ma pean sellest kirjutama...
kõigepealt olin jaagu juures selle asemel, et monteerida. tegime nalja ja muud juttu ja siis ma läksin 23:35-se bussi peale ja sõitsin kodupeatusesse mere äärde.
kõndisin peatusest üle pimeda muruplatsi, the mars volta kõrvaklappides psühhedeelitsemas ja silme esine hägune (sest prille polnud peas).
ja siis...
ma hakkan trepikoja ust lahti tegema ja märkan silmanurgast mingeid kasse. maja seina ääres, hämaruses.
ja, fakk. üks on all, teine peal. pealmine kass on mingi valge-rohe-laiguline siledakarvaline suli ja alumine kass on meie beež Kiti.
meie
süütu kass.
mõlemad vahivad mulle tardunult otsa.
mul pole prille ka peas, nii et ma pole kindel, kas see on päriselt ka tema. ja ma ütlen: "Kiti?"
Kiti vahib endiselt jube ehmunud näoga otsa ja suli-kass ronib oma üheööpartneri pealt ära, astub veidi eemale ja jälgib situatsiooni. Kiti kõnnib väga arglikult ukse juurde, justkui küsides, et "kas mind tuppa ikka lastakse veel?"
ja suli-kass tuleb vaheldumisi lähemale ja läheb kaugemale, justkui kõheldes, et "ei tea, kas ma peaks Kitile head ööd ka soovima ja ütlema, et ma helistaks hiljem, kui ma numbri saaksin või kas ma peaks hoopis selle pika tüübi ees vabandama?"
see oli nii kohutav, et ma hakkasin naerma.
ja väike Kiti oli krampis. häbelik. peitis ennast trepikotta ära.
ta pidi järelikult õue saama niiviisi, et ta hüppas meie 3. korruse rõdult alla.
viskus öhe ja kohe sai. automaatselt.
-x-x-x-