vahel tahaks kuulata niivõrd kurba muusikat, et see rebib mind tükkideks ja laseb kriitilise piirini arenenud sisemisel rõhul atmosfääri paiskuda, lahustuda, kaduda.
aga seda pole.
minu kurveim plaat, sigur rós'i (), on kristo käes.
aga ma ei ole isegi kindel, kas sellest piisaks.
*~*