watch the mellon collies blossom

...
ja läksin peale eelnenud kahe sissekande valmis kirjutamist bussi peale Generation X-i lugema ja linna poole sõitma ja minu kõrvale istub ülikonnas ja lakiga korrektsetesse vagudesse kammitud juustega noormees Elder Leveer (elik Vanem Leveer), suus aktsendipaksune eesti keel ja sünnipärane ameerika inglise keel ning käte vahel tumesinine raamat pealkirjaga "Mormoni raamat - teine testament Jeesusest Kristusest".
ta alustab vestlust pisiasjadest, nagu: "mida sa loed" ja "kust sa pärit oled" ja "kui vana sa oled".
ning ma saan teada, et tema on Ameerikast ühest a-tähega osariigist, mis mul meelest lipsas ja et ta tuli Eestisse kaheks aastaks ja et eesti keel on väga raske. ta näeb välja, nagu 27, aga selgub, et ta on 20. "i'm only a kid," ütleb ta.
ma saan teada, et ta läheb varsti USAsse tagasi ja et ta läheb seal siis ilmselt ülikooli. abielluda küll veel ei taha.
ja siis ta hakkab mulle rääkima mormoonipiiblist. nüüd on mul Generation X juba kotti pistetud ja kõrvad lahti tehtud. ta räägib mulle sellest, kuidas prohvet Joseph Smith 200 aastat tagasi metsas palvetades ilmutuse sai ja Jeesuse uued sõnad egiptuse keelest inglise keelde tõlkis. (ma kuulsin, et ta ütles translated from Egytian... kuulsin ma õigesti?)
ta ütleb, et mormoonid on normaalsed tavalised inimesed ja soovitab mul mormoonipiiblist ühte kindlat peatükki lugeda, mis teda ennast väga aitas. aga selleks hetkeks on buss juba Hotell Tallinki poole lõpppeatusesse pööramas. (<- 3 p-ga sõna) me läheme maha ja Elder Leveer küsib mult telefoninumbrit. ma ütlen talle, et ma ei taha eriti anda, et see on imelik. me just kohtusime. Elder Leveer ütleb, et see on arusaadav aga et ma astuksin siis nende Pelgulinna keskusest läbi. et ma võin seal näiteks inglise keelt õppida, kuigi ma pidavat seda täiesti ilma aktsendita rääkima. keskusest saab ka vastuseid küsimustele, mis tekkida võivad. ma ütlen, et olgu, anna mulle keskuse kaart. ja tema ütleb, et annan ainult juhul kui sa lubad, et sa selle peatüki läbi loed. ma arvan, et ma pean selle bussipeatuses läbi lugema, aga ei. ta annab raamatu mulle. "it's for free." ma olen tänulik - mul on nüüd mormoonipiibel. "very cool. thank you." (-mina) Elder Leveer loodab mind veel nende Pelgulinna keskuses näha ja küsib, et kus ma muidu elan. viimaks ütleb viks noormees, et ta ei kuluta rohkem mu aega. me läheme sõbralikult lahku ja ma jooksen vibreerivas hämmingus Viru Keskusesse. õnneks on Pahla Laseringis ja ma saan talle kohe loo ära rääkida. Pahla ütleb, et spooky. teda hirmutab sektivärk. me räägime ka muust, näiteks Seitsmest samuraist ja pulmakleidist, aga mul on tunne, nagu ma hoiaksin temast mõtteliselt kinni, et tasakaalu säilitada. ah et selline asi juhtub mõni tund pärast seda kui ma kodus Jumalast ja religioossusest mõtisklen. kuidas ma saan seda mitte võtta märgina? õigus: juhtunut juhusena võttes. ma ei ole kunagi ennast mõtteliselt mormoonide sekka taibanud arvata ega taipa praegugi. eelarvamuse pärast. mormoonid on ju need süsimustade riietega inimesed, kes elavad lukustatud pisikülades, kõnelevad ainult palvetades ja arvavad, et elektripirn on kurjast (nagu ühes Dexter's Laboratory osas, kus Dexter kartulimugulast elektripatarei tegi).

näis, kuidas ma seda seedin.
aga mul on nüüd mormoonipiibel.

