watch the mellon collies blossom

Mid-twenties Breakdown: A period of mental collapse occurring in one's twenties, often caused by an inability to function outside of school or structured environments coupled with a realization of one's essential aloneness in the world. Often marks induction into the ritual of pharmaceutical usage.

- Generation X by Douglas Coupland

.

mängin alati kõige traagilisemal noodil, eks ole.
tegelikult on Generation X satiiriline raamat. pärast ahastust tuleb (parimal juhul) järgmine faas, mis toob kaasa lakkamatult kõdistava naeruhoo, kuni pisarateni välja. meil oli suurem osa keskkooliajast nii. meil on suurem osa elust nii. (ma peaaegu julgen öelda, et) meil kõigil. sul, mul, tal, teil, meil, neil.
a realization of one's essential aloneness in the world. õnn, kui selle üle naermiseks südant jätkub.
ma kujutan ette, kuidas Jumal ütleb teisel pool tunnelit pisut häiritult ja samadele küsimustele vastamisest väsinult: "yeah, well... that was the point."

mul jääb siiamaani hääl kinni kui ma pean kellelegi ütlema, kas ma usun Jumalasse või mitte. ma tean, et mulle meeldib Jumalast mõelda, leida seletusi ja definitsioone.
Eia, kellega ma Hispaanias käisin, rääkis mulle Sanlucar de Barrameda toidupoe ees natuke Piiblist ja sellest, kuidas ta näeb peaaegu kõikides hilisemates lugudes (tänase päeva lugudeni välja) algeid ja tuletisi Piiblist. ühest küljest, kui on olemas raamat, mis sisaldab Jumala enda sõnu, siis ei saa imestada selle põhjapanevuse üle. teisalt tuleb mulle trotsisõlm sisse kui ma sedasi mõtlen.
see seondub Palahniuki äreva ootusega, et millal kirjutatakse järgmine Piibel. millal kirjutatakse taas midagi nii võimast ja eitamatut, et kõik järgnev sellele põhinema hakkaks.
(kui Jumal uuesti rääkima hakkab?)
ei, ma ei tea. aga ma tean, et Palahniuk usub Jumalasse küll. seega pole tema Piiblikukutussoovid ilmselt seotud ateistliku religioonilõhkumiskirega.

Vana-Kreeka mütoloogias on samuti kõik põhilood kirja pandud. kusjuures nende lugude juures tunnen ma end palju vabamalt, vähem pinges olevalt. ma näen neis palju rohkem erksaid, kirglikke ja tugevaid värve. mulle meeldib idee, et Jumalaid on mitu. et nad on erineva loomuga. et nad saadavad koos Olymposel päevi mööda. et nad on üks hullumeelne ja värvikirev seltskond.
Vana-Kreeka mütoloogia on jätnud mulle healoomulise mulje, erinevalt Piiblimütoloogiast (kui nii üldse tohib öelda - Piiblimütoloogia). ma võtan neid Vana-Kreeka lugusid pigem muinasjuttudena kui "usud/ei usu//lähed Paradiisi/lähed Põrgu"-ähvardustena.
see pühalik rahu ja hingus, mida ma kirikutes tunnen, on ilus, aga sellega käib alati kaasas tunne, nagu mu pea kohal ripuks ähvardus. rahmeldava ja tänamatu lapse tunne tuleb.
ja - naljakas - mul on 2 sõpra, kellel kirikus alati halb hakkab ja ma olen sellepärast vahepeal mõtisklenud, et kas see tähendab seda, et nad on Saatanast. vastik mõte, mida peas seest leida. head ilusad inimesed mõlemad ja ma ei võta seda mõtet tõsiselt, aga see käis igatahes peast läbi.

nii et mul ei ole religiooni, aga mul on religioossed kompleksid.
ja muinasjutte ma naudin.
ja ähvardusi ma ei naudi.

minu kohta käib ju ka see Orkuti usundilahtrivalik: "Spiritual but not religious."
milline mugav valik. ühest küljest saab väljendada oma avatust vaimulikele ideedele ja teisest küljest saab jääda oma avalduses piisavalt hägusõnaliseks, et ühtki konkreetset Jumalat eitusjutuga välja vihastada.

ma ei tea, kas ma usun Jumalasse, aga ma kardan Jumalat küll.
yeah, well... mayhaps this is also the point.

