watch the mellon collies blossom

iga kord kui olevik muutub tuntavamaks ja füüsilisemaks kui varem, hakkan ma arvama, et nüüd on käes see hetk, kus ma jälle moondun ja kasvan. et nüüd on raskem kui kunagi varem ja nüüd on jalataldade all pöördepunkt, mis ei lase enam samadele radadele tagasi minna.

seda sissekannet on raske ellu kutsuda. punnitama peab, kuidagi. aga maia ja daki on natuke mures, nii et ma võiksin ju oma seisundit selgitada.

olgu. muutuste aeg.
üks muutus on see, et ma ei saa enam vastata küsimusele "kuidas sul läheb?" mul oli keskkooliajal juba kehv sellele mõistlikult vastata. nüüd ma ei taha enam üritadagi. ma rääkisin eile sellest "k.s.l.-küsimusest" neoonmustaga. ta arvas, et see on üks halvemaid küsimusi maailmas ja ma nõustusin.
mis veel muutunud on?
ma olen enda olemise tingimusi ja eeldusi ja tagajärgesid ikka kogu oma "mõtliku eluaja" vältel mõistnud, aga ma ei jõua enam nii palju naeratada; jagada varesele valu, harakale haigust.
nad kipuvad hääbuma, kustuma mu silmanägemisest, need kaks head lindu.
ja kõik see seisund, kõik see lasub aina suurema jäägitusega minu hingesoppidesse.
ma ei räägi siin vastutuse võtmisest, mis minu eas juba eeldatav on.
ma räägin valutavast mustast (või ehk öötaeva tumetumesinisest) tühjusest, võrratust siserõhust, mis olemisega nüüdsel aal kaasneb.

ma tegin ennast progressiivse rockiga tuttavaks ja paistab, et sõprus ei ole enam kaugel.
King Crimson'i esimene album kõlas maagiliselt. esmakordsel kuulamisel oli uinunud pea padja pääl ja kui viimane lugu hakkas kõlama, tuli teadvus tagasi ühes tundega, nagu pisike luuk oleks mõistuse kohal kolbas avanenud ja uus valge valgus paistis sisse.
selle kõrvalt, aga, on Tool'i muusika see, mis mul soontes vere nii tumedaks teeb ning püsida aitab. käest kinni hoiab - ütlen siis nii. Tool on, muide, samuti progressive rock'i päikesesüsteemi kuuluv planeet, aga ma kahtlen, et teised progerock bändid nii piiripealsed ja teraskestsed on. seega enne King Crimsonit ma tõesti "päris" proget kuulata ei osanud. see selleks.

ma elan soos.
olemise dekadentlik õhk on kõdunevsooja magusa lõhnaga ja pind on jalge all pehme - vaip põimund taimedest mis päikse käes ei kasva.
ma elan pigem Caitlín R. Kiernan'i õudusromaani tekstisümbolites. pigem unenägudes. ma pelgan magama jäämist, sest mul pole kedagi, kelle jaoks magama jääda - keegi ei tea raputada, kui ma haihtuma hakkan. pikali ma ootan ebamugavuse ja kerge hirmuga seda hetke, mil teadvus ära kaob - seda järsku ja tabamatut üleminekut ära siit. ma ootan seda umbes nii, nagu sõber ootab ja mõistatab pimedas keldris hiilides, millal ja millise nurga tagant teine sõber välja kargab, et ehmatada. seega ma ehmatan end unenägudesse noil päevil. aga unenägudes on juba hea. märksa märksa parem.

sellest kõigest on pisut mõttetu ja pisut ülekohtune teistele rääkida, sest see paneb kuulaja abitusse olekusse.
mida muud saab anda depressioonist määritud inimesele kui paar mõistvat noogutust, mõni rõõsaroosa "kõiksaabkorda" ehk "pai" ning järeltakka ehk üks mõrkjas pessimistlik-irooniline elutõde?
ma tean, et ma tunnen end matslikult pärast selle sissekande lõpetamist. täiesti piinlikkust-tekitav avameelsus nii mulle kui sulle.

ma ootan "Kirsiaeada", ma ootan "Othellot".
ma jälgin seest ja kõrvalt, mis ma enesega edasi teen.
Sass (keda ma üleeile üle pikkade aegade jällenägin) rääkis ka, et ta võiks ju samas minna mingisse keldrisse, kirjutada kõik oma raamatud valmis ja ennast maha lasta, aga midagi on veel vaja teha.
ma tean, et ma pean kolm romaani kindlasti valmis kirjutama. need kolm on ehk kõige kindlamad sisemised pidemed, mis mul on. üks näidend kipub samuti pea sees stseeni tegema, viimati.
aga sellest kõigest edasi - ma ei tea.
või kes üldse teab.

võib-olla olen toibumas. see, et ma sellest kirjutan on ometi mingi näitaja.
aga mulle ei meeldi sellest kirjutada, sellegipoolest.

so shut the fuck up, whino-rhino.