sünnipäevahommikul veel. enne kodu-uksest välja minemist esikus.
panin ketse jalga kui vaiba peal kõndis paksu, karvasakilise kerega ämblik ninapidi kapi all vedelevatest tossudest üle, teel kapialusesse avarasse pimedusse.
tõmbasin tossud kapi alt välja, hüüatasin, et esikus on suur ämblik.
ta oli üks nendest kaheksajalgsetest, kellel on jalaliigesed näha. tumeroheline. tagumiku küljes oli must jublakas, võrguniidi jaoks vast.
ämblik hakkas mööda seinatapeeti üles ronima ja ema tuli esikusse, et paanikast osa saada.
mina: "too mulle köögist klaas."
- "appi!"
"too mulle ruttu klaas."
- "appi, ma ei kujuta ette. ma ei joo sellest klaasist enam kunagi." (ema läheb kööki, kolistab kapiuste ja klaaside ja tassidega.)
"kähku."
ämblik ronib ülespoole.
"too mulle ruttu klaas!"
- "ma ei tea, millist võtta."
"too klaas!"
(ema toob sinise klaasi. ma panen klaasi ämblikule kupliks peale.)
"too mingi paber."
(ema toob suure kareda volditud salvrätiku. lükkan selle klaasi ja seina vahele.)
ema: - "appi, ta on sul käe peal!"
(ma viskan spasmilise kiirusega klaasi ja paberi vastu põrandat ja pühin ja raputan käsi.)
"kus ta on?"
- "näe, siinsamas. ronib."
(onu - ema vend - tuleb esikusse.)
mina: "ära teda ära tapa."
(onu võtab ämbliku peopessa ja viib rõdule. ta paneb ämbliku rõdul seina peale. ämblik kõnnib minema.)
ema: "see on õnneämblik."

.

karta seda, kes õnne toob. imelik.

Mid-twenties Breakdown: A period of mental collapse occurring in one's twenties, often caused by an inability to function outside of school or structured environments coupled with a realization of one's essential aloneness in the world. Often marks induction into the ritual of pharmaceutical usage.

- Generation X by Douglas Coupland

.

mängin alati kõige traagilisemal noodil, eks ole.
tegelikult on Generation X satiiriline raamat. pärast ahastust tuleb (parimal juhul) järgmine faas, mis toob kaasa lakkamatult kõdistava naeruhoo, kuni pisarateni välja. meil oli suurem osa keskkooliajast nii. meil on suurem osa elust nii. (ma peaaegu julgen öelda, et) meil kõigil. sul, mul, tal, teil, meil, neil.
a realization of one's essential aloneness in the world. õnn, kui selle üle naermiseks südant jätkub.
ma kujutan ette, kuidas Jumal ütleb teisel pool tunnelit pisut häiritult ja samadele küsimustele vastamisest väsinult: "yeah, well... that was the point."

mul jääb siiamaani hääl kinni kui ma pean kellelegi ütlema, kas ma usun Jumalasse või mitte. ma tean, et mulle meeldib Jumalast mõelda, leida seletusi ja definitsioone.
Eia, kellega ma Hispaanias käisin, rääkis mulle Sanlucar de Barrameda toidupoe ees natuke Piiblist ja sellest, kuidas ta näeb peaaegu kõikides hilisemates lugudes (tänase päeva lugudeni välja) algeid ja tuletisi Piiblist. ühest küljest, kui on olemas raamat, mis sisaldab Jumala enda sõnu, siis ei saa imestada selle põhjapanevuse üle. teisalt tuleb mulle trotsisõlm sisse kui ma sedasi mõtlen.
see seondub Palahniuki äreva ootusega, et millal kirjutatakse järgmine Piibel. millal kirjutatakse taas midagi nii võimast ja eitamatut, et kõik järgnev sellele põhinema hakkaks.
(kui Jumal uuesti rääkima hakkab?)
ei, ma ei tea. aga ma tean, et Palahniuk usub Jumalasse küll. seega pole tema Piiblikukutussoovid ilmselt seotud ateistliku religioonilõhkumiskirega.

Vana-Kreeka mütoloogias on samuti kõik põhilood kirja pandud. kusjuures nende lugude juures tunnen ma end palju vabamalt, vähem pinges olevalt. ma näen neis palju rohkem erksaid, kirglikke ja tugevaid värve. mulle meeldib idee, et Jumalaid on mitu. et nad on erineva loomuga. et nad saadavad koos Olymposel päevi mööda. et nad on üks hullumeelne ja värvikirev seltskond.
Vana-Kreeka mütoloogia on jätnud mulle healoomulise mulje, erinevalt Piiblimütoloogiast (kui nii üldse tohib öelda - Piiblimütoloogia). ma võtan neid Vana-Kreeka lugusid pigem muinasjuttudena kui "usud/ei usu//lähed Paradiisi/lähed Põrgu"-ähvardustena.
see pühalik rahu ja hingus, mida ma kirikutes tunnen, on ilus, aga sellega käib alati kaasas tunne, nagu mu pea kohal ripuks ähvardus. rahmeldava ja tänamatu lapse tunne tuleb.
ja - naljakas - mul on 2 sõpra, kellel kirikus alati halb hakkab ja ma olen sellepärast vahepeal mõtisklenud, et kas see tähendab seda, et nad on Saatanast. vastik mõte, mida peas seest leida. head ilusad inimesed mõlemad ja ma ei võta seda mõtet tõsiselt, aga see käis igatahes peast läbi.

