watch the mellon collies blossom

olime täna kõik vanaisa rahvatantsuraamatu esikal.
vanad sugulased ja perekonnatuttavad andsid mulle ükshaaval teada, et ma olen pikaks kasvanud ja et alles olin ma vat niisugune (<- sellele fraasile järgnes illustreeriv käe põlve kõrgusele panemine).

harjumatu tunne oli sees kui ma ema kõrval vanaisa raamatu lahti tegin.
trükivärske raamatu lõhn tuli ninna.
see oli uhkuse tunne. ma olin vanaisa üle uhke.
ja kui ma tagumistel lehekülgedel olevate piltide juurde jõudsin ja ühe naljaka pildi vanaisast ja vanaemast sealt leidsin (mõlemad rahvariietes, vanaema hästi tõsine, natuke range näoga, ja vanaisa ägeda naeratusega), ütlesin ma emale, et naljakas, et ainult meie teame, millised inimesed nad tegelikult on.

ja siis me naersime.