watch the mellon collies blossom

pole midagi blogida, sest ma olen liialt rahustatud vist.
aga midagi tuleb kirjutada, et jätta märk maha, et ma elasin ka sel kunagisel minutil.
miks? ma ei tea.
inimestele meeldib väga endast märke maha jätta.
saatsime nokus (<- nimi, millega ma iial ära ei harju) eleni Taisse ja ma andsin enda kookospähkli-jimi talle kaasa. palusin, et ta selle kusagile poisshoorade kvartalisse jätaks.

.

ma olin haige ka. täna sain terveks. midagi kõhugripisarnast. see on see nõme ja rõve 2 päeva tõbi, mis praegu ringi liigub. istusime vanaemaga üleeile teleka ees ja vaatasime "piinatud geeniust"; mõlemad sama haiguse all pahade südamete ja alt vedavate kõhtudega. vanaema tukkus tegelt pool ajast.
ilus film pani mõtlema, et kahju, et ma ise geeniusena ei sündinud.
samas, geeniused ei pruugi teada, et nad on geeniused.
ja üldse: millisest piirist alates lõppeb ülim andekus ja algab geniaalsus?

...kui mul oleks kõik. kui ma oleksin geenius. kui ma oleksin täiusliku kehaehitusega. kui ma oleksin enesega absoluutselt rahul...---
ma mõtlen, et mida täiuslikum inimene on, seda vähem on tal põhjuseid olla teiste vastu kena. vist.

.

naljakas... ma ei mäleta, kus ja millal see oli, aga mingil hetkel olin ma sõprade seltskonnas ja mõtlesin, et me oleme nagu vaimupuuetega laste erirühm.
special needs grupp.
hälvikud.
...ja eks me ju olemegi.

and i wouldn't want it any other way.
ma lihtsalt tahan, et me oleksime õnnelikud.

-----------------------------------------------------------------------------------------------------
radiohead - be quiet and drive (deftones cover) / deftones - be quiet and drive
-----------------------------------------------------------------------------------------------------