nii et mul ei ole religiooni, aga mul on religioossed kompleksid.
ja muinasjutte ma naudin.
ja ähvardusi ma ei naudi.

minu kohta käib ju ka see Orkuti usundilahtrivalik: "Spiritual but not religious."
milline mugav valik. ühest küljest saab väljendada oma avatust vaimulikele ideedele ja teisest küljest saab jääda oma avalduses piisavalt hägusõnaliseks, et ühtki konkreetset Jumalat eitusjutuga välja vihastada.

ma ei tea, kas ma usun Jumalasse, aga ma kardan Jumalat küll.
yeah, well... mayhaps this is also the point.

-x-x-x-

mul oli ilus sünnipäev.
alguses oli koolis aktus, kus me igal korrusel sisehoovi avanevate akende peal uutele tudengitele "tere!" hüüdsime ja laval tralli tegime. ja kuna kõik olid aktuse lainesagedusele meelestatud, ei meenunud mitte ühelegi kursaõele-vennale, et mul sünnipäev oli.
aga see tuli kogemata välja kui ma kursavend Mihuga Otsa kooli juures seisin ja sõber (& internatsionaalne supermodell) Kristján oma koolimajast välja hiilis ja mulle selga hüppas. Mihu ei uskunud alguses. helistas kursaõele Maarjale, et üle küsida ja Maarja ei teadnud ka, kas Jimil on tegelikult sünnipäev või mitte (ma seisin endiselt Mihu kõrval kui ta selle kõne tegi).

aga edasi läks ainult helgeks.
Mihu ostis purgikese siidrit (solidaarsusest pidi midagi alkohoolset võtma; Mihu oli selle punkti juures väga kindel) ja ühe peetripizza ja siis me läksime kahekesi tema poole ühikasse sööma.
see oli tegelikult nii väike asi, aga väga liigutav. mul ei olnud midagi paremat talle öelda kui siiras aitäh.
väiksed asjad on tegelikult suured asjad. ja vastupidi.
see oli ainult pizza; me sõime lihtsalt pizzat ja rääkisime juttu. aga heldimus tuli.

need, kellele kuulub mu süda, teadsid mind kõikidel õigetel hetkedel üles leida. ma teadsin jälle armastust küll.
õhtul oli kooli keldris aasta alguse pidu ja mina olin dj. ma olin ammu tahtnud koolipeol puldis seista. alguses oli isegi närv sees. lood lõppesid liiga kiiresti. aga hiljem oli puhas lõbu ja rõõm kui kristo ülemise korruse helistuudiost alla tuli (ta salvestas oma kooliõe lauluhäält) ja minu kõrval õlu jooma hakkas. sirvis plaate ja ütles: "pane järgmisena see." ja siis kui lugu peale läks, me vehkisime kätega ja naersime, sest meil on ühised klassikud ühtemoodi takthaaval peas ja me teame, millal mingis loos kindlasti kätega vehkida tuleb. ja kui naljakas siis on.
kallid käisid õnnitlemas. kursaõde Kissa rabas mind kompromissitu suudlusega. (Kissa on Mihu pruut... või on suvega midagi muutunud?)

öösel viis kursavend Mihkel mind motorolleriga koju. ta lasi mul kodu lähedal metsavahelisel teel juhtida ka. elevile ajas.
21-aastane poiss olen.
kergem oli ka, kui metsa ääres maha tulin ja Mihkel, sobiv muusika kõrvaklappidega pähe mängima pandud, omaenda kodu poole edasi sõitis.
see raskus, mille Nele "sünnieelseks depressiooniks" nimetas, oli kadunud.

ja täna, koolist koju jõudes, tuli mulle jälle meelde see Taavi Eelmaa lause, mida Rednar Annus meie tüki matusepeo avakõnes jõuliselt üle kordas: "Hoia kümne küünega kinni sellest, mis sind puudutab." (Taavi kirjutas selle kunagi Rednarile kaardi taha.)
kuivõrd palju saab üldse elus saavutada enne kui ennast kordama hakatakse ja kõik näeb jälle välja, nagu igav ringjoon? ja ärge pange mulle pahaks kui ma küsin jälle üle pika aja, et mis on elu mõte?

aga paistab, aga paistab.
et seni, kuni on, millest & kellest sedasi kinni hoida...
et seni pole see realization of one's essential aloneness in the world piisavalt oluline, et liikumatuks ängistada.

-x-x-x-

teie õnnesoovid tõid naeratuse palgele.
aitäh.

milline kõditav raskus mu rinnale nõrgumas.
nagu must elavhõbedatekk.
ma hakkan taaskord rõhkude alla mattuma.

