watch the mellon collies blossom

~
ma olen tuulepahvakate peal kantuna jõudnud tagasi punkti, kus ma netipäevikusse sissekandeid teha saan.

see asi sai üleüldse alguse maia pärast, sest tema oli esimene, kelle päeviku otsa ma koperdasin ja siis veiko pärast, kes kirjutas ennenägematu toredusega ja teeb seda siiani ja siis sellepärast ka, et mul hakkas olema tunne, nagu ma teeksin sohki kui ma hilistel kellatundidel pimedas toas teiste päevade ja ööde lugusid loen ilma, et ise midagi välja ütleksin.
see on nagu vaataks sünnipäeval pealt, kuidas teised 'tõde või tegu' mängivad.
see on nagu teeks sohki.

~

selle blogi nimi on 'watch the mellon collies blossom'.
võib-olla keegi teist on mõelnud, et mida see tähedab või miks see on selline.

ma tuletasin selle nime smashing pumpkinsi 1995. aasta suuralbumi nimest: 'mellon collie and the infinite sadness'.
ma ei tea, kas smashingi punt ise ka nii arvas, aga minu meelest kõlab 'mellon collie' väga, nagu mõne lille nimi.
eesti keeles kannaks selline lill nime 'melanhool'.
neid lilli ei eksisteeri küll füüsilisel kujul, aga need kipuvad kasvama meie endi sisemuses.
nad õitsevad südame sisemistel seintel ja vahel teisteski tundlikes organeis.

kuna öine aeg arvuti taga möödub peamiselt [tume]sinistes toonides, ongi väga tõenäoline, et nendesse sissekannetesse kandub üle sedasama värvi.
ja neid samu lilli.
kae siis, kuidas minu melanhoolid õitsevad.
kui viitsid.
watch the mellon collies blossom.
kui millegipärast soovid.

~

tõepoolest, ma ei tea, miks inimesed oma aja sisse need kirjutised paigutama peaksid.
hooti tulevad mulle süütunded külla. hooti tunnen, et ma eputan liiga palju ja et tegelikult ei peaks siia mitte midagi kirjutama.
minu väljendusvajadus ja vaoshoituskoodeks ei ole veel omavahel sõpradeks saanud.
mistõttu olengi ma seda weblogi hooti alustanud ja hooti lõpetanud.
see (kui ma ei eksi) on minu päeviku neljas episood.
mis tähendab seda, et ma olen juba kolm korda lõpetanud ja neli korda alustanud.

~

'kaduvad sõnad ja kadunud aeg' ei ole mingi poolik poeesia, vaid minu kahjutunne asjade ebapüsiva loomu pärast.
internetti hoiule pandud asjad võivad kaduda samamoodi, nagu vesi sõelalt.
mistõttu ongi nii, et siia kirja pandud sõnad on kadumisele määratud.
ühel päeval neid lihtsalt pole enam.
võib-olla mingil hetkel kaugemas tulevikus hakatakse pidama netiarhiive. suuri internetiraamatukogusid, kuhu pannakse hoiule koopiad kõikidest ühtedest ja nullidest, mis internetis ringi rändavad.
praegusel ajal nii veel pole.
ja pikemas perspektiivis polegi sel ju tähtsust, sest samamoodi, nagu digitaalne info, on pabergi kaduv. see kaob küll aeglasemalt, aga siiski.
kõik raamatud, mis praegu veel olemas on, kõdunevad ühel päeval molekulideks laiali.
aurustuvad.
isegi puit on kaduv. metall on kaduv.
kõik, mis meil on ja kõik, mis me oleme, on kaduv.

ja sellepärast on ka need sõnad kaduvad.
ja see aeg, mida mina nende sõnade kirjutamisele ja sina nende sõnade lugemisele kulutad, on kadunud aeg.

/ kaduvad sõnad. kadunud aeg /
see pole poolik poeesia. see lihtsalt on nii.

~

siin olen su silmade jaoks avali.
ja siinsetele kirjutistele võiksid sinagi tähemärke juurde joonistada.
niiviisi teeksid mulle rõõmu küll.
post a comment, why don't you.

~

vaatame, kuidas need lilled veel kasvavad ja uurime katseeksitusmeetodi abil, et kuidas neid suretada saab.
need lilled võivad ilusad olla, aga nad on halvad.

ainult hea ilu on see, mis on tegelikult läbinisti hea.
~

----------------------------------------------------------------------------
beth orton - when you awake + cat power - cross bones style
----------------------------------------------------------------------------