watch the mellon collies blossom

Mõned emad ei saa aru, et keegid on kõik, kes on ümber, et neist piisab ka. Või kui ei piisa, siis sellest pole ka abi, kui nad oma nina sinna torkavad.

Minu ema saab aru, küll.

Jim, sööme varsti pannkooki ka. Joome teed. Räägime elust.
 

Teen niisama pättuse ära, et jätan siia ühe dialoogi ühest näidendist:

Ema: Mul tuli meelde, et ma polegi küsinud kuidas see sünnipäev oli, millel sa käisid?
Sipsik: Milline?
Ema: See sinu klassiõe oma? See mis oli kaks nädalat tagasi?
Sipsik: See läks hästi.
Ema: Paljud teid siis oli?
Sipsik: Ma ei mäleta.
Ema: Kas üle või alla kahekümne?
Sipsik: Umbes kakskümmend.
Ema: Mis te seal tegite?
Sipsik: Ma ei mäleta täpselt.
Ema: Kas süüa oli piisavalt?
Sipsik: Ema, ma ei mäleta.
Ema: Äkki oli kartulisalatit ja viinereid?
Sipsik: Oli vist küll. Morssi ja kringlit ka.
Ema: Näed siis. Kas tantsisite ka?
Sipsik: Ma ei mäleta. Vist ei tantsinud.
Ema: Kas see ilusa mütsiga poiss ka oli, kes mulle tere ütles?
Sipsik: Milline poiss?
Ema: Kui käisime sinuga kevadel poes, siis üks üks ilusa mütsiga poiss ütles mulle tere. See kes kooli kooris ka laulab.
Sipsik: Peeter oli küll vist.
Ema: Kas temale ka sünnipäev meeldis?
Sipsik: Ema ma ei tea.

Lihtsalt see ema pruudi muretsemise jutt tundus "kohutavalt realistlikult õudne". Ja tekitas assotsiatsioone.
 

...
kartused ja ootused on nii olemas,et isegi siis kui me soovime neist eemale joosta,tulevad nad meile eest vastu ja haaravad meid sülle.sosistavad kõrva ja teevad pai,lootes,et nii me saame neist aru.aga me ei saa.me oleme noored.me oleme kõike ja kõiki asja ja inimesi täis,nad hüüavad ja tantsivad meie sees,jooksevad üle väljade(lillede seas ja liblikatega koos),hüppavad sillerdavasse vette(kalade keskele ja vetikate pehmusesse),laulavad laulavad laulavad(muusika on on justkui aroom või aura või udu-sudu me ümber)...
..
emade ja poiste ja emade ja tüdrukute suhted.isad on teistmoodi.meie tunneme teistmoodi.ja kui me hakkama lähemalt seda kõike uurima ja tunnetama,siis on see kõik üks.ainult me ei saa sellest enne aru,kui oleme endale saanud lapsed.ja meis on suureks ja olemas olevaks kasvanud need lootused ja ootused,meie sees,mida nemad meile annavad.
..
teiste inimestega käimine.jalutamine.koos magamine.laulmine.muusika kuulamine.tee joomine.väikeste asjade tähelepanemine,mida ainult koos nähakse ja tunnetakse.
need saavad olema..ka sinu elus,armas inimene.sina oled suur,seest,sinu armastus saab olema ilus ja õrn.ära oota seda.ta tuleb ise..ootused on juba lämmatamine.
..
ja sigur rós on mängimas makis..poen nüüd selle sisse..

..
*tee ei kao.tee hoiab mõtteid alles*
 

ma mõtlen, et ma ise tunnen ka nii. ma näiteks eile ütlesin emale, et minu poolt ta vist küll kunagi vanaemaks ei saa ja siis ta ohkas ja ütles, et "mis sa räägid, daki." aga samas on ta suhteliselt mõistlik, erinevalt vanaemast või isast.

"kuidas sul tannuga läheb?" - ??? - "noh, te olete ju koguaeg koos, ma mõtlesin, et..."

fucking bastards, laske elada. ma ei saa üksigi hakkama, saati siis kaksi.

kuigi. kaksi-igatsus on küll vahest. aga sundida ei saa.
 

ausõna see eelmise posti comment ei käinud sinu kohta jim dear :)
 

monakas//

sul on ju harukordselt lahe ema. ma arvan, et sa võiksid promoda oma ema rohkem, et teised ka teaksid :)
ja sul on õigus. sööme, teeme.


mart//

ema ma ei tea.
samamoodi, nagu londonis müüakse turistidele neid "my dad went to london & all i got was this lousy t-shirt", peaks sünnitusmajas beebidele kaasa pakkima erinevas suuruses t-särke, tekstiga "ema ma ei tea".


butterfly//

äge, kuidas sa ikka ja jälle pessimismist optimismikiiri välja saadad.
aga ma ausõna ei tea arvata, kust, millal ja kas üldse see suur ülim armuõnn me õuedele jõuab. alati võib jõuda. samas, pool ajast võib ta õue peale potsatada granaadina. ilma sütikuta, kui ninapidi lähemale minna ja vaadata.


daki//
saada mulle kindlasti kutse kui sina ja tannu pika laua taha istuma hakkate. kindlasti saada.


merilin//
ma ei tea, kas olla nüüd pettunud või kergendatud.
 

need samad emad, kes on ise suhtes kus armastus kadunud ja rutiin jäöänud? kus vale mehega abiellutud? kus ..., oleme siiski positiivsed, kus elataksigi õnnelikult ja hoitakse 80-selt käest kinni
 

vallaline on hea olla!

(ainuke miinus, mis viimasel ajal silma on hakanud - viibides suurema seltskonnaga külas, antakse paariinimestele paremad magamiskohad. pidin minagi jälle mingisugusel kohutaval sohval ööbima..)
 

oh õudust.
lõpetasin ülikooli, bak kraad käes.
minu ema ja mu poisi ema hullus ja nõuavad lapselapsi.
moraal- astun magistrisse. esimest korda elus kaalun isegi doktorantuuri läbimist.
need, kes mind tunnevad rohkem, teavad, kui suurt tööd see nõuab .... ja kunagi, Nobeli auhinda saades saan öelda "See on TEIE süü! jätnud mind rahule ja mitte sundinud koolis käima!"
 

ja mina sinu kommentaarist. praegu.

see on hea kui Nirvana isu tekitatakse. siis kui seda ette ei tea oodata.
hea muidugi ainult juhul kui isutekitaja midagi või kedagi kohutavat pole.
 

vaimne ja füüsiline vägivald. pöördumatute tagajärgedega õnnetused.
 

Mul tekkis seda postitust lugedes kerge deja vu... Assotsieeruvaks elemendiks armastatud Marta Karu, kes Eesti Ekspressi veergudel kirjutab. Ausõna, Marta, oled see tõesti sina??
 

...e...et, kas mina olen Marta Karu või?
:)
igal juhul, kui küsimus minu pihta suunatud oli, vastan 100% aususega: "ei ole. tõesti ei ole."