watch the mellon collies blossom

ellis on südamlik. unt ütles oma loengus, et vahest on asjad nii koledad, et neis on ilu. viitas näiteks markii de sade'le, kelle teosed täis koledusi, aga mis on nii koledad, et on oma koleduses ilusad. mulle r.o.a. meeldis rohkem kui a.p. AGA ei saa neid kahte mitte eraldada teineteisest mitte kuidagi.

ükskord ma veel ostan selle filmi endale riiulisse.

"rock'n'roll."
 

ega sul see lindi peal ei ole või midagi, see film ma mõtlen.

nii lihtne lugu ongi :)
 

Daki//

ellisest mulle meeldib rääkida (:
ma arvan, et r.o.a. ongi kõige südamlikum asi, mis ta kirjutanud on. kuigi tal on vist sellega ka mingisugune vimm. meelega melodramaatiliseks tehtud siit-sealt jne. ja a.p. patrick bateman on nii hirmus koletuslik tegelane, et sellega saab kuhjadeviisi nalju seostada, kui vastav tuju on. isegi see on natuke naljakas, et sean on patricku väike veli. mäletad seda kohta, kus paul helistab seanile ühikasse ja saab teada, et sean läheb peole ja küsib siis armukadedalt: "with who? with patrick?" ... ma ei tea. mul tarvitseb ainult tema nime kuulda ja juba ma muigan.


merilin//

r.o.a. on mul 2 cd peal. ma olen telefonikõne kaugusel, you know.
 

mkmm, see oli nii, et see paul helistas ja siis sean võttis vastu: "who is it --- patrick?" ja siis see tüüp pani: "who is patrick?!" maruarmukadedalt. see oli nii nunnu. aga kuna mu vaatamis/lugemisjrk oli r.o.a, siis a.p filmina ja siis alles raamat -- läks mul aega, et aru saada, milles point. aga r.o.a. on parim, kohe ausalt.
 

mkm mkm. ja mhmh ka, aga ikkagi. sa räägid õigust, daki, aga nende dialoog jätkub ja siis paul küsib vahepeal, et kellega sa peole lähed. et patrickuga vä? ma vaatasin spetsiaalselt üle enne kirjutamist. päriselt (: aga, jah, r.o.a. on kõige "soojem" ellise töö. saad ju aru, mis ma mõtlen.