ma uurisin "
Boys Don't Cry" loo tausta.
tuli välja, et Teena Brandon (poisstüdruk) eksisteeris päriselt. ta tapeti 31. detsembril 1993 Nebraskas Falls City's peale seda, kui tema tegelik sugu ilmsiks tuli.
sellest on tehtud ka
dokumentaalfilm.
enam ma seda lugu kritiseerida ei saa.
elu ei allu dramaturgiasätetele.
sellegipoolest arvan ma fiktiivsete lugude loomisest sama, mida eelmises sissekandes veel.
näis, kui kaua ma ise nendest reeglitest kinni suudan pidada. sest kohe, kui need selgeks saavad, muutub nende lõhkumine ahvatlevamaks kui nende järgimine.
kas ongi siis nii, et me lõhume selleks, et luua selleks, et oleks, mida lõhkuda selleks, et uuesti luua?
päris hirmus rütm. monotoonne. jabur.
(loomulikult, juhul kui seda kõike täpselt niivõrd napi kondikavaga vaadatagi.)