kui me suvel haapsalus etendusi andsime, siis vahepeal sai festivali raames ka kohaliku harrastusteatri "eksperimentaalhamletit" kogemas käidud.
seal oli selline kõnelõik (parafraseerin):
"Eneseiroonilise armastaja armastusavaldused on nii iroonilised, et mitte keegi ei suuda neid tõe pähe võtta. Kõige iroonilisem --, et need vastavad tõele."ma olen praegu ühest Sonic Youth'i laulust läbi imbunud.
/"I Love You Golden Blue"/
Sonic Youth on minuteada üks küünilisemaid ja kibesarkastilisemaid bände üldse. mistõttu ongi selles ühtäkki midagi ootamatult armsat ja puudutavat kui nendesugused muusikud lausuvad kolm sõna "(1)i (2)love (3)you".
/I don't glitter like the stars above I don't glow like neon alone Don't blush it's just the wind outside Don't rush to be by my side/sellest kumab läbi mingi alistatus, kui küünikud armastama hakkavad.
mingi jõuetus ja lõplik ülestunnistus: jah, ma igatsen sind (kes iganes sa kuradi pärast ka poleks).