watch the mellon collies blossom

...jõle aasta oli.
alguses oli nii palju lubadusi; hiljem osutusid enamus neist valedeks.
umbes nagu siis kui sa arvad, et sa näed päris kummitust ja siis sa taipad, et ai raisk, see on lihtsalt juhuslik mööda hõljuv aur.

aga ime läbi sündis ka palju võluvat ja ilusat aastal 2004.
proovin leida oma 10.
numbrid on segi paisatud, et ei tekiks paremusjärjestust.

89.
ma leidsin tol aastal üles sellise kirjaniku, nagu Will Christopher Baer.
peale seda kui ma "kiss me, judas"-i teist korda läbi lugesin ja lõpulausest aru sain, pole ma enam sama olnud.
ma teadsin, et mingil hetkel peab chuck palahniukile keegi juurde tulema. chucki teke oli niivõrd revolutsiooniline muutus minu elu jaoks, et sealt edasi ei saanud mingit stagnatsiooni tulla.
mingit paigaltammumist.
peale "penny dreadful"-i lugemist olen ma sõnanarkomaan. täiesti lehekülgedesse sisse imetud. ja ma loodan, et mul pole pääsu. ma olen läbinisti lummatud ja ma ei taha enam välja saada. see sõltuvus on nüüd sügavale kehasse, südamesse imbunud.
"penny dreadful" on niinimetatud "phineas poe triloogia" teine raamat.
ja kolmas ootab mind riiulil.
kurjakuulutav valgete kaantega raamat.

00.
Björk andis maailmale müstilise iluduse nimega "Medúlla".
tead seda mõtet, et meie moodsas ajas ja ruumis on nii raske ette kujutada mingit uut leiutist, mingit uut muusikastiili, mingit uut värvi näiteks? et praeguseks ajaks on kõik põhiline juba avastatud ja tehtud ja kõik edaspidine on ainult eelneva täiendus?
enne, kui ma "Medúlla"-t veel kuulnud ei olnud, ei teadnud, ma, et muusikaGA saab nii teha ja ma ei teadnud veel hästi, et muusikaT saab niiviisi teha.

&

01.
Radiohead "Hail to the Thief".

...nii head helid võivad tappa oma kibetulise suudlusega...
Björk ja Radiohead tegid neid helisid. ja ma tõesti ei teadnud, et selline muusika saab olemas olla.
need olidki minu jaoks need uued värvid. uued muusikastiilid.
hea, et maailm ei ole veel otsast lõpuni valmis.

57.
Hollandi reis.
tegime "CRASH" teatrit Rotterdamis (Hal 4-s) ja Haagis (Zcala-s).
sain teada, et elus on palju muusugust ilu ja et võimalusi on küllaga.
elu saab kahe ja poole tunni lennukilennu kaugusel olla hoopis teistsuguse värvi, kuju ja lõhnaga; samas jälle nii sarnane. peaaegu samasugune isegi.
ja Hollandis sain ma oma digifotoka soojaks. eelsoojendus toimus suvel "Maleva" Saaremaa võtteperioodil.

Hollandi reis viib järgmise punktini:

285.
lendasin esimest korda (teadlikus) elus lennukiga.
ema on mitu korda öelnud, et ma lendasin temaga kunagi titena Moskvasse, aga ma tõesti ei mäleta sellest mitte midagi.
nii et aastal 2004 lendasin ma esimest korda lennukiga.
hämmastav.
enamik inimesi võtsid seda lendu iseenesestmõistetavana. nagu see oleks täiesti normaalne protseduur.
aga me olime PILVEDE KOHAL. lendasime taevas.
janno andis lahkelt oma aknaäärse koha mulle, sest ma olin niivõrd elevil kogu asjast.
vaatasin ainult välja. muu oli ebaoluline.
ainuke pettumus oli see, et ülevalt alla vaadates olid kõik inimeste poolt sisse elatud maa-alad kandilised ja teedest-radadest triibulised.
kas me olemegi niivõrd igavad?
sest maapinnal ringi jõlkudes tundub kõik väga labürindilikult keeruline ja sigrimigriline.

