watch the mellon collies blossom

----z-elektripaber

reede, veebruar 04, 2005

 

III algus

väsinud olen. ja süda on üliõrnalt paha.
aga kui ma öösel terava trance'i rütmis uinuvat kinosaali mopiga läikima nühkisin, oli sees hea tunne küll, et me margusega jälle kirjutasime. ja ma panin meie esimesele faasile punkti.

kinos oli keset filmi voolukatkestus.
heli ja valgus neeldusid kusagile musta auku ja saal jäi laealuse EXIT lambi kahvatusinakasse valgusesse.
inimesed istusid täiesti hääletult edasi, nagu nukud.
kui aeg peaks kivistuma, siis umbes sellisena see välja näekski.

hiljem sain teada, et neid voolukatkestusi oli Tallinnas mitu. kõik toimusid väga erinevatel aegadel, aga ikkagi täna. ühel ja samal päeval.
natuke rõõmus naljakas tunne tuleb sisse kui ma mõtlen, et STEREO ultramoodne klientuur istus ka mingil hetkel vaikuses ja pimeduses. umbes samal ajal kui kinorahvaski.

tjah.
nele tuli just üleeile Hispaaniast tagasi ja seal oli lund sadanud.
koolid pandi kinni ja inimesed saadeti töölt koju, sest ilm oli nende jaoks värdjalikult külm.
ja ma ei jaksaks siinkohal hakata meenutama kõiki neid uputusi ja värinaid, mis maailma rahvaid viimasel ajal järjekindlalt tasakaalust välja viib.

teate seda id_rev'i poiste laulu nimega "maailm, mille lõpp on mõeldav"?
just see laul tuleb praegu meelde.
ja ma panen selle nüüd käima ka.

.

see müstiline voolukatkestus kandub üle nii minu, marguse kui ka sassi ellu.
see ilus koletuslik voolukatkestus...

aga Elvas oli võluv.
Kristjan on vahepeal kuningaks saanud.
ja ma saan väikese Jüriga väga hästi läbi. mis pidi imelik olema, sest enamasti pidi ta inimesi võõrastama.
ta püüdis mulle päris palju asju ära seletada, aga ma ei saanud mitte midagi aru.
tuleb oodata, kuni ta reeglipäraseid sõnu ja lauseid moodustama hakkab.

seevastu sain ma lõpuks aru sellest, et ma ei saa ennast Elvas uueks leiutada ja siis tervena Tallinnasse tagasi tulla. ma pean end siin pealinnas uuesti kokku panema.
sest Elva-mina libiseb käest ja upub unne samal ajal kui ma poolenisti teadvusel olles klappidest muusikat kuulan ja läbi bussiakna jälgin, kuidas udusse mattunud lumine maailm päikese eredas valguses piirid kaotab ja ühiseks hele-hele-kollakaks kumaks sulab.



päeviku kolmas peatükk on alanud.

Comments: Postita kommentaar

<< Home