kunagine kauaaegne klassivend, kes nüüd tartus filosoofiat õpib, ütles ühel öösel söögiplatsi taga, et ta ei usu enam, et ta olemas on. ma ei saanud teda lõpuni tõsiselt võtta. nüüd kuidagi saan.
üldse pole vahet, kas tegelikkus on miraaž või mitte. see eksisteerib ka ilma nimetuseta edasi.
inimeste sisemaailmad on samuti samal määral reaalsed kui see aegruum, mida me omavahel ärkvel olles jagame. ja mina olen sama reaalne, kui ma ennast välja mõtelda jaksan.
ma pole liiga kaua enam kirjutanud - pilt hakkab eest ära kaduma.
ma loodan, et ma hulluks ei lähe, aga peas napib ruumi.
lina peal on enne uinumist tunne, et mind on liiga palju, et ennast välja kannatada.
ma ei kannata ennast päris üksi eriti hästi välja.
"i can't sleep without your breathing
and i can't breathe each time you're leaving"
where -- oh where the fuck are you?