watch the mellon collies blossom

ja siis ta suudles mind ja ütles, et: "näed. niimoodi maitsebki mürk."
sekund tagasi. kaks. kolm. aga see hetk hõljub. ei lähe ära.
kuu helk näojooni välja joonistamas, nagu pintsel kahvatusinises.
tema näol on teravad servad. ta on nii ilus, et ma poolenisti ei kannata seda.
nagu praegu.
aga las ta istub mu peal. läbipaistev kardin selja taga, nagu laineline halo.
"suudle mind veel," ütlen. "suudle mind, kate."
"ära lollita."
tõstan linalt käe, et tema nahka silitada, aga ta tõmbub eemale. ronib voodilt maha.
"kui palju ma kaalun?" küsib ta.
"mis... mis mõttes?"
"palju ma kaalun?"
"ma ei tea."
"vähem või rohkem kui triikraud?"
"rohkem," naeratan. "sa oled lahe."
"rohkem või vähem kui kotitäis õunu?"
"oleneb, kui suur see kott on."
"tavaline."
"rohkem."
"vähem või rohkem kui tinast padi rinna peal."
"ma ei tea, ma ei oska võrrelda. mul ei ole tinast patja rinnal."
ta kallutab pead, vaatab mind vidukil silmadega. ma ei saa aru, kas ta on unine või lihtsalt kaval.
"mis sul huule peal on?"
puudutan sõrmega huult. tõmban eemale. läigib.
"sinu sülg," ütlen. "ilmselt."
"ei," ütleb ta. "sinu."
teen suu lahti, aga mu suu on kinni.
avan silmad, aga see on hoopis teine ruum ja palju väiksem voodi.
minu enda väike madrats.
ja paremast suunurgast kõrvani on märg looklev triip.