ma näen meid tõbiste koertena mööda kuivand liivavälja jooksmas, nahk räsitud halli kasuka all äädiklikult auramas, lihased soojad pigem tormamisest kui päikselõkkest kõrgel turja kohal. sõõrmed ja kurk tolmu täis ja me köhime kähinal, peatumata. mõned meist takerduvad, jäävad koiottidele närida, aga mõned jooksevad edasi, tampides iseennast nelja kuiva talla alla, otsides horisondi tagant ööd. et saaks seal pikali heita. et saaks uinuda. et ei peaks jooksma.
.
ma lähen nüüd sõpruse ööseansile. "sin city".
võib juhtuda, et ma vajun keset filmi suletud silmade taha pehme pingi sisse.