watch the mellon collies blossom

see kerge paanikafaas, mis mulle peale tuleb kui ma süvenen ühiskondlikesse arvamustesse ja üldistustesse - noh, see on jälle peal.
mistõttu ma hoian pisut eemale "suure tõe suurest suust".
käesoleva faasi alge on Ramloffi blogis, eestkätt kommentaarides.
jätk on Punase Hanrahani omas.
ma tahaks kohati samuti vastu haukuda, aga kohati ei jaksa - sosinad mulla all.
see ongi vist tolerantsete paradoksaalne seis, millest Hanrahan rääkis. "Sallivuse tõttu võimaldavad sallijad võimule pääseda sallimatuil, kes hävitavad kogu sallivust toetava süsteemi koos sallijatega."

pagana üldistused, ikkagi... nad on nii ohtlikud ja eksitavad. paranoiapinnas.
igaüks on ju siiski see, kellena ta iseennast tunneb ja kujutab. väline külg on fassaad - osa inimesest, kindlasti, aga mitte sisu.
praegu meenus üks lugu "Existerionist" (Veiko Belials & Marek Simpson), kus üks mees kukkus kosmosest õnnetuse läbi võõrale planeedile ja kohalikud parameedikud püüdsid tema elu päästa, surudes talle näole hapnikumaski. aga mees suri ära, sest ta oli hoopis teiselt planeedilt pärit ja see hapnik oli tema jaoks mürk. Ramloffi blogis toimub praegu midagi sarnast.

praegune seisund on sama, mis tekib siis kui paari päeva vältel portaalides kommentaatorite sõnu endale silmadesse läkastama lubada.
ma lähen nüüd koristan veiniloiku ja klaasikilde. purjus kontorirotid maandasid pingeid. väga nunnu neist.