watch the mellon collies blossom

niisiis. ma olin kirsiaias ja seal oli eriti hull. selles mõttes, et tõesti oli. ma mõtlesin, et kui peast hulluna kunagi teatrietendust vaatama minna, siis võibki kõik säärasena tunduda. ja mitte ainult teatrietendus - kogu maa ja ilm tegelikult. miks mitte.
ma ütlen teile: see tükk oli tõeline väljakutse tähelepanukeskusele, kus iganes see ajus asub.
kirsiaias tuleb mitu korda käia. üks lavakooli poiss Meelis ju oli täna teist korda, kuigi täna oli esietendus.

kuna mobiiltelefonide ja sülearvutite kasutamine etenduse ajal oli rangelt lubatud, läks mul õnneks saada 2 telefonikõnet. üks oli emalt ja üks oli ühelt hullult naiselt, kes käskis mul muuhulgas ka saalist välja minna, aga ma ei soostunud seda tegema. ta tahtis mu kursavenna numbrit saada. võib-olla poleks pidanud andma.
mis aga lptp'i puutub, siis mu sülearvuti voolujuhe on katki ja ma poleks seda üleüldse vist teatrisse kaasa võtnudki kui juhtmega olekski kõik okei olnud. äärmisel juhul (ja see vilksatas aias olles peast läbi ka) oleks ma enda arvutisse kirjutanud sõnad: ma pean kirjutama, ma pean kirjutama, ma pean kirjutama.

mulle hakkasid saalis toimuva tõttu pähe tärkama (mitte torkama) suured hüüdsõnad, nagu "sensatsiooniline!" ja "tõeline häppening!" jne.
ühele vanahärrale läks natuke vahukoort näitleja rinna pealt juustesse. pintsakuselja peale veidi ka. see oli natuke naljakas.

ma ei tea... No(95) see oli ju hullumeelsus.
seda tuleb veel kogeda.
ma küll läksin üksi, aga väikselt (mitte vaikselt) lootsin ikka, et keegi sõber seal samas kohas on.
ja oli. Mait oli.
Kristjan Sarv puutus ta õlga vahepeal. lükkas poisi ukse eest ära. hiljem tegi seal ukse taga kõva kolinat ja ehmatas kõiki, kes mu kõrval seisid/istusid. ja siis tuli jälle välja ka, ise täiesti purjus.