watch the mellon collies blossom
----z-elektripaberkolmapäev, detsember 29, 2004
happelised mõtteojad õrna aju sängides / seda oleks parem mitte lugeda
räägiks kujundlikult...
oletame, et inimese keha on auto.
elujõus keha on liikuv auto. surnukeha on romu.
ok.
ja inimese hing, süda, tunded ja mõtted moodustavad koos autojuhi.
auto kulgeb mööda teed ja maailm libiseb akendest mööda.
mõnda asja juht näeb. mõnda isegi mõistab.
samas, mõnda asja ei mõista ja mõnda asja ei taipa vaadatagi.
juht tahab olla õnnelik.
ta tahab, et ainus, mis tema sees valitseks, oleks absoluut: täielik õnn.
absoluut on 1.
aga maailmas on poolused ja kõike on tegelikult 2.
absoluudid seisavad eraldi, sest nad on nii kompromissitult stiilipuhtad, aga sellegipoolest on ka igale absoluudile vastuabsoluut.
hea & halb.
must & valge.
üks 1 & teine 1.
kui see juht tahaks nüüd jääda pidama ühe juures ja lülituda igaveseks välja teisest, siis on tarvis mõned aknad kinni katta. mõni aken laseb ju külma tuult läbi, kuigi autos on niigi liiga jahe.
ok.
juht katab mõned aknad kinni ja keskendub nendele vaateväljadele, mis kõigi oma piltide, helide ja tundmustega seda ühte väljavalitud absoluuti toetavad.
aga.
kui need halvad aknad on kinni kaetud, ei tähenda see seda, et külma tuult nende taga enam ei ole.
lisaks veel.
korraga kulgevaid elusid on harjumuspäraselt hästi palju.
kuigi see juht võib ennast oma autos väga üksikuna vahel tunda, ei saa ta eitada, et täiesti üksi ei ole ta kunagi, sest üleval ja all ja ümber looklevad sinkavonkaliselt, tõusvates joontes ja langevates joontes, spiraalides ja ringides teerajad kõikidele teistele autodele.
mõni nendest teedest jookseb meie kõnealuse juhi teega paralleelselt.
mõnest aknast välja vaadates näeb juht oma perekonnaliikmete autosid.
mõnest aknast on näha sõpru. olnud ja mitte olnud armsamaid.
ja tahavaatepeeglist näeb juht seda käru, mis tema auto järel veereb.
jah, selles kärus on mälestused.
. . .
mida ma tahan öelda või väita, on see, et mõnda nendest akendest ei saa mitte kunagi kinni katta.
isegi juhul kui kahest kõrvuti olevast aknast on üks kinni kaetud, ei tähenda see seda, et teisest aknast ei paista osaliselt asju, mis olid täielikult nähtavad esimesest aknast.
seega...(ja see on hinge vägevalt rusuv mõte)...absoluut on kättesaamatu.
oletame, et inimese keha on auto.
elujõus keha on liikuv auto. surnukeha on romu.
ok.
ja inimese hing, süda, tunded ja mõtted moodustavad koos autojuhi.
auto kulgeb mööda teed ja maailm libiseb akendest mööda.
mõnda asja juht näeb. mõnda isegi mõistab.
samas, mõnda asja ei mõista ja mõnda asja ei taipa vaadatagi.
juht tahab olla õnnelik.
ta tahab, et ainus, mis tema sees valitseks, oleks absoluut: täielik õnn.
absoluut on 1.
aga maailmas on poolused ja kõike on tegelikult 2.
absoluudid seisavad eraldi, sest nad on nii kompromissitult stiilipuhtad, aga sellegipoolest on ka igale absoluudile vastuabsoluut.
hea & halb.
must & valge.
üks 1 & teine 1.
kui see juht tahaks nüüd jääda pidama ühe juures ja lülituda igaveseks välja teisest, siis on tarvis mõned aknad kinni katta. mõni aken laseb ju külma tuult läbi, kuigi autos on niigi liiga jahe.
ok.
juht katab mõned aknad kinni ja keskendub nendele vaateväljadele, mis kõigi oma piltide, helide ja tundmustega seda ühte väljavalitud absoluuti toetavad.
aga.
kui need halvad aknad on kinni kaetud, ei tähenda see seda, et külma tuult nende taga enam ei ole.
lisaks veel.
korraga kulgevaid elusid on harjumuspäraselt hästi palju.
kuigi see juht võib ennast oma autos väga üksikuna vahel tunda, ei saa ta eitada, et täiesti üksi ei ole ta kunagi, sest üleval ja all ja ümber looklevad sinkavonkaliselt, tõusvates joontes ja langevates joontes, spiraalides ja ringides teerajad kõikidele teistele autodele.
mõni nendest teedest jookseb meie kõnealuse juhi teega paralleelselt.
mõnest aknast välja vaadates näeb juht oma perekonnaliikmete autosid.
mõnest aknast on näha sõpru. olnud ja mitte olnud armsamaid.
ja tahavaatepeeglist näeb juht seda käru, mis tema auto järel veereb.
jah, selles kärus on mälestused.
. . .
mida ma tahan öelda või väita, on see, et mõnda nendest akendest ei saa mitte kunagi kinni katta.
isegi juhul kui kahest kõrvuti olevast aknast on üks kinni kaetud, ei tähenda see seda, et teisest aknast ei paista osaliselt asju, mis olid täielikult nähtavad esimesest aknast.
seega...(ja see on hinge vägevalt rusuv mõte)...absoluut on kättesaamatu.
või
otsustab juht lõppematu sisemise heaolu kasuks ning katab kinni kõik aknad, millest paistavad asjad, mis ei tohiks paista. ja sõidab edasi, oma lemmikmuusikat kuulates, kuni tee otsa saab;
ei eal enam tundes neid tundeid, mida kinni kaetud akende taga toimuv temas tekitaks kui need aknad veel paistaksid läbi.
ok.
linnulennult vaadatuna on see auto suletud kapsel.
kapsel.
või silmaklappidega hobune, kes tormab vahutava suuga sinna poole, kust paistab tema lemmikvärv. või lemmik-varjundiga valgus.
kapseldumine
tundub
niiiiiiii
kuradi
egoistliku ja rumala teona
aga see kapseldunud autojuht näeb ainult oma väljavalitud absoluuti ---> 1
ja teine 1 libiseb mööda auto külge eitusesse. ei paista lihtsalt juhile enam silma ning lakkab sellepärast juhi jaoks eksisteerimast.
ja linnulennult on see kõik ikka veel seal. katku juht kasvõi kõik aknad kinni.
see kõik on ikka veel seal.
sellepärast ongi absoluut minu arvates kättesaamatu.
kui selleni küünditakse läbi eituse, on see üldisemas plaanis enesele valetamine.
"EI" kustutab eitatava ainult juhi enda sisemaailma jaoks.
. . .
ma ei saa seda arutlust praegu enam jätkata, sest see sööb mind seest õõnsaks.
...kahju...
posted by tndplk # 3:59 AM 
+
fantastikud
+
-
on
