watch the mellon collies blossom

kuuldeka põhiosa sai tänasega valmis ja nüüd ma istun pisikese lcd ekraani ees pimeda kino nurgas. selja taga käib "old boy" brutaalsusmäng ja mul on tobedalt igav.
tobedalt igav.

-x-x-x-

mu kõht on lõpetanud värisemise. kummarduda ei saa, et üle ääre kõlkuvatest jalgadest mööda vaadata, aga polegi ju vaja. katsun rinnataskut, aga kurat, mu suitsud said ju otsa. klõpsutan välgumihklit üks, kaks, kolm korda ja siis viskan alla tihnikusse. põnn võiks nutmise lõpetada.
"nägid?" ütlen. "niimoodi viskagi."
tema põsed on pisaratest määrdunud lausa. huuled tumepunased, nagu kirsid.
"põnn..."
"lind," nuuksub ta. "saad sa aru, see on lihtsalt lind. ta ei pidanud täna ära kuradi kärvama."
"ta oli haavatud. ta oli juba enne haavatud, põnn, raudselt. ükskõik kes oleks võinud talle siin peale astuda. või temast rattaga üle sõita. oleks mina sinust eespool sõitnud..."
"aga see olin mina," ütleb ta. "mina sõitsin temast üle. ja ta suri ära."
"palun viska ta alla," ütlen.
ta silitab oma näpuga linnu punnis läikivat musta kõhtu. ma arvan, et ta laulab talle midagi. või mõmiseb midagi. linnule. see on liiga kõhe, raisk. ta on ainult 11-aastane.
"anna ta mulle," ütlen.
"sa viskad ta alla."
"ei viska, lihtsalt anna."
ta libistab linnu kaalutu keha oma peopesalt minu peo peale ja pühib randmega oma lörisevat nina. linnu (-vist mingi beebivarese-) suled on turris ja ta näeb haige välja. nagu tal oleks palavikuhigi keha peal. aga ta on rohkem kui haige. ta on lõppen'd. korraks mõtlen võimalikele linnuhaigustele, mis ma ta'lt saada võiksin, aga põnn ütleb:
"anna tagasi."
"miks?"
"sest sa vaatad teda nii imelikult."
"ei vaata imelikult."
"vaatad küll. sa vaatad teda, nagu ta meeldiks sulle."
linnu tiib on poolik. ma ulatan väikse surnu põnnile tagasi. ta silitab teda edasi.
"mõni kass murdis ta varem maha," ütlen.
"kust sa tead?"
"vaata tiiba. see on poolik."
"kust sa tead, et mina seda pooleks ei sõitnud?"
"ma ei teagi. ma arvan," ütlen. "kassid murravad linde maha."
"kuidas kassid linde kätte saavad?"
"saavad, noh. ma ei tea. ma ei ole kass."
põnn vahib kaugusesse. vahib eemal laiuvat merd. vahib kajakaid. ja ma loodan, et ta ise alla ei hüppa.
"viska ta alla," ütlen.
ja ilma uue kahtluseta heidab põnn linnu õhkupidi eemale ja ta hõljub seal veidi ja kukub siis keereldes alla, läbi kõrgete puude lehtede.
"näed," ütlen. "tubli. sa andsid linnule viimase lennu."
ma tõusen ettevaatlikult püsti. pühin tagumikku tolmust, rohutükkidest.
võtan põnnil käest kinni ja ta tuleb samuti äärelt ära.
me istume ratastele ja liigume siit aeglaselt üle pehme mügarliku muruplatsi, kuni maanteeni. nüüd saab kiiremini sõita.
"kõik on korras," ütlen.
"ei ole ju. ei ole ju."
"lähme poest läbi. ma ostan sulle, mida sa tahad."
"ma tahan, et ma ei oleks sellest linnust üle sõitnud," ütleb ta. "ma tahan haihtuda."
me pidurdame kruusatolmu saatel ja pood on veel 10 minutit lahti. 9 - 18 ütleb ukseklaasi silt.
"see oli õnnetus," ütlen.
põnn vahib asfalti. togin teda korraks vastu õlga.
"kuula nüüd. see oli õnnetus. ja kass tappis ta juba enne ära."
"see pole kindel."
"kuula. ühel päeval ei pruugi sa tänast isegi mäletada. see läheb üle. ühel päeval oled sa kena, suur ja heasüdamlik poiss ja sa ei pruugi isegi mind enam eriti mäletada. võib-olla me ei satu enam koos suvilatesse tulema kui me vanemad oleme. võib-olla me ei näe enam või ei räägi enam. aga parim, mis sa teha saad on hoolitseda selle eest, et sul jaguks teistele plaastreid ja paisid. ja püüa mitte ise tahta kedagi vigastada. jäta lihtsalt see meelde."
"nii et mina olen ikkagi süüdi, et see lind surma sai?"
"ei..." ütlen. "sa said aru küll, mida ma mõtlesin."
me vaikime veidi. peaks sisse minema enne kui pood kinni pannakse.
"okei," ütleb ta. "mis me ostame?"
"jäätist."
me astume kaks sammu ukse poole, aga siis ta peatub.
"mida?"
ta lööb mind rusikaga vastu ribisid.
"sa oled nõme ikkagi," ütleb ta. "sulle meeldis, et see lind selline oli."
"ei meeldinud. lõpeta ära."
"ja ära mängi, et sa nii tark oled. sa ei ole nii vana. sa oled neliteist ainult."
"vanem kui sina."
"see ei loe."
"ma olen tüdrukut suudelnud."
"suur asi. mis sa mulle ostad?"
"mida sa tahad?"
"jäätist."
"ostame siis jäätist."
me läheme poe uksest sisse ja kelluke kõliseb.
selliseid asju juhtub, aga ma ei saa kedagi ajas tagasi saata. nii, lihtsalt, on. me oleme inimesed.
me tapame, vahel. kuigi vahel võiks mitte.

-