watch the mellon collies blossom

peale eilset jagelemist tegemata koolitööde ja ühe üllatuseksamiga (<- neid peab lihtsalt armastama, või mis?) lollitasin ennast kristoga koos Linnateatri ette. ja kui hakkas ilmnema, et kristo ei ole mingi teatrite ukselukkude avaja, tuli kusagilt kuuldus, et pileteid on veel ja siis ma läksingi kassasse ja ostsin pileti, nagu aus kodanik. "loomade farm" on olulisi hetki täis. see on nagu suur momentide taimelava. ma oleks tahtnud täna juba tõmmelda etv-s (me tegime paviljonis filmi, ma näitlesin seal. mängisin telekat...) et "oh, mäletad seda kohta, kus..." ja nii edasi. aga ei saanud. ma oleks üllatusi inimestelt röövinud.

ma jälgisin neid radioheadi lugusid mingi mureliku hoolega, umbes nagu ma peaksin seda muusikat katki tegemise eest kaitsma. aga radiohead tuli haiglaselt välja ja katki ei läinud.
haiglane oli, jah.

vanad head teatri-issued astusid muidugi mängu. seal oli aega selleks küll, et nad tulla saaks. (minu kõrval oli üks koht vaba ka. issue sai istuda ja issuetada.)
lihtsalt, kõik see, et mis edasi saab kui etendus lõppeb ja mis on muutunud. kogu see meeletu taldade, ihu ja hinge hõõrumine vastu erinevaid põrandaid. päevad päevade päevade kaupa, et lõppude lõpuks jõuda sellesse eilsesse punkti, kus publik tuli karjana kokku ja lavaõhku sisse ahmima hakkas. ja siis see sai läbi.
ja mis saab edasi? ...
ah, las see jääb praegu nii. see on lihtsalt minu issue ja kohustuslik tõmblemine. ma ei või ju ühtegi muljet ega mälestust sellisena võtta, nagu see on. alati on vaja asjad värvikirevaks melodraamaballiks ehtida.

külmaks jättis see teater mind küll. ma küll ütlesin nädalapäevad tagasi veikole, et teater jätab mind üldiselt külmaks, aga niivõrd külmaks pole mind ükski teater varem jätnud.
tõesti külm oli. tõesti koolonparemsulg.
pingiridade alla tuleks lõkkeid teha. (jaanipäeval eriti!)

kumb saab teatrist rohkem: näitleja või vaataja?
ma arvan ja loodan, et näitleja.

mu jutt jookseb rappa.
igatahes.
kuigi mul oli 'saalis' väga külm, on tänased järelmälestused "LF"-st soojad, beežid ja maheda tikupuu maitsega.
ma tahan, et seda nähtaks, sest siis ma saan hästi paljude inimestega tõmmelda, et "mäletad seda kohta, kus..."

.
aitäh, tore 22.