watch the mellon collies blossom

mis mind kõige rohkem lemmikloomadega elamise juures rivist välja lööb on nende seletamatu komme oksendada, sittuda ja kuseda kõige valematesse kohtadesse.
vahel ma ei saa aru, kumb on teinud: kas kass või koer.
mõlemad vahivad küsivate nägudega otsa. kuigi tegelikult ma ootaksin "vastavaid" nägusid.

ma ei kannata välja seda.
täna oli esikus välisukse ees vedel ja läikiv sita...loik.
ma avastasin selle enda saapapaelu sidudes, kui mingi ahastama panev haisuvine mulle ninna hiilis.
just enne kooli/tööle minekut.

nüüd, kus ma jälle öösel koju jõudsin, on vaibal mingid rämedad valkjad purujad plekid järel.
ja guess what? kui ma saapaid samas kohas jalast ära võtsin, avastasin ma vaibalt pisikese kassi junni, millega Kiti tuli kohe mängima. loomulikult.
koristasin ära ja otsisin oma sussid üles. enam ei tahagi paljajalu käia.
ja sussidel oli kahtlane kassipissi hõng juures.
viisin need vannituppa, kus kass oli veel paar pisemat junnitükki liivakastist põrandale kühveldanud.
ja susse uurides selgus, et need ongi täiesti märjad.

ma lihtsalt ei või...
selline värk paneb nagu kümnetes kilogrammides rõhku peale minu kasvavale tungile siit ära minna. kusagile oma korterisse kolida. ma ei kannata selliseid spontaanseid räpakuse festivale välja. eriti veel nii väikeses kohas.

see faking kass kuses ju mõni nädal tagasi mu pükste sisse ka.
taaskord vahetult enne tööle minekut.

.

loomad on viimasel ajal hulluks läinud ses suhtes.
kass eriti.
ja see ajab mind täiesti lühisesse.
Kristjan märkas kunagi, et mu kassi sees on pure evil.
eile või üleeile hommikul ma proovisin Kitist pilte teha ja järsku hakkas mul ninast verd voolama.