watch the mellon collies blossom

mis on mul öelda?

ma olen 11ndast kuupäevast saadik tallinnas olnud ja ma tunnen ennast seesinast sissekannet tehes nii kohmetult, sest ma olen omadega hoopis mujal, hoopis mujal olnud. ja päris kaua.

millest ma alustan?

=

ma tahan videomälu enda pea sisse. ma tahan ümbrikuid, kuhu tundeid panna, et ma saaksin need postimajast iseendale saata kui olevik vahepeal ei sobi.
ma käisin hispaania maidmööda ringi tekkiva ja kaduva ja uuesti tekkiva kahjutundega, et mul puudub absoluutne mälu.
aga ma ei tulnud palja leheküljega tagasi. ei.
ma tulin koju mägedest ja korgipuumetsadest. meeletutest tuultest ja kõige selgemast tähistaevast, mida ma eales näinud olen. ma nägin linnuteed.
ma tulin koju higistustest ja elu esimestest päikesepõletustest. mul tuli kehalt esimest korda nahka. siiani narmendan veel. põletus sai sisse võetud ookeaniäärses rannas Cadizi linnakeses. see oli siis, kui me olime lendamisest ja 7-tunnisest öisest bussisõidust nii väsinud, et kõik ajas magama. see oli esimene päev. see oli siis, kui ma liival, seljakott pea all, magama kustusin. ja see oli must uni. täiesti must. ma ärkasin üles ja kõik värvid paistsid pleekinud olevat. ja oma nahk tundus söe-toonilisena. ma ärkasin üles ja ma mõtlesin, et sama hästi oleks võinud olla juba teine päev. see uni oli nii must. unetu uni.

kogu see rännak - ja see oli rännak - sai läbi elatud koos kolme ingelliku hulluga.

.

pikad lood on pikad lood.
aga kõik algas Madriidis, mis päeval kandis pea kohal suurlinna päikest ja öösel moondus sootuks teiseks. suured linnad on suured linnad samamoodi, nagu pikad lood on pikad lood. ja suurlinna kurbused, suurlinna lootusetused on märksa kurvemad ja lootusetumad kui väikelinna omad. väikelinna, näiteks nagu Tallinna.
Madriidis oli kerjav naine, kelle keha oli väike. kelle kehal olid lapse jäsemed. tänava äärest ehituskilega kaetud raudaia alt voolas tööstuspruuni pesuvett välja. naine kerjas ja inimesed kõndisid tast tornidena mööda, nagu suvaliselt vedelevast Coca-Cola topsist.
ma ei saa öelda, et minagi tema elu päästnud oleks.
naisest mõned sammud eemal oli kaubanduskeskus ja sulgemisaega jõudnud kaubanduskeskuse ees oli üks pukk, mille otsas istus lühikeste pükstega jalutu mees. ta raputas käes plekk-konservi, nagu ratšat-at-at, et inimesed talle münte kingiksid. ma mõtlesin, et see oleks vähim, mis ma talle teha võiksin - euromünte loovutada. tal oli kaelas silt, mille kiri algas sõnadega my wife died ja edasi ma lugeda ei suutnud. ma ei tahtnud teda põrnitseda ka umbes nagu ta peaks mind veenma oma elutragöödia tõsiseltvõetavuses enne kui ma oma heaoluelukodaniku kuldsed rahakotirauad avada suvatsen.
ma tahtsin talle raha anda, aga ei jõudnud, sest kiire oli. rong ootas metroos.

aga kõige enne. kõige enne nägin ma ühte veidraimat meest, kes võib-olla teadis elude hävingust kõike ja oli kolmandat korda vanapaganat üle kavaldades põrgust plehku pannud. see oli selline mees, kes istus jalutust mehest umbes kolme meetri kaugusel. asfaldil. tal olid mustad vuntsid ja ta istus ühe kasti otsas. süles hoidis sahtlit ja sahtli kohal oli kiri, mida ma lugeda ei näinud. tal oli mürk-irooniline irve, mis ilmus ja kadus intervalliti üle näo kui ta parajasti oma sigaretti ei tõmmanud. ja mehe ees maas lamasid 2 koera, 1 beež 1 must, mõlemad politseimundritesse riietatud.
tol momendil tuli mul tsirkusetunne sisse.
ma küsisin mehelt, kas ma pilti võin teha ja ta noogutas vist oma mõrkja väsinud naerunäoga, nagu mind poolenisti poleks ja nagu ma poolenisti poleks midagi küsinud.
igatahes, ma tegin tast pilti ja andsin talle raha.

kolmest suurlinna kerjusest jäi minu vaba münt just mehele, kellel olid kõik jäsemed alles ja korras ja näol vaid apokalüpsist ette aimav muie.
need koerad jätsid südame peale käpajäljed. mitte sellepärast, et nad olid armsad, vaid sellepärast, et nad olid hirmsad.
ma ei saanud aru, mis see oli.

aga see oli Madriid.
ja umbes seal kerjuste juures haihtus mu taskust mobiiltelefon. ma arvan, et see kukkus maha kui ma kükitades fotosid tegin. aga samas ma ei tea. minu jaoks see lihtsalt oli kuni Madriidi ööni olemas ja siis enam polnud. kohati mulle meeldivad jäljetused - et kui miski kaob jälgi maha jätmata. aga mitte inimeste puhul. mul on endalgi kalduvus jäljetult kaduda ja see on üks külg, mille vastu ma jätkuvalt võitlen. on põhjuseid...

