watch the mellon collies blossom

----z-elektripaber

teisipäev, juuni 14, 2005

 

detachment park

.
nele ütles mulle eesti raadio kuuldemängustuudios, et mul on silmad punased.
ma pean magama, ma arvan. mu pea ja kondid arvavad.
-


mul on lugusid rääkida, aga ma ei tea, kas ma leian sõnad üles (pea on tihe ja naljakas, veidi palavikulikulaadne isegi) ja ma ei tea, kas sa viitsid kuulata.

eile oli filmide linastus ja me nägime hästi palju filmitudengite ja audiovisuaalse meedia tudengite filme.
enne seda linnas r-kioski ees bussi nr. 17 oodates ilmus karolin välja ja tuli kaasa.
spontaanne.
igatahes, režii õpetaja pani mulle kokku a (liisinguga) ja operaatorielu õpetaja pani mulle b (väga pikaajalise liisinguga), ja see film on nüüd, nagu ta on. õpetlik kõigi oma stsenaariumi- ja valgustehnika- ja montaažitunnetusvigadega jne ja kämp, vist, nii et elagu ta.
ja mul on hea meel.


peale linastust oli aga laia tänava koolimajas pralle, millel puudus kava, sest kõik loodetud bändid jäid ebanõusse.
sellepärast oligi nii, et peale seda, kui ma eesti raadiost (kuuldemängu proovist) viimaks kooli jõudsin ja margust sedasi vastu kaelas rippuvat võtmekimpu lõin, et mu parema rusika nukile pisike veretilgake kerkis, küsis ta mult, et: "tahad ennast minuga koos lolliks teha?"
-
me läksime alla koreograafide saali ja sel ajal kui margus makile voolustepslit otsis, istusin ma käsitugede all toolil ja kuulasin, kuidas lavaka omad radioheadi tegid.
see on üldse üks meeldivalt korduv asi. samal ajal, kui ma oma kämpfilmi tragöödiastseeni ette valmistasin, sai samuti avatud akende läbi linnateatri radioheadi kuulata.
vahepeal tuli jaak akna peale ja siis ma olin nagu: "kuula. nad teevad seda lugu..."
ja vahepeal ma käisin mööda maja ringi ning võtteruumi tagasi jõudes oli kristjan nagu: "nad mängisid 'just'-i".
mulle meeldib niiviisi.
...
igatahes. margus küsis mult, et: "tahad ennast minuga koos lolliks teha?"
ja siis me olime koreograafide saalis ja ma püüdsin margust süüdistada minu nukivigastuses. (ei õnnestunud. me mõlemad teadsime, et ma lõin täiesti niisama.)
ma ütlesin veel, et see oli enesekaitse.
margus ütles, et jajah, parim enesekaitse on ju rünnak.
mina ütlesin, et täpselt.
vähemalt umbes nii see dialoog käis.

siis pani margus mingi kohutava trance loo mängima, mis algas umbes 7-sekundilise hüpertrummibiidiga ja jätkus siis harjumuspäraselt.
ja siis me tekitasime moderntantsukava.
ja läksime üles, ajasime inimesed saali kokku ja avasime peo, lugedes väga väga võltsi ehtsusega paberilt eurovisioonilikku tervituskõnet.
(jim: kahju, et keegi esinema ei tulnud. me peame vist kõik koju saatma, sest mis pidu see ilma esinejateta ikka on.
margus: aga kuule, jim. mul tuli pöörane idee. mis oleks kui esitaks praegu ühe tantsu?
jim: sa mõtled nagu täiesti lambist või?
margus: nojah.)

nii see läks.
peale pöörast tantsu, mis kätkes endas kohati justkui juhuslikke sünkroonliikumisi, kuulutasime välja ülesande: kõik kursa omad pidid meelde tuletama oma esimese aasta jõulueksami paarisetüüdid ("ma jätan su maha" ja "me saame lapse") ning alates 23:00st neid esitama hakkama.

ja üritus hakkas elama, nagu uue südamega operatsioonipatsient.
me ujusime kurbusevabas nostalgias ja naerus.