-x-x-x-

homme saan 21-aastaseks.

ma tunnen end näruselt, Arni, et ma tulla ei saa.
ma tõepoolest ootasin sulle küllasõitu pikisilmi.

-

ole tiivustatud.
ammuta ümbrust ja anna end maailmale vastu. hinga kõiksusega ühes rütmis, sulge silmad, leia rahu ning mõtle eluilm paremaks. alati paremaks.

näita, mis sul sees on, kuniks sul veel keha.
näita seda ka paberile.

-

oleksin täna ärevalt olnud sealpool ekraani.

me viisime butterfly'ga kirstu äärde kollaseid lilli.
me olime nii kohmetud, kartlik-ebalevad.
oli ilus mõte, liblikas - viia talle 2 kollast lille.

Godspeed, härra Unt.
.piiritu tänu teile.

nii et maia aias kukkus õun pähe ja maia aias oli pidu.
istusime kõik suure õunapuu all, mis langetas meile õunu taldrikute, peanupukeste ja murututtide pihta. tegelikult ma ei tea, kas keegi veel õunaga otse vastu pead sai. mina sain momentaalselt, kui me aeda astusime.

mul on ropud sõbrad.
mitte otseselt läbi ja lõhki paskaakropud, aga roppusealtid, ütleme nii. vaga vesi, sügav põhi. ja kui te vaid teaksite, milline soga seal põhjas on.
kui aias päikesesilm looja hakkas vajuma ja õhtu asus sumbuma öhe, läksid ka jututeemad aina eredamalt võikamaks.
maia väikevend siim, kes kunagi oli nii vaikne ja viisakas poiss, istus nüüd puu all pingil ja avaldas meile järjekindlalt oma fašistlikke ja nekrofiilseid plaane.
kunagi oli ta nii vaikne ja viisakas...
siim tahab, et ma räpiks tema bändis Natsitrallid. üritas koos punkar Makaroni abiga panna paika prooviaega, mis mulle sobiks.

toas tõmbusime ümarlaua ümber kerra ja maia tegi jasmiiniteed, et jutuvool ei jahtuks.
laua ääres saime kõik endale kestvaks mälestuseks mental picture'id, mida keegi meist poleks iial osanud ette näha ja karta.
me kasutasime sõna "enekas" kümnetes erinevates kontekstides ja ümarlaua ääres selgus, et pooled meist mõtlesid selle all "eneserahuldust" mitte "enesetappu".
(mul on kole seda kõike isegi praegu kirja panna.)
igal juhul... jätame beebid siit igaveseks välja. eks? igaveseks.
kuradi päralt, kuidas me beebideni välja jõudsime?!?

.

asi ei ole selles, et ma otseselt labasusi naudiksin.
asi on selles, et kui ma avastan, et inimesed, kes jätavad endast eeskujuliku mulje, on võimelised ka dekadentlikesse ja üllatavalt võikakõlalistesse vestlustesse laskuma, tunnen ma siirast rõõmu ja elevust.
vabastav tunne ilmub sisse, kui ma tean, et ma võin ühe inimesega rääkida nii korjustest kui lepatriinutäpikestest.
ekstreemsed vestlused turvalises keskkonnas. neid ekstreemsusi ma talun ja nad hämmastavad mind. need jõuavad kõige jahmatavatesse kohtadesse kui häälepaelad kannavad.
sellega on põhjendatud ka minu raamatukogu: ma tahan teada, kui sügavale suudavad trükitähemustrilised leheküljed lõigata.
ma ei ole tingimata lõpuni nõus Palahniuki seisukohaga, et raamat peab olema salajane lõksuluuk põrandal. raamat võiks olla kaasahaarav ja liigutav, muidugi, aga see ei pea tingimata jõudma tekstiga kohutavatesse paikadesse lihtsalt sellepärast, et kirjasõna-meedium on siiani maailma kõige sõnavabam meedium.

.

anyhoo.
enne äraminekut embasin dakit ja täiesti kompleksivaba embus oli. daki nentis ka, et okei oli. "kui misantroobid embavad"... mille pealkiri see olla võiks?
aga daki, ma ei usu, et me misantroobid oleme. meil on ronitaimedena mööda sisemust sõlmedesse väänduvaid issue'sid, is all. me ei põlga ju inimesi - nemad põlgavad meid. [naeratus]

maial on helge plikalik naer kui keegi teda ootamatult naerma ajab.
mirell vihkab surnud inimesi - või noh, ei vihka - aga tal on probleeme nendega.
karolin on pessimistlik ja paranoiline, et maia, mari ja mirell hülgavad ja unustavad ta. sest karolin ei lähe tartusse ülikooli, vaid jääb pealinna. mina usun, et nad ei hülga teda.
because cool kids - they belong together.

