watch the mellon collies blossom

lähed reede öösel tartusse ja elad pühapäeva õhtuni koos indierockbändiga, teed neile videot koos jaaguga ning ööbid bändi sõbra korterisse rajatud psühholoogikabinetis lahtikäival diivanil. mida sa tunda jõuad?
abitust, ahistatust, suurt naljatunnet, väsimust, viha, mõnusat väljateenitud rammestust, viha, imetlust muusika vastu, eneseuhkust, enesekindlust, solvatust, paranoiat...

me tegime jaaguga vooremaal pia frausi muusikavideot. jalad on viljapõllukõrte lõigatud servadest poisilikuks kratsitud.

.

maia, mirell ja mari viisid mind vahepeal Illegaardi. nüüd ma saan öelda, et ma olen Illekas käind. nad on nii noored, need kolm tüdrukut. see, kuidas neil uus elu uues linnas ja uues koolis peale on hakanud ja see, kuidas nad sellest elevil ja segaduses on - see teeb nad nii noorteks jälle. pärast keskkooli ülikooli astuv inimene muutubki nooremaks kui ta keskkooli lõpus oli. mulle tundub nii. ja minuga oli ka nii.
mari, kes õpib arstiks, peab endale isikliku skalpelli ostma. kas ei ole armas?
maial on hea ühtehoidev kirjanduskursus ja filosoofiatüdruk-mirellile annab loenguid Ringo Ringvee. mees, keda ta varasemas elus hoopis teises kontekstis ja hoopis teises seisundis nägi. hoopis teised ajad.

aga aegadest rääkides, ma sain teel tallinnasse autos vist aru, mida ma tartu juures ei taju: aega. see ongi puudu. ruum on, aga aega ei ole. ja sellepärast ma tunnengi ennast seal linnas, nagu kosmonaut.
tartul on selline õrnkollakas essents. ma lähen seda täieni täis, kui ma sealmaal olen. ja sellega kaasneb pool-unine tühjakõhutunne.
ja selline tunne, et mingi sõiduk juba peaaegu ootab mind äraviimiseks.

ma ju tahtsin väiksena tartusse ülikooli minna, sest see oli ainus koht, mis minu jaoks kõrgharidusega seondus. muid ülikoole polnud.
keskkoolijärgsel suvel elasime kristoga ühe nädala emajõe uue jalakäijate silla kõrval kõrges kortermajas ja käisime iga päev kunstikoolis katsetel. maalisime, lõikasime ja kleepisime. kirjutasime essee. sõime säästumarketi makarone ja piffe - need maitsesid väga hästi.
see oli üldse kristo vanema venna korter ja tema oli siis juba asjalik. õppis siis juba majandust. aga meie kaks ei käinud tööl ega koolis - vaakummoment, kus polnud riigi seisukohast vahet, kas me eksisteerisime või mitte.
kunstikooli me sisse ei saanud. me helistasime veel sinna ühele tädile ja küsisime oma natüürmorte endale, aga tädi ütles, et kooli tavade kohaselt hävitatakse need ära.
nii et need hävitati ära.
ja mina ja kristo õpime nüüd hoopis teistmoodi asju.
aga imelik - me elasime pia frausiga täpselt kristo venna kõrvalmajas.

.

ülehomme olen jälle tartus, sest seal on "malev".
ja sellepärast, et seal on daki-maia-kodu, kuhu ma ebaloogiliselt lihtsalt ei jõudnud.
anna andeks, daki. vähemalt ma nägin sind - ja su soni.
see sobis sulle linnapreililikult hästi.