watch the mellon collies blossom

sünnipäevahommikul veel. enne kodu-uksest välja minemist esikus.
panin ketse jalga kui vaiba peal kõndis paksu, karvasakilise kerega ämblik ninapidi kapi all vedelevatest tossudest üle, teel kapialusesse avarasse pimedusse.
tõmbasin tossud kapi alt välja, hüüatasin, et esikus on suur ämblik.
ta oli üks nendest kaheksajalgsetest, kellel on jalaliigesed näha. tumeroheline. tagumiku küljes oli must jublakas, võrguniidi jaoks vast.
ämblik hakkas mööda seinatapeeti üles ronima ja ema tuli esikusse, et paanikast osa saada.
mina: "too mulle köögist klaas."
- "appi!"
"too mulle ruttu klaas."
- "appi, ma ei kujuta ette. ma ei joo sellest klaasist enam kunagi." (ema läheb kööki, kolistab kapiuste ja klaaside ja tassidega.)
"kähku."
ämblik ronib ülespoole.
"too mulle ruttu klaas!"
- "ma ei tea, millist võtta."
"too klaas!"
(ema toob sinise klaasi. ma panen klaasi ämblikule kupliks peale.)
"too mingi paber."
(ema toob suure kareda volditud salvrätiku. lükkan selle klaasi ja seina vahele.)
ema: - "appi, ta on sul käe peal!"
(ma viskan spasmilise kiirusega klaasi ja paberi vastu põrandat ja pühin ja raputan käsi.)
"kus ta on?"
- "näe, siinsamas. ronib."
(onu - ema vend - tuleb esikusse.)
mina: "ära teda ära tapa."
(onu võtab ämbliku peopessa ja viib rõdule. ta paneb ämbliku rõdul seina peale. ämblik kõnnib minema.)
ema: "see on õnneämblik."

.

karta seda, kes õnne toob. imelik.