sa võid kobra suudelda, kui sul on vaja - keegi ei saa keelata. võib-olla sa teed seda koguni vilksamisi mängitud kohmakusega, et mao kihv riivaks huult. et tuleks täpike verd.

aga sa pead olema teadlik, mida sa teed, kui sa tahad, et ekstreemteo järgne muutus sind elusana eest leiaks.
vastasel juhul viskud sa surma.

kuula ennast ja kuula teisi. siis kuula veelkord ennast ja langeta otsus iseseisvalt.
kui ekstreemsed meetmed on ainsad, mis sind sihile viivad, siis ei saa muud teedpidi minna.

pagan, tegelikult ei ole ju olemas asju, mis on "alati". ja "kõik" ei ole "ühtemoodi muutumatult väärtusega x, iseloomuga y, tingimustega z".
muutus on põhiline sõna. muutlikkus on põhiline omadus.

"a kiss is never just a kiss," ütles Phineas Poe.

ma olen endiselt seisukohal, et ekstreemsustest on parem distantsi hoida.
aga see, mis teeb sulle liiga ja see, mida sa vajad on vahel üks ja seesama.

"yeah, you bleed just to know you're alive." - Goo Goo teadküll;

naljad võivad vahel tappa / surnud ajavad teinekord naeratuse suule.

"life's like a box of chocolates - you never know what you're gonna get." - Forrest Gump;

värvid on segamini, värve on palju ja kuidas sa tead, et universaalsest vaatepunktist pole kaos hoopis täielik korrapärasus?

.

ole väga väga ettevaatlik.
kui sul on vaja astuda miini peale - kui sul tõesti on vaja seda teha - siis tee seda, aga mitte uisapäisa kinnisilmi üle välja joostes, sest ekstreemsused loovad pigem pöördumatuid kui tagasipööratavaid muudatusi, ja mida saad sa enam teha siis, kui sa haiglas ärkad ja avastad, et sa astusid miinile vale jalaga? vale jalaga.
sa ei saa ju endale uut jalga kasvatada ja teisele katsele minna.

sellepärast ma ütlengi, et ole väga väga ettevaatlik.
muud ma ei saa sulle peale suruda.

ma pole kunagi kuulnud ekstreemsest headusest. ekstreemselt positiivsest ükskõikmillest.

sõna 'ekstreemne' on minu jaoks siiamaani käinud järel ainult sellel, mis väga halb.
mistõttu mina - [jim] - arvangi, et kui sina – [sina] - kavatsed ekstreemsusega liikuda, siis palun ole lõpptulemuses kindel enne esimese sammu astumist.

muidu ripub su pea kohal võimalus, et sa elad edasi ilma enesetükita, millest sa ilma jääda ei tahtnud.

kui ma kujutan ette hämarat öist haiglapalatit, kus on voodi, mille madratsil lebab kätetu jalutu kurttumm koomapatsient, siis see on üpris täpselt just kõige hirmsam inimseisund, kuhu ekstreemsus kedagi juhatada võib.

a dead end like nothing else on Earth.

kas sind hirmutab selline mõte?
mind hirmutab väga.

---
jim
(kiri idanes daki sõnadest ning järelsõnadest)

-x-x-x-

i can't sleep without your breathing
and i can't breathe each time you're leaving

(Placebo "English Summer Rain" singlikaanele on sedasi kirjutatud, kas pole nii, butterfly...)

-x-x-x-

lugesin täna Alex Garland'i The Coma läbi. seda romaani jutustab üks mees, kes lebab koomas ja kujutab endale ette elu ja maailma.
ühel hetkel satub ta tühjusesse, kus ei ole mitte midagi - isegi teda ennast mitte. mehe nimi on muidu Carl, aga teda pole üldse ühel hetkel. ta ei seisa seal ruumis mitte millegi peal ja kui ta üritab käsi plaksutada või oma nägu puudutada, siis seal ei ole lihtsalt mitte midagi. käed ei puutu plaksudes kokku, sest neid ei ole - ja heli pole samuti. nägu otsiv käsi (mida pole) läheb peast läbi (mida samuti pole).
seal on muudki kohutavat, mida pole.
Carl on selles ruumis, inglise keelse sõnaga void, esindatud teadvusena.
As a consciousness in a void, losing your mind is serious, given that a mind is all you are. [p.152]

.

mõtted jooksevad auruna peast minema, nagu kuumus saunaukse vahelt.
ma tahtsin midagi üksilduse kohta öelda.