Madriidi öö oli üleminekuaeg, mille vahel ma sain ajast välja kukkuda ning sidevahenditest 12 päevaks loobuda.
ma ei teadnud, mis tuleb. ma teadsin ainult seda, mis on.
oli päike lagipeas ja väikesed töntsakad varjud jalge all. olid ööd purskkaevude ja jäätisekohvikuga, kus roosade vormidega prouad ja preilid müüsid after eight'i piparmündi-vaniljejäätist šokokildudega. Sanlucar de Barramedas oli alati paukuvaid herneid munakivide pihta loopivad hispaania põnne, kes ei pidanudki kell 19 magama minema. kui öö hakkas, siis elu hakkas ja restoranide õuelauad olid pere-einete ja veinijookide all lookas. tited ja vanavanaemad olid kell 3 veel väljas, nagu magamine oleks igav. ja kedagi ei huvitanud see, et hilisel kellaajal süüa ei tohi.
seal tohtis.

.

nimekiri (kronoloogiline järjekord kajastub sulgudes):

Madriid (I ja VI) - kaotused suurustesse;

El Picacho (III) - mägismets ja maja ja mägi. jooksva-vee-vaba hullus ja kleepumine;

Gibraltar(IV) - täielik farss ja kõige lühem peatuspaik (ca 2 tundi);

Sanlucar de Barrameda (V) - urban fairy-tale ja viimane kodu hispaaniaelus;

Cadiz (II) - pisike vana linn ülikitsaste tänavate ja atmosfääriga, mis mulle Punast Hanrahani meelde tuletasid. ma ilmselt mõtlesin, et sellises linnas tajuks Arni sarnaseid sisetundmusi ilma, et neid sõnadesse mahutama peaks.
imelik, kuidas inimesed vahel mõttes seostuvad ja meenuvad.
Eia nägi Madriidi raamatupoes Palahniuki "Invisible Monsters'it" ja ta teadis kohe, et see on mu lemmikromaan. kuigi ta pole seda raamatut kunagi lugenud. ma pole isegi kindel, kas ta sisu teab. ta lihtsalt nägi seda raamatut, võttis kätte ja teadis. ja seletas seda sõnadega: vaata, tead ju, kuidas maailmas on kõik asjad kuidagi omavahel seotud. on jah, ja tean.
Eia oli üks minu kolmest hingejanulisest kaaslasest. ja teine oli neoonmust. ja kolmas oli Liisa.

me ronisime 882 meetri kõrguse mäe otsa ja sellest päev varem ühe madalama, aga vägevama kivirahnu peale.
ma õppisin tundma Coldplay x&y'd - kui terviklik ja ilus ja harjumatult heatahteline see on.
ma magasin mäe lähedal metsas päikesepatarei jõust varustatud majas 3-korruselise narivoodi kõige kõrgemal naril lae all ja nägin unes sadiste.
seal majas polnud jooksvat vett, sest õhk oli torudesse pääsenud. ja kõik olid mägironimistest kleepuvad-mustad.
ma loovutasin teki Eiale, kes oli peaaegu lõpuajani haige ja öösiti ärkasin selle peale üles, et mind ei kata mitte miski. ma ei teadnud varem, et ma pugeja olen - noh et läbinisti uinumiseks millegi alla peitu on vaja pugeda. linast oleks piisanud. või suurest särgist kasvõi.
samas, kõik ärkasid kogu aeg. ärgati rohkem kui uinuti.
nagu hispaanlane David ütles: in Spanish sleep is impossible. ta rääkis halvasti inglise keelt.

.

aga mida ma Tallinnas elektripaberi eest varjatult tegin?

oli 3 viimast etendust. täna sai läbi minu ja nele ja virko näitemäng. tükk maeti tehasesse. ja homme pidi saama r2-st kuulata, mida nele ja mina tagantjärele oma loost ja enesetappudest intervjuuhetke mõttelennus öelda taipasime. 16. augustil 16 ja 1630 vahel r2.

ja täna sai mingil määral alguse minu esimene täispikk näidenditekst, sest tähtaeg ei seisnenud enam kalendriajas, vaid kellatiksumisajas. ma pidin selle käest ära andma või siis loobuma ja vait olema.
minu 5 käsikirja võttis vastu mu endine teatriajaloo õpetaja, kelle tunnis ma halba õpilast edukalt kehastasin, kuigi ma väga hoolisin, millest ta räägib.
jah, ma ei oodanud teda seal näitemängude agentuuris näha.
piinlik oli.
samas, mul on enamikku oma õpetajatest piinlik näha. ma ei julge oma vanasse alg-põhi-keskkoolimajja sisse astuda, sest ma kardan, et mõni õpetaja näeb mind.

.

igal juhul, mul on 337 digitaalset fotot ja lugusid teisteks õhtuteks.
tere, olen tagasi ja mu aeg on tänavu teine.
kiri vist ka.


PS.
ma pelgan pisut seda sissekannetevalli, mis te vahepeal valmis olete kirjutanud.
see on väga. kõrge.
*