4.
Chalice'i "Ühendatud inimesed".
see plaat tuli just enne 03/04 aastavahetust välja, nii et see loeb.
ja mida see mulle andis? see andis mulle uue hommiku eesti alternatiivmuusikas.
ja mina hakkasin juba arvama, et seda hommikut ei tule. et see päike ei tõuse enam.
et seda päikest polegi õieti kunagi olnud.

777.
Kristofer-Jüri Saks sündis planeedil Maa.
ja sellel poisil on mõtleja nägu. filosoofi nägu, ma ütlen.
:)
ja (praeguse seisuga) on ainult temal selline isa.
Kristjan. see kõige hullem mässaja. see kõige iseseisvam ja iseteadlikum vend. see kõige mõistlikum, arukam ja coolim pätt Lõuna-Eestis.
kui ma vaid hakkaks praegu üles lugema kõiki neid elu-osasid, mis ta minule andnud on. pärandanud on...
elu on ime.

3.
Kristo sai Lavakasse sisse.

ma küll veidi kardan vahel, mis see kool temaga teha võib.
aga samas jälle...

lühidalt oli nii, et kui keskkool sai läbi, läksime me Kristoga nädalaks ajaks Tartusse, et kusagile ülikooli sisse saada.
elasime tema vanema venna korteris. see oli naljakas aeg. me ei käinud ei koolis ega tööl. ilusalt oli tunda, kuidas neil hetkedel ei olnud riigile erilist vahet, kas me eksisteerime või mitte.
igatahes, Tartus ei võtnud ei kunstikool ega ka suur TÜ meid vastu.
kõlbmatud, nagu me olime. mina eriti. Kristo on sünnist saadik kordades tublim olnud kui mina.
TÜ-s pidid küll hiljem veel igasugused katse-etapid tulema, aga selleks ajaks olime me mõlemad tagasi Tallinnas ja proovisime TPÜ audiovisuaalsesse meediasse sisse saada.
Tartu ja Tallinna katsete ajad kattusid, nii et tuli valida.
ja Tallinna on südames. Tartu on Tartu. las ta olla. (<- ma ei mõelnud siin praegu midagi paha.)

kui katsete lõpus, hilja õhtul, tulemused teatavaks tehti, sain ma teada, et mina sain sisse ja Kristo pandi nö. "reservi".
ja teel poodi või teel poest koolimajja (emb-kumb) läksid meie kahe teed lahku. mina läksin sissesaamispeole ja Kristo kõndis koju.
ja see kuradi õhtu sai oma kaua oodatud õnneliku lõpu umbes aasta hiljem, kui Kristot oodati ühte teise Vanalinna koolimajja peole.

ma saan nüüd kergemalt hingata, sest ma tean, et meie mõlema elud on mõneks ajaks natuke päästetud.

13.
okei, kuigi "Malevas" leidsid aset ka mõned aasta õudsaimad sündmused, oli see piinarikas ellujäämisrabelus siiski unustamatu periood tolles aastas.

552.
lõplik avastamine, et mul ei ole kirjutamisest pääsu.
see juhtus peale "Viivikal mürk neelatud" valmimist.
esimene novell, mis mind natuke hulluks kippus tegema ja mis mind samas lõpuks korraks päästis.
...see näitas, et nii ongi. nii ongi.


---------

2004. aasta lõppu võiks mulle meenutama jääda üks lugu, mis tuli ja tõi lummuse tagasi.
see tuli üsna lõpus, aga see tuli.
need päikeseloojangu poole kõndimised tulevadki ju (harjumuspäraselt) alati lõpus.
ja päikesetõusu poole saab kõndida peale lõppu.

~\the vines - autumn shade ii/~

hüvasti, 2004.
aitäh hea eest.
aga ära palun tagasi tule.