watch the mellon collies blossom

kuulates vanade inimeste juttu, sööbib mulle pähe kohustuslik veendumus, et kõik suured asjad on juba tehtud.
vundament on laotud.
kõik hilisem on ainult kordus sellest, mis kunagi ammu juba valmis tehti.

ja see on õudne mõte.
sellega on halb elus ringi käia.

Peter Greenaway rääkis, et raamat, kus kõik maailma lood said ära räägitud, oli "1001 ööd", ja kogu edaspidine kirjandus töötleb ümber neid arhetüüpseid lugusid, mis selles vanas raamatus juba väga ammu lugemiseks kirja pandud sai. kõik, kuni Joyce'ini välja. kõik on ühed suured recycle binid.
ja Peter rääkis veel seda ka, et filmikunsti meistriteos tuli Sergei Eisensteinilt ~23 aastat peale filmikunsti sündi. ta mõtles vist seda treppidega filmi.

ja me kõik ju teame, kui tohutult kolossaalne ja määrav raamat Piibel on.

.

kõik need hiiglased panevad mind vahel nii abitult tundma.
kas siis meist ei saagi hiiglased?
need suured istekohad said juba enne meie sündi ära võetud? päriselt ka?


muidugi pole see üldse mingi suur AVASTUS, et kõik kordub.
see on igivana tõde.
inimesed ju korduvad samamoodi.
iga inimene, kes paljuneb, loob ju koos teise inimesega mingi koondkoopia iseendast ja sellest teisest inimesest, millel on lisaks veel juures see eriline "miski", mis teeb uuest inimesest erakordse eksemplari. nagu tillikaunistus salatiportsu peal.
aga me oleme ikkagi tuletised esivanematest.
ja kui nemad joonistasid koopaseinale põtru, siis meie joonistame ka kusagile midagi. ja kui me enda joonistusi vaatama hakkame (mis ei pruugi muidugi koopaseinal olla... tänapäeval on igasuguseid muid kohti ka, kuhu joonistada), siis me näeme, et meie pildikestel on ikkagi mingi tegelane, kes on jubedalt põdra moodi.

.

Chuck Palahniuk ärgitas inimesi üles kirjutama uut Piiblit.
ehk siis kummutada see hiiglaste hiiglane ja teha maailm hoopis teiseks.
aga ma ei kujuta seda ette.
(ma olen nii väsinud ka praegu)

.

ilusat algavat päeva, kääbikud.
püüdkem oma ambitsioonid maha matta seni kui väljas veel ööpime on.
me sündisime väikesteks.
kui päike tõuseb, kummardame surematuid hiiglaseid edasi lootes, et nad ei sure mitte kunagi.

mitte kunagi.