The Coma's ütles Catherine Carlile, et hea päev saab muutuda täiuslikuks päevaks ainult siis, kui sa seda kellegagi jagada saad.
aga tegelikult see pole mu meelest alati nii. või siiski on? see on vist enamasti nii sel ajal kui sul pole mitte kedagi, kellel on kehatemperatuur vähemalt 36 Celsiuse kraadi, kellel pulss naha lähedal pehmet, aga kindlat rütmi lööb, kellel on oma maailm ja unenäod, mida ta mitte kunagi sulle sõnades edasi ei oska anda. jagamata jääv osa igast inimesest.
ma tahaks tunda rahu ja ärevat erksust ja täiust kui ma suhtlen kellega tahes, aga selliseid seisundeid igaüks ei tekita. millest on kahju. mul on kahju piinlikest vaikustest, sest need saavad tekkida ainult kahe inimese vahel. kahe maailma vahel. need tekivad sellepärast, et need kaks inimest tahavad erinevaid asju või siis tahavad ühte ja sama, aga ei tihka teineteiselt küsida ja (teada) saada.
jagamata inimjaod jagatud linnajagudes.

.

hispaanias oli veel üks esimestkordaelus-tegevus: raamatu ettelugemine.
see algas Cadizi rannas kui Eia oli päikesest kibedaks kõrvetunud ja sai ainult varju all olla. raamatuks oli Douglas Coupland'i Hey Nostradamus! ja kuna ma istusin tema kõrval ja tahtsin korraga nii Eiaga suhelda kui raamatut lugeda, siis ma küsisin talt, et kas ta tahab kuulata. ta tahtis. ja selle raamatu lugemine jätkus bussides Sevilla ja Sanlucar de Barrameda vahel ja El Picacho-Gibraltari vahel (kus ma lugesin seda Liisale) ja narivooditel mäemetsamajas.
see oli ilus. natuke Forres Gumpilik isegi, sest mina olin ainus, kes selle romaani loo otsast lõpuni läbi käis. kuulajad vaheldusid: kord Eia, kord Liisa, kord lähedal-lebajad. lõpuks võttis Liisa mult raamatu (kui lugu otsa lõppes) ja luges selle ise vaikselt läbi. ja nüüd on need kaanetatud leheküljed neoonmusta juures.

igal juhul. see raamat räägib koolitulistamisest, sellest surnuna väljunud 17-aastasest Cherylist ja temast maha jäänud poisist Jasonist. ja Jumalast. lihtsalt, et sa teaks.

aga seal raamatus oli mõte silmsideme kohta. kuna silmad on kohe peale mõistust, pääseb silmade kaudu suurima läheduse määrani. et nad on nagu aknad, pärast mida on juba inimene ise, tema mõistus, tema sisemaailm. tema jagamata osa - see, mida The Coma Carli arvates (ja minu arvates) ka tahtmise korral täielikult sellisena, nagu ta on, teisele näidata ei saa.

ja nüüd ma mõtlengi, et tahaks mõne inimese silmadesse vaadata ja nendest nagu pehmest massist läbi vajuda. ma tahaks mitme inimese silmadest läbi uppuda.
näita mulle oma alateadvust. milline õhk on su mõtteruumides? sinu unistustes? sinu ideaalruumides? mida sa unustada tahaksid? kas sa tunned vahel, kui sind liiga kauaks üksi on jäetud, et sa oled perversne? mida sa mitte kunagi sõnadesse ei pane? sa ei pea ka praegu sõnu kasutama; näita ja vaatame vaikides. nii et piinlik ei ole ja mõlemad näeme sama lugu ja tunnet.

.

ja siin ma istun ja klõbistan tähenuppe. ise ei tea päris täpselt oma parimate sõprade silmavärvegi.
üsna mittekindel, kas seda teksti oli üldse mõtet kirjutada.
mul on tunne, et ma oleksin pidanud piirduma sõnadega:

i can't sleep without your breathing
and i can't breathe each time you're leaving

, mis on Placebo kaanepildile võõbatud. ühel kaanel kehale, teisel kaanel seinale.

mis on mul öelda?

ma olen 11ndast kuupäevast saadik tallinnas olnud ja ma tunnen ennast seesinast sissekannet tehes nii kohmetult, sest ma olen omadega hoopis mujal, hoopis mujal olnud. ja päris kaua.

millest ma alustan?

