watch the mellon collies blossom

...
ja läksin peale eelnenud kahe sissekande valmis kirjutamist bussi peale Generation X-i lugema ja linna poole sõitma ja minu kõrvale istub ülikonnas ja lakiga korrektsetesse vagudesse kammitud juustega noormees Elder Leveer (elik Vanem Leveer), suus aktsendipaksune eesti keel ja sünnipärane ameerika inglise keel ning käte vahel tumesinine raamat pealkirjaga "Mormoni raamat - teine testament Jeesusest Kristusest".
ta alustab vestlust pisiasjadest, nagu: "mida sa loed" ja "kust sa pärit oled" ja "kui vana sa oled".
ning ma saan teada, et tema on Ameerikast ühest a-tähega osariigist, mis mul meelest lipsas ja et ta tuli Eestisse kaheks aastaks ja et eesti keel on väga raske. ta näeb välja, nagu 27, aga selgub, et ta on 20. "i'm only a kid," ütleb ta.
ma saan teada, et ta läheb varsti USAsse tagasi ja et ta läheb seal siis ilmselt ülikooli. abielluda küll veel ei taha.
ja siis ta hakkab mulle rääkima mormoonipiiblist. nüüd on mul Generation X juba kotti pistetud ja kõrvad lahti tehtud. ta räägib mulle sellest, kuidas prohvet Joseph Smith 200 aastat tagasi metsas palvetades ilmutuse sai ja Jeesuse uued sõnad egiptuse keelest inglise keelde tõlkis. (ma kuulsin, et ta ütles translated from Egytian... kuulsin ma õigesti?)
ta ütleb, et mormoonid on normaalsed tavalised inimesed ja soovitab mul mormoonipiiblist ühte kindlat peatükki lugeda, mis teda ennast väga aitas. aga selleks hetkeks on buss juba Hotell Tallinki poole lõpppeatusesse pööramas. (<- 3 p-ga sõna) me läheme maha ja Elder Leveer küsib mult telefoninumbrit. ma ütlen talle, et ma ei taha eriti anda, et see on imelik. me just kohtusime. Elder Leveer ütleb, et see on arusaadav aga et ma astuksin siis nende Pelgulinna keskusest läbi. et ma võin seal näiteks inglise keelt õppida, kuigi ma pidavat seda täiesti ilma aktsendita rääkima. keskusest saab ka vastuseid küsimustele, mis tekkida võivad. ma ütlen, et olgu, anna mulle keskuse kaart. ja tema ütleb, et annan ainult juhul kui sa lubad, et sa selle peatüki läbi loed. ma arvan, et ma pean selle bussipeatuses läbi lugema, aga ei. ta annab raamatu mulle. "it's for free." ma olen tänulik - mul on nüüd mormoonipiibel. "very cool. thank you." (-mina) Elder Leveer loodab mind veel nende Pelgulinna keskuses näha ja küsib, et kus ma muidu elan. viimaks ütleb viks noormees, et ta ei kuluta rohkem mu aega. me läheme sõbralikult lahku ja ma jooksen vibreerivas hämmingus Viru Keskusesse. õnneks on Pahla Laseringis ja ma saan talle kohe loo ära rääkida. Pahla ütleb, et spooky. teda hirmutab sektivärk. me räägime ka muust, näiteks Seitsmest samuraist ja pulmakleidist, aga mul on tunne, nagu ma hoiaksin temast mõtteliselt kinni, et tasakaalu säilitada. ah et selline asi juhtub mõni tund pärast seda kui ma kodus Jumalast ja religioossusest mõtisklen. kuidas ma saan seda mitte võtta märgina? õigus: juhtunut juhusena võttes. ma ei ole kunagi ennast mõtteliselt mormoonide sekka taibanud arvata ega taipa praegugi. eelarvamuse pärast. mormoonid on ju need süsimustade riietega inimesed, kes elavad lukustatud pisikülades, kõnelevad ainult palvetades ja arvavad, et elektripirn on kurjast (nagu ühes Dexter's Laboratory osas, kus Dexter kartulimugulast elektripatarei tegi).

näis, kuidas ma seda seedin.
aga mul on nüüd mormoonipiibel.