.
ja siis juhtus midagi, mida pole tükk aega juhtunud.
üks tüdruk juhtus. üks kavala liikumise ja hirmutava pilgunutikusega tüdruk. üks viljandi kooli näitleja, kes mängis mihu (kursavend; pealesunnitult personaalne seksuaalsuunitluste analüütik) filmis ühte iseendaga päris sarnast plikat.
ta hakkas mulle korda minema ja juhtus see, et ma olin jälle 13. ma taipasin, et see värk on sama.
13 ja 20: põhisätted on endiselt samad.
boy sees girl. girl looks at boy, boy starts tripping around, thinking of stupid things to say that wouldn't sound so stupid. meanwhile, girl meets badass hiphop boy on dancefloor. boy feels dumb, incompetent, 13 all over again. boy proceeds dancing with classmates, all the while staying close to girl with hiphop boy but that never leads to anything at all and soon boy thinks that his irrational fear of talking to nice girls has become so old, it's no longer a matter of being shy - it's a matter of bad taste.
anyway.
party ends and boy goes down the stairs. girl sees boy descend down staircase and says good bye, t'was nice getting to know you. boy says, well, we didn't really get to know each other, did we? girl says, we can now say hello to each other if we ever happen to meet on the streets. boy says, yeah, and you can even cuss at me if you want. you can tell me to go fuck myself.
girl seems surprised, but joyous nonetheless.
now we know each others' names. and i know that i'm still the same.
yep.
same ol' jim.

moskva juurde sai takso tellitud ja koos filmitudengitega kodude poole sõidetud.
lõpus läksin ühe filminoormehega, kes juhtumisi elab väga lähedal, mereäärse bussipeatuse juures taksost välja ja ta palus, et ma oma kroonise mündi ja (~)50 senti temale annaks.
ta andis 2 kroonise paberraha vastu.
ütles, et ta kogub rauda. ma tahtsin teada miks, aga ta puikles natuke.
siis ütles, et tal on plaan koguda laekatäis eesti münte ja sente ja siis visata see laegas kariibi merre.
väga elav plaan. naeratama paneb.

.

ma olen vähe maganud. montaažiööd ja nii.
ja täna hommikul jäi samuti magamine 4&poole tunniseks, sest õ fraktsiooni naljatõprad tahtsid hommikul lennujaamas võtet teha.
nii et tegime võtet.
ja peale seda trampisin eesti raadiosse, et nelega koos 5 tunniks kuuldemängustuudio heli imevate sikksakkseinte ja lae vahel ennast teiseks rääkida.
see on koht, millest ma tõenäoliselt veel räägin, sest teist sellist kohta ei ole, nagu seal.
ma olen seal veel tihti ka. iga päev nädala lõpuni.
mängin häälega. see on väga põnev mäng, ausalt. väikelapselikult põnev ja äge.

-x-x-x-
anyhoo.
tänane päev tõi halvava kõlaga õuduslugusid vägivallast sõprade ja tuttavate seas ja siis tuli jälle nõrgukese hipi tunne. vist. see, et "what's so funny 'bout peace, love and understanding?", nagu ühed laulusõnad käisid.
kuigi ma ei saa või ei või enam vägivalda inimloomusest eraldada. see on sisse ehitatud, eos. ja ma arvan, et konsenuaalne vägivald või vaenulikkus on tegelikult põhjendatud ja mitte-halvav. mitte-kahjulik isegi.

jah, on küll nii, et seda teemat saab veel edasi jälitada, et mingil hetkel s&m-i ja sääraste suhtlusvormideni välja jõuda.
aga mul pole põhjust sellest edasi rääkida. pole ühtegi põhjust sinnani jõuda.

mu silmade sees on veidi liiga soe klaasvatt ja kael ei saa pea kaalust enam väga hästi aru. mu pea on nüüd naljakas, nagu ma vist alguses ütlesin.
nüüd on nii ka, et ma ei oska reaalsusest lugu pidada. midagi arvata. magamatus teeb nii. daki teab. teised ka. monitori ümbritsev riiul võiks praegu isesüttida ja sellest poleks suuremat lugu.