=

ma tahan videomälu enda pea sisse. ma tahan ümbrikuid, kuhu tundeid panna, et ma saaksin need postimajast iseendale saata kui olevik vahepeal ei sobi.
ma käisin hispaania maidmööda ringi tekkiva ja kaduva ja uuesti tekkiva kahjutundega, et mul puudub absoluutne mälu.
aga ma ei tulnud palja leheküljega tagasi. ei.
ma tulin koju mägedest ja korgipuumetsadest. meeletutest tuultest ja kõige selgemast tähistaevast, mida ma eales näinud olen. ma nägin linnuteed.
ma tulin koju higistustest ja elu esimestest päikesepõletustest. mul tuli kehalt esimest korda nahka. siiani narmendan veel. põletus sai sisse võetud ookeaniäärses rannas Cadizi linnakeses. see oli siis, kui me olime lendamisest ja 7-tunnisest öisest bussisõidust nii väsinud, et kõik ajas magama. see oli esimene päev. see oli siis, kui ma liival, seljakott pea all, magama kustusin. ja see oli must uni. täiesti must. ma ärkasin üles ja kõik värvid paistsid pleekinud olevat. ja oma nahk tundus söe-toonilisena. ma ärkasin üles ja ma mõtlesin, et sama hästi oleks võinud olla juba teine päev. see uni oli nii must. unetu uni.

kogu see rännak - ja see oli rännak - sai läbi elatud koos kolme ingelliku hulluga.

.

pikad lood on pikad lood.
aga kõik algas Madriidis, mis päeval kandis pea kohal suurlinna päikest ja öösel moondus sootuks teiseks. suured linnad on suured linnad samamoodi, nagu pikad lood on pikad lood. ja suurlinna kurbused, suurlinna lootusetused on märksa kurvemad ja lootusetumad kui väikelinna omad. väikelinna, näiteks nagu Tallinna.
Madriidis oli kerjav naine, kelle keha oli väike. kelle kehal olid lapse jäsemed. tänava äärest ehituskilega kaetud raudaia alt voolas tööstuspruuni pesuvett välja. naine kerjas ja inimesed kõndisid tast tornidena mööda, nagu suvaliselt vedelevast Coca-Cola topsist.
ma ei saa öelda, et minagi tema elu päästnud oleks.
naisest mõned sammud eemal oli kaubanduskeskus ja sulgemisaega jõudnud kaubanduskeskuse ees oli üks pukk, mille otsas istus lühikeste pükstega jalutu mees. ta raputas käes plekk-konservi, nagu ratšat-at-at, et inimesed talle münte kingiksid. ma mõtlesin, et see oleks vähim, mis ma talle teha võiksin - euromünte loovutada. tal oli kaelas silt, mille kiri algas sõnadega my wife died ja edasi ma lugeda ei suutnud. ma ei tahtnud teda põrnitseda ka umbes nagu ta peaks mind veenma oma elutragöödia tõsiseltvõetavuses enne kui ma oma heaoluelukodaniku kuldsed rahakotirauad avada suvatsen.
ma tahtsin talle raha anda, aga ei jõudnud, sest kiire oli. rong ootas metroos.

aga kõige enne. kõige enne nägin ma ühte veidraimat meest, kes võib-olla teadis elude hävingust kõike ja oli kolmandat korda vanapaganat üle kavaldades põrgust plehku pannud. see oli selline mees, kes istus jalutust mehest umbes kolme meetri kaugusel. asfaldil. tal olid mustad vuntsid ja ta istus ühe kasti otsas. süles hoidis sahtlit ja sahtli kohal oli kiri, mida ma lugeda ei näinud. tal oli mürk-irooniline irve, mis ilmus ja kadus intervalliti üle näo kui ta parajasti oma sigaretti ei tõmmanud. ja mehe ees maas lamasid 2 koera, 1 beež 1 must, mõlemad politseimundritesse riietatud.
tol momendil tuli mul tsirkusetunne sisse.
ma küsisin mehelt, kas ma pilti võin teha ja ta noogutas vist oma mõrkja väsinud naerunäoga, nagu mind poolenisti poleks ja nagu ma poolenisti poleks midagi küsinud.
igatahes, ma tegin tast pilti ja andsin talle raha.

kolmest suurlinna kerjusest jäi minu vaba münt just mehele, kellel olid kõik jäsemed alles ja korras ja näol vaid apokalüpsist ette aimav muie.
need koerad jätsid südame peale käpajäljed. mitte sellepärast, et nad olid armsad, vaid sellepärast, et nad olid hirmsad.
ma ei saanud aru, mis see oli.

aga see oli Madriid.
ja umbes seal kerjuste juures haihtus mu taskust mobiiltelefon. ma arvan, et see kukkus maha kui ma kükitades fotosid tegin. aga samas ma ei tea. minu jaoks see lihtsalt oli kuni Madriidi ööni olemas ja siis enam polnud. kohati mulle meeldivad jäljetused - et kui miski kaob jälgi maha jätmata. aga mitte inimeste puhul. mul on endalgi kalduvus jäljetult kaduda ja see on üks külg, mille vastu ma jätkuvalt võitlen. on põhjuseid...

