watch the mellon collies blossom

õigustused iseendale selle blogi elus hoidmiseks hakkavad ükshaaval ära kaduma.
milleks oma mõtteid siia pillata kui internet on see kõige ebakindlam laegas üldse.
see on ju numbritest tehtud. ühtedest ja nullidest.
ja neid ei ole füüsilisel kujul olemaski.

internet on digitaalne lõngakera.
on lõngakera, aga ei ole ka. kassid sellega mängida ei saaks. aga läbi ekraani võivad nad seda vaadata küll, kui oskavad.

ma tahan öelda, et mul on kahju, et siin kõik nii kaduv on.
fakk, ma ei tea, milleks siin kirjutada.
kuradi vastik. lasen oma digitaliseeritud mõtetel elektrijuhtmetes liuelda.

paberist päevikud on paremad. neid saab kortsutada ja sodida. ja need ei kao ära kui mingi server kusagil kapis katki läheb.
tõsi, need on ka vägagi kaduvad, aga vähemalt ma saan neid peita igale poole ja ma saan neid käes hoida, kui tahan.



ma tõesti tõesti tõesti peaksin kirjutamist jätkama.
mitte blogi sisse kirjutamist, vaid kirjutamist kirjutamist.

ja nüüd ma pean sassile [põhjalikult] tema raamatu kohta kirjutama, sest ma olen õel hoolimatu perse juba pikemat aega selle asja suhtes olnud. ta on juba nii kaua pidanud ootama.