watch the mellon collies blossom

meenus, mis ma kirjutada tahtsin.

eile oli tv3st film "Boys Don't Cry", kus üks poiss elas tüdruku kehas.

tegelased, kellest ma edasises räägin:
1) poisstüdruk - traagiline peategelane
2) neiu - poisstüdruku armsam
3) 2 eksvangist retsi - neiu sõbrad
4) neiu sõbranna
5) neiu ema

lugu oli lühidalt selline, et see tüdruk tekitas endale nii poisiliku välimuse kui sai ning hakkas ühe kena ja probleemse neiuga käima, kes pidaski teda poisiks.
kuni poisstüdruk vangi pandi (ta oli pätt, natuke) ja neiu teda vaatama tuli. poisstüdruk oli ju naistevanglas.
poisstüdruk valetas seepeale oma neiule, et ta on hermafrodiit (kahesooline inimene).
neiu ütles, et "I don't care if you're half-ape, half-monkey. I'm gonna get you out of here." ja kõik oli üsna vahva, kuni neiu eksvangidest sõbrad poisstüdrukul vetsus püksid maha rebisid.

sealt edasi viisid need 2 retsi poisstüdruku mahajäetud laohoone juurde ja vägistasid teda kordamööda. see oli poisstüdruku esimene kord. (ja teine.)

ja sealt veel edasi hakkasid poisstüdruk ja neiu kodulinnast põgenemise plaane pidama, kuni neiu ema retsidele poisstüdruku peiduka reetis.
poisstüdruk peitis end neiu sõbranna pool. neiu sõbrannal oli väike laps.

ning sealt edasi läksid retsid koos neiuga sõbranna manu, lasid poisstüdruku neiu silme all maha ning seejärel tulistasid surmakuuli ka neiu sõbrannale kerre. pisilapse silme ees.

ma vihastasin selle filmi peale. kohe räägin, miks.

.

see lugu mängiti kätte väga koledate vahenditega.
hea lugu peakski tugevaid emotsioone tekitama, aga ma arvan, et see oli halb lõpplahendus.
mitte ebaaus vaataja suhtes, vaid... liiga ilmselgelt taotluslikult kaastundele üles kutsuv. liiga taotluslikult jõhker.

täpselt, nagu olekski 2 varianti:

a) kui sa teed lugu, mis peaks kitsarinnalisi inimesi puudutama, siis haki traagiline peategelane tükkideks;

b) kui sa teed lugu nö. "tolerantsele vähemusele", siis näita neile, et alati on mingi pääsetee. näita neile, et surm ei ole lahendus ja et õnn võib veel pesitseda ukse taga #3.

.

nagu ma Punasele Hanrahanilegi rääkisin, ühtib minu seisukoht lugude loomisel Palahniuki omaga.
lugusid ei tohiks lahendada sellega, et traagiline peategelane ennast (näiteks) ära tapab.
kunstis ei ole "Ei"-sid, muidugi.
aga mina oleksin tahtnud näha poisstüdruku loole nutikamat lõppu.
ma ei ütle, et see oleks pidanud olema roosiline lõpp.
aga kõige huvitavamad lõpud on ootamatu sisemise vindiga. poolnähtamatu konksuga, mis vihjab surnukeha lõhkise rindkere all salamahti tuksuvale südamele.

sest kõik teavad neid sadaühte erinevat nippi suremiseks.
aga kõik tahavad teada, kuidas peale suremist veel hakkama saada.