Madriidi öö oli üleminekuaeg, mille vahel ma sain ajast välja kukkuda ning sidevahenditest 12 päevaks loobuda.
ma ei teadnud, mis tuleb. ma teadsin ainult seda, mis on.
oli päike lagipeas ja väikesed töntsakad varjud jalge all. olid ööd purskkaevude ja jäätisekohvikuga, kus roosade vormidega prouad ja preilid müüsid after eight'i piparmündi-vaniljejäätist šokokildudega. Sanlucar de Barramedas oli alati paukuvaid herneid munakivide pihta loopivad hispaania põnne, kes ei pidanudki kell 19 magama minema. kui öö hakkas, siis elu hakkas ja restoranide õuelauad olid pere-einete ja veinijookide all lookas. tited ja vanavanaemad olid kell 3 veel väljas, nagu magamine oleks igav. ja kedagi ei huvitanud see, et hilisel kellaajal süüa ei tohi.
seal tohtis.

.

nimekiri (kronoloogiline järjekord kajastub sulgudes):

Madriid (I ja VI) - kaotused suurustesse;

El Picacho (III) - mägismets ja maja ja mägi. jooksva-vee-vaba hullus ja kleepumine;

Gibraltar(IV) - täielik farss ja kõige lühem peatuspaik (ca 2 tundi);

Sanlucar de Barrameda (V) - urban fairy-tale ja viimane kodu hispaaniaelus;

Cadiz (II) - pisike vana linn ülikitsaste tänavate ja atmosfääriga, mis mulle Punast Hanrahani meelde tuletasid. ma ilmselt mõtlesin, et sellises linnas tajuks Arni sarnaseid sisetundmusi ilma, et neid sõnadesse mahutama peaks.
imelik, kuidas inimesed vahel mõttes seostuvad ja meenuvad.
Eia nägi Madriidi raamatupoes Palahniuki "Invisible Monsters'it" ja ta teadis kohe, et see on mu lemmikromaan. kuigi ta pole seda raamatut kunagi lugenud. ma pole isegi kindel, kas ta sisu teab. ta lihtsalt nägi seda raamatut, võttis kätte ja teadis. ja seletas seda sõnadega: vaata, tead ju, kuidas maailmas on kõik asjad kuidagi omavahel seotud. on jah, ja tean.
Eia oli üks minu kolmest hingejanulisest kaaslasest. ja teine oli neoonmust. ja kolmas oli Liisa.

me ronisime 882 meetri kõrguse mäe otsa ja sellest päev varem ühe madalama, aga vägevama kivirahnu peale.
ma õppisin tundma Coldplay x&y'd - kui terviklik ja ilus ja harjumatult heatahteline see on.
ma magasin mäe lähedal metsas päikesepatarei jõust varustatud majas 3-korruselise narivoodi kõige kõrgemal naril lae all ja nägin unes sadiste.
seal majas polnud jooksvat vett, sest õhk oli torudesse pääsenud. ja kõik olid mägironimistest kleepuvad-mustad.
ma loovutasin teki Eiale, kes oli peaaegu lõpuajani haige ja öösiti ärkasin selle peale üles, et mind ei kata mitte miski. ma ei teadnud varem, et ma pugeja olen - noh et läbinisti uinumiseks millegi alla peitu on vaja pugeda. linast oleks piisanud. või suurest särgist kasvõi.
samas, kõik ärkasid kogu aeg. ärgati rohkem kui uinuti.
nagu hispaanlane David ütles: in Spanish sleep is impossible. ta rääkis halvasti inglise keelt.

.

aga mida ma Tallinnas elektripaberi eest varjatult tegin?

oli 3 viimast etendust. täna sai läbi minu ja nele ja virko näitemäng. tükk maeti tehasesse. ja homme pidi saama r2-st kuulata, mida nele ja mina tagantjärele oma loost ja enesetappudest intervjuuhetke mõttelennus öelda taipasime. 16. augustil 16 ja 1630 vahel r2.

ja täna sai mingil määral alguse minu esimene täispikk näidenditekst, sest tähtaeg ei seisnenud enam kalendriajas, vaid kellatiksumisajas. ma pidin selle käest ära andma või siis loobuma ja vait olema.
minu 5 käsikirja võttis vastu mu endine teatriajaloo õpetaja, kelle tunnis ma halba õpilast edukalt kehastasin, kuigi ma väga hoolisin, millest ta räägib.
jah, ma ei oodanud teda seal näitemängude agentuuris näha.
piinlik oli.
samas, mul on enamikku oma õpetajatest piinlik näha. ma ei julge oma vanasse alg-põhi-keskkoolimajja sisse astuda, sest ma kardan, et mõni õpetaja näeb mind.

.

igal juhul, mul on 337 digitaalset fotot ja lugusid teisteks õhtuteks.
tere, olen tagasi ja mu aeg on tänavu teine.
kiri vist ka.


PS.
ma pelgan pisut seda sissekannetevalli, mis te vahepeal valmis olete kirjutanud.
see on väga. kõrge.
*