watch the mellon collies blossom

----z-elektripaber

esmaspäev, oktoober 10, 2005

 

end.txt

ta suitsetas oma autos sigarette ja nipsutas punase fooritule ees akna vahelt tuhka välja ja see kadus koos mööduva liikluse ja mööduva mootorsooja õhuga kusagile kaugele ära ja ta ei saanud jätta mõtlemata, et homme on jälle tööpäev ja ta ei saanud jätta mõtlemata, et sarnaselt sigaretile põleb ka tema kuiva krõbina saatel järkhaaval luudeni, kuni temast pole järel muud, kui maailm, mis on ainult mõne tonni lagunematu sodi võrra rikkam, kui enne teda.

-x-x-x-

ta oli kolmteist ja ta mängis seitsmendat tundi järjest oma lemmiktelekamängu, kus värvid olid palju paremad kui päris elus. ja horisondi poole maanduv sügisepäike jättis ta veel kaheks tunniks kuldkollasesse võidesse. muu ei lugenud.

-x-x-x-

ta oli kirjanik ja talle ei sobinud riided.

---

ma ei taha valetada ja ma ei taha teeselda.

---

-x-x-x-

ta oli seitseteist ja vahel ta vaatas metsaäärsel koduteel taevasse ja vahel ta püüdis näpuga triipe üle helge sinise tõmmata. "sealt lendaksid sõjalennukid."
trajektoorid.
ta ootas maailma lõppu, aga tegelikult ootas ta vaid iseenda lõppu ja ta tahtis kõiki teisi endaga kaasa viia.
tal oli pruun mantel ja ta sobis sügislehtede vahele küll.

-x-x-x-

ta oli sirgete blondide juustega tüdruk, ta oli ilus.
ta käis klubis ja ta meeldis poistele.
teda kasutati palju ära, aga ta ei tundnud midagi - see polnud tema jaoks probleem. ta tundis mängureegleid ja hiljem sai temast hea ema ja pärast surma ta reinkarneerus ja ei mäletanud oma eelmisest minast mitte midagi.

-x-x-x-

ta oli kadunud.

-x-x-x-
-x-x-x-
-x-x-x-

reede, oktoober 07, 2005

 

antennæ

.tähelepanu: see sissekanne toimub sosinal.
.
Go to sleep
we're so tired now
all together in a snakepit of souls
New days
throw your chains away
try to hang your hopes on the wind

Little one
just a little way
today all we need is waiting

Night rise
like the evening prize
in a turnstile backwards we fly
Cold bones
tied together by
black ropes we pulled from a swing

Little one
just a little way
today all our dreams are waking

Can't stand on crooked legs
I'm cross-eyed to the wall
In these harbor lights
Satellites explode

Drown drown
sailors run aground
in a sea-change nothing is safe
Strange waves
push us every way
In a stolen boat we'll float away

Little one
just a little way
today all we need is waiting

Little one
just a little way
today all our dreams are waking
Little one, hold on
hold on
All our dreams are waking

Beck [laul] Little One [album] Sea Change [aasta] 2002

Enne laulu "Little One" esitamist 17. augustil aastal 2002 ütles Beck, et ta on selle kallal 7 aastat pusinud.

-x-x-x-

ma püüan ettevaatlikult seesinase elektripaberi staatilissärisevvalgel pinnal liikuda. vargsi. möödund korral otsustasin irduda möbiuse lehest, aga tal on väga tugev ja väga salakaval gravitatsioon. see valge pind siin on kerge murenema, et ma otse möbiuse kaheksale tagasi langeda saaks.

4. oktoober 2005 oli selline:
nagu poisid vihma käes. Sergo oli Kärn. & Veiko oli Vill. & Markus oli Jan Arter. & Tõnn oli Brutus. & Ursula oli Misel. & Lauri oli Doktor Gepard. & Mari-Liis oli Naine #1. & Inga oli Naine #2. & Britta luges märkmeid.

Bret Easton Ellis on mitu korda rääkinud oma äsja ilmunud 6. romaani Lunar Park'i kohta, et tegelikult oli see kõik selleks, et konflikt tema surnud isaga laheneks. juba American Psycho, BEE kolmas romaan, oli osalt vastureaktsioon tema isale. pärast Lunar Park'i valmis kirjutamist oli mingi raskus kergitatud. tuul kandis isa tuha mere kohale ja sealt edasi, ära.
mis minuga nüüd teisiti on? - nüüd, kus näidend on valmis ja trükitud ja noorte näitlejate käte lähedal.
ma tunnen endiselt kirge ja mingid elukeskkonna struktuurid ja toonid oleks nagu selgepiirilisemaks ning vähem varjatuks läinud. mingi selgem eluõnne tajumine on. mingi selgem surma tajumine on. ma ei saa seda kõike nimetada leppimiseks või rahunemiseks. see on rohkem nagu noogutus kõiksuse ees.
"Open your eyes, boy. Your eyes. Open your eyes and no more turn aside and brood." [Penny Dreadful]
Mustamäe Polikliiniku valvelauatädi on nüüd nõus mind igal puhkepäeval majja laskma. oli täna öelnud, et kohe kui on vaja tulgu aga. ma käisin seal printimas ja augustamas ja kaanendamas tol näidendivõistluse tähtajapäeval. ja sellele eelnenud päeval. ühe paki paberit ostsin poest ise, ülejäänu andis vanaema polikliiniku varudest. tagantjärele mõeldes tundub humoorikalt kohane, et ma need käsikirjad just polikliinikus välja printisin.
vanaisa uurib homme, kas ta saab mu laptopi adapteri juhtmeotsiku probleemiga parandaja jutule minna. mu laptop kustus veidi enne näitemängu teksti lõppfaasi voolupuudusest varjusurma, mistõttu viimased sõnad ja viimased tunnid said käsikirja pandud suure arvuti taga.
vanemad tahavad draamateatrisse kuulama tulla ka. vanaema aimas täna, et ma natuke tõrgun ja küsis, et kas ma ei taha, et nad tuleksid. ma tahan küll, aga ma arvan, et neile ei meeldi. ma arvan, et nad arvavad, et teatris ei räägita nii vastikutest asjadest.
aga kõik, mida ma otsin, on ilu.

mul pole küll ühtegi tätoveeringut, aga trükitint voolab mul veres.

ma olen ühe klõpsatuse kaugusel selle sissekande kustutamisest.
ma jõuan siit pimedatesse kohtadesse.