-x-x-x-

mul oli ilus sünnipäev.
alguses oli koolis aktus, kus me igal korrusel sisehoovi avanevate akende peal uutele tudengitele "tere!" hüüdsime ja laval tralli tegime. ja kuna kõik olid aktuse lainesagedusele meelestatud, ei meenunud mitte ühelegi kursaõele-vennale, et mul sünnipäev oli.
aga see tuli kogemata välja kui ma kursavend Mihuga Otsa kooli juures seisin ja sõber (& internatsionaalne supermodell) Kristján oma koolimajast välja hiilis ja mulle selga hüppas. Mihu ei uskunud alguses. helistas kursaõele Maarjale, et üle küsida ja Maarja ei teadnud ka, kas Jimil on tegelikult sünnipäev või mitte (ma seisin endiselt Mihu kõrval kui ta selle kõne tegi).

aga edasi läks ainult helgeks.
Mihu ostis purgikese siidrit (solidaarsusest pidi midagi alkohoolset võtma; Mihu oli selle punkti juures väga kindel) ja ühe peetripizza ja siis me läksime kahekesi tema poole ühikasse sööma.
see oli tegelikult nii väike asi, aga väga liigutav. mul ei olnud midagi paremat talle öelda kui siiras aitäh.
väiksed asjad on tegelikult suured asjad. ja vastupidi.
see oli ainult pizza; me sõime lihtsalt pizzat ja rääkisime juttu. aga heldimus tuli.

need, kellele kuulub mu süda, teadsid mind kõikidel õigetel hetkedel üles leida. ma teadsin jälle armastust küll.
õhtul oli kooli keldris aasta alguse pidu ja mina olin dj. ma olin ammu tahtnud koolipeol puldis seista. alguses oli isegi närv sees. lood lõppesid liiga kiiresti. aga hiljem oli puhas lõbu ja rõõm kui kristo ülemise korruse helistuudiost alla tuli (ta salvestas oma kooliõe lauluhäält) ja minu kõrval õlu jooma hakkas. sirvis plaate ja ütles: "pane järgmisena see." ja siis kui lugu peale läks, me vehkisime kätega ja naersime, sest meil on ühised klassikud ühtemoodi takthaaval peas ja me teame, millal mingis loos kindlasti kätega vehkida tuleb. ja kui naljakas siis on.
kallid käisid õnnitlemas. kursaõde Kissa rabas mind kompromissitu suudlusega. (Kissa on Mihu pruut... või on suvega midagi muutunud?)

öösel viis kursavend Mihkel mind motorolleriga koju. ta lasi mul kodu lähedal metsavahelisel teel juhtida ka. elevile ajas.
21-aastane poiss olen.
kergem oli ka, kui metsa ääres maha tulin ja Mihkel, sobiv muusika kõrvaklappidega pähe mängima pandud, omaenda kodu poole edasi sõitis.
see raskus, mille Nele "sünnieelseks depressiooniks" nimetas, oli kadunud.

ja täna, koolist koju jõudes, tuli mulle jälle meelde see Taavi Eelmaa lause, mida Rednar Annus meie tüki matusepeo avakõnes jõuliselt üle kordas: "Hoia kümne küünega kinni sellest, mis sind puudutab." (Taavi kirjutas selle kunagi Rednarile kaardi taha.)
kuivõrd palju saab üldse elus saavutada enne kui ennast kordama hakatakse ja kõik näeb jälle välja, nagu igav ringjoon? ja ärge pange mulle pahaks kui ma küsin jälle üle pika aja, et mis on elu mõte?

aga paistab, aga paistab.
et seni, kuni on, millest & kellest sedasi kinni hoida...
et seni pole see realization of one's essential aloneness in the world piisavalt oluline, et liikumatuks ängistada.

-x-x-x-

teie õnnesoovid tõid naeratuse palgele.
aitäh.