watch the mellon collies blossom

viimastel päevadel on nihe tekkinud ja ma olen hakanud inimesi vajama. tunnen lausa, et mul on vaja näha inimesi. on vaja suhelda. ma isegi kardan neid vähem... vist.
võib-olla ma olen enda üksildusele silma hakanud vaatama, muud midagi. võib-olla...


ja midagi imelikku juhtus ka. paar ööd tagasi juhtus minu ja Caitlín Rebekah Kiernan-i vahel midagi halba. ma ei tea täpselt mis see oli, aga see andis päris selgesti tunda.
unenäotasandil juhtus meie kahe vahel mingi raks.
mul oli tunne, et ma käitusin temaga kuidagi valesti ja sain talt kuidagi rängalt karistada.
see tunne hakkab küll vaibuma, aga veel eile oli mul peas halb.
nagu keegi oleks mu alateadvusele haiget teinud.
aimatav ja hägune värk.
aga alateadvus oli häiritud. ja ma kartsin natuke aega miss Kiernan-i.
ja tema pahurat halli bloogi.

ma ei ole ju ühtegi tema teksti veel lugedagi jõudnud ja juba läks meil kisklemiseks.
ometi on just tema see inimene, kelle juurde ma oma blogimisaegade jooksul kõige rohkem linke suunanud olen.
oi, ma juba kibelen "Low Red Moon"-i lugemist.


.x:x.


& nüüd tuleb pateetiline osa, mida oleks parem ehk kirjutamata jätta.

see blogerdamine on nukravõitu tegevus.
ma nagu vahendaksin inimestele mõtteid, aga samas ei vahendaks ka, sest mul pole aimugi, kas keegi seda kõike üleüldse loebki.
keegi vahel vast ikka, aga siiski.
vahel ma ei tea, miks ma seda teen.
ja siis mulle meenub, kui hea meel mul on kui ma kellegi teise blogis uue sissekande leian. inimesed on kuidagi teistmoodi avameelsed selles keskkonnas. ja see on väga väga huvitav.
paljude inimeste blogid tõestavad ja kinnitavad seda, et inimene on inimene. ja inimene on üks glitch'e täis organite ja mõtete kogum.
see on liigutav, lohutav ja ilus, kui üks inimene näitab teisele, et "näe, sa ei olegi värdjas. mina olen ka selline. ja tegelikult on see päris äge, kas sa ei arva?"

jah. see on siiani mind kirjutamas hoidnud. maia teab, et ma olen tahtnud lõpetada.

igatahes on minu jutu mõte see, et minu arust oleks see väga soojendav kui selle blogi lugeja jätaks endast maha jälje ja ütleks, et "mina olin siin." ehk midagi enamatki.
siis ma tean, et ekraani taga on veel keegi.
ja ma ei sosista jaburusi ainult sellele vaiksele kuule, kes öösiti aknast sisse vaatab.