watch the mellon collies blossom

hollywoodi peldiku laevalgusti joonistas ukse peale varju minu peast ja juustest ja ma avastasin, et mu juuksed on nüüd nii pikaks kasvanud, et nad hakkavad võtma ebakorrapäraseid positsioone sisse, sest ma ei kammi neid ja ma ärkan igal hommikul peale seda kui ma olen kaua aega lamanud vastu mingit pehmemat või kõvemat pinda.
et siis nüüdsest alates suureneb kiiresti see oht, et ma jõlgun kusagil ringi, teadmata, et mul on pea tagantpoolt seina-kujuline.
mäletad, maia, kui ma sinu pool seina najal põrandal istusin ja mis soeng mul pärast oli?
seda hakkab vist jälle juhtuma.
sest mu kursaõde maarja ja kursavend margus rääkisid mulle, kui kole mu pea on kui ma kiilakas olen.
margus ütles, et ta ehmatas ära kui ta mind esimest korda suvel ilma juusteta nägi.
ja maarja joonistas kätega õhku mingeid valesti arenenud ovaale.
(ma ei olegi kindel, kas "ovaal" on päris sõna.)

aga kiilakas oli tore olla. mõnus loll ja tahumatu tunne.
ja nendel piltidel, kus ma kiilakas olin, on mu pea küll väga geto. ma ei saa aru, milles on probleem.
võimalik, et ma teen ennast varsti jälle koledaks.
jätke meelde loosung: KOLE ON TORE!

.

lugesin Audrey Niffenegger'i, Neil Gaiman'i, Stephen Elliott'i sõnavõtte/kogemuslugusid/esseesid kirjutamisest Powell's.com-ist.
need tekitasid hea tunde sisse. mis on imelik. ma arvasin, et ma tunnen ennast jälle kirjutamise koha pealt sitemini peale nende juttude lugemist. peale Bret Easton Ellise'ga tehtud intervjuude lugemist on mul alati enamal või vähemal määral halb olla. ta alatähtsustab oma raamatuid ja kirjutamise protsessi ja kirjanikke ja kirjandust üleüldse niivõrd tugevalt, et lõpuks mul on tunne, et see on kadunud kunst ja et ma ei suudaks iial nii hästi ja nii palju kirjutada kui tema. ta isegi ei hooli eriti oma "staatusest". ütleb, et talle ei meeldi mõelda endast kui "kirjanikust". kui üldse, siis pigem peab at end "jutuvestjaks".
Bret Easton Ellis ei pea end päris kirjanikuks, sõna klassikalises tähenduses/vägevuses!
tahes-tahtmata tekitab see tugevaid ebakindlusevõnkeid.
Aga need esmalt mainitud autorid tekitasid, jah, hea tunde, üllataval kombel.
ma sain teada, et neil tulevad ka ideed täiesti mõistmatutest kohtadest. ei ole nii, et "tahaks kirjutada romaani sellest-sellest-ja-sellest ja siis kirjutangi valmis ja siis oh! tuligi romaan sellest-sellest-ja-sellest, sest nii ma ju tahtsin".

.

aitab.
ma võin nüüd töölt ära minna.
ja lähen ka.