watch the mellon collies blossom

ma sain täna natuke aru, miks ma eile kurb olin peale jacki ja megi lahkumist.
jack nägi laval nii turske ja võimas välja. jõuline.
pillid olid nagu kaalutud lelud tema käes ja ta tegi nendega mida iganes. ja mitte lohakalt, vaid veatult.
ja ma mõtlesin seal lava ees temast mitu korda nimega rock god. sest seal laval ta oli.
meg oli armas ja tagasihoidlik, aga samuti vägevam ja ilusam kui telekast varem paistnud oli. malbearmas.

seal lava peal oli neis olemas kõik, mida inimene tahab. ma lähtun endast, aga eeldan, et teised ihkavad samu kvaliteete.
nad olid tugevad. nad olid võimekad. nad olid ilusad. nad olid jõulised.

see on Fight Club all over again.
mina olen nimetu hälvik, kokkuleppelise nimega Jack (I am Jack's first name) ja Tyler on kõik, kes kiirgavad välja annet, potentsiaali, seksuaalset ja intellektuaalset võimekust ja jõudu.
eile oli Tyleriks The White Stripes.

The Cure'l on üks lugu pealkirjaga "Why Can't I Be You".
tegelikkuses laulaksin pigem mina seda sama laulu Robert Smithile kui tema mulle.
see ei ole muidugi päris üks-üheselt ka nii, et ma väga tahan olla Jack White või Robert Smith.
täpsem küsimus oleks "Why can't I be like You?"

miks tahab nimetu Jack olla Tyler?
Tyler vastab: "I look like you wanna look. I fuck like you wanna fuck. I am smart. Capable. Everything you ever wanted to be."

ja eile seal lava ees ja hiljem linnas ja kodus oligi pidevalt see näriv ihkamisekripeldus sees.
ma oleksin ilmselt tahtnud nendega ühte sulada. muutuda koos nendeks täiuslikuks massiks. õnne ja rahulolu mateeriaks.

mul tekkis kahtlus, et sellel "ühte sulamise" soovil on mingi seksuaalne alatoon ka sees ja siis ma veensin ennast, et siin pole erootikaga midagi pistmist.
aga tegelikult kindlasti on.
ja Sigmund teadis juba enne mind, kuidas tunded ja käitumismallid nabaväätepidi seksi küljes hõljuvad.

we live in a sexy world, yeah.
ja sellega kaasneb niivõrd palju pinget.
seksuaalsus on tegelikult lihtne. aga sellest ei saa enamjaolt ausalt rääkida ja siis tulebki rääkida keeruliselt. sest siis see rääkija ei valeta otseselt, aga esitab tõe sellisena, et kuulaja sellest lõpuni aru ei saaks.
vist on nii. ma lähtun jälle endast, eeldades, et teised arvavad ka nii.
kuigi ma korduvalt keelan eeldamist. eeldamine on õudselt libedal jääl jauramine.

.

Tylereid ei saagi kunagi kätte.
nendega ei saa mitte kunagi ühilduda.
Tylerid näitavad teed ja panevad sind jooksma.
sina oled jänes jooksulindi peal, porgand silme ette riputatud.
Tyler paneb sind püüdlema tarkuse, võimekuse, jõu ja ilu poole.

Tylerid jooksevad silmapiiril ringi ja vahetevahel, kui sul väga veab, puudutab Jack White omaenda käega sinu White Stripesi vinüülplaatide ümbriseid (nagu ta Sibulale kontserdil tegi), aga sa ei saa ei saa mitte kunagi olla Jack White.

kui sa püüdled ja vaeva näed, siis sa võid saada Tyleri sarnaseks. ja see püüdlus on oluline, ma tean. see on see, mida juba lasteaias õppima hakatakse.

aga see püüdlus on niivõrd raske, et graafikul näeks see välja võnkleva sinusoidina, kus haripunkt oleks jaburalt naljakas ja alumine tipp kohutav, ehk isegi traagiline.
see püüdlus on kuratlikult raske.

.

ma räägin juba liialt pikalt, jah?
olgu praegu siis punkt. kuigi tahaks jätkata. aga ma jookseksin sohu lõpuks.
kirjutage palun teie.
mukallid, nagu maia ütleb.