hea ja halb kõnnivad kõrvuti.
mis tähendab pikemalt seletatuna seda, et elus on palju asju, mis summutavad olemise isu, kuid samal ajal on ka nii palju asju, mis panevad tahtma ammutada elust kõik ja joovastunult väriseda ekstaasist.
kõik, mis ma oma eelmise happejoaga öelda tahtsin, oli see, et absoluudini me puhtalt ei küündi.
aga kuhu mujale terve inimkond siis pürgib?
ikka absoluutide poole.
surematuse ja igavese nooruse poole. täieliku mugavuse ja heaolu poole.
ilu poole.
õnne poole.
hingerahu poole.
võib-olla on kogu see õudne püüdlus liikumapanev jõud.
auto mootor.
ilmselt ongi. tegelikult.
olgu pealegi. elu ei saa ju olla staatiline. paigal seisev.
elu säilimise jaoks on esmatähtis, et liikumine jätkuks katkematult, pidevalt.
ja las ta olla nii.
aga absoluudist võime me ainult unistada.
unistused.
unistused hoiavad meid elus.
head ööd, armas kaas-inimene.
head ööd, maailm.