täna tuli mere pealt väga paks ja hall pahvakas udu.
lihtsalt hakkas järsku hõljuma. tuli üle mere poolsete majade katuste siia ja keerles, nagu suits, akendest mööda.
ema arvas alguses, et tulekahju. vanaisa ütles kohe, et see on mere pealt tulnud udu. sest see oli liiga heledat värvi selleks, et põlemis-suits olla.
me tegin sellest pilti ka. jaak andis eile digika tagasi.
sellesama udu sees olen ma nüüd suurema osa päevast püüdnud päästa ühte 15-leheküljelist lugu. see pidi algul olema suur peatükk ja kõik, aga see on niivõrd halli sisikonnaga, et ei kõlba vist isegi novelliks. õudne. halb on olla ja ma ei taha seda enam näha.
aga see pidigi ju niiviisi käima. kirjutad 1000 lehekülge halli sitta ja alles siis hakkab udu kaduma ja värvid tähemärkide seest välja nõrguma.
kirjutad 2 romaani valmis, paned need põlema ja hakkad päris kirjanikuks.
aga mul on kahju sellest tekstist. mul on kahju sellest ajast ja vaevast ja kangetest kontidest.