ma tahan, et mu kirjatööd mõjuksid, nagu külm pöial surutud vastu tulist südant.
ja ma tahan, mul on vaja, ma pean kirjutama sellest, mis tunne on olla elus inimesena.
keset kõiki teisi ja kõike muud, mis ja kes maailmas on.
ja kui selgub, et ma olen koletis ja et meie, koletised, oleme vähemuses ja teeme selle ilusa maailma sisse mõrasid, saab neist tekstidest hea uurimismaterjal heaks ja õigesti funktsioneerivaks sündinud psühholoogidele ja moralistidele.
olenemata sellest, kas minust saab keegi, kes teostab end täiel määral endale sobivaimal alal
, on mul vaja kirjutada. tunnistada üles, kes me oleme ja teha teised seeläbi mõistvamateks, südamlikumateks, heasoovlikumaks.
ma võin siinkohal eksida, aga ma arvan, et mina ja mu sõbrad ei ole koletised. ja ma arvan, et me võime veel teha nii, et inimlikkusest saaks voorus, mitte allasurutud häbiasi. patt. sitt.
bring out the gimp.
-------------------------------------------------------------
...and you will know us by the trail of dead
-------------------------------------------------------------