'-.-'

aga vägivallast veel.
kolbaga raamat on põrgu poole teel olev ilu.
ja seal oli üks hetkestik täna. üks niivõrd kurb hetkestik.

seal raamatus on üks väga katkine mees. terve triloogia räägib sellest mehest ja valgete kaantega + kolba pildiga raamat on triloogia viimane osa. see väga katkine mees satub ühte kohutavasse majja, kuhu viiakse ühel hetkel sunniviisiliselt ka üks blond 5-aastane jõmpsikas. ta röövitakse ühest teisest kodust ja viiakse sinna kohutavasse majja.
üks neetud-õel rikas mees, kelle kodu see maja on, tekitab poisipõnnile ühe kiire ja lihtsa visuaalse nipiga trauma, mis jääb tõenäoliselt kestma. poisipõnn kuseb pidžaamapüksid täis.
ja siis see väga katkine mees krabab poisi ja jookseb temaga vannituppa, püüdes teda abitult rahustada. ta paneb poisile vannivee jooksma ja teeb üleliigse vahusiirupiga vee roheliseks.
ja siis ta püüab jõmpsika mõtteid mujale ajada, meenutades ühte vana lasteraamatu riimi.
siin on see, mis nad rääkisid...

[hell's half acre, p. 262]

Would you, I say. Would you could you in a box?
He stands there, breathing.
Not with a fox, he says. Not in a box.

südant murdev.
ja ma võin sulle selgitada, miks, kui põhjus praegu ebaselgeks jääb.
ainult küsi.
ja ma arvan, et kui sa terve seesinase sissekande selle punktini läbi lugesid, oled sa veidralt motiveeritud inimene.


punkt.
x

----------------------------------------------------
I Tool [album] Lateralus
II A Perfect Circle [album] Mer de Noms
----------------------------------------------------

Comments:
Veidralt motiveeritud inimene või mitte. Igaljuhul istusime me Sergoga eile pääle etendust Linnateatri laial kivitrepil, Laial tänaval ja kuulasime aeg ajalt tänavat täitvaid aplause. Turvamees ootas taksot ja mina küsisin, et mis see on. Sergo arvas, et ju Pedas on mingi üritus. Ju siis oli. Tegime suitsu edasi.
 
sessuhtes, et. usu või ära usu.

läks daki täna pirogovi, et süüa üks hiinakas ja võtta kursavendadega üks õlle. ma pidin ujuma ka minema, et oma tõrvanälga vähendada, aga ei läinud, see ei puutu asjasse ka.

ja siis tuli üks kursavend, ütles, et kummarda mind, ma käisin kunstiinimeste peol. ma kergitasin kulmu. et misasja. no sa kergitaks ka ju. siis ta rääkis, et ta käis pedas peol, filmiinimeste peol. jube kummaline oli olnud, kõik olid nii "hingelised" (sarkasmiga) ja ta näitas, kuidas üks tüdruk oli šamaanitantsu teinud hauss-muusika saatel.

nad olid arvutiklassis joonud ja siis tagasi läinud ja ikka kuus inimest tantsis.

aga ma ainult naeratasin ja mõtlesin, et äkki olid sina ka seal, kui sa oma asjadega valmis said. mõtlesin sulle, jim, täna mitu korda. heades kontekstides.

maga, jim.

(ma olen ka veidralt motiveeritud.) (teiste asjade kohta ehk teine kord tuleb kommentaar.)
 
Selle motiveeritusega on meil kõigil.. noh, naljakad lood. Ainult et mina ei teadnud filmiinimeste peost siis ka midagi. Kenalugu.
 
jah, lai tänav on filmi- ja teatri- ja tantsu- ja muusika- ja muukunstiinimeste tänav ja meil on kõigil punased juuksed ja me ilgelt vajame kultuuri.

..

minu meelest see on naljakas, et meie melust sai kuulda nii linnateatri ees kui ka tartus.
meenutab jälle, kuidas kõik on seotud.
 
Postita kommentaar

<< Home