watch the mellon collies blossom

eilse teatri muljed ujuvad veel sees.
pärast päevast kirjutamise spurti oli suhtlusvaim nii uimane, et ma ei kutsunudki kedagi endaga kaasa. ma lootsin, et äkki leian teatrist kellegi hea inimese eest.
ja oligi nii.
mu kunagine klassiõde oli seal ühe karguga ja kargu käepidemel oli punane helkur küljes.
ja karl ja rainar olid seal. etenduse lõpus võtsid nad pikema tüdruk-näitlejate embamise ette. poistele ei andnud nad midagi. tüdrukud, seevastu, said neilt isegi lilli.
ja argo ja marion olid seal. ott oli seal.
teatris on alati häid inimesi ees ootamas.

igatahes oli jube hea pärast kirjutusreivingut draamateatri väikeses saalis beeži köiemetsa ära kaduda.
hea maik jäi kurku ja suhu. siiamaani on head maiku tunda.
"suveöö unenägu"... ma korraks mõtlesin, et kas shakespeare'i vaim oli ka äkki saalis. tal oleks väga veider ja erutav vaadata oma teksti tegu ja nägu 21. sajandi teatris.

jah. seda pidingi ütlema. et seal oli beež köiemets, millest välja tulles jäi hea maik suhu.

-x-x-x-

teistes uudistes veel niipalju, et ma mõtlesin välja, miks ma kirjutan kirjutan seda, mida ma kirjutan kirjutan.
kõigepealt on tung.
aga sellele lisaks on see nagu olukordade ja sündmuste intensiivne läbi elamine, mis loodetavasti teeb mind edaspidi teatud torgete vastu immuunse(ma)ks.
nagu tuulerõuged. võtan vabatahtlikult pisiku sisse ja lasen sellel ennast näksida kuni tal jõudu jätkub ja astun siis haigevoodist terve(ma)na välja, teades, et tuulerõugeid ma enam ei saa.

wishful thinking.

-x-x-x-

2 märkust iseendale:
- ma ei tohiks nii palju kir-kirjutamisest rääkida. loll kohmetu tunne tuleb. ja laused sel teemal ei ütle teistele otseselt midagi.
- ma peaksin blogikujunduse korralikuks muutma. roosatamine ja mummutamine elasid oma napid ajad ära.