ta ütles, et mõned inimesed on loodud paska tootma.
aga meie ei ole.

tõsi. meie ei ole.
ma ei räägi ainult endast ja jaagust. ma räägin meist.

eks me tegelikult toodame pidevalt paska, tahes-tahtmata.
aga tead ju küll, mida jaak mõtles.

.

paar ja pool tundi tagasi tõmbasin kodus endale väljaskäimisepüksid jalga ja need olid seest märjad.
kass.
kuses.
mu pükstesse.

.

bussis maandus minu ette istuma üks parm.
onu, kes auras nõnda teravalt, et aken oli udune ja mu rindkerre ilmusid pehmed torked.
kui onu aknast välja vaatas, varastasin pilguheite tema ninast.
paistetuspunnid hoidsid seda koos.

.

busside istmekatted reedavad kehvasti koos püsivate inimkehade lekkeid.
aina raskem on valida kohta, kuhu kellegi võikamad mahlad veel imbunud pole.

seista on tore, aga bussid on tihti väga täis.
ja seljakott on suur.
vahel varastatakse värke.
särke.

.

mind on pikemat aega vaevanud üks kohutav vana naine räpases kahvatuhallis/sinakas mantlis, mille taga on suur julge lõhik. tuulise ilmaga hakkab mantel tagant lehvima, lendlema.
tal on alati kapuuts peas.
ja tal on alati suu lahti.
surnuroosa läikiv interjöör. ümar keel.

ta on kõndiv dekadents.
kõndiv surm.
me jagame sageli bussi.
ja ükskord istus ta minu selja taga, surudes mind (ilmselt endalegi teadmata) oma kehaliste lõhnadega meelemärkusetuse servale.
mu hingetoru kippus mädanema.

ma kardan seda naist, sest ta sümboliseerib minu jaoks seda kõige hirmsamat, kõige julmemat ja jubedamat elu lõpplahenduse varianti.
üksik. lagunev. ekslev. alalhoiuinstinkti poolt endiselt töökorras hoitud tragöödia.
[lõpetatud kell 7:20 pm]
mul on mõttes tema jaoks nimi ka.
Lady Death.
ja ma kardan temaga koos bussis sõita.

.

ma ei tea, kas ma peaksin seda mainima, aga keegi kuses kino väljapääsukoridori juurde.
seal haiseb nüüd.
jälle.

.

mõtted söögist ainult õõvastavad mind.
sõin hommikul ühe rasvase omleti ära ja rohkem ei taha midagi.
süda on paha ja keha on ekstranõrk.
roomaks kusagile hämaramasse nurka ja jääks sinna kägarasse lebama.
jääks sinna ära kaduma.

mu süda taob praegu 2 korda kiiremini kui lubatud on.

.

kõik, mis ma siinkohal öelda saan on, et ma tahaks kirjutada millalgi loo lõhkisest-paistes-immitsevast-&-mädanevast parm-mehest, kes hakkab enesest uut inimest ehitama.
ma saan ainult niiviisi selle enda süsteemist välja.
osaliselt kasvõi.

.

homme lähme Tõraverre.
vaatame ehk tähtigi ja mõtleme ehk maailmast, kus mitte keegi ei pea kõndides mädanema.
[lõpetatud kell 9:10 pm]