kolba pildiga raamat ja voodi, mis teeb seljale liiga.
igavuse ja igatsuse klaasist noad hõljuvad väljaspool nägemise piire ja torkavad vaikselt, vaikselt.
vaikselt.
kui ma päevavalguses oma kõige siiramatest ja kangematest vajadustest sama intensiivselt teadlik oleks, siis ma ei vireleks nii palju.
aga ma tean, et täna tuleb taaskord üks lühikese pimedusega öö, kus ei ole mitte midagi peale selle hirmsa valguse, mis kardinateta akendest näkku voogab.
ja et und ei tule.
midagi ei tule.
.
oli traagilise kõlaga?
------------------------------------
interpol - leif erikson
------------------------------------